Lugemismängu soovitused: Karl Ristikivi "Imede saar"

Karl Ristikivi „Imede saar“. Varrak 2003.

Raamat, mis sobitub kategooriasse "Eesti kirjandusklassiku raamat".

Allotria on eraldatud saar, kus praktiseeritakse Platoni „Politeias“ kirjeldatud ühiskonnakorraldust – ideaalset riiki. Sinna satub juhuse tahtel Niccolo Casarmana, Ristikivi „Surma ratsanikest“ tuttava Pedro Casarmana poeg. Nii paigutub „Imede saar“ tegelaste kaudu kroonikate triloogia ja elulugude triloogia vahele, haakumata nendega aga sisuliselt, sest triloogiad baseeruvad ajaloolistel oludel, „Imede saar“ on aga vormilt utoopia, sisult aga allteksti kaudu tehtav kaasaegse ühiskonna kriitika.

Ristikivi näitab 14. sajandi Genova kaupmehe poja silme läbi, kui kentsakas võiks võõrale välja näha tänapäevane demokraatia koos kõigi oma vesivõsude ja veidrustega. Selles osas on raamat hästi ajale vastu pidanud ja üllatavalt värske. Küllap aitab sellele kaasa, et teatud nähtused ühiskonnas on Ristikivi ajaga võrreldes veelgi võimendunud, veel enam äärmustesse kaldunud.

Samas ei ole „Imede saar“ terav, vaid üllatavalt leebe. Seda on nimetatud irooniliseks ja üheks Ristikivi lustlikumaks teosest, aga minu meelest pole siin eriti ei seda ega teist. Või olgu – omad iroonilised momendid siin on, kasvõi see, kus Absoluutset Vaimu (loe: alkoholi) nimetatakse geniaalseks seaduseks, mis kindlustab riigis rahu ja korra. Või teatrikusti mandumine laadapalaganiks. Või keskpärasuse ülistamine. Või jalgpalli jumalateenistuseks nimetamine. Või moodsa kunsti kirjeldus. Häda on pigem selles, et üldpilt on lugedes pigem pajatuslik, mulle oleks rohkem meeldinud teravamad vastandused. Praegu jäi see iroonia kuidagi hambutuks.

„Imede saare“ peamine sõnum näib olevat, et iga utoopia muutub varem või hiljem iseenda paroodiaks. Ideaali ei ole võimalik saavutada, sest igaühel on ideaalist erinev arusaamine.

Ajalugu on korduvalt tõestanud, et utoopia (eriti ideoloogilise utoopia) jõuga ülesehitamine lõpeb katastroofiga. Nii oli see nii fašismi kui kommunismiga. Ideoloogilise utoopia alla kuuluvad reeglina ka religioossed utoopiad – jumala riigi loomine maa peale. Ristiusu ajaloost meenuvad kohe näiteks inkvisitsioon ja ristisõjad.

Ka elu Allotrial pole sugugi nii idülliline kui esmapilgul paistab ja sealselgi demokraatial on oma pahupool. Ühe inimese (selles loos siis Platoni) nägemuse ühiskonna toimimisest pjedestaalile tõstmine ei saa sobida igale inimesele.

„Imede saar“ tuletab meile taas meelde, et utoopia pole võimalik, sest inimene jääb inimeseks.

Hulk auhindu jagati laiali

19. veebruaril anti Tallinna Kirjanike Majas üle 2026. aasta Jaan Krossi kirjandusauhind. Tunnustuse pälvis Mart Kuldkepp raamatu «Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd» eest.

Eesti Kirjastuste Liit andis välja 2025. aasta raamatusõbra tiitli. Sel korral pälvis tiitli Mart Juur.

Välja kuulutati ka konkursside "25 kauneimat Eesti raamatut 2025" ja "Viis kauneimat Eesti lasteraamatut 2025" võidutööd. Kuna see uudis on koos piltidega üsna pikk, siis olgu siinkohal ära toodud otselink ERR-kultuuriportaali vastavale uudisele.

