Lugemismängu soovitused: R-tähega algav raamat. Silver Anniko "Rusikad"

Silver Anniko „Rusikad“. Hea Lugu 2018

Sobib lugemismängu kategooriasse "R-tähega algav raamat", aga ka "Ühesõnalise pealkirjaga raamat".

Mäletan, et lugesin seda raamatut millalgi keskkoolis käies, ilmselt kümnendas või üheteistkümnendas klassis. Ja mäletan, et mulle meeldis. Tookord oli raamat pea kaks ja poolsada lehekülge õhem, aga seda ju tollal ei teadnud. Nüüd üle lugedes võib mitmes kohas aimata, mida tsensuur välja kärpis, aga et seda nii palju oli, seda ei osanud oodata.

Kui ma raamatuaasta puhul otsustasin, et loen ainult eesti autorite loomingut, sest see annab võimaluse lugeda uut eesti kirjandust, samas aga tuletada meelde ka juba loetud asju, oli sihina silme ees just „Rusikate“ pelutavalt paks köide. Näis, kas meeldib ka praegu...

Juba tollal käis selle raamatuga kaasas mingi teistsugune aura. Juba siis võis seda nimetada kultusromaaniks. Kõik tahtsid seda lugeda, see oli kuidagi skandaalne, sellest räägiti. Kirjaniku ja tema naise mõrv 1982. aastal lisas veelgi õli tulle – eks sedagi kiputi seostama tolle aja kohta tavatult värvika raamatuga ja võimalike prototüüpide salavimmaga.

Ja värvi raamatus on. Tegelaste galerii on kirju, osa kõrvaltegelasi lausa grotesksed, iseloomu või oma eripärata pole vist ükski. Räägitakse murdes, räägitakse tollases (vabariigi algusaegade) lihtinimese kõnepruugis, räägitakse aktsendiga – ses osas on autor osav. Üks peategelastest, „litsipoeg“ Joonas, kelle mantra on iga hinna eest rikkaks saada, meenutas pisut mulle Peeter Urmi „Päike tules“ peategelast, aga tema moraalseks mölakaks kujunemine on erinevalt Urmi Timuka omast loogiline, põhjendatud ja täies ilus lugeja ette laotatud. Ka ei ole Joonas Piirits erinevalt Urmi Timukast lihtsalt tuim mõrtsukas, vaid ka paras aferist, nii et leiad end varsti lugedes ootamas, mis vimka ta jälle viskab. Tänapäevases kõnepruugis on tegu armukelmiga, kes sillutab endale teed ülespoole naiste abil, kuigi teda ka kuritegeliku jõugu ninameheks nimetada pole ju vale. See, et ta ka mõrtsukas on, kipub pika raamatu peale meelest unuma.

Teine, asunikutalu noor pärija Rein, on ehk liigagi aus ja hea, nii et huntidele mõeldes hakkad kohe häda ja õnnetust ootama. No ei saa see ju nii kesta, eksole. Ajapikku haarab Joona lugu aina rohkem ruumi ja see on värvikas. Rein on aga paras mömm, pea lõpuni välja. Lõpuks leiab ta mehe enda seest siiski üles, aga selleks on ikka parajat vapustust vaja.

Kolmas, kes alguses võrdselt teiste kõrval peategelaseks püsib, väike Verden, jääb pisut tahaplaanile, kuid tema mölakaks kujunemine on eriti valus, sest temast saab ideoloogiline mölakas. Õnneks on tal mingigi südametunnistus alles.

Kõige huvitavam on see, et raamat mõjub ikka veel hämmastavalt kaasaegsena. Kõik need vastastikku kisklemised ja tagarääkimised, intrigeerimised ja sulitembud, miski ei ole ju kadunud. Eestlase lemmiktoit on ikka veel teine eestlane, nii et õigupooolest peaks raamatu alapealkiri olema mitte „inimene on inimesele hunt“, vaid „eestlane on eestlasele hunt“. Ainult see, kuidas Joona üüratu jõud ja nägus näolapp kõik naisolevused jalust korrapealt nii nõrgaks võtab, et nad muudkui temaga voodisse varisevad, hakkab lõpuks koomiline paistma.

