Roger Zelazny „Surnute saar“.

Roger Zelazny „Surnute saar“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 80, 2025

See ei ole ülemäära paks raamat, aga see on tihe. See oli esimene mõte, mis tuli, kui jäin mõtlema, mida „Surnute saare“ kohta kirjutada. Üsna tüüpiliselt enda kohta ei ava Zelazny suurt midagi, lugu läheb lihtsalt käima ja sa pead ennast sinna sisse lugema. Maailm asetub oma kohale tükike tükikese järel ja ühtki tagasipõiget taustade avamiseks ei tehta enne kui viimases hädas. Kuna mängus on ka võõrrassi religioosse kaldega tseremooniad, tuleb lugejal kaasa mõelda ja aidata autoril maailma konstrueerida. Samas on see kõik nii osavalt tehtud, et lugeja ei jää hätta ja lugemist see ei häiri.

Just see maailma konstrueerimine, selle loomise jumalik võime, on Zelazny loomingus tihti kesksel kohal. Nii on terves Amberi sarjas ja nii on ka „Surnute saares“. Ka Zelazny ise loob maailmu, on oma maailmade jumal. Tuleb tunnistada, et see tuleb tal hästi välja. Lugeda on põnev, on näpuotsaga filosoofiat, on teod ja tagajärjed, vastutus, kõik see mahub aga peadpööritavate sündmuste vahele kenasti ära ilma tempot aeglustamata või kunstlikeks kõrvalepõigeteks muutumata.

Väga tänuväärt lisandus Zelazny eestikeelsesse avaldamisnimekirja. Huvitaval kombel on ta muutunud üheks meie ulmelugejate lemmikuks ja näib, et igati õigustatult.