Virtuaalkülaline: Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu ei vaja vist tutvustamist, Luual eriti. On ta ju siin Karukäpa puukoolis töötanud ja sellest raamatuski kirjutanud. Täna jagab ta meiega oma raamatuaasta mõtteid.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See pooltuhat on muidugi kunstiline liialdus, ilus number, mida pühitseda. Ja miks mitte! Aga paar-kolmsada aastat on seda omakeelset lugemisvara juba täitsa reaalselt olnud, isegi ligi nelisada, kui arvata Forseliuse aabitsast. Sellest läks veel nelikümmend aastat ja paar põlvkonda koolis käinud ja lugema õppinud inimesi, kui esimene eestikeelne (õieti küll tartukeelne) päris raamat, kirjandusteos, pealegi veel pühakiri ilmavalgust nägi (Wastne Testament, 1686). Kogu selle loo juures ongi kõige hämmastavam, kui kiiresti rahvas tegelikult lugema õppis, kui talle see võimalus kord anti. Pidi ikka kange tahtmine olema! Olud ei soodustanud seda ju vähimalgi määral, aga näe, kui kord ots oli kätte saadud, siis sellest enam lahti ei lastud. Ema pani tööd käest ära (või noh, kas panigi, sukavardad või isegi vokk võisid ju ikka käia, kus see aeg niisama istuda!), võttis lapsed kõrvale ja õpetas neile kirjatähti. Näe, see on Aaa. Ja see on Bee. Pee! Lugemisoskus pidi paistma võluvõimena. Mida ta ju ka on, me oleme temaga vaid nii ära harjunud, et ei märkagi enam. Aga siis, tollal, kolmsada aastat tagasi! Pühakirja tunti seni ju ainult kui ühte püha objekti, millest vaid preester või pastor oskas sõnu välja nõiduda. Aga nüüd, näe, sai igaüks, kes lugeda mõistis, seda teha omas kodus ja täitsa ise. Need teati ju võimsad sõnad olevat seal, sõnad, mis aitavad. Ja abi oli hirmsasti vaja. See võib tunduda naiivne, aga ei ole. Sõnad ei pruukinud kohe aidata. Aga ajapikku aitasid. Lõpuks oli ikkagi kirjaoskus see, mis talupoja ja -tütre tema armetust, allasurutud ja õiguseta seisust välja aitas. Juba osati kohtukulli ees seaduseraamatut lugeda ega lastudki paragrahvi iga kord enda kahjuks väänata. Juba saadi peenema, puhtama, tähtsama ameti peale. Juba saadi vabaks...

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Muutuva maailma jaoks tal muidugi suuremat tähtsust ei ole, üks kurioosum paljude seas, aga mulle isiklikult on ta selles muutuvas maailmas – noh, ega ma ei kujuta oma elu ilma selleta ettegi. Ja mitte üldse sellepärast, et ma ise neid kirjutanud olen, neid eestikeelseid raamatuid. Ma olen nendega elanud. „Algusest peale“, jah, sestsaadik kui ma ennast mäletan. Nendega, nendes ja nendest. Aamen.

Vilde „Pisuhännas“ oli lause: „Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee“. Oled elanud Tallinnas, aga ka suurlinnas Pariisis, teisalt ka Hiiumaal, Vilsandil, Jõgeva mail. Kuidas selle parsi ja vommiga siis õigupoolest lood on? Kust seda suurt ideeed otsida? 