Üle anti ajakirja „Keel ja Kirjandus“ auhinnad möödunud aasta parimate kaastööde eest: artikliauhinna sai keeleteaduse valdkonnas Triin Tark, kirjandusteaduse valdkonnas Asko Lõhmus, folkloristika ja kultuuriuuringute valdkonnas Tiina-Erika Friedenthal. Tunnustuse lühiteksti eest pälvis Kärt Hellerma.

Apollo raamatupood kuulutas välja 2025. aasta parimad eesti autorite raamatud. Ilukirjanduse kategooria: Fred Jüssi "Mõttemustrid" (Pilgrim).

Luule: Stella Terna "Vabavoolu veele" (Elurakett).

Elulood: Toivo Tänavsuu "Arstitudengipäevik" (Pilgrim).

Lasteraamatud: Jaan Aru "Osav aju" (Argo).

Aimeraamatud: Aleksei Turovski, Mattias Turovski "Tohtrid loomariigis" (Ühinenud Ajakirjad).

Käsiraamatud: Jaan Aru "Aju vabadus" (Argo).

Apollo lemmikraamat: Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" (Varrak).

Palju õnne kõigile!

Virtuaalkülaline. Merca

Täna vastab küsimustele näitleja ja luuletaja Merle Jääger ehk Merca. Foto on tehtud Pantokraatori plaadiesitlusel Tartus, kus bänd meid mõlemaid sõnade autorina pildile kutsus (autor Heikki Leis). Ja õnnitlused ka Mercale riikliku aumärgi puhul!

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?

Eks ikka aukartust tekitab, aga ehk on kirjasõna ilmumisest olulisem kirja mõistmine! Suurbritannias näiteks hakati kõigile elanikegruppidele kirjaoskust jagama alles pärast II Ilmasõda. Punased tulid ka Baltimaadesse "kirjaoskamatust likvideerima" ja jäid jänni...

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Raamatul on lõhn, on kaal... Sa saad seda lugeda nii peldikus, bussis kui pargipingil! Kas pole imeline! Raamat võib olla kui lemmikoom, mida mõnuga silitada. Keel on me juured, meie olemus, meie mänguvõimalus. Teised ju meie keeles mängida ei saa!

Juhan Liivile omistatakse lause: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Mäletan su luuletust „Kus te meid surute? Meri on ees!“ Kuidas sulle tundub, kas liiga palju seda, mis oli ju alles äsja, kipub juba unustuse hõlma vajuma?

Ka sõnad tolmuvad. Kirjutan seto keeles kah ning pühin sõnult tolmu. Kas neid vahtselt tarvitama nakatas, tiiä-i, aga tähtis on teada anda, et nad on olemas! Mul on sõnadega oma suhe: püüan leida võimalikult täpset terminit, soovitavalt omakeelset.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Rudlf Sirge "Tulukesed luhal". Lõppu ei pea lugema, aga see on ikkagi Tartu ajalugu. Paljud sündmused on võetud tollasest elust, ka mitmeid persoone võib ära tunda. Pealegi oli Sirge hea karakterite ja õhustiku kujundaja. Nuusutage Ülejõe agulihõngu!

Raamatuaasta tähestikunäitus: Ä-täht. Äri

Meie raamatuaasta tähestikunäitus hakkab jõudma tähestiku lõppu. Täna läks välja Ä-tähega raamatute näitus, mis mahub märksõna ÄRI alla ja jäänud on veel viimased tähestiku tähed Ö ja Ü, mis saavad oma võimaluse märtsi alguses.

Väljas on raamatud majandusest, ettevõtlusest, investeerimisest ja rahatarkusest. Ja otse loomulikult on ka paar elulugu (Richard Branson ja Enzo Ferrari).

Lugemismängu soovitus: Mehis Heinsaar "Kadunud hõim"

 

Mehis Heinsaar "Kadunud hõim". Menu 2022 

Minul läheb see kategooriasse "vabalt valitud eesti autori raamat".

Kas armastus võib olla hirmutav? Kas armastus võib olla kohutav? Küllap vist. Selles romaanis on ta seda õige värvikal moel.

