Alfred Bester „Lammutatud mees“

Alfred Bester „Lammutatud mees“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 79, 2025

Nagu järelsõnas mainitakse, on Bester ebatüüpiline suurmeister ja ulmeklassik, kes on oma koha pälvinud kõigest kahe romaani (kokku kirjutas ta küll mõned veel) ja peotäie juttudega. Need kaks klassikaliseks saanud romaani (lisaks „Lammutatud mehele“ ka „Tiiger! Tiiger!“ Varrak 2010) tegelevad mõlemad inimese (para)psühholoogiliste võimetega. „Tiiger! Tiiger!“ teleportatsiooniga, „Lammutatud mees“ telepaatiaga. Neil telepaatidel (keda eestikeelses tõlkes nimetakase kelmika kahemõttelisusege piilujateks) on omamoodi hierarhia ja nad suudavad vastavalt tasemele lugeda mõtteid/teadvust/alateadvust). Huvitaval kombel pole ajahammas seda romaani eriti palju räsinud. Küllap seepärast, et kesksel kohal pole mitte tehniline butafooria, vaid inimvõimed ja -suhted. Kõige anakronistlikumalt mõjubki „Lammutatud mehes“ perfokaarte neelav hiiglaslik arvuti. Samas see telepaatide maailma reeglistik, mis sündmustiku käigus lahti rullub, on huvitav ja värske.

Seda raamatut on korduvalt kirjeldatud ulmelise krimiloona, mis pole päris õige ja peletab osa lugejaid, kellele krimi ei meeldi, kohe eemale. Ei, see ei ole krimilugu. Vähemalt mitte selle klassikalises tähenduses. Mõrvaga on tegu, seda küll, aga puudub see salapära ja loo lahtiharutamine, et kes tegi. Mõrvar on algusest peale teada, me jälgime pigem, kuidas ta seda plaanib, sest maailmas, kus on erineva tasemega mõtetelugejad, ei saa mõrva ju varjata. Ei enne, ei pärast. Seetõttu mõrvasid praktiliselt ei olegi.

Ei, pigem on see raamat põnevuslugu. Tempo on pöörane, üritatakse üksteist üle mängida, sest uurija ju teab, kes tegi, aga tõendamisega on keeruline. Ja eelkõige on küsimus „miks?“. Ja kogu aeg on taustal veel midagi, see arusaamatu teine liin, peategelase foobia. Loomulikult saavad  lõpus kõik osad kokku, kõik leiab lahenduse.

Kui olete raamatu läbi lugenud, võtke ja lugege uuesti üle sissejuhatav lõik leheküljel 7 ja lõpulõik leheküljel 249. Besteri ambitsioon näib olevat allegooria. Mõistujutt ambitsioonidest, mis piirnevad hullusega, ta lahkab megalomaaniat, suurushullustust, mis vormib diktaatoreid. Ulme on ainult vorm, vahend, see on nagu omamoodi muinasjutt, millega läbi ajaloo on midagi olulist püütud edasi anda.

Kui ma neid kahte romaani kunagi vene keeles lugesin, meeldis „Tiiger! Tiiger!“ mulle rohkem. Nüüd uuesti eesti keeles üle lugedes olen üsna veendunud, et „Lammutatud mees“ on oluliselt parem raamat.