Eks see „pars ja vomm“ ole üks klišee, mille üle Vilde nalja viskab. See vana usk, et tõsine mõte ja meel saavad kasvada vaid maakamaral, mitte linnakividel. Samas, eks iga klišee sisalda endas ka mingit tõde. Tõde, mis on saanud käibetõeks ja sellega oma tõelisuse pooleldi kaotanud, muutunud naeruväärseks. Selge on see, et luule ja idee ei saa sigida ainult vommil. Neid peab sigitama miski veel. Teadmine luule ja ideedeilma olemasolust, vähemalt. Aga pars ja vomm on selles mõttes tõesti viljakad, et sealt vaadates tundub see luule, raamatute ja ideede ilm tõeliselt imelisena. Kui kelleski parsil ja vommil tärkab tahtmine nende poole püüelda, siis võib see püüdmine olla ikka võimas. Seal on potentsiaalide vahet, seal on särtsu, on pinget! Vilde ise ei olnud küll päris parsilt ega vommilt ja pidas seda kindlasti tähtsaks: tema hüppelaud oli juba natuke kõrgemal kui nendel, kes alles talutares kohmitsesid. Tema isa oli ikkagi mõisateenistuja ja Eduard ise oli seda sakste elu, seda peenemat elu, kus luule ja ideed on loomulikud asjad, lähedalt näha saanud. Aga ikkagi. Siit vaadates oli ka tema peaaegu parsilt ja vommilt tulnud. Ja seda imetlusväärsemad on tema saavutused. Nüüd on aga muidugi nii, et päris parsi ja vommi polegi enam olemas, kõik me oleme alustanud juba kuskilt kaugemalt, juba meie vanavanemad mõistsid lugeda ja kirjutada, kui nad lausa haritlased ei olnud. Mis aga ei tähenda, et „pars ja vomm“ oleksid oma tähtsuse kaotanud. Kui luule ja ideed sigivad veel ainult luulest ja ideedest, muutuvad nad ajapikku nõrgaks, steriilseks. Ilusad küll, aga nõrgukesed. Värsket verd on ikka vaja. Kokkupuudet maaga. Kasvõi maha matsatamist, mullaseks saamist, häbi ja alandust. Vaimne kõrkus on kerge tulema. Aga eks ta, teadagi, aja upakile. Lihtrahva seast, mitte liiga kultiveeritud keskkonnast on muidugi palju raskem tulla, ei ole sul tutvusi, ei ole sul lihvi ega teadmisi. Et mis või kuidas. Sa pole parketikõlblik, sest eks see kultuurielu ikka natuke selline parkettidel liuglemine ole. Aga sul võib olla jõudu ja tahtmist midagi tõeliselt öelda. Ja küll sa need parketidki siis ära õpid. Ega seal tegelikult teab mis kunsti ei ole. Kunst tuleb ikka... mujalt.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

Et põnev on ikka uus ja see kõige uuem, siis soovitangi ühte raamatut, mida mina juba käsikirjana lugesin. See lugemine mõjus mulle hästi, ergutavalt, lõbustavalt, elustavalt. Kui kirjandus seda suudab, siis on ta oma ülesannete kõrgusel. Peedu Saare „Kastimees“. London. Lõputu, mitte kuhugi viiv matk läbi suurlinnakõrbe (mis on pigem külm ja märg), läbi suurlinnamiraažide, suurlinnaarmastuse ja suurlinnaviha. Üks igatsus, mis ei lase meid lahti, kuigi me teame, et ta on hukutav. Aga mis on väärt see, mis pole hukutav? Kui nisuiva ei sure...

Raamatuaasta tähestik: Õ-täht - õppekirjandus

Raamatuaastat pole enam palju pidada jäänud, eks seda näita ka asjaolu, et tähestik hakkab otsa saama. Oleme jõudnud Õ-täheni ja mis koolis muud võiks selle tähe alt näituseriiulitele tulla, kui mitte õppekirjandus. Suur osa neist raamatutest on meie kooli õpetajate endi tehtud ja blogiski tutvustatud (sildi all "Kool ja raamat").

Aga üks sõna algab veel Õ-tähega ja see on "õigus". Kuna sel aastal saab tähistada Tammsaare "Tõe ja õiguse" 100. aastapäeva, Tammsaare enda sünniaastapäev oli aga alles eelmisel reedel, mil me tähistasime eesti kirjanduse päeva, siis on esimene vahe seekordsest riiulist pühendatud "Tõele ja õigusele".

