Virtuaalkülaline: Viivi Luik

Meie virtuaalkülalise rubriik juab lõpule. Viimane intervjuu on Viivi Luigega.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

Kui mõtelda selle peale, mis tingimustes enamus eestlasi viiesaja aasta eest elas, on eestikeelse kirjakultuuri tekkimine ja jätkumine suur ime. Võib tunda aukartust  emade  ees, kes nendes oludes tahtsid ja suutsid oma lapsi lugema õpetada. Võib tunda aukartust eesti talumeeste ees, kes pühapäeviti omal käel Piiblit uurisid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Maailm on alati muutuv , igal ajal. Täna on eestikeelse raamatu olemasolu niisama oluline nagu see oli viiesaja aasta eest. Ühegi rahvuse ega keele püsimine ei ole iseenesestmõistetav. Iga põlvkond peab leidma oma elutundele ja inimeseks olemisele omaenese väljendusviisi, väljendama vanu tundeid ja mõtteid iga kord uuel, eelmistest põlvkondadest erineval viisil. Väljendama seda kõike oma emakeeles, emakeelses raamatus.

Olete öelnud, et Eesti võiks olla koht, kus säilitatakse maailma hulluse keskel omaenda terve mõistus, nii et seda oleks vajaduse korral tulevikus teistelegi jagada. Kuidas tundub, kas me suudame seda? 

Loota võib ikka! Jõudu mööda olemegi jaganud.

Soovitage ühte eesti autori raamatut. 

Jaan Kross "Mesmeri ring".

Virtuaalkülaline: Jan Kaus

Täna on rambivalguses kirjanik ja esseist Jan Kaus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? 
Minus vist tekitab tundeid pigem kõik see, mis tänavuse aasta jooksul on toimunud ja veel toimuma saab – s.t tõsiasi, et eestikeelse raamatu lugu sellises mastaabis tähistatakse. See on tore. Eks lugemise kunst on taanduv oskus ning pole mingit mõtet sellele taandumisele võitluseta alla anda.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Raske öelda, sõltub rakursist. Kuna ma räägin ja mõtlen eesti keeles ning samas keeles mõtlevad ja räägivad paljud mu lähedased, siis sellises vaates on igasugune eestikeelne väljendus möödapääsmatult oluline, sealhulgas keele kontsentreeritud poeetikavormid. Kirjandus on nõiduslik keelevorm: see ühtaegu muudab ja hoiab keelt, milles seda luuakse.

Oled öelnud, et raamatute lugemine on investeering nii tulevikku kui olevikku. Eestlaste finantsinvesteerimise tase pole just kiita. Kuidas on sinu hinnangul seis lugemise kui investeeringuga? 
Jällegi raske üldistada, aga nagu juba ütlesin, on lugemine taanduv kunst. Ma olen korduvalt rõhutanud, et lugemine on looming, loomingulisuse kõige vaiksem, salapärasem ja efektiivsem praktika. Lugeja loob teksti sama intensiivsusega kui teksti algselt kirja pannud autor. Ja iga looming nõuab pingutust. Lugemine on pisut nagu mägimatkamine ning eks ikka on mugavam heita selle asemel diivanile ja saada sama lugu kätte näiteks filmi või seriaali kujul. Mitte et ma tahaksin halvustada seriaale – aga kui seriaal toob vaatajale maailma kätte, laotab selle ta pilgu ette nagu kütkestava vaate, siis lugeja ehitab loetavat maailma ise üles, tema pilk asetab autori loodud horisondile kõik selle, mis käib horisondi ette ja jääb horisondi taha.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Soovitan kolme eesti autori raamatut: Andreas Ventseli, Mari-Liis Madissoni ja Mihhail Lotmani tabavat käsitlust „Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm“.  

Virtuaalkülaline: Sveta Grigorjeva

Sveta on tantsija, koreograaf, luuletaja ja publitsist.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
No lugemine tegi ajapikku orjarahvast eestlased – inimesed, kes ise otsustavad ja ajavad omas keeles asju omal maal. See, et eestikeelne raamat on 500, on seega päris uhke värk ju! Raamatud ja lugemine on mu elus ka väga tähtsal kohal, sestap teeb ikka rõõmu, et esmalt saab ikka oma keeles lugeda.

Eks keel oli meil olemas ka enne, kui see kirja sai ning kui mõelda üldse suulise kultuuri peale, siis minu arust ongi eestlased rohkem laulu-, luule- ja nn regivärsirahvas. Vahel on natuke kurb ka, et suuline kultuur on kuidagi teisejärguliseks surutud – see töötas ju vanasti esmalt kogukonda loova mehhanismi ja liimina. Praegu me küll Laulupeol laulame, aga äkki võiks niisama vahel ja isegi rohkem laulda? Vaim Sarv andis hiljuti OPA kirjastuses välja raamatu „Radikaalne regilaul“, muide, nii eesti kui saksa keeles, Sarv mõlgutab mu´ga mõtteid samas suunas, väga soovitan seda lugeda! Vahel mõtlen ka, et lugemine on küll äge, aga ta ka eraldab inimesi, lugemine on ikka midagi privaatset: äkki peaks rohkem kollektiivselt lugema ja just teineteisele ette? Siduma suulist ja kirjalist keelt hoopiski millekski kolmandaks... Või nüüd ma leiutan siin jalgratast?

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Võttes arvesse, et oleme väike riik ning meil on vähe inimesi – siis ikka väga oluline! Iga keel teeb ju oma kandja, selle rahvaga, midagi vaid talle ainuomast ja eriskummalist. Sõnal on mu jaoks ka maagiline toime, see on võimeline kuju(s)tama teisi maailmu, manama, needma, ellu kutsuma, loitsima, solvama, kiitma jne jne. Igal keelel on selleks omad nõksud ning minu arvates on huvitav kogeda teatud keele materialiseerumist nii kollektiivsel kui individuaalsel tasandil. Keel materialiseerub inimeses ka kehaliselt. Erinevad keeled teevad erinevaid inimesi, erinevadi kehi. Keel on ses mõttes üks tehnoloogia teiste seas. Kui seda hästi vallata, saab selles ja sellega igast hullu panna. Ja meie saame kõige paremini panna eesti-hullu.

Olid tänavu (2025) kultuurkapitali aastaauhindade žüriis. Mis seisus on meie luule AD 2024 seisuga? 
Mulle meeldib esmalt siinse luulemaastiku variatiivsus. Siin leidub igale maitsele midagi: lüürilist hoiakut, loodusluulet, sotsiaalkriitikat, riimi ja vabavärssi, realismi ja sürri. Värskesse Rõhku kirjutavad noored kirjutavad ka paganama hästi, seega minu arvates läheb meil üldjoontes positiivselt. Siiski sooviks rohkem riski näha, luulevormi mudimist-murdmist, kordumatut isepäisust, n.ö verega kirjutamist. Mulle endale lähevad rohkem korda autorid, kes riskivad millegagi. Tekst peab olema ikkagi natuke ohtlik, et ei saaks tunda end ses (ja seda kirjutades ning lugedes) mugavalt. Tekst, mis meeldib kõigile, pole mu arvates mingi õige tekst. Midagi peab autoril kirjutades ikkagi kaalul olema. Kas just elu? Aga miks ka mitte... Jah, riski tahaks tekstides näha rohkem. Mitte nii väga meeldida-püüdmist. Ja arusaama, et luule ei tähenda vaid teatud sisu, temaatikat, vormi. Eelmine aasta võibolla üllatas mind vähem kui oleks võinud. Eristuda on luule-meitemaal päris lihtne.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Ükskõik mida Kristjan Haljakult. Aga soovitan näiteks Elektra Dominat. Haljak on dekadent, sürrealist, frankofiil, keele-esteet. Keegi ei kirjuta siinmail nii nagu tema ning taolist – kastidesse mittemahtuvat – loomingut peaks rohkem lugema. Haljaku luule on siinmaal üpris erandlik nähtus. Ja tegelikult mitte vaid Eestis. Keeltrebestav-hullupanev-deliiriumiluule. Õigetes annustes aga imetabane ja hõrk nauding!