Raamat algab kui tavaline igavese üliõpilase ja poolharitlase elulugu, pöörab siis etnoõuduse radadele ja kruvib vaikselt pinget. Vihjed, vihjed, vihjed ... Tabamatud ärevaks tegevad meeleolud. Nagu mingi diagnoosimatu sügelus, mis peategelast kimbutab.

Lugu liigub ladusalt, lausa nii sidusalt ja ladusalt, nagu see polekski Heinsaar, kelle stiili on harjutud seostama pigem absurdi, sürrealismi ja müstikaga. Ilusad ja luulelised loodusmeeleolude kirjeldused Raudna jõelt, Tartu soe boheemlaselu, selle kõige taustal aga mingi häiriv tume vari.

Kui peategelane seal kusagil Soomaa metsades leiab oma armastuse, mis küll esmalt toore kirena töötab, läheb huvitavaks. Minu jaoks oli kõige paeluvam see, kuidas esmane hirmuvahk transformeerub milleksi muuks ja kuidas see on tegelikult veelgi hirmutavam.

„Ja äkki haaras mind vaistlik, kõiki meeli hõlmav kujutluspilt, mida tunneb paigale tardunud küülik mao ees – mõistsin korraga, miks see loomake ära joosta ei saa – ei, mitte kohutav hirm  tolle eluka ees pole see, mis küüliku meeled halvab, vaid pigem mingi kummaline ja joovastav, kõiki meeli halvav õndsus, soov sulanduda allaneelajaga täielikult üheks, teda selles isegi kaasa aidata...“

Kusagil terve mõistuse soppides eksleb ärevus, leidmata õiget teed välja sellest joobumuse udust. Aga see on seal ja üritab endast märku anda. Psühhoanalüütikud kirjutaksid ilmselt selle koha peal pikki traktaate peategelase (või hoopis autori?) alateadvuse hirmudest naise (st püsisuhte ja kohustuste) ees.

Neis terve mõistuse soppides kummitab armastatu isa vaim (ülekantud tähenduses), nagu must vari uitab ta peategelase painajalikes unenägudes. Hirm ja armastus, ratsionaalsus ja kirg peavad peategelase pärast oma võitlust ja sa aimad, et sõltumata sellest, kes võidab, on peategelane juba kaotanud.

Kuni poole raamatuni võiks seda ju pidada sümbolistlikuks romaaniks sellest, kuidas armastus on maagia, armastus on uim ja unustus, aga seda, mis järgneb, enam pelga sümbolismiga ära ei varja. Või mine tea ... Peamine võõritusefekt ja seeläbi kõhedust tekitav nihestatus tekitataksegi seeläbi, et kannibalismi kirjeldatakse armumise kaudu väga romantilise sõnakasutuse abil; või kui see nüüd ümber pöörata – armumise kulminatsioon on armastatu konsumeerimise akt. Nojah – öeldakse ju, et inimene meeldib nii väga, et söö ta või ära.

Päris lõpp on mõnevõrra ette aimatav. Kokkuvõtteks – hästi kirjutatud, aga ma päris viit ei tihka panna. Mingi ebaühtlus oli siin minu jaoks, pluss teatud ebaloogilisused, mis maksimumini ei lase küündida.  

 

Virtuaalkülaline: Peep Ilmet

Peep Ilmet on luuletaja ja tõlkija, kellele predident omistas sel aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Palju õnne!

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
Õieti saab 500 aastat vanaks vaid teadaolev eesti keele kirjalik ülesmärkimine trükitehnikas. 500 aastat on muidugi lummav ajavahemik ja väärib igati tähistamist.
Samas on täiesti võimalik, et nagu avastati see trükis, võib kusagil leiduda ka vanemaid ja välistada ei saa ka käsikirjaliste eesti keele ülesmärkimise leide. Üksikuid sõnu, eelkõige nimetusi leidub juba varasemates kroonikates.
Käsikirjaliste tekstide puhul, mis kirjutati pärgamendile, kasutati sama pärgamenti mitu korda. Vana tekst kaabiti maha ja asemele kirjutati uus. On võimalik, et moodsate uuringutega on võimalik tuvastada ka neid vanu tekste, nagu maalide alt leitakse aina uusi algseid maale.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Kui pead silmas just trükitehnilisi raamatuid, siis ega nende olulisus pole muutunud. Kuid kuna juurde on tulnud uued tekstide paljundamise moodused, siis vähenenud on vaid trükiraamatute kasutamise osakaal. Omaette küsimus on trükiraamatu ja e-raamatu erinevad omadused, seda nii kasutatavuse kui säilivuse koha pealt. Samas ongi väga hea, et keele salvestusvõimalusi on mitmeid. See on kui kindlustus hävinguliste avariide vastu.
Kuna ka heli on muutunud salvestatavaks, siis on seegi loonud täiesti iseseisva mooduse keele jäädvustamiseks. Veel parem.

