Auhinnad

Maailma mainekaima lasteraamatuauhinna, Hans Christian Anderseni auhinna žürii on alates 2018. aastast koostanud ka silmapaistvate lasteraamatute nimekirja. Sel aastal tõstsid 10 rahvusvahelise žürii liiget esile 21 raamatut, millest üks on Eestist – Triinu Laane kirjutatud ja Anne Pikkovi illustreeritud raamatut "Poiss ja papa".

Lastekirjanduse keskus kuulutas välja 2025. aasta parimad lasteraamatud.

Hea Lasteraamat 2025

Väiksematele:

Tiiu Kitsik "Riidesse". Kirjastus Koolibri

Leelo Tungal "Rõõmsat reisi, laulurästas!".  Illustreerinud Catherine Zarip. Kirjastus Tammerraamat

Margit Saluste "Pink". Kirjastus Koolibri

Alexandra Salmela "Sild". Kitsekeste lugu. Illustreerinud Kertu Sillaste. Tõlkinud Liis Sillaste-Toots. Kirjastus Menu Meedia 

Sonia Coudert "Ja mis siis?". Illustreerinud Grégoire Mabire. Tõlkinud Kirke Volmer-Arsalan. Kirjastus Koolibri

Rebecca Gugger "Sõnavarandus". Illustreerinud Simon Röthlisberger. Tõlkinud Piret Pääsuke. Kirjastus Pegasus

Tiina Laanem "Seest siiruviiruline". Illustreerinud Tiiu Kitsik. Kirjastus Pegasus

Suurematele:

Jakob Martin Strid "Fantastiline Buss". Tõlkinud Kai-Mai  Aja. Kirjastus Varrak

Ilmar Trull "Veidi veidrad veised". Kirjastus Tammerraamat

Roberto Pérez-Franco "Elu". Illustreerinud Margarita Cubino. Tõlkinud Liina Vahtrik ja István Ertl. Kirjastus Laupäev

Tuul Sepp, Jeffrey Carbillet "Kajakasaar. Merelinnu lugu". Illustreerinud Mark Antonius Puhkan. Tartu Ülikooli Kirjastus

Laura Ellen Anderson "Amelia Kihv ja Barbaarne ball". Tõlkinud Hels Kure. Kirjastus Eesti Raamat

Lev Grossman "Hõbenool". Illustreerinud Tracy Nishimura Bishop. Tõlkinud Katrin Kern. Kirjastus Avita

Anti Saar "Kajakad". Illustreerinud Anna Ring. Kirjastus Kolm Elu

Ester Urbala "Koolipõlgurid". Illustreerinud Ulla Saar. Kirjastus Puänt

Rakel Helmsdal "Kui kõmiseb kõu". Tõlkinud Andry Arro. Kirjastus Nordur.

Liina Hergauk "Rahvariiete pillerkaar". Illustreerinud Kertu Sillaste. Herta Kirjastus

Liis Sein "Lennart Meri. President". Illustreerinud Laura Verte. Herta Kirjastus

Hea Noorteraamat 2025

 

Noorematele:

Nadja Sumanen "Rambo". Tõlkinud Kristiina Kass. Kirjastus Päike ja Pilv (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Maarja Astover "Tiksoja". Kirjastus Mäepealse (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Grethe Rõõm "Viimane". Kirjastus Mugul

Katja Brandis Woodwalkers "Caragi muundumine". Illustreerinud Claudia Carls. Tõlkinud Anne Arold. Kirjastus Felistella (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Vanematele:

Kristi Jaanus "Emily ja Kätlyn ehk Raju reede". Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Anne Muhonen "Kuue käepigistuse kaugusel". Tõlkinud Lauri Juursoo. Kirjastus Elust Enesest

Suzanne Collins "Lõikuspäeva päikesetõus". Tõlkinud Evelin Schapel. Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

E. Lockhart "Me läksime tülli". Tõlkinud Eve Laur. Kirjastus Rahva Raamat

Christopher Paolini "Murtagh". Tõlkinud Marge Paal. Kirjastus Rahva Raamat

Hugo Vaher "Nutivaba". Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Kristi Piiper "Sul on 24 tundi aega". Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad) 