Virtuaalkülaline. Merca

Täna vastab küsimustele näitleja ja luuletaja Merle Jääger ehk Merca. Foto on tehtud Pantokraatori plaadiesitlusel Tartus, kus bänd meid mõlemaid sõnade autorina pildile kutsus (autor Heikki Leis). Ja õnnitlused ka Mercale riikliku aumärgi puhul!

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Eks ikka aukartust tekitab, aga ehk on kirjasõna ilmumisest olulisem kirja mõistmine! Suurbritannias näiteks hakati kõigile elanikegruppidele kirjaoskust jagama alles pärast II Ilmasõda. Punased tulid ka Baltimaadesse "kirjaoskamatust likvideerima" ja jäid jänni...

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raamatul on lõhn, on kaal... Sa saad seda lugeda nii peldikus, bussis kui pargipingil! Kas pole imeline! Raamat võib olla kui lemmikoom, mida mõnuga silitada. Keel on me juured, meie olemus, meie mänguvõimalus. Teised ju meie keeles mängida ei saa!

Juhan Liivile omistatakse lause: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Mäletan su luuletust „Kus te meid surute? Meri on ees!“ Kuidas sulle tundub, kas liiga palju seda, mis oli ju alles äsja, kipub juba unustuse hõlma vajuma?

Ka sõnad tolmuvad. Kirjutan seto keeles kah ning pühin sõnult tolmu. Kas neid vahtselt tarvitama nakatas, tiiä-i, aga tähtis on teada anda, et nad on olemas! Mul on sõnadega oma suhe: püüan leida võimalikult täpset terminit, soovitavalt omakeelset.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Rudlf Sirge "Tulukesed luhal". Lõppu ei pea lugema, aga see on ikkagi Tartu ajalugu. Paljud sündmused on võetud tollasest elust, ka mitmeid persoone võib ära tunda. Pealegi oli Sirge hea karakterite ja õhustiku kujundaja. Nuusutage Ülejõe agulihõngu!

Virtuaalkülaline: Peep Ilmet

Peep Ilmet on luuletaja ja tõlkija, kellele predident omistas sel aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Palju õnne!

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
Õieti saab 500 aastat vanaks vaid teadaolev eesti keele kirjalik ülesmärkimine trükitehnikas. 500 aastat on muidugi lummav ajavahemik ja väärib igati tähistamist.
Samas on täiesti võimalik, et nagu avastati see trükis, võib kusagil leiduda ka vanemaid ja välistada ei saa ka käsikirjaliste eesti keele ülesmärkimise leide. Üksikuid sõnu, eelkõige nimetusi leidub juba varasemates kroonikates.
Käsikirjaliste tekstide puhul, mis kirjutati pärgamendile, kasutati sama pärgamenti mitu korda. Vana tekst kaabiti maha ja asemele kirjutati uus. On võimalik, et moodsate uuringutega on võimalik tuvastada ka neid vanu tekste, nagu maalide alt leitakse aina uusi algseid maale.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Kui pead silmas just trükitehnilisi raamatuid, siis ega nende olulisus pole muutunud. Kuid kuna juurde on tulnud uued tekstide paljundamise moodused, siis vähenenud on vaid trükiraamatute kasutamise osakaal. Omaette küsimus on trükiraamatu ja e-raamatu erinevad omadused, seda nii kasutatavuse kui säilivuse koha pealt. Samas ongi väga hea, et keele salvestusvõimalusi on mitmeid. See on kui kindlustus hävinguliste avariide vastu.
Kuna ka heli on muutunud salvestatavaks, siis on seegi loonud täiesti iseseisva mooduse keele jäädvustamiseks. Veel parem.

Oled tundnud muret tendentsi üle, et aina rohkem esitatakse luule pähe hakitud proosatekste. Kivisildnik(:) tõstab pjedestaalile kujundi: pole kujundit, pole luuletust. Kirjutad sa sellisele käsitlusele alla?
Meie Sinuga võime oma luulekeeles kasutada kõiki meile teadaolevaid sõnu nii, nagu meie neid mõistame, aga kui keegi lugejatest pole kogenud sarnaseid kogemusi ja tähistanud neid samade sõnadega nagu meie, siis ei saa ta meist päriselt aru. Ka terve kujund jääb mõjutuks.
Piltlikult, kes pole kogenud hiirekõrvul kaasiku sajujärgset lõhna, ei saa ette kujutada, millest ma kirjutan. 
Nii et ma ei kirjuta alla ühelegi prõõkamisele, kus väidetakse end teadvat vastuvaidlematut ainutõde. See oleks lollusega nõustumine

Soovita ühte eesti autori raamatut.
Jätan soovitamata, sest raamatu vajalikkus kellegi jaoks sõltub eelkõige sellest, mida just too lugeja vajab. Kust mina seda teadma peaks?

 

 

 

 

 

Virtuaalkülaline: Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu ei vaja vist tutvustamist, Luual eriti. On ta ju siin Karukäpa puukoolis töötanud ja sellest raamatuski kirjutanud. Täna jagab ta meiega oma raamatuaasta mõtteid.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See pooltuhat on muidugi kunstiline liialdus, ilus number, mida pühitseda. Ja miks mitte! Aga paar-kolmsada aastat on seda omakeelset lugemisvara juba täitsa reaalselt olnud, isegi ligi nelisada, kui arvata Forseliuse aabitsast. Sellest läks veel nelikümmend aastat ja paar põlvkonda koolis käinud ja lugema õppinud inimesi, kui esimene eestikeelne (õieti küll tartukeelne) päris raamat, kirjandusteos, pealegi veel pühakiri ilmavalgust nägi (Wastne Testament, 1686). Kogu selle loo juures ongi kõige hämmastavam, kui kiiresti rahvas tegelikult lugema õppis, kui talle see võimalus kord anti. Pidi ikka kange tahtmine olema! Olud ei soodustanud seda ju vähimalgi määral, aga näe, kui kord ots oli kätte saadud, siis sellest enam lahti ei lastud. Ema pani tööd käest ära (või noh, kas panigi, sukavardad või isegi vokk võisid ju ikka käia, kus see aeg niisama istuda!), võttis lapsed kõrvale ja õpetas neile kirjatähti. Näe, see on Aaa. Ja see on Bee. Pee! Lugemisoskus pidi paistma võluvõimena. Mida ta ju ka on, me oleme temaga vaid nii ära harjunud, et ei märkagi enam. Aga siis, tollal, kolmsada aastat tagasi! Pühakirja tunti seni ju ainult kui ühte püha objekti, millest vaid preester või pastor oskas sõnu välja nõiduda. Aga nüüd, näe, sai igaüks, kes lugeda mõistis, seda teha omas kodus ja täitsa ise. Need teati ju võimsad sõnad olevat seal, sõnad, mis aitavad. Ja abi oli hirmsasti vaja. See võib tunduda naiivne, aga ei ole. Sõnad ei pruukinud kohe aidata. Aga ajapikku aitasid. Lõpuks oli ikkagi kirjaoskus see, mis talupoja ja -tütre tema armetust, allasurutud ja õiguseta seisust välja aitas. Juba osati kohtukulli ees seaduseraamatut lugeda ega lastudki paragrahvi iga kord enda kahjuks väänata. Juba saadi peenema, puhtama, tähtsama ameti peale. Juba saadi vabaks...

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Muutuva maailma jaoks tal muidugi suuremat tähtsust ei ole, üks kurioosum paljude seas, aga mulle isiklikult on ta selles muutuvas maailmas – noh, ega ma ei kujuta oma elu ilma selleta ettegi. Ja mitte üldse sellepärast, et ma ise neid kirjutanud olen, neid eestikeelseid raamatuid. Ma olen nendega elanud. „Algusest peale“, jah, sestsaadik kui ma ennast mäletan. Nendega, nendes ja nendest. Aamen.

Vilde „Pisuhännas“ oli lause: „Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee“. Oled elanud Tallinnas, aga ka suurlinnas Pariisis, teisalt ka Hiiumaal, Vilsandil, Jõgeva mail. Kuidas selle parsi ja vommiga siis õigupoolest lood on? Kust seda suurt ideeed otsida? 

