C.J. Tudor „Põlevad tüdrukud“

C.J. Tudor „Põlevad tüdrukud“. Pegasus 2023

Kohe alguses on mitu head märki. Esiteks läheb tegevus käima ilma mingite selgitusteta. Aga esimene kontekst on arusaadav. Teiseks on minajutustaja mõnusalt küüniline tüüp, kuigi see tema ametiga kuidagi kokku ei peaks käima. Ja juba teise peatüki lõpuks tõmmatakse lugejal esimest korda vaip jalge alt ära. Paljutõotav!

Lugeda on lihtne, peategelane inimlik (aga ka saladuslik), mingid varjud on ta elus, aga see alles hakkab tasapisi välja kooruma. Kerged vihjed üleloomulikkusele, aga ma ei suuda veel otsustada, kas neid ka uskuda (tegelikult ei kannata seda raamatut kuidagi üleloomulikkuses süüdistada). Mingeid ulmeliseks liigituvaid momente ei ole, on mõned nägemused, aga neile ei üritata anda kandvat tähendust.

Umbes saja lehekülje järel, kui tegelasi juba rohkem saab, süveneb mus arusaam, et autor on neid vaipu, mida alt ära tõmmata, veel ette valmistanud. Vähemalt ühte arvan ma nägevat, mis on üles ehitatud sellele, et lugeja hakkab eeldama.

Autorile meeldib mängida. Pea ükski asi pole nii, nagu paistab. Natuke on see tüütu. Sa saad lugedes aru, et ta kirjutab skeemi järgi – iga peatüki lõpus peab tulema ootamatu pööre. See mõjub kuidagi kunstlikuna, kuigi teeb ta seda ju tegelikult päris osavalt.

Üllataval kombel on see raamat rohkem krimi ja veidi vähem põnevik, erinevalt näiteks Swansoni romaanist „Kõik tema hirmud“, milles seda krimi eriti palju polnud, kuigi liigitatakse seda peamiselt krimiks. Siin aga harutatakse seda sasipundart ikka korralikult. Ja tuleb autorit tunnustad – see pusle oli ikka päris keeruline ja lahendus(ed) üsna ootamatu(d). Mulle meeldis. Põnevike ja krimiaustajatele peaks sobima.

David Koepp „Külmkamber“

David Koepp „Külmkamber“. Ühinenud ajakirjad 2019

Oh. Noh, see peaks olema põnevusromaan. Tunnistan, sissejuhatav osa oligi üsna põnev, tegelased olid toredad, aga see oli sissejuhatus. Lühike. Ja toimus 40 aastat tagasi. Siis tuleb teine osa kahe jobuga. Ja et lugeja saaks igal juhul aru, et need on jobud ja käituvad nagu jobud, tuleb anda korralik ülevaade nende senisest üsna läbikukkunud elust. See ei ole põnev. See ei ole isegi lahe. See on tüütu. Uuesti põnevaks hakkab minema alles pea poole raamatu peal, kus sissejuhatusest tuttav tegelane mängu tagasi tuuakse. Aga enne seda on veel üks jobu. Ja siis tuleb veel terve kamp tsiklitega jobusid. Kui need kõik on mõeldud keskmisele ameeriklasele, et tal oleks, kellega lugedes samastuda, siis sorry, mind ajab see marru. Ma ei suuda sellisega samastuda. Ma ei taha sellisega samastuda. Ma tahan lugeda põnevikku, mida mulle lubati, mitte omadega pekkis tüüpide halamist, kui raske nende olu on. Ma saan isegi aru, et autor on seriaalistsenarist ja ilmselt on näitlejale kogu selline tegelase elukäigu üksikasjalik kirjeldus karakteri loomisel abiks, aga miks on see selles romaanis? Mida see juurde andma peaks?

Kogu sahmerdamise põhjus, see bioloogiline oht, on loodusest liiga lihtsustatult üks-ühele ümber tõstetud. Jah, ma saan aru, et selline mõttemäng võib inimestel külmavärinaid tekitada, aga kirjanduslikult jääb see minu arust nõrgaks. Teinekord mõjuvad täiesti välja mõeldud asjad usutavamalt kui need, mis tegelikult olemas on. See siin mõjub nagu iseenda vilets paroodia. Ja pealegi, ohtlik seen näeb välja nagu roheline löga! Tõiselt? Mees, sa oled liiga palju odavaid õudukaid vaadanud!

Oli ses loos ka üks toredalt nihilistlik tõdemus: „Jumal on kõva käsi kättemaksu alal, mida haigem ja iroonilisem, seda parem,“ mis raamatu sündmustikku silmas pidades pole sugugi nii nihilistlik. Aga kas selle lause leidmiseks peab kogu raamatu läbi lugema?

See ei olnud täiesti-võimatu-käest-panna-lugu, nagu tagakaas lubab. Ma pidin vahepeal ennast ikka jõuga läbi närima. See raamat oli umbes poole võrra liiga pikk. Ühesõnaga – kui vähegi saate, lugege midagi muud, mis on päriselt põnev.