Koomilisi momente on muidugi veel, küünilisi samuti, teravmeelseid sulitempe tehakse nagu kelmiromaanis, vahepeal ei teagi, kas peaks nutma või naerma. Ma ei tea, kas see oli emotsionaalne tulevärk või raamatu paksus, aga lugemine võttis omajagu aega. Ei, raamat on hea. Ja ma kahtlustan, et teismelisena lugesin ma rohkem põnevat sündmustikku, nüüd liikusin pigem läbi kõigi kihistuste.

Kui ma võrdlen „Rusikaid“ näiteks sellesama Urmi romaaniga „Päike tules“ või Õunapuu „Eesti gootikaga“, mis kumbki pole ülemäära ilusad, siis neid mõlemaid on võimalik lugeda nii-öelda kõrvalseisjana, need ei puuduta nii sügavalt. Ühes on tegu näiliselt erandiga, äärmusliku, kuid siiski erandiga; teises on jõhkrus ja masendus valdav, aga nii groteskne, et ei mõju enam elulisena, muutub iseenda paroodiaks. Aga „Rusikad“ on elus, see hammustab. Hammustab nii, et valus on. Kas me sellised olemegi? 

Iroonilisel kombel on lõpus nii Joonas kui Rein ühe pulga peal - mõlemad tembeldatakse saabunud nõukogude võimu poolt kulakuteks. Huvitav, et ühe asja magas nõukogude tsensuur omal ajal maha. Kui tõlkida "Rusikad" vene keelde, saame "Kulaki". Ja kui tõlkida see omakorda eesti keelde tagasi, on üks variant "Kulakud".

Ja tahad või ei taha, aga paneb ikka mõtlema, kuidas ühiskonnas valitsev hoolimatus ja ebaõiglus on lõpuks kõige suurem turvarisk. Me ei pea kartma võõraid, vaid iseennast. Me ise olemegi need hundid. Sotsiaalne sidusus on selle nimi tänapäeval, aga see ei muud asja olemust. Juba Kivika "Nimed marmortahvlil" tõi välja sama teema - miks osa eestlasi punavõimu omaks võttis.

Hea, et see uustrükk tervikkujul ilmus, see on aus nii autori, raamatu kui lugeja suhtes. Minu arust võitsid sellest kõik.

Kultuurkapitali aastapreemiad

4. veebruaril anti Ukuaru muusikamajas üle kultuurkapitali 2025. aasta peapreemiad ja elutööpreemiad.

Kirjanduse valdkonna peapreemia sai Anna Verschik kaasaaegse luule kogumiku "Kas rabelen välja sellest tusast" eest – Ukraina tragöödia läbitunnetatud kajastamine põletavalt ajakajaliste luuletõlgete kaudu.

kirjanduse valdkonna elutööpreemia sai Elin Toona eksiilis ja Eestis kirjutatud teoste eest, mis on parimaks näiteks eesti kirjanduse avarduvast ühtsusest ja järjepidevusest, tõestades, et polegi vahet ulgu- ja kodueesti kirjandusel.

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu ei vaja vist tutvustamist, Luual eriti. On ta ju siin Karukäpa puukoolis töötanud ja sellest raamatuski kirjutanud. Täna jagab ta meiega oma raamatuaasta mõtteid.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See pooltuhat on muidugi kunstiline liialdus, ilus number, mida pühitseda. Ja miks mitte! Aga paar-kolmsada aastat on seda omakeelset lugemisvara juba täitsa reaalselt olnud, isegi ligi nelisada, kui arvata Forseliuse aabitsast. Sellest läks veel nelikümmend aastat ja paar põlvkonda koolis käinud ja lugema õppinud inimesi, kui esimene eestikeelne (õieti küll tartukeelne) päris raamat, kirjandusteos, pealegi veel pühakiri ilmavalgust nägi (Wastne Testament, 1686). Kogu selle loo juures ongi kõige hämmastavam, kui kiiresti rahvas tegelikult lugema õppis, kui talle see võimalus kord anti. Pidi ikka kange tahtmine olema! Olud ei soodustanud seda ju vähimalgi määral, aga näe, kui kord ots oli kätte saadud, siis sellest enam lahti ei lastud. Ema pani tööd käest ära (või noh, kas panigi, sukavardad või isegi vokk võisid ju ikka käia, kus see aeg niisama istuda!), võttis lapsed kõrvale ja õpetas neile kirjatähti. Näe, see on Aaa. Ja see on Bee. Pee! Lugemisoskus pidi paistma võluvõimena. Mida ta ju ka on, me oleme temaga vaid nii ära harjunud, et ei märkagi enam. Aga siis, tollal, kolmsada aastat tagasi! Pühakirja tunti seni ju ainult kui ühte püha objekti, millest vaid preester või pastor oskas sõnu välja nõiduda. Aga nüüd, näe, sai igaüks, kes lugeda mõistis, seda teha omas kodus ja täitsa ise. Need teati ju võimsad sõnad olevat seal, sõnad, mis aitavad. Ja abi oli hirmsasti vaja. See võib tunduda naiivne, aga ei ole. Sõnad ei pruukinud kohe aidata. Aga ajapikku aitasid. Lõpuks oli ikkagi kirjaoskus see, mis talupoja ja -tütre tema armetust, allasurutud ja õiguseta seisust välja aitas. Juba osati kohtukulli ees seaduseraamatut lugeda ega lastudki paragrahvi iga kord enda kahjuks väänata. Juba saadi peenema, puhtama, tähtsama ameti peale. Juba saadi vabaks...

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Muutuva maailma jaoks tal muidugi suuremat tähtsust ei ole, üks kurioosum paljude seas, aga mulle isiklikult on ta selles muutuvas maailmas – noh, ega ma ei kujuta oma elu ilma selleta ettegi. Ja mitte üldse sellepärast, et ma ise neid kirjutanud olen, neid eestikeelseid raamatuid. Ma olen nendega elanud. „Algusest peale“, jah, sestsaadik kui ma ennast mäletan. Nendega, nendes ja nendest. Aamen.

Vilde „Pisuhännas“ oli lause: „Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee“. Oled elanud Tallinnas, aga ka suurlinnas Pariisis, teisalt ka Hiiumaal, Vilsandil, Jõgeva mail. Kuidas selle parsi ja vommiga siis õigupoolest lood on? Kust seda suurt ideeed otsida? 

Eks see „pars ja vomm“ ole üks klišee, mille üle Vilde nalja viskab. See vana usk, et tõsine mõte ja meel saavad kasvada vaid maakamaral, mitte linnakividel. Samas, eks iga klišee sisalda endas ka mingit tõde. Tõde, mis on saanud käibetõeks ja sellega oma tõelisuse pooleldi kaotanud, muutunud naeruväärseks. Selge on see, et luule ja idee ei saa sigida ainult vommil. Neid peab sigitama miski veel. Teadmine luule ja ideedeilma olemasolust, vähemalt. Aga pars ja vomm on selles mõttes tõesti viljakad, et sealt vaadates tundub see luule, raamatute ja ideede ilm tõeliselt imelisena. Kui kelleski parsil ja vommil tärkab tahtmine nende poole püüelda, siis võib see püüdmine olla ikka võimas. Seal on potentsiaalide vahet, seal on särtsu, on pinget! Vilde ise ei olnud küll päris parsilt ega vommilt ja pidas seda kindlasti tähtsaks: tema hüppelaud oli juba natuke kõrgemal kui nendel, kes alles talutares kohmitsesid. Tema isa oli ikkagi mõisateenistuja ja Eduard ise oli seda sakste elu, seda peenemat elu, kus luule ja ideed on loomulikud asjad, lähedalt näha saanud. Aga ikkagi. Siit vaadates oli ka tema peaaegu parsilt ja vommilt tulnud. Ja seda imetlusväärsemad on tema saavutused. Nüüd on aga muidugi nii, et päris parsi ja vommi polegi enam olemas, kõik me oleme alustanud juba kuskilt kaugemalt, juba meie vanavanemad mõistsid lugeda ja kirjutada, kui nad lausa haritlased ei olnud. Mis aga ei tähenda, et „pars ja vomm“ oleksid oma tähtsuse kaotanud. Kui luule ja ideed sigivad veel ainult luulest ja ideedest, muutuvad nad ajapikku nõrgaks, steriilseks. Ilusad küll, aga nõrgukesed. Värsket verd on ikka vaja. Kokkupuudet maaga. Kasvõi maha matsatamist, mullaseks saamist, häbi ja alandust. Vaimne kõrkus on kerge tulema. Aga eks ta, teadagi, aja upakile. Lihtrahva seast, mitte liiga kultiveeritud keskkonnast on muidugi palju raskem tulla, ei ole sul tutvusi, ei ole sul lihvi ega teadmisi. Et mis või kuidas. Sa pole parketikõlblik, sest eks see kultuurielu ikka natuke selline parkettidel liuglemine ole. Aga sul võib olla jõudu ja tahtmist midagi tõeliselt öelda. Ja küll sa need parketidki siis ära õpid. Ega seal tegelikult teab mis kunsti ei ole. Kunst tuleb ikka... mujalt.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

Et põnev on ikka uus ja see kõige uuem, siis soovitangi ühte raamatut, mida mina juba käsikirjana lugesin. See lugemine mõjus mulle hästi, ergutavalt, lõbustavalt, elustavalt. Kui kirjandus seda suudab, siis on ta oma ülesannete kõrgusel. Peedu Saare „Kastimees“. London. Lõputu, mitte kuhugi viiv matk läbi suurlinnakõrbe (mis on pigem külm ja märg), läbi suurlinnamiraažide, suurlinnaarmastuse ja suurlinnaviha. Üks igatsus, mis ei lase meid lahti, kuigi me teame, et ta on hukutav. Aga mis on väärt see, mis pole hukutav? Kui nisuiva ei sure...

Raamatuaasta tähestik: Õ-täht - õppekirjandus

Raamatuaastat pole enam palju pidada jäänud, eks seda näita ka asjaolu, et tähestik hakkab otsa saama. Oleme jõudnud Õ-täheni ja mis koolis muud võiks selle tähe alt näituseriiulitele tulla, kui mitte õppekirjandus. Suur osa neist raamatutest on meie kooli õpetajate endi tehtud ja blogiski tutvustatud (sildi all "Kool ja raamat").

Aga üks sõna algab veel Õ-tähega ja see on "õigus". Kuna sel aastal saab tähistada Tammsaare "Tõe ja õiguse" 100. aastapäeva, Tammsaare enda sünniaastapäev oli aga alles eelmisel reedel, mil me tähistasime eesti kirjanduse päeva, siis on esimene vahe seekordsest riiulist pühendatud "Tõele ja õigusele".

Wiedemanni keeleauhind, riiklik kultuuri elutööpreemia, teenetemärgid, Tammsaare kirjanduspreemia jne

Valitsus määras 2026. aasta riigi Wiedemanni keeleauhinna Anu Lambile pikaajalise mõjuka panuse eest eesti keele kõlakultuuri ja selge väljenduse väärtustamisel näitleja, õppejõu ning tõlkijana.