Eks see „pars ja vomm“ ole üks klišee, mille üle Vilde nalja viskab. See vana usk, et tõsine mõte ja meel saavad kasvada vaid maakamaral, mitte linnakividel. Samas, eks iga klišee sisalda endas ka mingit tõde. Tõde, mis on saanud käibetõeks ja sellega oma tõelisuse pooleldi kaotanud, muutunud naeruväärseks. Selge on see, et luule ja idee ei saa sigida ainult vommil. Neid peab sigitama miski veel. Teadmine luule ja ideedeilma olemasolust, vähemalt. Aga pars ja vomm on selles mõttes tõesti viljakad, et sealt vaadates tundub see luule, raamatute ja ideede ilm tõeliselt imelisena. Kui kelleski parsil ja vommil tärkab tahtmine nende poole püüelda, siis võib see püüdmine olla ikka võimas. Seal on potentsiaalide vahet, seal on särtsu, on pinget! Vilde ise ei olnud küll päris parsilt ega vommilt ja pidas seda kindlasti tähtsaks: tema hüppelaud oli juba natuke kõrgemal kui nendel, kes alles talutares kohmitsesid. Tema isa oli ikkagi mõisateenistuja ja Eduard ise oli seda sakste elu, seda peenemat elu, kus luule ja ideed on loomulikud asjad, lähedalt näha saanud. Aga ikkagi. Siit vaadates oli ka tema peaaegu parsilt ja vommilt tulnud. Ja seda imetlusväärsemad on tema saavutused. Nüüd on aga muidugi nii, et päris parsi ja vommi polegi enam olemas, kõik me oleme alustanud juba kuskilt kaugemalt, juba meie vanavanemad mõistsid lugeda ja kirjutada, kui nad lausa haritlased ei olnud. Mis aga ei tähenda, et „pars ja vomm“ oleksid oma tähtsuse kaotanud. Kui luule ja ideed sigivad veel ainult luulest ja ideedest, muutuvad nad ajapikku nõrgaks, steriilseks. Ilusad küll, aga nõrgukesed. Värsket verd on ikka vaja. Kokkupuudet maaga. Kasvõi maha matsatamist, mullaseks saamist, häbi ja alandust. Vaimne kõrkus on kerge tulema. Aga eks ta, teadagi, aja upakile. Lihtrahva seast, mitte liiga kultiveeritud keskkonnast on muidugi palju raskem tulla, ei ole sul tutvusi, ei ole sul lihvi ega teadmisi. Et mis või kuidas. Sa pole parketikõlblik, sest eks see kultuurielu ikka natuke selline parkettidel liuglemine ole. Aga sul võib olla jõudu ja tahtmist midagi tõeliselt öelda. Ja küll sa need parketidki siis ära õpid. Ega seal tegelikult teab mis kunsti ei ole. Kunst tuleb ikka... mujalt.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

Et põnev on ikka uus ja see kõige uuem, siis soovitangi ühte raamatut, mida mina juba käsikirjana lugesin. See lugemine mõjus mulle hästi, ergutavalt, lõbustavalt, elustavalt. Kui kirjandus seda suudab, siis on ta oma ülesannete kõrgusel. Peedu Saare „Kastimees“. London. Lõputu, mitte kuhugi viiv matk läbi suurlinnakõrbe (mis on pigem külm ja märg), läbi suurlinnamiraažide, suurlinnaarmastuse ja suurlinnaviha. Üks igatsus, mis ei lase meid lahti, kuigi me teame, et ta on hukutav. Aga mis on väärt see, mis pole hukutav? Kui nisuiva ei sure...

Virtuaalkülaline: Piret Põldver

Piret Põldver on luuletaja ja kirjandusteadlane.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? 

Raamat on nii pikaaegne ja elementaarne kaaslane, et ei oska kujutledagi, kuidas oleks ilma. Selles mõttes muudab Eesti Raamatu Aasta tähistamine millegi peaaegu nähtamatu, aga ääretult olulise ja meie kultuuri, aga üldse olemust kujundanu, üllatavalt nähtavaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Mulle näib, et eesti kultuur on lahutamatult seotud kirjaliku eestikeelse tekstiga. Kui enam ei oleks eestikeelset kirjandust, kaoks suur hulk seda, mis hoiab meie enesetunnetust praegu koos. Samas ei pea tekst olema tingimata paberraamatus – see võib olla ka teistes seadmetes: e-lugeris või arvutiekraanil, audioraamatuna, aga miks mitte ka filmis või arvutimängus. Minu jaoks tundub oluline, et eesti keel jutustaks lugusid, kutsuks osalema ja sellega saaks teha kõike seda, mida teiste keeltegagi.

Oled öelnud, et tagasiside tundub olevat üks asi, mis aitab uutel tekstidel muutuda küpsemaks ja endal ka paremini aru saada, millest võiks kirjutada. Paljud kirjanikud ütlevad aga, et nad kirjutades üldse lugeja peale ei mõtle, nad mõtlevad kas loole või kirjutavad seda, mis neid ennast kõnetaks. Kummale sina rohkem kirjutad – lugejale või endale? 

Kirjutamine on minu jaoks suhtlusakt – selles mõttes kirjutan lugejale. Sageli on kirjutades ka silme ees mõni inimene, kellele see tekst on mõeldud, mõni tekst on sündinud isegi otse kellelegi kirjutades. Aga kindlasti on ka tekste, mida olen lihtsalt kirjutanud, võib-olla siis enda jaoks, ja hiljem näib, et see võiks ka teisi kõnetada.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Carolina Pihelga luulekogu "Ikka veel".

Virtuaalkülaline: Triin Soomets

Seekord siis luuletaja Triin Soometsa raamatuaasta mõtted:

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Tuhat aastat tekitaks kaks korda parema tunde, aga nii õhuke meie kirjasõnakultuur on. Hea, et niigi on.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Muidugi on oluline. Ega niivõrd tähtis olegi, on tegu raamatu või mingi muu sõnakandjaga. Meie rahva identiteet on keeles ja keel peab lisaks sellele, et teda räägitakse, olema ka kirjas, nii lihtne see ongi.  Kes loeb peamiselt mingis muus keeles, kaldub üha rohkem ka sinna muusse kultuuriruumi. Ega see ole paha. Vaevalt et maailm eestlaste kadumisega midagi olulist kaotaks, lihtsalt neil oleks kurb, kellel eestlusega mingi side.  Aga jah, eks eesti kultuur on killuke maailmakultuurist, miks seda vaesestada ja kaduda lasta.

Olete öelnud, et "lugemine võiks inspireerida, kirjutama või elama. Jube igav on, kui keegi on küll väga palju lugenud, kuid see ei ole temas tekitanud muud kui tohutu lademe tsitaate, mida ta igal võimalikul juhtumil kasutab. Sel juhul on kirjandus maailma sildistamise viis? Viis nähtusi näha, tõlgendada. Kirjandus kui pühakiri, mis annab võtme, kuidas midagi näha. Aga võiks anda pigem laiema valiku võimalusi, millest ja millelt mõtlemises lähtuda?"

Kas see teatud määral ei olegi üks ja seesama? Millestki mingil viisil mõtlemine algab ju tõlgendamisest. 

Millestki mingil viisil mõtlemine algab tõesti tõlgendamisest. Aga minu mõte oli, et kirjandus ei peaks andma ainult viisi, kuidas maailma mõista – näiteks näeme päikseloojangut ja meile meenuvad mõned luuleread, kus on loojangut ilusana kirjeldatud, ja need aitavad meil selle ilu näha. Sama kehtib ka igasugu väärtuste kohta – kirjandus annab võtme nendegi juurde, heal juhul kujundab neid ja meid. Aga see pole see, mida ma mõtlesin. Kirjandus võiks inspireerida elama, selle juurde jään ka praegu, aga seda ei saa ju teha maailmapildi kujundamise kaudu, vaid muutes meid vabamaks ja julgemaks. Ületades kohati meie kujutlusvõimet ja andes lootust.

Soovitage ühte eesti autori raamatut. 

Kindlasti mitte! Selleks on lugemisväärset liiga palju. Näiteks võtke ja lugege kõik viimasel viiel aastal ilmunud naisautorite teosed läbi.

