Carolina Pihelgas on kirjanik ja toimetaja.
Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?
See tekitab teatavat aukartust ja paneb mõtlema aja suhtelisuse peale – viissada aastat on sõltuvalt kontekstist kas väga pikk või üsna lühike aeg. Pikk, kui mõelda inimpõlvede peale, aga inimajaloo mastaabis muidugi pigem lühike. Nii või naa on hea meel, et see piiblitõlge kunagi valmis tehti ja vaatidesse veeti.
Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Teised rahvad saaksid ilma eestikeelse kirjanduseta vast hakkama, aga meie endi jaoks on see ikka ülioluline, kultuuri alustala.
Oled öelnud, et proosa ja luule vahel on oluline vahe: proosas antakse palju rohkem ette (kontekst, kirjeldused, dialoogid jne); luulet lugedes on lugeja panus mõnevõrra suurem, ta peab iseend teksti sisse lugema, saama ise tekstiks. Kas see tähendab ka, et luule seab lugejale oluliselt kõrgemad nõudmised ja see on ka põhjus, miks paljud inimesed ütlevad, et nad tänapäevasest luulest enam aru ei saa?
Siin kindlasti on teatav seos, sest luuletekst on proosast nõudlikum, selline kange kraam. Samas ei tahaks arvata, et avatud meelega lugeja ei saa tänapäevasest luulest üldse aru, see oleks ilmselge alahindamine. Võib-olla nõuab luule lihtsalt natuke rohkem kannatlikkust? Ja loomulikult on sellega nagu proosa või maalikunsti või muusikaga – iga teos ei pruugigi olla see, mis kõnetab. Tasub sirvida, katsetada ja leida üles oma masti autorid!
Soovita ühte eesti autori raamatut.
Soovitan värsket luulekogu, mis võiks korda minna ka neile, kes muidu väga luulet ei loe. Berit Petolai tekstid tema uues kogumikus „Hele, tuisklev ja nimetu“ on natuke nagu väikesed jutustused, hoogsad ja helgust täis, vaatlevad maailma pärani silmi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar