Virtuaalkülaline: Tõnis Vilu

Täna on meil külas luuletaja Tõnis Vilu.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
Arvan, et võib uhke olla küll! Kirjanikuna olen osa eesti raamatuelu pidevusest, see on ühtaegu aukartustäratav, aga ka innustav. Tunnen, et mul on olemas toetav seljatagune. Johann Koell tõlkis katekismuse alutaguse murrakusse, see oli elav ja suuline keel. Mõte sellest on inspireeriv ja olen ise üritanud sageli kasutada loomulikku kõnekeelt, et kirjanduslik tekst n-ö ellu äratada.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Võimatu on seda üle hinnata, oleme suuremate keelte kõrval maailmakirjanduse rikkus, selle mitmekesisus, võimaluste nihutaja.

Tõnu Õnnepalu kandideeris kahel korral kirjanikupalgale, mõlemal korral sai ja mõlemal korral loobus, leides, et palgalise kirjaniku staatus pärsib tema loovust. Sina oled Tartu linnakirjanik, ehk siis ka nö palgaline. Intrigeerin nüüd pisut – kas palgalise kirjaniku staatus alandab või ülendab kirjanikku?

Endise kirjanikupalgalisena ei tundnud ma ennast ei alandatu ega ülendatuna. Ma ei kujuta ette, mis Õnnepalul meeles mõlkus. Mis teda häiris. Õige sõna oleks siin hoopis "võimaldama". Kolme aasta jooksul oli mul võimalus tegeleda oma kutsumusega. Siiamaani on kirjutamine ainus, mida ma tõeliselt teha tahan ja mis jõudu annab. Kui ma tutvustan inimestele end kui kirjanikku, siis sageli küsitakse, et aga mis päris tööd ma siis ikkagi teen. Palgalisena oli hea öelda – ma saan kirjutamise eest tasu nagu iga teise töö eest. Inimesed võtsid selle omaks – kui nii, siis nii! Kui töö, siis töö! Nii et kirjanikupalk tuleb kasuks ka neile kirjanikele, kes seda veel ei saa. Õnnepalule ütleks nii palju, et üks hetk saab see kolm aastat läbi ja siis ei mäleta enam keegi, kas said seda palka või mitte. Ma ei näe siin probleemi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Soovitan Janika Läänemetsa luulet. Ma pole nii tunde- ja mõttepuhast teksti ammu lugenud. Helgib nagu kristall.