Virtuaalkülaline: Mihkel Kunnus

Tänane külaline on semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

Väga vähekirglikke, pean tunnistama. Olles viimastel aastatel süübinud ökoloogilis-bioloogilisse maailma, tunnen, et see 500 aastat pole just eriti pikk aeg. Ja eestikeelse raamatu puhul selline väga pingutatud, vaat et võltsimisemaigulinegi. Eesti raamat ja eesti kirjandus mõjuka kultuurifenomenina on ju palju hilisem, rohkem selline hilismodernistlik värk. Ei tee väga palju liiga ärkamisaegsetelegi, kui eesti kirjanduse tegelik elualgus XX sajandisse paigutada. See 500 aastat on selline teaduslikult korrektne tähenärmine nagu inimese biograafia puhul oleks seemne- ja munarakuni tagasi ronimine. Ka inimese puhul räägitakse lapsepõlvest, aga huvitav biograafia algab ikka siis, kui inimesel mõistus peas.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ikka on oluline, aga ka seda on raske pidulikuks kõnelda, sest see on muutunud nii iseenesestmõistetavaks, et mõtteeksperiment eestikeelse raamatu puudumisest on ülepingutatud lapsikus. Umbes nagu: mis oleks, kui maailmas poleks soola vms.

Ja eks see iseenesestmõistetavus ongi meie kultuuri suurimaid võite, Eesti riigi – selle Juhan Liivi unistuse, eks – üks loomulik osa.

Oled kunagi öelnud, et kvaliteetkirjanduse lugemise kõrvalnähuks on mõtlemisvõime areng, sisemaailma rikastumine ja väljendusoskuse mitmekülgsus, kujunemine terviklikuks indiviidiks; ning võrrelnud Internetti vaimse rasvumisega. Kui palju see vaimne rasvumine meie ühiskonna tervisele on mõjunud?

See on nüüd selline küsimus, et alla monograafia on raske vastata. Võimalik, et demokraatia kaobki osalt interneti tõttu. Et kirjasõna vabariik oligi ühe tehnoloogilse arenguastme kõrvalharu, epifenomen, võrseõis. Süvenemisega loetav pikk tekst on teatud kommunikatsiooniviisi kõrgeim saavutus, internet, tähendab internetistunud meedia ja sotsiaalmeedia juurutas vastandsuundumust – maksimaalset dekontektstualiseeritust ja afekti tehnoloogilist põlistamist (iga vahetu emotsioonipurse jäädvustub), tagajärjeks on üha võimenduv polariseerumine ja see, et valituks osutuvad just sellised, kes sellises afektiivses, mälutus säutsumaailmas võidavad.

Ja nüüd tuleb veel põrgukiirusel AI... ma olen nii pessimistlik ses asjas, et ei taha detailsemaks minnagi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mihkel Muti "Tartu tuld toomas". Et mälu säiliks mälestusenagi.

 

Virtuaalkülaline: Jaak Tomberg

Täna usutleme kirjandusteadlast Jaak Tombergi, kelle peamisi uurimisteemasid on ulmekirjandus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
Uhkus- ja kindlustunnet. Et kui on püsima jäänud, siis küllap püsib edasi. Vahetab võib-olla funktsiooni, aga püsib edasi. Meil on võrdlemisi väike, aga väga elav kultuuriruum. Me ei peaks raamatu tuleviku pärast kartma. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Väga oluline. Raamatu, eriti ilukirjandusliku raamatu või luuleraamatu lugemine viib meid aktiivsesse kokkupuutesse keele süvakihtidega, kuhu me igapäevasuhtluses sugugi sattuda ei pruugi. Aga kokkupuude keele süvakihtidega on tarvilik keele üldiseks elujõuks ja arenguks: mida rohkem kokku puutume, seda mitmekesisem on igapäevane keel, seda rohkem loome inimsuhtluses ootamatuid seoseid, seda rohkem mõtleme kastist väljas, seda rohkem loome eeldusi probleemide lahendamiseks. Ja võime ju mõelda, et see võiks toimuda ükskõik mis keeles, aga need, kellele eesti keel on emakeel, ilma eestikeelse raamatuta ei saa: keele süvakiht on kättesaadav iseäranis emakeeles.   

Uurid ulmekirjandust, sealhulgas utoopiaid ja düstoopiaid. Juba Uku Masing on öelnud, et kõik tegelevad aiva halbade maailmade eest hoiatamisega, keegi ei tegele enama heade maailmade loomisega. Kui ajalugu on meile üldse midagi õpetanud, siis minu arvates seda, et düstoopiad saavad tihtipeale teoks, utoopiad aga mitte. Ja kui utoopiaid jõuga üles ehitama hakata, lõpeb see samuti düstoopiaga. Mida sina sellisest lähenemisest arvad? 
Mõisted on õiged, aga kokkuseade on vale. Kui utoopiat meelevaldselt ja kollektiivselt teostama hakkad, siis on suure tõenäosusega tulemuseks muidugi düstoopia. Kuid see ei tähenda, et utoopiaid ei peaks kujutlema – meil peaks olema alati kujutelmi paremast maailmast. Sest kui kujutelmi pole, siis ei lähe midagi paremaks. Düstoopial on praegu omad probleemid. Neid on nii palju ja nad on nii ühetaolised, et nad enam eriti ei hoiata meid millegi eest. Pigem valmistavad ette – ja see ei ole hea.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Veiko Belialsi „Ashinari kroonikad“. Aus ja kiiresti progresseeruv fantaasiakirjandus üheksakümnendatest, mis vahepealsete aastakümnetega on tähenduskihte peale saanud. Just hiljuti lugesin ja mõtlesin – ei teagi, kas meil üldse on sellele edasist järglast?

Virtuaalkülaline: Jaan Tootsen

Täna on blogil külas ööülikooli- ja filmimees Jaan Tootsen.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See tekitab mõnusaid tundeid, et kirjasõna on ühe loomingulise atribuudina eestlastele käes juba nii kaua olnud. Kuigi pean väga lugu ka suulisest kultuurist, siis kirjasõna oma paraleelmaailmaga loob võimalusi juurde. On üks teine reaalsus, millega saab maailma luua, tähendusi talletada – me ei pea oma mõttelooga iga põlvkonnaga nullist alustama. Ja küllap on vana ja väärtusliku pärimuskultuuri pealt kukkunud pudemeid ka kirjakultuuri, need maailmad täiendavad üksteist.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eesti keel on imeline. Mulle meeldib Uku Masingu mõte, et iga keelkond toob kaasa oma meelkonna. Olla meelemärkusel eesti keeles on ju suurepärane! 

Võib-olla just tänu raamatute levikule saab mõni mõnusalt kummaline "eesti mõte" vunki juurde. Mõtleme kasvõi Valdur Mikita tulekule – mees, kes kulgeb keele, kirja ja looduse ühistel maastikel. Või Jaan Kaplinski oma arutlustega keele-eelsest mõtlemisest. Ja ikkagi on vaja raamatuid, et eestlased pääseks oma mõtlejate ja selle läbi ka omaenda siseilma.

Oled öelnud, et äkki teeks vähem, aga teeks paremini, et kas on ikka tarvis sadat raamatut ja sadat filmi. Raamatuaastal pisut ehk ketserlik, aga on siis ikka vaja? 

No ikka on vaja, eks see suurem mass on vundamendiks eriti säravatele tippudele. Ei kujuta ette, et meil on vaid kümme kirjanikku ja kümme raamatut aastas. Väga raske on ilmselt ka tühja koha pealt hakata kuldmune munema. On vaja laiemat võrgustikku, võsa ja räsu ka, kust need suured tammed muidu tulevad. Ja mõni pealtnäha igerik raamat võib just suurimaks pärliks osutuda. Liigirikkus on oluline nii looduses kui kultuuris.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

Soovitan Tõnis Tootseni "Ahvid pasteeti". Euroopas märgatud, aga Eestis pisut radariekraanilt välja jäänud. Suurepärane kirjandus, omaelulooliste sugemetega fantaasia. See ei ole kindlasti klassikaline ulmekirjandus. Laia spektriga säravatest argidialoogidest mõnusalt filosoofiliste tõmmeteni. Nagu ütles ikka Jaak Johanson: "Universumis on kõik isiklik", nii ka siin – Tõnis Tootseni omamaaimast välja vupsanud teos mõjub väga universaalselt – lugeja kohtumine iseendaga.

Virtuaalkülaline: Maimu Berg

Maimu Berg on kirjanik ja tõlkija. Tänasel jõululaupäeval vastab ta meie blogi küsimustele.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
Suuri tundeid tekitas kunagi varajases nooruses Wanradti ja Koelli katekismus ja selle leheräbalate imelise leidmise lugu. Ka Eesti Raamatu Aasta, mida võimsalt tähistati 1935. aastal, kaugel õndsal eesti ajal, mille ümber mu lapsepõlves hõljus nagunii kaotatud muinasmaa imeline loor. Praegune raamatuaasta on ka väga uhke, aga nii võimsaid emotsioone minus enam ei tekita. Eks ma ole vanaks saanud. Ma ei taha hakata heietama raamatu devalveerumisest või kirjandusest kui niši-ilmingust, see ehk on ju omamoodi normaalne ja kindlasti paratamatu ning selles kontekstis on raamatuaasta väga teretulnud. Ja pool tuhat aastat on pool tuhat aastat – auväärselt pikk lõik ajaloos. Tegelen genealoogiaga ning hea on mõelda, et kaugete suitsutare-esivanemate jaoks trükiti katekismusi või et need Rõõdad, Inglid, Mardid, Tõnised, Liisud  ja Aadud olid koguni kirjaoskajad.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eestikeelne raamat – praegu veel lausa ülevoolavas ohtruses esinev nähtus! See on suurepärane! Minupärast võiksid kõik eestlased olla kirjanikud, see oleks ikka väga uhke – rahvas, kus kõik on kirjanikud ja ega me sellest ju väga kaugel olegi. Püsimajäämine on mure, aga kirjanikerahvas peaks ju ometi jääma!

Kristiina Ehin ütles, et ta püüdis oma romaani „Südametammide taga“ kirjutades mitte valetada. Sina oled öelnud sellise toreda lause, et mis kirjandus see on, kui isegi valet ei ole (mulle see mõte tegelikult hullult meeldib). Kas kirjanik saab üldse olla üdini aus? 

Noh, see oli nõnda Kristiina selle raamatuga.  Ja mis on üldse valetamine? Valetatakse ju ka nii, et ise usutakse või ei saada arugi, et väike vale sisse tuleb. Vedasin mitu aastat paneeli Helsingi raamatumessil, esinejateks eesti ja soome autorid ja kirjandusliku vale lubatus või keelatus tuli miskipärast ikka ja jälle jutuks. No kui kirjanduses enam valetada ka ei tohi, või ütleme siis viisakamalt – fantaseerida –, siis taandub ju kirjandus mingiks loeteluks või äriregistriks. Kusjuures pole üldse kindel, et nendes registrites ei valetata.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

„Toomas Nipernaadit“ võib ikka ja jälle lugeda, eriti kevadel, ükskõik, kas vale või tõe pähe. Ja „Põrgupõhja uut vanapaganat“. Ja Betti Alverit ja ....

 

Virtuaalkülaline: Ilmar Trull

Täna vastab küsimustele luuletaja ja karikaturist Ilmar Trull.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab? 

Tekib tunne ja kohe seejärel ka mõte, et näh, meie raamat ongi nagu juba olnud siin mõne aja. Pole äsja Kuu pealt kukkunud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eesti keele jaoks ikka väga oluline. Ja sama hooga edasi – siis ka Eesti riigi ja eesti rahva jaoks.

Mind kõnetas väga su debüütkogu „Millest mõtled, seljaaju“, olin selle ilmumise ajal just keskkooli lõpetanud ja lugesin seda vene kroonust tagasi tulnud tudengina. Miks sa lasteluulele üle läksid?

Noorena peale keskkooli lõpetamist proovisin pisut luuletamist. Oli selline noore inimese uudishimu, et kas tuleb välja. No midagi nagu tuli. Mihkel Mutt kiitis ja avaldas neid kogumikus „Sõna 2“. Luulekogu sai ka välja antud. Kaunis õhuke kogu, millest neljandik tsensuurile hambusse jäi ja välja praagiti. Selle üle siiani hea meel, et ei olnud tollal piisavalt koššer. Aga ega ma pärast enam pikemalt luuletamisega tegelenudki. Uudishimu oli rahuldatud. Aeg-ajalt midagi veel  kirjutasin, aga klassifitseerisin ise selle jamaks ja sinnapaika see jäi. Nii et jätsin järele. Mõned hajameelsed lasteluuletused said siis küll paberile pandud, arvan et sõber Ott Arderi mõjul. Jaan Rannapile nad ka meeldisid ja ta tellis mult vahel luuletusi tollasesse „Tähekesse“. Mõned said siis tehtudki.  Aga kui nüüd rääkida lasteluulele üleminekust, siis selle põhjustas küll Eesti Ekspressi leht. 1996. aasta suvel tegid nad ettepaneku avaldada iga nädal üks luuletus telekava lasteleheküljel. Tekkis huvi, et kas saan hakkama ja kaua ma seda tempot jaksaks hoida. Nojah, ja siin ma nüüd siis olen. Keel vesti peal.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Pole viimasel ajal palju jõudnud lugeda. Äsja leidsin kaks toredat asja – Brigitta Davidjantsi „Plahvatus nätsuputkas“ ja Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“. Neid soovitan soojalt. Mulle viimasel ajal ikka need õhukesed raamatud meeldivad. Aja vaim vist. Hea, et Loomingu Raamatukogu usinasti tegutseb. Aga kuna rügan ise rohkem  lastekirjanduse põllul, siis kasutaksin juhust ja kiidaksin üht oma lapsepõlve paljudest lemmikraamatutest. Iko Marani „Lauri ja Kaie kummaline matk“ on üks väga tore lugemine, seiklused mikromaailmas, lapsele põnev ja vahepeal naljakas ka.

Virtuaalkülaline: Hasso Krull

Täna vastab küsimustele luuletaja, esseist ja tõlkija Hasso Krull. Tema 1986. aastal Max Harnooni nime all ilmunud luulekogu "Mustvalge" on juba vaat et kultuslik.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Eks ootame ära, kuni ta saab tuhandeaastaseks. Raamat on tehniline objekt, peamine tehnoloogia on seal kiri. See on märksa vanem, ilmselt sama vana kui Eesti asustus. Praegu on meil palju digitaalseid objekte, need sõltuvad digitaalsest kirjast. Kas mõni neist on alles ka poole tuhande aasta pärast? Vastust ei tea tuulgi. On väidetud, et kiri võiks olla kõnest vanem, sest tähistamine ja märgistamine on ürgsed. Kiri võib ka tulevikus läbi teha hulga teisenemisi. Kui inimestel  õnnestub veel mõnda aega planeedil vastu pidada, siis tuleb kirja muundumistes kindlasti ette üllatusi.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raamatud käivad käest kätte. Nii muutuvad nad kultuslikeks sümboliteks. Mida haruldasem on raamat, seda tugevam on tema kultuslik aura. Kultus hoiab kogukondi koos, loob ühise kosmose. Eestikeelseid raamatuid on päris palju, nende hoidmise ja levitamisega on omajagu tegemist. Aga mis siis, kui neid ei oleks? Kas me tajuksime nende puudumist? Arvan, et see oleneb suulise traditsiooni mahust ja küllusest. Tänapäeval on suuline traditsioon märksa kasinam kui paarisaja aasta eest. Ilmselt tekitaks raamatute puudumine õõnsa tunde. Seda tühikut hakataks siis tasapisi täitma, aga tõenäoliselt oleks see mitme põlvkonna töö. 

Oled öelnud, et lugemine on labürint. Ta pakub varju ja annab kaitset. Labürindi eesmärk võib ju aga olla ka väljakutse, proovilepanek. Või siis inimese juhtimine eesmärgini mööda ühte kindlat teed. Kas lugemisel võiks olla ka selliseid labürindi omadusi?