Wiedemanni keeleauhind, riiklik kultuuri elutööpreemia, teenetemärgid, Tammsaare kirjanduspreemia jne

Valitsus määras 2026. aasta riigi Wiedemanni keeleauhinna Anu Lambile pikaajalise mõjuka panuse eest eesti keele kõlakultuuri ja selge väljenduse väärtustamisel näitleja, õppejõu ning tõlkijana.

Valitsus otsusel pälvis riikliku kultuuri elutööpreemia Krista Kaer. Elutöö preemia laureaat on tõlkija ja kirjastaja, kelle eluaegne pühendumus tõlkimisele, toimetamisele ja kirjanduse tutvustamisele on Eesti kirjanduspilti hindamatult rikastanud. Tema tõlked on eestlasele suupärased ning säilitavad teoste keelelise täpsuse ja kultuurilise eripära selle kõrgeimal tasemel. Krista Kaera eriliselt oluline ettevõtmine olnud ka kirjandusfestivali HeadRead korraldamine. Kirjandusmaailmas, kus tõlkija jääb sageli ikka veel nähtamatuks, paistab Krista Kaera looming silma oma kvaliteedi, ulatuse ja pikaajalise mõju poolest. Kogu Kaera elu on olnud pühendatud jutuvestmise väele, tõlkekunstile, rahvusvaheliste sidemete tugevdamisele ja kultuuriliste horisontide laiendamisele.

President tunnustas riikliku teenetemärgiga kirjandusinimesi Viivi Luike, Leelo Tungalt, Ilmar Tomuskit, Peep Gorinovi (Peep Ilmet), Aapo Ilvest, Merle Jäägerit, kirjandusteadlast Marin Laaki, raamatuteadlast Tiiu Reimot, Koolibri peatoimetajat Kadri Rahusaart, museoloogi ja Kreutzwaldi pärandi uurijat Aimi Hollot, Lääne-Virumaa raamatukoguhoidjat Ene Heidet, raamatuloo uurijat Aivar Põldveed, kultuuripärandi hoidjat Katrin Raidi, rahvaluuleteadlast Kadri Tamme jpt.

Tammsaare kirjanduspreemia võitsid Indrek Koff ja Olena London graafilise romaaniga „Ära oota midagi“.

Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kultuuriministeeriumi ühendkomisjon valis aasta kirjandusõpetajaks Viimsi gümnaasiumi õpetaja Kirsi Rannaste.

Eesti Kirjandusmuuseumi sõbra auhinna pälvis Tartu Maarja kogudus piiblinäituse "Alguses oli Sõna" eest.

Palju õnne kõigile laureaatidele! 

Lugemismängu soovitused: luule. Piret Põldver "Tõmme"

Piret Põldver "Tõmme". Kastani Tänava Kirjastus 2024

Avastasin, et kuigi Pireti Põldveri luulekogu on mul juba jupp aega loetud, pole ma sellest veel kirjutanud. Kuna kolmapäevases virtuaalkülalise intervjuu rubriigis vastas küsimustele just Piret, siis sobib tema luulekogu sama nädala lõpetuseks ideaalselt.

Olime Piretiga mõlemad eelmisel aastal nomineeritud Kultuurkapitali luule aastaauhinnale, Piret sai lõpuks "Tõmbega" Gustav Suitsu luulepreemia, nii et raamat on tunnustatud ja pärjatud.

Tuleb tunnistada, et kuigi ma kirjutan ka ise luulet ja viimasel ajal ka vabavärsilist, olen ma raskustes sellisest luulest kirjutamise ja arvamise puhul. Üks probleem, mis mind vabavärsi puhul tihti kummitab, on tunne, et autorid langevad liiga tihti paljusõnalisuse lõksu, mis kandva kujundi lõpuks ära lahjendab. 

