Virtuaalkülaline: Imbi Paju

Kuna meie raamatuaasta tähestikunäitusel on P-tähe aeg ehk siis puud ja puit, siis on ka külas puu nimedega kirjanikud - eelmisel nädalal Asko Künnap ja Carolina Pihelgas; sel nädalal siis Imbi Paju, kirjanik, ajakirjanik ja filmitegija. Ja reedeses postituses tutvustan siis ka Imbi raamatut "Kadrioru aednik".

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?

Meie iseolemise seisukohalt midagi äärmiselt olulist ja eksistentsiaalset sõnastas minu jaoks Rahvusraamatukogu vanemteadur Piret Lotman selle aasta „Keele ja Kirjanduse“ juunikuu numbris Kristiina Rossile antud intervjuus: 17. sajand oli eesti rahva ja kultuuri jaoks määrav, sest muidu oleksime sattununud ilma emakeelse kirjasõnata Venemaa impeeriumi koosseisu ja ei oleks meil praegu oma riiki. Me pole ehk mõelnud, et kui Otto Wilhem Masing avaldas pärast pärisorjuse kaotamist Liivimaa talurahvaseadused eesti keeles, said eestlased teadlikuks oma õigustest. Tänu baltisaksa estofiilide tegevusele ja rootsi ajal loodud talurahvakoolidele oli Eestis ju kirjaoskus üldine, seda soost ja seisusest sõltumata, Venemaal oli ainult 20 protsenti kirjaoskajaid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Eestikeelne raamat on äärmiselt oluline meie endi jaoks. Ilma keeleta pole riiki. Kui rääkida muutuvast maailmast, siis ma oleksin õnnelik, kui meie kirjanduse vastu tuntaks rahvusvaheliselt sellist huvi, et suured rahvusvahelised agentuurid võtaksid meie kirjanikud oma klientideks. Meil on küll Eesti Kirjanduse Teabekeskus, aga näiteks minu nõukogude okupatsioonist rääkiv raamat „Tõrjutud mälestused“ on ilmunud üheksas keeles just tänu Soome suurele kirjastusele ja selle agentuurile.

Mul on alati hea meel kui mõnel eesti teosel õnnestub maailma lennata, see saadab sõnumi, et oleme olemas. Nüüd tuleb saavutada rahvusvaheliste agentide huvi, aga see on võimalik ainult suurema tähelepanu tekitamisega meie kirjanduse vastu tervikuna. Lisaks sisule ja sõnumile tähendab see õlatunnet ja solidaarsust.

Oled öelnud, et loovus ja eneseteostus annavad sisemise rahu. Äkki meie rahva vaimse tervise seisukohast vaadates polegi see siis probleem, et lugejaid jääb vähemaks, aga kirjutajaid tuleb aina juurde?

Loovus ja eneseteostus on protsess, olen seda käsitlenud ka raamatus „Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene“ (2023). Enne kui saabub sisemine rahu, tuleb igal loomise teekonnal läbida ka selle protsessiga seotud väljakutseid. Kristjan Järvi ütles ühes intervjuus nii hästi, et kui luuakse juurde uusi preemiaid ja siis neid jagatakse ja neid püütakse, siis see on ellujäämise primitiivne instinkt. Olen elus, mind on märgatud. Kuid selle juurde peab käima ka sõnum; kuidas see sõna mõjutab maailma, loob maailmu. Sõnumi juurde jõudmine võib võtta aastaid, see nõuab keskendumist, pühendumist, see toob kaasa isegi tervisekahjustusi – sa istud tundide viisi, su selg jääb haigeks ja vererõhk tõuseb suurest loomise erutusest ja enesekõhklustest; kirjutamisse uppumine mõjutab suhteid lähedastega, sest sul pole nende jaoks piisavalt aega ega ruumi. Neist protsessidest tuleks rohkem rääkida, sest me pole tehisajuga robotid, vaid inimesed, kes tunnevad, kannatavad, rõõmustavad, kahtlevad jne. Kirjanikuks olemine pole meelelahutus, see on protsess ja sellega kaasneb lõpuks rahulolu ning õnnetunne, sest tekib dialoog lugejaga. Vanades lääne riikides on hinnas ka sisutoimetajad, kes on nagu ristivanemad raamatule; kes on osa protsessist. Heal sisutoimetajal on kulla hind,  ta on kirjaniku mõttekaaslane, sugulashing, peaaegu pereliige. Soovin, et ka meil hakkaks selline süsteem professionaalselt ja psühholoogiliselt tööle. Me oleme olemas siis, kui meil on sõnum ja nägemus ja selle nimel tuleb teha tööd teinekord aastaid.

Ma olen kirjaoskuse ja teadmiste usku ning lisaks oma raamatutele ja dokumentaalfilmidele püüdnud anda oma osa esimese taasisiseseisvunud Eesti kirjandusfestivali – Võtikvere raamatuküla – loomisega 1999. aastal; see tegutses 20 aastat ja selle juurde kuulusid ka laste lugemispesad.  Lugejaid ei jää vähemaks, kui me viime lapsed raamatu juurde, kui me loeme neile ette lugusid, arutame, näitame neile eeskuju. Kui alevitest ja küladest likvideeritakse raamatukogusid, siis muutub ühiskond pinnapealsemaks. Õnneks on Eesti tänapäeval täis kirjandusfestivale ja see annab lootust, et raamat ühendab ja pakub huvi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Postimehe kirjastus andis sel aastal välja Johannes Selja 1939. aastal ilmunud noorsooromaani „Sipelgas Si“, mis on kirjutatud väga elavas ja kujundlikus keeles. See on raamat endaks jäämisest, teise aitamisest ja väärtustest üldse. Tõesti võimas raamat meile kõigile ja resoneerub mu enda mõttemaailmaga, millest on kantud mu laste-ja kogupereraamatu „Kadrioru aednik“ sõnum – me kõik oleme eksitentsiaalne kudum. Ehk nagu ütles mu vanaema: „Me kõik oleme tehtud tähtedest, oleme puude koor, käbid, lepatriinud, mesilased, jõed, järved ning lõhn, mis tuleb pärast vihma.“