Oled tundnud muret tendentsi üle, et aina rohkem esitatakse luule pähe hakitud proosatekste. Kivisildnik(:) tõstab pjedestaalile kujundi: pole kujundit, pole luuletust. Kirjutad sa sellisele käsitlusele alla?
Meie Sinuga võime oma luulekeeles kasutada kõiki meile teadaolevaid sõnu nii, nagu meie neid mõistame, aga kui keegi lugejatest pole kogenud sarnaseid kogemusi ja tähistanud neid samade sõnadega nagu meie, siis ei saa ta meist päriselt aru. Ka terve kujund jääb mõjutuks.
Piltlikult, kes pole kogenud hiirekõrvul kaasiku sajujärgset lõhna, ei saa ette kujutada, millest ma kirjutan. 
Nii et ma ei kirjuta alla ühelegi prõõkamisele, kus väidetakse end teadvat vastuvaidlematut ainutõde. See oleks lollusega nõustumine

Soovita ühte eesti autori raamatut.
Jätan soovitamata, sest raamatu vajalikkus kellegi jaoks sõltub eelkõige sellest, mida just too lugeja vajab. Kust mina seda teadma peaks?

 

 

 

 

 

Lugemismängu soovitused: R-tähega algav raamat. Silver Anniko "Rusikad"

Silver Anniko „Rusikad“. Hea Lugu 2018

Sobib lugemismängu kategooriasse "R-tähega algav raamat", aga ka "Ühesõnalise pealkirjaga raamat".

Mäletan, et lugesin seda raamatut millalgi keskkoolis käies, ilmselt kümnendas või üheteistkümnendas klassis. Ja mäletan, et mulle meeldis. Tookord oli raamat pea kaks ja poolsada lehekülge õhem, aga seda ju tollal ei teadnud. Nüüd üle lugedes võib mitmes kohas aimata, mida tsensuur välja kärpis, aga et seda nii palju oli, seda ei osanud oodata.

Kui ma raamatuaasta puhul otsustasin, et loen ainult eesti autorite loomingut, sest see annab võimaluse lugeda uut eesti kirjandust, samas aga tuletada meelde ka juba loetud asju, oli sihina silme ees just „Rusikate“ pelutavalt paks köide. Näis, kas meeldib ka praegu...

Juba tollal käis selle raamatuga kaasas mingi teistsugune aura. Juba siis võis seda nimetada kultusromaaniks. Kõik tahtsid seda lugeda, see oli kuidagi skandaalne, sellest räägiti. Kirjaniku ja tema naise mõrv 1982. aastal lisas veelgi õli tulle – eks sedagi kiputi seostama tolle aja kohta tavatult värvika raamatuga ja võimalike prototüüpide salavimmaga.

Ja värvi raamatus on. Tegelaste galerii on kirju, osa kõrvaltegelasi lausa grotesksed, iseloomu või oma eripärata pole vist ükski. Räägitakse murdes, räägitakse tollases (vabariigi algusaegade) lihtinimese kõnepruugis, räägitakse aktsendiga – ses osas on autor osav. Üks peategelastest, „litsipoeg“ Joonas, kelle mantra on iga hinna eest rikkaks saada, meenutas pisut mulle Peeter Urmi „Päike tules“ peategelast, aga tema moraalseks mölakaks kujunemine on erinevalt Urmi Timuka omast loogiline, põhjendatud ja täies ilus lugeja ette laotatud. Ka ei ole Joonas Piirits erinevalt Urmi Timukast lihtsalt tuim mõrtsukas, vaid ka paras aferist, nii et leiad end varsti lugedes ootamas, mis vimka ta jälle viskab. Tänapäevases kõnepruugis on tegu armukelmiga, kes sillutab endale teed ülespoole naiste abil, kuigi teda ka kuritegeliku jõugu ninameheks nimetada pole ju vale. See, et ta ka mõrtsukas on, kipub pika raamatu peale meelest unuma.

