Eestikeelne raamat on pooltuhat
aastat vana. Mis tundeid see tekitab?
Minus tekitab see pigem kahjutunnet
– kahju, et eestikeelne raamat ka vanem ei ole! Nii väga tahaksin, et
omakeelseid kirjalikke allikaid Eesti elust oleks olnud ka varasemal perioodil.
Ma imetlen ja jäängi imetlema Islandi saagasid. Kahju, et meie esivanematel ei
olnud soovi või oskusi enda elust ülestähendusi teha. Elatud on ju Eestimaa
pinnal aastatuhandeid.
Kui oluline on eestikeelse
raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Ma arvan, et sama oluline kui eesti
keele olemasolu kirjakeelena. Digitaalse meedia eripäraks on ajalikkus, kuid
raamat oma vanamoodsuses aitab säilitada kirjasõna aastateks, sajanditekski. Ja
erinevalt arvutitekstist raamat mäletab, jääb mäletama nii autorit kui lugejat.
Tihtipeale, lugedes üle mõnda nooruses vaimustanud raamatut, on mul tunne, nagu
kohtuksin vana sõbraga, keda ammu ei ole kohanud, aga kes ikka kusagil ON.
Tõlkijana tean, seda tunnet ei ole võimalik taasluua, kui tegu ei ole
emakeelega.
Ja muidugi ei suuda digimeedia iial
tekitada äsja trükitud raamatu lõhna ega rõõmsat ootusärevust selle
avamisel.
Milline on laste lugemishuvi
tänapäeval? Kas eestikeelne kirjandus jääb kestma?
Kui me räägime ilukirjandusest,
siis enamasti kesine ja pealiskaudne. See kajastub ka emakeele oskuses laiemalt
– kui raamatuid ei loeta, siis on ka kirjutamise, lugemise ja loetust
arusaamise oskus kehv. Minu meelest ei ole ühelgi eesti lapsevanemal põhjust
tunda uhkust lapse üle, kes räägib soravalt inglise keelt, sest seda räägivad
tänapäeval kõik. Küll aga on põhjust tunda uhkust rikka emakeelse sõnavaraga
aruka lapse üle, kes on võimeline suhtlema nii, et iga teine sõna või väljend
inglisekeelne ei ole.
Eks eestikeelne kirjandus kestab senikaua,
kuni kestab eesti keel. Praegu näib küll, et eesti inimesed soovivad pigem
raamatuid kirjutada kui lugeda. Igaüks tahab olla see ainulaadne ja isikupärane
Autor, selle asemel, et ühineda lugejate nähtamatu massiga. Tulemuseks on
paraku enamasti igav keskpärasus.
Soovita ühte eesti autori
raamatut.
Kui ainult ühte ja kui eesti
autorit, siis soovitan Aino Perviku raamatut "Arabella, mereröövli
tütar". See teos on ajaproovile edukalt vastu pannud. Ja see on juba
midagi, mida tasub hinnata.
Eestikeelne
raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?
Ega eriti ei tekitagi, see on lihtsalt ajalooline fakt, mida mälumängudes küsida. Tundeid tekitavad ikka konkreetsed raamatud.
Kui oluline on
eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Laial maailmal pole sellest vist küll sooja ega külma, aga minu jaoks on see erakordselt oluline. Olen ju eestlane ja eestlane peab saama lugeda eesti keeles. Kui poleks eestikeelseid raamatuid, eestikeelset kirjandust, siis poleks ka eestlasi ja poleks Eesti riiki.
Oled öelnud,
et oleks mõttetu, kui eesti kirjanik hakkaks kirjutama raamatut, mille tegevus
toimub Hispaanias või "Kolmest musketärist" või midagi säärast. Ometi
on näiteks Leo Metsar kirjutanud keiser Julianusest, Aleksejev ristisõdadest,
Ristikivi Euroopa ajaloost jne. Ons see kõik siis mõttetu?
Ei, see pole mõttetu, sest igal inimesel on õigus tegeleda just sellega, mis tema südamele armas ja kirjutada nendel teemadel, mis tema peas keerlevad ja tema südant vaevavad. Lihtsalt selge on see, et ristisõdadest või Rooma impeeriumist on erinevates keeltes kirjutatud tuhandeid raamatuid ning küllap kirjutakse veel, aga eesti ajaloost, eesti elust on võimelised kirjutama ainult eesti autorid. Seda ei saa kellegi teise hooleks jätta. See on meie privileeg.
Soovita ühte eesti autori raamatut.
Võiks ju
soovitada kümneid, aga olgu, hetkel tuleb pähe Viivi Luige "Seitsmes
rahukevad".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar