Virtuaalkülaline: Hasso Krull

Täna vastab küsimustele luuletaja, esseist ja tõlkija Hasso Krull. Tema 1986. aastal Max Harnooni nime all ilmunud luulekogu "Mustvalge" on juba vaat et kultuslik.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Eks ootame ära, kuni ta saab tuhandeaastaseks. Raamat on tehniline objekt, peamine tehnoloogia on seal kiri. See on märksa vanem, ilmselt sama vana kui Eesti asustus. Praegu on meil palju digitaalseid objekte, need sõltuvad digitaalsest kirjast. Kas mõni neist on alles ka poole tuhande aasta pärast? Vastust ei tea tuulgi. On väidetud, et kiri võiks olla kõnest vanem, sest tähistamine ja märgistamine on ürgsed. Kiri võib ka tulevikus läbi teha hulga teisenemisi. Kui inimestel  õnnestub veel mõnda aega planeedil vastu pidada, siis tuleb kirja muundumistes kindlasti ette üllatusi.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raamatud käivad käest kätte. Nii muutuvad nad kultuslikeks sümboliteks. Mida haruldasem on raamat, seda tugevam on tema kultuslik aura. Kultus hoiab kogukondi koos, loob ühise kosmose. Eestikeelseid raamatuid on päris palju, nende hoidmise ja levitamisega on omajagu tegemist. Aga mis siis, kui neid ei oleks? Kas me tajuksime nende puudumist? Arvan, et see oleneb suulise traditsiooni mahust ja küllusest. Tänapäeval on suuline traditsioon märksa kasinam kui paarisaja aasta eest. Ilmselt tekitaks raamatute puudumine õõnsa tunde. Seda tühikut hakataks siis tasapisi täitma, aga tõenäoliselt oleks see mitme põlvkonna töö. 

Oled öelnud, et lugemine on labürint. Ta pakub varju ja annab kaitset. Labürindi eesmärk võib ju aga olla ka väljakutse, proovilepanek. Või siis inimese juhtimine eesmärgini mööda ühte kindlat teed. Kas lugemisel võiks olla ka selliseid labürindi omadusi?

Lugemine on teatava tehnika valdamine, umbes nagu ujumine või mägironimine. Lugemisel on palju astmeid. Tänapäeval loevad lapsed tihti tähtedest sõnu kokku ja leiavad, et lugemine on igav. Info saab nii siiski kätte. Järgmisena jõutakse tähenduseni, millegi uue taipamiseni. Aga see pole veel kõik. Siitki saab edasi minna mööda kujutluse treppi. Algab käänuline teekond, mis viimaks mähib täielikult endasse. Tekib lugemise kookon. Kookonis püsides jõutakse metamorfoosini. See on omaette müsteerium, mille sümboliks on labürint.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Nikolai Baturini "Leiud kajast". See ongi labürindina kirjutatud teos. Tegelase identiteet muutub kogu aeg. Iga käänaku taga algab uus rada. Lihtne seda lugeda ei ole, aga proovida tasub.