Lugemine on teatava tehnika valdamine, umbes nagu ujumine või mägironimine. Lugemisel on palju astmeid. Tänapäeval loevad lapsed tihti tähtedest sõnu kokku ja leiavad, et lugemine on igav. Info saab nii siiski kätte. Järgmisena jõutakse tähenduseni, millegi uue taipamiseni. Aga see pole veel kõik. Siitki saab edasi minna mööda kujutluse treppi. Algab käänuline teekond, mis viimaks mähib täielikult endasse. Tekib lugemise kookon. Kookonis püsides jõutakse metamorfoosini. See on omaette müsteerium, mille sümboliks on labürint.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Nikolai Baturini "Leiud kajast". See ongi labürindina kirjutatud teos. Tegelase identiteet muutub kogu aeg. Iga käänaku taga algab uus rada. Lihtne seda lugeda ei ole, aga proovida tasub.

Virtuaalkülaline: Urmas Vadi

Nagu eelmisel nädalal välja lubatud, on tänane külaline kirjanik Urmas Vadi.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See tekitab minus vastakaid tundeid. Ühelt poolt on muidugi tore, et meil on omakeelsel raamatul suur number ees ja see kõik on uhke. Aga samas kui mõelda, mis see esimene eestikeelne raamat oli, siis esiteks oli see tõlge eesti keelde ja usutavasti oli see siis luterlaste ristimiskombestiku raamat. Kui nüüd mõelda tollasele eestlasele, sellele Antsule, kes oli vastu võtnud võõra usu ja kombestiku, siis ilmselt tema jaoks see raamat ei olnud selline uhke ja liigutav sündmus, mine tea, äkki oleks kohalikud selle kah põlema pannud? Aga ma muidugi ei hakka rääkima, et otsime selle kõige parema eestlase emakeeles kirjutatud raamatu ja hakkame sellest oma ajaarvamist pidama.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Äkki ikka on. Ise selle sees elades see võibolla ei tundu nii oluline, ja ma ei mõtlegi siin kirjanikke ja toimetajaid, vaid see mõju on ehk kuidagi üldisem. Nii nagu kusagil Eestist eemal viibides tekib suur igatsus hapukoore ja musta leiva või Sulev Nõmmiku komöödiate järele. Teistele ei ütle see midagi, aga meil endal on seda vaja, ja ehk see on ka omakeelse kirjandusega nii. Ja mis ehk sama oluline, et me ikka suudame väljendada end kõige paremini omas keeles ja see on hoopis teistsugune tunnetus kui lugeda keeles, mida sa lihtsalt väga hästi oskad.

Oled öelnud, et kaotajad need inimesed, kes ei loe. Loevad targad ja maailmast huvituvad inimesed. Ja kui kõik seda ei ole, siis see on iga inimese enda asi. Aga kas sulle ei tundu, et kui neid mittelugejaid liiga palju saab, siis ei ole see ainult nende enda asi, et siis kaotame lõpuks kõik?

Ilmselt muidugi, ma ütlesin seda kunagi pool-irooniliselt. Aga mis siin siis teha, ega inimeste käsi väänama kah ei saa hakata. Või siis saab, võiks olla sellised sundlugemised, et kui inimene on mingi väärteoga hakkama saanud, ületanud kiirust või parkinud haljasalale või midagi sellist kergemat jama korraldanud, siis võiks nad panna kuhugi kinnisesse ruumi  lugema ja enne välja ei saa, kui on vähemasti kolm Ernst Enno luuletust peas. Äkki need luuletused saavad nende jaoks määravaks ja nad on paremad inimesed tänu sellele, ehk need tekstid isegi juhiks neid kiiruseületajaid nende eluteel. Kes on aga suurema väärteoga hakama saanud, maksupetturid näiteks, need peaks jääma sinna lugemise ruumi pikemaks ja saavad välja alles siis, kui on Tuglase kogutud teosed läbi lugenud. Kirjandus muudab inimesi ja maailma paremaks kohaks küll, sest juba sel ajal, kui inimene loeb, ei saa ta mingit jama korda saata.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ma soovitan Katrin Ruusi novellikogu „Prügimaja Dionysos“, väga meeldivad ja ägedad jutud!

Virtuaalkülaline: Tõnis Vilu

Täna on meil külas luuletaja Tõnis Vilu.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
Arvan, et võib uhke olla küll! Kirjanikuna olen osa eesti raamatuelu pidevusest, see on ühtaegu aukartustäratav, aga ka innustav. Tunnen, et mul on olemas toetav seljatagune. Johann Koell tõlkis katekismuse alutaguse murrakusse, see oli elav ja suuline keel. Mõte sellest on inspireeriv ja olen ise üritanud sageli kasutada loomulikku kõnekeelt, et kirjanduslik tekst n-ö ellu äratada.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Võimatu on seda üle hinnata, oleme suuremate keelte kõrval maailmakirjanduse rikkus, selle mitmekesisus, võimaluste nihutaja.

Tõnu Õnnepalu kandideeris kahel korral kirjanikupalgale, mõlemal korral sai ja mõlemal korral loobus, leides, et palgalise kirjaniku staatus pärsib tema loovust. Sina oled Tartu linnakirjanik, ehk siis ka nö palgaline. Intrigeerin nüüd pisut – kas palgalise kirjaniku staatus alandab või ülendab kirjanikku?

Endise kirjanikupalgalisena ei tundnud ma ennast ei alandatu ega ülendatuna. Ma ei kujuta ette, mis Õnnepalul meeles mõlkus. Mis teda häiris. Õige sõna oleks siin hoopis "võimaldama". Kolme aasta jooksul oli mul võimalus tegeleda oma kutsumusega. Siiamaani on kirjutamine ainus, mida ma tõeliselt teha tahan ja mis jõudu annab. Kui ma tutvustan inimestele end kui kirjanikku, siis sageli küsitakse, et aga mis päris tööd ma siis ikkagi teen. Palgalisena oli hea öelda – ma saan kirjutamise eest tasu nagu iga teise töö eest. Inimesed võtsid selle omaks – kui nii, siis nii! Kui töö, siis töö! Nii et kirjanikupalk tuleb kasuks ka neile kirjanikele, kes seda veel ei saa. Õnnepalule ütleks nii palju, et üks hetk saab see kolm aastat läbi ja siis ei mäleta enam keegi, kas said seda palka või mitte. Ma ei näe siin probleemi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan Janika Läänemetsa luulet. Ma pole nii tunde- ja mõttepuhast teksti ammu lugenud. Helgib nagu kristall.

 

Virtuaalkülalised: Ilona Martson ja Andrus Kivirähk

Et esmaspäevases postitusest jooksis läbi uudis lastekirjanduse tõlkeauhinnast Paabeli Torn, siis on vast paslik küsitleda täna kaasasid, kes tegelevad lastekirjandusega. Esmalt tõlkija ja lasteajakirja "Täheke" peatoimetaja Ilona Martson, kes on ka ise saanud selle Paabeli Torni auhinna aastal 2011.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Minus tekitab see pigem kahjutunnet – kahju, et eestikeelne raamat ka vanem ei ole! Nii väga tahaksin, et omakeelseid kirjalikke allikaid Eesti elust oleks olnud ka varasemal perioodil. Ma imetlen ja jäängi imetlema Islandi saagasid. Kahju, et meie esivanematel ei olnud soovi või oskusi enda elust ülestähendusi teha. Elatud on ju Eestimaa pinnal aastatuhandeid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ma arvan, et sama oluline kui eesti keele olemasolu kirjakeelena. Digitaalse meedia eripäraks on ajalikkus, kuid raamat oma vanamoodsuses aitab säilitada kirjasõna aastateks, sajanditekski. Ja erinevalt arvutitekstist raamat mäletab, jääb mäletama nii autorit kui lugejat. Tihtipeale, lugedes üle mõnda nooruses vaimustanud raamatut, on mul tunne, nagu kohtuksin vana sõbraga, keda ammu ei ole kohanud, aga kes ikka kusagil ON. Tõlkijana tean, seda tunnet ei ole võimalik taasluua, kui tegu ei ole emakeelega.

Ja muidugi ei suuda digimeedia iial tekitada äsja trükitud raamatu lõhna ega rõõmsat ootusärevust selle avamisel. 

Milline on laste lugemishuvi tänapäeval? Kas eestikeelne kirjandus jääb kestma?

Kui me räägime ilukirjandusest, siis enamasti kesine ja pealiskaudne. See kajastub ka emakeele oskuses laiemalt – kui raamatuid ei loeta, siis on ka kirjutamise, lugemise ja loetust arusaamise oskus kehv. Minu meelest ei ole ühelgi eesti lapsevanemal põhjust tunda uhkust lapse üle, kes räägib soravalt inglise keelt, sest seda räägivad tänapäeval kõik. Küll aga on põhjust tunda uhkust rikka emakeelse sõnavaraga aruka lapse üle, kes on võimeline suhtlema nii, et iga teine sõna või väljend inglisekeelne ei ole.

Eks eestikeelne kirjandus kestab senikaua, kuni kestab eesti keel. Praegu näib küll, et eesti inimesed soovivad pigem raamatuid kirjutada kui lugeda. Igaüks tahab olla see ainulaadne ja isikupärane Autor, selle asemel, et ühineda lugejate nähtamatu massiga. Tulemuseks on paraku enamasti igav keskpärasus.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Kui ainult ühte ja kui eesti autorit, siis soovitan Aino Perviku raamatut "Arabella, mereröövli tütar". See teos on ajaproovile edukalt vastu pannud. Ja see on juba midagi, mida tasub hinnata. 

 ***

Ja vaatame, mida arvab Andrus Kivirähk.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Ega eriti ei tekitagi, see on lihtsalt ajalooline fakt, mida mälumängudes küsida. Tundeid tekitavad ikka konkreetsed raamatud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Laial maailmal pole sellest vist küll sooja ega külma, aga minu jaoks on see erakordselt oluline. Olen ju eestlane ja eestlane peab saama lugeda eesti keeles. Kui poleks eestikeelseid raamatuid, eestikeelset kirjandust, siis poleks ka eestlasi ja poleks Eesti riiki.

Oled öelnud, et oleks mõttetu, kui eesti kirjanik hakkaks kirjutama raamatut, mille tegevus toimub Hispaanias või "Kolmest musketärist" või midagi säärast. Ometi on näiteks Leo Metsar kirjutanud keiser Julianusest, Aleksejev ristisõdadest, Ristikivi Euroopa ajaloost jne. Ons see kõik siis mõttetu?

Ei, see pole mõttetu, sest igal inimesel on õigus tegeleda just sellega, mis tema südamele armas ja kirjutada nendel teemadel, mis tema peas keerlevad ja tema südant vaevavad. Lihtsalt selge on see, et ristisõdadest või Rooma impeeriumist on erinevates keeltes kirjutatud tuhandeid raamatuid ning küllap kirjutakse veel, aga eesti ajaloost, eesti elust on võimelised kirjutama ainult eesti autorid. Seda ei saa kellegi teise hooleks jätta. See on meie privileeg.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Võiks ju soovitada kümneid, aga olgu, hetkel tuleb pähe Viivi Luige "Seitsmes rahukevad".

Virtuaalkülalised: Øyvind Rangøy ja Mika Keränen

Raamatuaasta tähestiku reisiraamatute tuules vahendame seekord lausa kahe külalise mõtteid meie raamatuaastast. Ja sedapuhku on külas Eesti Kirjanike Liidu liikmed, kes kirjutavad küll eesti keeles, aga kelle emakeel on ühel siis norra ja teisel soome keel - Øyvind Rangøy ja Mika Keränen.

Øyvind on tõlkija ja luuletaja, kelle esimene luulekogu ilmuski mitte norra, vaid eesti keeles.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Ma mõtlen oma onu peale, kes on sündinud aastal 1954, aga mäletab 19. sajandi algust.
Ja siis mõtlen tagasi oma esimesele aastale Tartu Ülikoolis, kui ma esimest korda kuulsin eesti kirjakeele ajaloost ja sellistest asjadest nagu Wanradti ja Koelli katekismus, „Jörru, Jörru! Jooks ma tulen?”, Kristjan Jaak ja papa Jannsen.

See kõik oli uus ja põnev. Nüüd on see kuidagi minugi minevik. Olen Eestiga seotud juba 25 aastat – rohkem kui pool elu. Selle mõju ei piirdu oleviku ja tulevikuga.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Eestikeelne raamat on nagu vastupanuliikumine, nagu järjepidevuse hoidja ja nagu õigus olla see, kes ma olen. See tähendab: väga oluline – ja alati ohus.

Miks sina, norralane, kirjutad eesti keeles?

Sest Eestis võttis mu omaks – ja küllap ma siis olengi kuidagi kaks inimest ühes. Kui ma kirjutan eesti keeles, on mul näiteks võimalik kirjutada Norrast viisil, mis oleks puhtalt norrakeelse autorina võimatu. See rikastab mõlemat pidi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mind vaimustas Meelis Friendthali "Punkti ümber"!

 ***

Mikat teavad tänu tema "Supilinna salaseltsile" vist küll kõik.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Väga uhke on olla osa Eesti kirjandusloost. See juubel on tore! Kirjanikuna väljendan tundeid, nii enda kui teiste omasid, raamatutes, mida ma kirjutan. Kirjutasin eelmise aasta suvel loo sellest samast esimesest eestikeelsest raamatust. Proloog toimub 500 aasta taguses Tartus. Kirikuõpetaja Herbert Stahl annab oma sõbra, luuletaja Werner Volkonski kätte ühe eestikeelse raamatu, mis kaob. Esimeses peatükis sõidab Supilinna Olav jalgrattaga Tartu linnas ühe soome neiuga, kelle pilk jääb peatuma Jaani kiriku skulptuuridele. Rohkem ma raamatust ei söanda rääkida. Selle käsikiri valmis tõesti ammu. Raamat ise peaks ilmuma emakeelepäeval 2026, kui raamatuaasta saab läbi. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Oluline? Ma ei tea, millega võrrelda, sest minu jaoks on ta sama oluline nagu vihm. Või rukileib. Sprotid. Sibul. Armastus.

Ma tean, et mind loetakse ja minu teoseid armastatakse väga. Ma olen õnnelik oma lugejaskonna üle. Annan endast parima, et minu kirjutatud raamatud aitavad noortel armuda ka tulevikus eesti keelde. Eesti keele ja eestluse tulevik sõltub meist endist, igaühest.

Ma olen väga mures, mis eesti keelest saab, aga intervjuudes nagu seesama, ma seda teemat ei sooviks pikemalt lahata, sest soigumine ei aita midagi. Ma ei taha ka kritiseerida kedagi. Inimestel on vabadus teha oma otsusi. Minu viis eesti keele säilimise nimel võidelda ongi minu kirjutatud raamatud.

Oled rahvuselt soomlane, aga kirjutad eesti keeles. Oled sa eesti või soome kirjanik? 

Pass on mul Soome oma, aga juurikas on Karjala oma. Sündinud olen Helsingis, ka seal on mul juured.

Soome pealinna kõnekeel 1970-1980ndatest on minu esimene keel. Eestisse tulin kahekümneaastaselt 30 aastat tagasi. Siin on mu juured vast tugevamalt mullas.

Kas ma olen eesti või soome kirjanik? Ma ei soovi vastandada neid. Sõna "või" ei istu minule. Ma olen sada protsenti nii eesti kui ka soome kirjanik, minu jaoks see matemaatiline võrrand töötab. Kõigele lisaks kirjutan oma kodumurdes, salanimega Tommi Turunen. Jätan teadlikult ütlemata, mis keel see on, ise mõtlen, et ta on mu kodumurre. Eesti kirjandusmaastikul tuntakse mind küll paremini kui Soomes, aga päris tundmatu ma pole ka seal, seda on näha Soome raamatukogude laenutushüvitistest. Soome lugejatega ma väga tihti otse ei suhtle.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Varalahkunud Afa (Vahur Afanasjev) luule ja proosa meeldisid mulle väga ja vahel mõtlen tema peale, et liiga vara lahkusid. Soovitan tutvuda tema kirjandusliku pärandiga, näiteks "Tünsamäe tigu" on väärt luulekogu.