        "Rohin armastust sinu vastu

        nagu naabrinaine võililli trepi külje pealt,

        viskan pange ja valan kompostihunnikusse,

        aga lilled suruvad lehed läbi betooni,

        juured ei katke,

        sa ei saa võililledest iial lahti,

        kui nad on end juba sisse seadnud,

        nad on nii kollased ja säravad,

        milleks neid üldse katkuda." (lk 71)

Minu jaoks on see juba piisavalt terviklik, aga sellele eelneb kaks sama pikka "salmi". Milleks? Minu jaoks ei anna need sellele enam midagi juurde, see on piisaval hea kujund niigi.

Pireti kogu on otsast otsani vabavärss. Minu jaoks tähendas see, et korraga ei saa palju lugeda. Ega luulet peagi korraga palju lugema, ongi hea väikese ampsu kaupa, et jääks settimise aega. "Minu sees settib üks laev", nagu Piret ise ütleb (lk 46). "Alati lähevad põhja need laevad, millel vaikitakse," tõdeb ta samas luuletuses. Aga isegi siis, kui see on põhja läinud, ei kao ta kuhugi, sest "Merepõhjas ei mädane miski".

Tunded ongi see telg, mille ümber selle luulekogu maailm pöörleb. 

        "Eile kohtusime sinuga kohvikus.

        Kolm tundi

        voolas mett

        meie vahelt verre." (lk 28)

Esmapilgul klišeelik sõnamäng kasvab siin nutikaks tundeid defineerivaks kõikehõlmavaks kujundiks. Luuletusena on see minu jaoks üks huvitavamaid ja seda kogumikku defineerivamaid tekste. Siin kohtuvad kaks peamist teemat - tunded ja loodus. Või süümepiinad loodusega toimuva pärast, mis rohujuuretasandilt tõuseb üldistuseks teisal, luuletuses "Ärge kinkige mulle lilli" (lk 56). Kohviku-luuletuse muudab aga nii mõjusaks just kolmnurk argine-tunded-loodus, kusjuures tööle hakkab see kõik isegi mitte vastanduse, vaid pigem ootamatu kõrvutuse najal.

Argipäevased kirjeldused ongi osa Pireti luulest, aga sageli on just sellele taustale torgatud eristuv kujund.

        "Tuul saab lõpuks võimaluse

        puhuda meie vahelt läbi" (lk 69).

Nagu igasuguse luule lugemisega, on ka selle raamatuga nii, et kõik luuletused kindlasti võrdselt meeldida ei saagi. Aga lugeda tasub, sest igaüks võiks siit midagi endale leida. Ja kui luulekogust mõnigi luuletus kõnetab, on juba hästi.

Virtuaalkülaline: Piret Põldver

Piret Põldver on luuletaja ja kirjandusteadlane.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? 

Raamat on nii pikaaegne ja elementaarne kaaslane, et ei oska kujutledagi, kuidas oleks ilma. Selles mõttes muudab Eesti Raamatu Aasta tähistamine millegi peaaegu nähtamatu, aga ääretult olulise ja meie kultuuri, aga üldse olemust kujundanu, üllatavalt nähtavaks.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Mulle näib, et eesti kultuur on lahutamatult seotud kirjaliku eestikeelse tekstiga. Kui enam ei oleks eestikeelset kirjandust, kaoks suur hulk seda, mis hoiab meie enesetunnetust praegu koos. Samas ei pea tekst olema tingimata paberraamatus – see võib olla ka teistes seadmetes: e-lugeris või arvutiekraanil, audioraamatuna, aga miks mitte ka filmis või arvutimängus. Minu jaoks tundub oluline, et eesti keel jutustaks lugusid, kutsuks osalema ja sellega saaks teha kõike seda, mida teiste keeltegagi.

Oled öelnud, et tagasiside tundub olevat üks asi, mis aitab uutel tekstidel muutuda küpsemaks ja endal ka paremini aru saada, millest võiks kirjutada. Paljud kirjanikud ütlevad aga, et nad kirjutades üldse lugeja peale ei mõtle, nad mõtlevad kas loole või kirjutavad seda, mis neid ennast kõnetaks. Kummale sina rohkem kirjutad – lugejale või endale? 

Kirjutamine on minu jaoks suhtlusakt – selles mõttes kirjutan lugejale. Sageli on kirjutades ka silme ees mõni inimene, kellele see tekst on mõeldud, mõni tekst on sündinud isegi otse kellelegi kirjutades. Aga kindlasti on ka tekste, mida olen lihtsalt kirjutanud, võib-olla siis enda jaoks, ja hiljem näib, et see võiks ka teisi kõnetada.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Carolina Pihelga luulekogu "Ikka veel".

Kirjanduspidu

Täna algab pidunädal. Reedel on ju Tammsaare sünnipäev, millest on kalendrisse tuletatud eesti kirjanduse päev; sel aastal saab "Tõde ja õigus" lisaks ka 100. aastaseks. On mida tähistada. Tammsaare sünnipäevanädalal on tema sünnikandis Albus ja Vargamäel juba viiendat aastat suur kirjanduspidu.

Peol saavad kokku kirjanikud, kriitikud, õpetajad, õpilased, lugejad ja raamatukoguhoidjad, uurijad ja teadlased ja ehk needki, kes seni on arvanud, et kirjandus teps mitte neile pole mõeldud.

Kes saab, minge kaema. Kava on siin.

Lugemismängu soovitus: Joel Jans "Ajudraiver"

Joel Jans „Ajudraiver“. Lummur 2022

Selle romaani lugemiseks tuleb kujutlusvõime sisse lülitada. Peategelane sureb ju kohe esimeses peatükis ja edasine toimub tuhandeid aastaid hiljem arvutisimulatsioonis. Inimkond on viimseni surnud ja siis ülivõimsa arvuti poolt fjodorovismi vaimus taas ellu äratatud. Samas pole tekst üldse mitte tehniline või tehnoloogiline, nii et harjuda tuleb vaid mõttega, et kõik kirjeldatu pole mitte füüsiline, vaid virtuaalne. Kes on „Matrixi“ filme vaadanud, saab analoogiast aru – selle vahega, et kui „Matrixis“ oli siiski mingisugunegi reaalsus olemas, siis „Ajudraiveris“ ei ole.

Kuna autor ise on süsteemiadministraator, siis tehniline butafooria on usutav, aga mitte ülemäära keeruliseks aetud – mingil moel meenutab see kõige rohkem omamoodi digimuinasjuttu ja mingit erilist itimehe aju pole selle lugemisks tarvis. Lugu liigub lobedalt, tegelaste kõnepruuk on lopsakas, suhtumine muhe ja eluline. Kui pea pool raamatut on loetud, ei joonistu ikka veel välja keskset intriigi. Ka selge antagonist on puudu. Küll aga tekib aimdus, et see võiks ehk olla AI ise, kes kõike käigus hoiab. Loomulikult selgub hiljem, et asi pole nii lihtne.

Autor kasutab päris teravmeelselt enda loodud maailma loogikat, keerab sinna paar huvitavat vinti ja avab sündmustiku taustu täpselt nii palju, et pidevalt pinget hoida. Et mitte kõike ära rääkida, saab öelda, et otsene vastasseis antagonistiga tõepoolest tuleb. Ja see ongi selle romaani juures positiivne – autor on suutnud hoida pinget ja kerida seda tasapisi (erinevalt mitmetest varasematest teostest, kus kippus juhtuma liiga palju ja liiga kiiresti).

Põnev maailm ja temaatika, mida eesti ulmes pole varem sellisel kujul ja sellises kombinatsioonis ette võetud.