Valitsus otsusel pälvis riikliku kultuuri elutööpreemia Krista Kaer. Elutöö preemia laureaat on tõlkija ja kirjastaja, kelle eluaegne pühendumus tõlkimisele, toimetamisele ja kirjanduse tutvustamisele on Eesti kirjanduspilti hindamatult rikastanud. Tema tõlked on eestlasele suupärased ning säilitavad teoste keelelise täpsuse ja kultuurilise eripära selle kõrgeimal tasemel. Krista Kaera eriliselt oluline ettevõtmine olnud ka kirjandusfestivali HeadRead korraldamine. Kirjandusmaailmas, kus tõlkija jääb sageli ikka veel nähtamatuks, paistab Krista Kaera looming silma oma kvaliteedi, ulatuse ja pikaajalise mõju poolest. Kogu Kaera elu on olnud pühendatud jutuvestmise väele, tõlkekunstile, rahvusvaheliste sidemete tugevdamisele ja kultuuriliste horisontide laiendamisele.

President tunnustas riikliku teenetemärgiga kirjandusinimesi Viivi Luike, Leelo Tungalt, Ilmar Tomuskit, Peep Gorinovi (Peep Ilmet), Aapo Ilvest, Merle Jäägerit, kirjandusteadlast Marin Laaki, raamatuteadlast Tiiu Reimot, Koolibri peatoimetajat Kadri Rahusaart, museoloogi ja Kreutzwaldi pärandi uurijat Aimi Hollot, Lääne-Virumaa raamatukoguhoidjat Ene Heidet, raamatuloo uurijat Aivar Põldveed, kultuuripärandi hoidjat Katrin Raidi, rahvaluuleteadlast Kadri Tamme jpt.

Tammsaare kirjanduspreemia võitsid Indrek Koff ja Olena London graafilise romaaniga „Ära oota midagi“.

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kultuuriministeeriumi ühendkomisjon valis aasta kirjandusõpetajaks Viimsi gümnaasiumi õpetaja Kirsi Rannaste.

Eesti Kirjandusmuuseumi sõbra auhinna pälvis Tartu Maarja kogudus piiblinäituse "Alguses oli Sõna" eest.

Palju õnne kõigile laureaatidele! 

Lugemismängu soovitused: luule. Piret Põldver "Tõmme"

Piret Põldver "Tõmme". Kastani Tänava Kirjastus 2024

Avastasin, et kuigi Pireti Põldveri luulekogu on mul juba jupp aega loetud, pole ma sellest veel kirjutanud. Kuna kolmapäevases virtuaalkülalise intervjuu rubriigis vastas küsimustele just Piret, siis sobib tema luulekogu sama nädala lõpetuseks ideaalselt.

Olime Piretiga mõlemad eelmisel aastal nomineeritud Kultuurkapitali luule aastaauhinnale, Piret sai lõpuks "Tõmbega" Gustav Suitsu luulepreemia, nii et raamat on tunnustatud ja pärjatud.

Tuleb tunnistada, et kuigi ma kirjutan ka ise luulet ja viimasel ajal ka vabavärsilist, olen ma raskustes sellisest luulest kirjutamise ja arvamise puhul. Üks probleem, mis mind vabavärsi puhul tihti kummitab, on tunne, et autorid langevad liiga tihti paljusõnalisuse lõksu, mis kandva kujundi lõpuks ära lahjendab. 

        "Rohin armastust sinu vastu

        nagu naabrinaine võililli trepi külje pealt,

        viskan pange ja valan kompostihunnikusse,

        aga lilled suruvad lehed läbi betooni,

        juured ei katke,

        sa ei saa võililledest iial lahti,

        kui nad on end juba sisse seadnud,

        nad on nii kollased ja säravad,

        milleks neid üldse katkuda." (lk 71)

Minu jaoks on see juba piisavalt terviklik, aga sellele eelneb kaks sama pikka "salmi". Milleks? Minu jaoks ei anna need sellele enam midagi juurde, see on piisaval hea kujund niigi.