Virtuaalkülaline: Imbi Paju

Kuna meie raamatuaasta tähestikunäitusel on P-tähe aeg ehk siis puud ja puit, siis on ka külas puu nimedega kirjanikud - eelmisel nädalal Asko Künnap ja Carolina Pihelgas; sel nädalal siis Imbi Paju, kirjanik, ajakirjanik ja filmitegija. Ja reedeses postituses tutvustan siis ka Imbi raamatut "Kadrioru aednik".

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Meie iseolemise seisukohalt midagi äärmiselt olulist ja eksistentsiaalset sõnastas minu jaoks Rahvusraamatukogu vanemteadur Piret Lotman selle aasta „Keele ja Kirjanduse“ juunikuu numbris Kristiina Rossile antud intervjuus: 17. sajand oli eesti rahva ja kultuuri jaoks määrav, sest muidu oleksime sattununud ilma emakeelse kirjasõnata Venemaa impeeriumi koosseisu ja ei oleks meil praegu oma riiki. Me pole ehk mõelnud, et kui Otto Wilhem Masing avaldas pärast pärisorjuse kaotamist Liivimaa talurahvaseadused eesti keeles, said eestlased teadlikuks oma õigustest. Tänu baltisaksa estofiilide tegevusele ja rootsi ajal loodud talurahvakoolidele oli Eestis ju kirjaoskus üldine, seda soost ja seisusest sõltumata, Venemaal oli ainult 20 protsenti kirjaoskajaid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on äärmiselt oluline meie endi jaoks. Ilma keeleta pole riiki. Kui rääkida muutuvast maailmast, siis ma oleksin õnnelik, kui meie kirjanduse vastu tuntaks rahvusvaheliselt sellist huvi, et suured rahvusvahelised agentuurid võtaksid meie kirjanikud oma klientideks. Meil on küll Eesti Kirjanduse Teabekeskus, aga näiteks minu nõukogude okupatsioonist rääkiv raamat „Tõrjutud mälestused“ on ilmunud üheksas keeles just tänu Soome suurele kirjastusele ja selle agentuurile.

Mul on alati hea meel kui mõnel eesti teosel õnnestub maailma lennata, see saadab sõnumi, et oleme olemas. Nüüd tuleb saavutada rahvusvaheliste agentide huvi, aga see on võimalik ainult suurema tähelepanu tekitamisega meie kirjanduse vastu tervikuna. Lisaks sisule ja sõnumile tähendab see õlatunnet ja solidaarsust.

Oled öelnud, et loovus ja eneseteostus annavad sisemise rahu. Äkki meie rahva vaimse tervise seisukohast vaadates polegi see siis probleem, et lugejaid jääb vähemaks, aga kirjutajaid tuleb aina juurde?

Loovus ja eneseteostus on protsess, olen seda käsitlenud ka raamatus „Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene“ (2023). Enne kui saabub sisemine rahu, tuleb igal loomise teekonnal läbida ka selle protsessiga seotud väljakutseid. Kristjan Järvi ütles ühes intervjuus nii hästi, et kui luuakse juurde uusi preemiaid ja siis neid jagatakse ja neid püütakse, siis see on ellujäämise primitiivne instinkt. Olen elus, mind on märgatud. Kuid selle juurde peab käima ka sõnum; kuidas see sõna mõjutab maailma, loob maailmu. Sõnumi juurde jõudmine võib võtta aastaid, see nõuab keskendumist, pühendumist, see toob kaasa isegi tervisekahjustusi – sa istud tundide viisi, su selg jääb haigeks ja vererõhk tõuseb suurest loomise erutusest ja enesekõhklustest; kirjutamisse uppumine mõjutab suhteid lähedastega, sest sul pole nende jaoks piisavalt aega ega ruumi. Neist protsessidest tuleks rohkem rääkida, sest me pole tehisajuga robotid, vaid inimesed, kes tunnevad, kannatavad, rõõmustavad, kahtlevad jne. Kirjanikuks olemine pole meelelahutus, see on protsess ja sellega kaasneb lõpuks rahulolu ning õnnetunne, sest tekib dialoog lugejaga. Vanades lääne riikides on hinnas ka sisutoimetajad, kes on nagu ristivanemad raamatule; kes on osa protsessist. Heal sisutoimetajal on kulla hind,  ta on kirjaniku mõttekaaslane, sugulashing, peaaegu pereliige. Soovin, et ka meil hakkaks selline süsteem professionaalselt ja psühholoogiliselt tööle. Me oleme olemas siis, kui meil on sõnum ja nägemus ja selle nimel tuleb teha tööd teinekord aastaid.

Ma olen kirjaoskuse ja teadmiste usku ning lisaks oma raamatutele ja dokumentaalfilmidele püüdnud anda oma osa esimese taasisiseseisvunud Eesti kirjandusfestivali – Võtikvere raamatuküla – loomisega 1999. aastal; see tegutses 20 aastat ja selle juurde kuulusid ka laste lugemispesad.  Lugejaid ei jää vähemaks, kui me viime lapsed raamatu juurde, kui me loeme neile ette lugusid, arutame, näitame neile eeskuju. Kui alevitest ja küladest likvideeritakse raamatukogusid, siis muutub ühiskond pinnapealsemaks. Õnneks on Eesti tänapäeval täis kirjandusfestivale ja see annab lootust, et raamat ühendab ja pakub huvi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Postimehe kirjastus andis sel aastal välja Johannes Selja 1939. aastal ilmunud noorsooromaani „Sipelgas Si“, mis on kirjutatud väga elavas ja kujundlikus keeles. See on raamat endaks jäämisest, teise aitamisest ja väärtustest üldse. Tõesti võimas raamat meile kõigile ja resoneerub mu enda mõttemaailmaga, millest on kantud mu laste-ja kogupereraamatu „Kadrioru aednik“ sõnum – me kõik oleme eksitentsiaalne kudum. Ehk nagu ütles mu vanaema: „Me kõik oleme tehtud tähtedest, oleme puude koor, käbid, lepatriinud, mesilased, jõed, järved ning lõhn, mis tuleb pärast vihma.“

Virtuaalkülaline: Carolina Pihelgas

Carolina Pihelgas on kirjanik ja toimetaja.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

See tekitab teatavat aukartust ja paneb mõtlema aja suhtelisuse peale – viissada aastat on sõltuvalt kontekstist kas väga pikk või üsna lühike aeg. Pikk, kui mõelda inimpõlvede peale, aga inimajaloo mastaabis muidugi pigem lühike. Nii või naa on hea meel, et see piiblitõlge kunagi valmis tehti ja vaatidesse veeti.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Teised rahvad saaksid ilma eestikeelse kirjanduseta vast hakkama, aga meie endi jaoks on see ikka ülioluline, kultuuri alustala.

Oled öelnud, et proosa ja luule vahel on oluline vahe: proosas antakse palju rohkem ette (kontekst, kirjeldused, dialoogid jne); luulet lugedes on lugeja panus mõnevõrra suurem, ta peab iseend teksti sisse lugema, saama ise tekstiks. Kas see tähendab ka, et luule seab lugejale oluliselt kõrgemad nõudmised ja see on ka põhjus, miks paljud inimesed ütlevad, et nad tänapäevasest luulest enam aru ei saa?

Siin kindlasti on teatav seos, sest luuletekst on proosast nõudlikum, selline kange kraam. Samas ei tahaks arvata, et avatud meelega lugeja ei saa tänapäevasest luulest üldse aru, see oleks ilmselge alahindamine. Võib-olla nõuab luule lihtsalt natuke rohkem kannatlikkust? Ja loomulikult on sellega nagu proosa või maalikunsti või muusikaga – iga teos ei pruugigi olla see, mis kõnetab. Tasub sirvida, katsetada ja leida üles oma masti autorid!

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan värsket luulekogu, mis võiks korda minna ka neile, kes muidu väga luulet ei loe. Berit Petolai tekstid tema uues kogumikus „Hele, tuisklev ja nimetu“ on natuke nagu väikesed jutustused, hoogsad ja helgust täis, vaatlevad maailma pärani silmi.