Teine, asunikutalu noor pärija Rein, on ehk liigagi aus ja hea, nii et huntidele mõeldes hakkad kohe häda ja õnnetust ootama. No ei saa see ju nii kesta, eksole. Ajapikku haarab Joona lugu aina rohkem ruumi ja see on värvikas. Rein on aga paras mömm, pea lõpuni välja. Lõpuks leiab ta mehe enda seest siiski üles, aga selleks on ikka parajat vapustust vaja.

Kolmas, kes alguses võrdselt teiste kõrval peategelaseks püsib, väike Verden, jääb pisut tahaplaanile, kuid tema mölakaks kujunemine on eriti valus, sest temast saab ideoloogiline mölakas. Õnneks on tal mingigi südametunnistus alles.

Kõige huvitavam on see, et raamat mõjub ikka veel hämmastavalt kaasaegsena. Kõik need vastastikku kisklemised ja tagarääkimised, intrigeerimised ja sulitembud, miski ei ole ju kadunud. Eestlase lemmiktoit on ikka veel teine eestlane, nii et õigupooolest peaks raamatu alapealkiri olema mitte „inimene on inimesele hunt“, vaid „eestlane on eestlasele hunt“. Ainult see, kuidas Joona üüratu jõud ja nägus näolapp kõik naisolevused jalust korrapealt nii nõrgaks võtab, et nad muudkui temaga voodisse varisevad, hakkab lõpuks koomiline paistma.

Koomilisi momente on muidugi veel, küünilisi samuti, teravmeelseid sulitempe tehakse nagu kelmiromaanis, vahepeal ei teagi, kas peaks nutma või naerma. Ma ei tea, kas see oli emotsionaalne tulevärk või raamatu paksus, aga lugemine võttis omajagu aega. Ei, raamat on hea. Ja ma kahtlustan, et teismelisena lugesin ma rohkem põnevat sündmustikku, nüüd liikusin pigem läbi kõigi kihistuste.

Kui ma võrdlen „Rusikaid“ näiteks sellesama Urmi romaaniga „Päike tules“ või Õunapuu „Eesti gootikaga“, mis kumbki pole ülemäära ilusad, siis neid mõlemaid on võimalik lugeda nii-öelda kõrvalseisjana, need ei puuduta nii sügavalt. Ühes on tegu näiliselt erandiga, äärmusliku, kuid siiski erandiga; teises on jõhkrus ja masendus valdav, aga nii groteskne, et ei mõju enam elulisena, muutub iseenda paroodiaks. Aga „Rusikad“ on elus, see hammustab. Hammustab nii, et valus on. Kas me sellised olemegi? 

Iroonilisel kombel on lõpus nii Joonas kui Rein ühe pulga peal - mõlemad tembeldatakse saabunud nõukogude võimu poolt kulakuteks. Huvitav, et ühe asja magas nõukogude tsensuur omal ajal maha. Kui tõlkida "Rusikad" vene keelde, saame "Kulaki". Ja kui tõlkida see omakorda eesti keelde tagasi, on üks variant "Kulakud".

Ja tahad või ei taha, aga paneb ikka mõtlema, kuidas ühiskonnas valitsev hoolimatus ja ebaõiglus on lõpuks kõige suurem turvarisk. Me ei pea kartma võõraid, vaid iseennast. Me ise olemegi need hundid. Sotsiaalne sidusus on selle nimi tänapäeval, aga see ei muud asja olemust. Juba Kivika "Nimed marmortahvlil" tõi välja sama teema - miks osa eestlasi punavõimu omaks võttis.

Hea, et see uustrükk tervikkujul ilmus, see on aus nii autori, raamatu kui lugeja suhtes. Minu arust võitsid sellest kõik.