 

Steinar Bragi "Mägismaa"

Steinar Bragi „Mägismaa“. Varrak 2017

Alustame sellega, et kirjutatud on hästi. Mitte midagi ei saa aru, põnevus säilib ja kruvib muudkui kõrgemale, isegi sellest on võimatu aru saada, kas tegu on üleloomuliku õudukaga või lihtsalt judinaid põhjustava rappimisega, mis ühel hetkel vältimatult kätte peaks jõudma. Pinget lisab peategelaste neliku omavaheline hõõrdumine. Vähemasti see tõdemus tekkis küll kiiresti, et kõige õõvastavam on teadmatus, pinge, mis tekib sellest, et me ei saa aru, mis meiega toimub. Selle on autor hästi osanud välja mängida.

Ja siis see lõpp. Kurat, nii ei tehta! Ei, ega ma ei ütle, mis ja kuidas, mingi üllatus võiks lugejale ju jääda, sest mõnele äkki meeldib. Ma saan aru, et autori arvates on see tänapäevaselt moodne ja teadmatuse kontseptsiooniga haakub see ju ka, aga ikkagi. Milleks kõik need varasemad detailid, mis äkki ei paigutu enam millegi külge? Kõik need vihjed ja liinid, mis ei vii mitte kuhugi? Milleks kõik need tegelaste mineviku, iseloomu ja suhete kirjeldused? Kui tahta kirjutada inimestevaheliste suhete puntrassejooksmisest, siis kirjutagegi, milleks siia veel midagi segada? Mulle meenub seejuures paratamatult Lucy Foley „krimka“ „Jahiseltskond“, mis oli minu jaoks totaalne pettumus. Miks ma panin „krimka“ jutumärkidesse? Sest see ei olnud krimka, see oli seebikas, millele krimka oli ümber tõmmatud nagu karnevalikostüüm. „Mägismaas“ on suhete ja tegevustiku seos veel ähmasem. „Jahiseltskonnas“ olid seosed vähemalt olemas ja viisid mõrvadeni, nii et vormiliselt oli tõepoolest tegu krimiromaaniga. „Mägismaa“ pendeldab vormiliselt õuduka ja põneviku piiril, aga vähemalt minu jaoks laguneb lõpuks täiesti laiali, üritades muutuda milleksi nii sügavmõtteliseks, et see mõte kaob sinna sügavusse täiesti ära.

Kokkuvõte: hästi kirjutatud, aga mõttetu.

 

Raamatumängu lugemissoovitused: Mart Sander "Roosivõti"

Jätkame lugemissoovitustega pisut kergema suvelektüüri lainel, seekord siis Mart Sanderi "Roosivõti" ((LiteRarity 2025). Nagu aastaarvust näha, sobib kategooriasse 2024. või 2025. aastal ilmunud raamat.

Tugev taustatöö ajalooga, näputäis intrigeerivaid fakte, mille vahele põimida põnev väljamõeldud lugu, mis nende faktidega vastuollu ei lähe – see on see, mida Mart Sander oskab. Ja oskab hästi, tuleb tunnistada (mitte et see minu jaoks mingi üllatus oleks). Kolmest raamatu tekstist vaid üks on pisukese üleloomuliku puudutusega, teised kaks on täiesti tavaelulised, kuid nutikad ja põnevad lood. Põnevusjutt ongi vist õige määratlus. Mulle tuli kohe meelde kogumik „Alfred Hitchcock esitab: Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud“. Just sealt leiab õhustikult, võttestikult ja süžeelt lähedasi jutte.

Õhuke, kiire, kerge, põnev. Meelelahutus parimal kujul.

Ja loomulikult on Mardil mitu rauda korraga tules, nii et lisaks piltidele, mis ta raamatusse on maalinud, seadis ta need tekstid ka ise lavale ja mängib koos Triin Lellepiga neid Mäetagus mõisas. Kes tahab, jõuab veel vaatama: etendused toimuvad 19., 20. ja 24. juulil ning 9., 16., 17., 22., 23., 29. ja 30. augustil.

 

Lugemismäng: vabalt valitud raamat. Mart Sander "Värvide sosinad"

Minu lugemismängus oli Mart Sanderi „Värvide sosinad“ (LiteRarity 2024) vabalt valitud raamatute kategoorias, kuid sama hästi sobib see ka 2024. aastal avaldatud raamatute kategooriasse.

Niisiis, fiktiivne lugu kahe eesti soost kunstniku kohtumisest Itaalias. Johann Köler ja Julie Hagen. Kunst. Armastus. Veidrikust metseen. Kibestunud matroon. Ideaalne lavakujundus, kuhu paigutada haarav lugu. Ja haarav see on. Noh, Mart Sander ei oleks Mart Sander, kui ta midagi kõhedat teksti sisse ei punuks. Nii et ei puudu ka sünged ja tumedad toonid. Aga kõigele vaatamata on Mart Sander ka romantik, nii et tegelikult joonistub traagika taustal välja ka romantiline ja lausa melodramaatiline suhete sasipundar.

Multitalendina on Mart oma raamatu ise ka illustreerinud ja need illustratsioonid on head. Selline klassikaline ja ajatu vana kooli illustratsioon, mis vaid kinnitab autori mitmekülgsust. Kunsti alal erudeeritud inimesena on autor lisanud ka põhjaliku tegelaste elukäiku tutvustava järelsõna, mille laiendatud versiooni oli esitlusel elavas esituses nauding kuulata. Nüüd tuleb vaid oodata, millal doktor Sander sellest materjalist ka filmi väntab.

Kiire ja mõnus lugemine. Või kui laenata Janika Kronbergi sõnu Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekult: „Tekst ei osutanud vastupanu“.