Pireti kogu on otsast otsani vabavärss. Minu jaoks tähendas see, et korraga ei saa palju lugeda. Ega luulet peagi korraga palju lugema, ongi hea väikese ampsu kaupa, et jääks settimise aega. "Minu sees settib üks laev", nagu Piret ise ütleb (lk 46). "Alati lähevad põhja need laevad, millel vaikitakse," tõdeb ta samas luuletuses. Aga isegi siis, kui see on põhja läinud, ei kao ta kuhugi, sest "Merepõhjas ei mädane miski".

Tunded ongi see telg, mille ümber selle luulekogu maailm pöörleb. 

        "Eile kohtusime sinuga kohvikus.

        Kolm tundi

        voolas mett

        meie vahelt verre." (lk 28)

Esmapilgul klišeelik sõnamäng kasvab siin nutikaks tundeid defineerivaks kõikehõlmavaks kujundiks. Luuletusena on see minu jaoks üks huvitavamaid ja seda kogumikku defineerivamaid tekste. Siin kohtuvad kaks peamist teemat - tunded ja loodus. Või süümepiinad loodusega toimuva pärast, mis rohujuuretasandilt tõuseb üldistuseks teisal, luuletuses "Ärge kinkige mulle lilli" (lk 56). Kohviku-luuletuse muudab aga nii mõjusaks just kolmnurk argine-tunded-loodus, kusjuures tööle hakkab see kõik isegi mitte vastanduse, vaid pigem ootamatu kõrvutuse najal.

Argipäevased kirjeldused ongi osa Pireti luulest, aga sageli on just sellele taustale torgatud eristuv kujund.

        "Tuul saab lõpuks võimaluse

        puhuda meie vahelt läbi" (lk 69).

Nagu igasuguse luule lugemisega, on ka selle raamatuga nii, et kõik luuletused kindlasti võrdselt meeldida ei saagi. Aga lugeda tasub, sest igaüks võiks siit midagi endale leida. Ja kui luulekogust mõnigi luuletus kõnetab, on juba hästi.

Virtuaalkülaline: Piret Põldver

Piret Põldver on luuletaja ja kirjandusteadlane.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? 

Raamat on nii pikaaegne ja elementaarne kaaslane, et ei oska kujutledagi, kuidas oleks ilma. Selles mõttes muudab Eesti Raamatu Aasta tähistamine millegi peaaegu nähtamatu, aga ääretult olulise ja meie kultuuri, aga üldse olemust kujundanu, üllatavalt nähtavaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Mulle näib, et eesti kultuur on lahutamatult seotud kirjaliku eestikeelse tekstiga. Kui enam ei oleks eestikeelset kirjandust, kaoks suur hulk seda, mis hoiab meie enesetunnetust praegu koos. Samas ei pea tekst olema tingimata paberraamatus – see võib olla ka teistes seadmetes: e-lugeris või arvutiekraanil, audioraamatuna, aga miks mitte ka filmis või arvutimängus. Minu jaoks tundub oluline, et eesti keel jutustaks lugusid, kutsuks osalema ja sellega saaks teha kõike seda, mida teiste keeltegagi.

Oled öelnud, et tagasiside tundub olevat üks asi, mis aitab uutel tekstidel muutuda küpsemaks ja endal ka paremini aru saada, millest võiks kirjutada. Paljud kirjanikud ütlevad aga, et nad kirjutades üldse lugeja peale ei mõtle, nad mõtlevad kas loole või kirjutavad seda, mis neid ennast kõnetaks. Kummale sina rohkem kirjutad – lugejale või endale? 

Kirjutamine on minu jaoks suhtlusakt – selles mõttes kirjutan lugejale. Sageli on kirjutades ka silme ees mõni inimene, kellele see tekst on mõeldud, mõni tekst on sündinud isegi otse kellelegi kirjutades. Aga kindlasti on ka tekste, mida olen lihtsalt kirjutanud, võib-olla siis enda jaoks, ja hiljem näib, et see võiks ka teisi kõnetada.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Carolina Pihelga luulekogu "Ikka veel".