Leena Krohn „Matemaatilised olendid“ ja „Hotel Sapiens“

Leena Krohn „Matemaatilised olendid“. Eesti Päevalehe kirjastus 2008

Loen seda raamatut vist juba viiendat korda. Ma ei mäleta ühtegi juttu. Ei mäletanud ka eelmistel kordadel. Mida ma mäletan – ja seda iga kord –, on imestus teadmise üle, et see raamat on saanud Finlandia kirjandusauhinna, Soome olulisima. Miks? Millest ma aru ei saa? No ei kõneta. Ja ega mingi eriline stiilimeister ei ole Krohn ju ka. Milles siis asi?

Küllap olen loll mina, mitte Leena Krohn. Või Finlandia žürii. Temaatika on ju huvitav – tõelisus ja näivus, olemine ja mitteolemine, aga see vorm... nagu esseed, kusjuures igavad esseed, kuigi huvitavatel teemadel. Kõik on kuidagi veidralt pidetu. Ebaisikuline. Staatiline. Mitte miski ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi. Mitte keegi ei sobitu mitte millegi ega mitte kellegagi.

Mõistusega saan ma aru, et Krohn lahkab otsekui skalpelliga küsimusi, mis on tähtsad, lausa valusad. Emotsionaalsel tasandil ei paku tema skalpell mulle aga midagi – see on kõigest skalpell, terav küll, aga külm. Jah, lahkamisaruanne ei ole vist meeliülendav lugemisvara.

Leena Krohn „Hotel Sapiens“. Loomingu raamatukogu 2026, 2-3

Kui ma Krohni „Matemaatiliste olendite“ kohta kirjutasin, et see on pidetu, siis „Hotel Sapiensil“ on pide olemas – see hotelliks nimetatav koht, mis on, nagu autor ütleb, ühtaegu hullumaja, haridusasutus, muuseum, vanadekodu, pagulaste laager, evakuatsioonikeskus, haigla ja uurimisasutus, vangla ja karistusasutus. See on kõike, sest täidab kõiki funktsioone sinna majutatud viimaste inimeste jaoks, kes on AI-de hoole all. Niisiis on see rohkem ulme, kui „Matemaatilised olendid“, vähemalt vormiliselt.

Lood moodustavad sidusama terviku, võib isegi öelda, et tegu on romaaniga, kuigi ühekaupa võttes on lood ikka absurdsed või sürrealistlikud. Nagu ikka, tegeleb Krohn siin inimeseks olemise defineerimisega. Umbes poole raamatu pealt hakkas minu jaoks välja joonistuma mingi muster. Maailm on lõppenud, aga inimkonna esindajad käituvad jätkuvalt sama irratsionaalselt kui enne. Lohutu tõdemus, mis mulle sellest raamatust vastu vaatab, ütleb: me ei ole mõistuslik liik. Vähemasti võiks see nii paista AI-dele, kes meid selles Hotel Sapiensis uurivad.

Kui tekib tähendus, tekib ka side. Selle Krohni raamatuga sain ma hoopis parema sideme kui „Matemaatiliste olenditega“. Mis ei tähenda, et selle lugemine oleks lihtsam, aga kindlasti on see oluliselt huvitavam. Kohati groteskne, kohati painav, kohati naljakas. Kohati masendav. Kas see on parem kui „Matemaatilised olendid“? Ei mina tea. Aga huvitavam oli.