Lääne-Harju vald annab tänavu taas välja Julius Oro nimelise lastekirjanduse auhinna, laureaadiks valisid valla koolide õpilased lastekirjanik Ilmar Tomuski.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiad anti kätte emakeelepäeval:

Proosa

Mehis Heinsaar, "Eesti keelde sukelduja"

 

Luule

Berit Kaschan, "Aprill"

 

Vabaauhind

Lauri Sommer, "Sugupuu"

 

Ilukirjanduse tõlge võõrkeelest eesti keelde

Aet Varik – David Foster Wallace, "Unustus" ja Joseph Conrad, "Lääne silme all" (tõlked inglise keelest)

 

Ilukirjanduse tõlge eesti keelest võõrkeelde

Guillaume Gibert – Nikolai Baturin, "Cœur d'ourse" ("Karu süda") (tõlge prantsuse keelde)

 

Mõttekirjanduse tõlge

Mart Kanguri René Girard'i teose "Vägivald ja püha" tõlke eest prantsuse keelest.

 

Näitekirjandus

Urmas Vadi näidend "Sada grammi taevasina" ("Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!", Kolm Tarka 2025).

 

Lastekirjandus

Hugo Vaher "Nutivaba".

 

Esseistika

Eve Annuk, "Elu kui tekst. Artikleid aastatest 1995–2023"

 

Artikliauhind

Mirjam Parve, "Tõlkija koopas maheda lõvita. Heietus ungari vältelise heksameetri tõlkimisest Miklós Radnóti hilisluule näitel" (Tõlkija hääl. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2025, nr 13)

 

Eesti võõrkeelne kirjandus

Xavier Bouvet' romaani "Le bateau blanc" ("Valge laev") (Marseille: Le Bruit du monde, 2024).

Keeletegu. 2025. aasta keeleteokonkursi peaauhinda jagavad kaks keeletegu: eesti keele õppele pühendatud koolikorraldus Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses ja Eesti vanema piiblitõlke sõnastik. Rahvahääletuse võitis võrokeelne taskuhääling «Poodi man».

Palju õnne kõigile!

Lennart Meri "Hõbevalge"

Lennart Meri „Hõbevalge“. Eesti Päevaleht 2008

Raamat haaras juba esimestest lehekülgedest. Omalaadne sulam teadustööst ja ilukirjandusest, populaarteadusest ja esseest. Isegi kui kõik seal ei ole täisteaduslik, on mõttekäigud inspireerivad ja põnevad, mängu ilu kaalub üles kuiva faktipuru. Ja see kõik on ilusas eesti keeles, pikitud sügavate mõtteteradega.

„... kunstil on ühiskonnas täita umbes samasugune reguleeriv osa nagu vitamiinidel füsioloogias. Vitamiindeta ei ole elu, kunstita ei ole inimest. Kunst on paratamatus.Kunst on kultuuri geen, mis iseennast taastoodab ja niiviisi kultuuri kasvatab, ainsat keskkonda, milles inimese vaim saab hingata.“

Nauditav on jälgida, millise mängleva kergusega ta orienteerub erinevates distsipliinides, millise elegantse sundimatusega libiseb etnograafiast ajalukku, kartograafiast matemaatikasse, lingvistikast ja etümoloogiast astronoomiasse. Eruditsiooni ei ole võimalik varjata, seda lihtsalt tulvab igast reast ja lõigust. Ja äkki saab selgeks, et Meri oligi olemuselt rahvusvaheline mees, interdistsiplinaarne mees, tema Eesti oli suurem kui maailm, nii et välisministriks ja presidendiks saamine oli lihtsalt selle kõige loogiline kaasnähtus.

Lennart Meri loob müüte ja omamütoloogiat, kirjutab meid iseendast suuremaks ning teeb seda nii usutavalt ja mõtlemapanevalt, et leiadki end mõttelt – nii see ju võiski olla, mis sellest, et me täpselt ei tea. Ühekaupa võttes näivad paljud ta mõttekäigud spekulatiivsed või otsitud, aga ta suudab neid seoseid tuua sellisel hulgal, et see hakkab paratamatult mustreid moodustama. Sõnal „spekulatsioon“ on halb maik, nimetagem neid siis mõtterännakuteks. Ehk nagu ta ise oma teost määratleb: reisikiri tuulest ja muinasluulest.

Kirjakunsti leiutas maksukoguja, maksumaksja leiutas enesekaitseks kunstkirjanduse.

Kunst see tõepoolest on.

Loetagu! Igale eestlasele kohustuslik lektüür.

Virtuaalkülaline: Viivi Luik

Meie virtuaalkülalise rubriik juab lõpule. Viimane intervjuu on Viivi Luigega.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

Kui mõtelda selle peale, mis tingimustes enamus eestlasi viiesaja aasta eest elas, on eestikeelse kirjakultuuri tekkimine ja jätkumine suur ime. Võib tunda aukartust  emade  ees, kes nendes oludes tahtsid ja suutsid oma lapsi lugema õpetada. Võib tunda aukartust eesti talumeeste ees, kes pühapäeviti omal käel Piiblit uurisid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Maailm on alati muutuv , igal ajal. Täna on eestikeelse raamatu olemasolu niisama oluline nagu see oli viiesaja aasta eest. Ühegi rahvuse ega keele püsimine ei ole iseenesestmõistetav. Iga põlvkond peab leidma oma elutundele ja inimeseks olemisele omaenese väljendusviisi, väljendama vanu tundeid ja mõtteid iga kord uuel, eelmistest põlvkondadest erineval viisil. Väljendama seda kõike oma emakeeles, emakeelses raamatus.

Olete öelnud, et Eesti võiks olla koht, kus säilitatakse maailma hulluse keskel omaenda terve mõistus, nii et seda oleks vajaduse korral tulevikus teistelegi jagada. Kuidas tundub, kas me suudame seda? 

Loota võib ikka! Jõudu mööda olemegi jaganud.

Soovitage ühte eesti autori raamatut. 

Jaan Kross "Mesmeri ring".

Raamatuaasta viimane nädal

Alanud on raamatuaasta viimane nädal. Ametlikult lõpeb raamatuaasta emakeelepäeval 14. märtsil.13. märtsil kell 10.25 kirjutatakse e-etteütlust (osalege, kes vähegi saab), antakse hulk auhindu eelmise aasta parimatele, peetakse suur konverents ja lõpupidu. Kui jõuan, siis pühapäeval saab sellest ka ülevaade postitatud.  

Meie lõpetame koolis lugemismängu (saatke veel tänase päeva jooksul oma lugemisnimekirju aadressile aile.sessman@luua.ee). Viimase joone tõmbame alla 18. märtsil mõisas algusega 18.00. Siis ilmub ka statistiline kokkuvõte blogi aastaringist.

Kolmapäeval ilmub raamatuaasta viimane intervjuu virtuaalkülalisega, kelleks on seekord Viivi Luik, reedel ilmub nagu tavaliselt raamatututvustus (Lennart Meri "Hõbevalge").

Püsige liinil!

Lugemismängu soovitused: Eesti krimi - Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi"

Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi". Kriminaalne raamatukogu nr 7. Kirjastus Mooses 2025.

Raamat sobib ka kategooriasse Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärgitud teos, sest sai 2025. aasta romaanivõistlusel 3. koha.

Ma ei tea miks, aga mul oli kogu aeg tunne, et Harry, loo peategelane, on ligikaudu 35-aastane. Ja seetõttu tekkis mul iga kord segadus, kui öeldakse midagi säärast: „Ole hea poiss ja too mulle üks late.“

Harry on sündinud 1997, ehk siis aastal 2024 on ta 27 aastane. 35-aastane on hoopis oletatava mõrvari naine. See vahe ei ole nii silmatorkavalt suur, et meest „poisiks“ kutsuda. Aga las ta olla. Õiekese vanust silmas pidades (kahekümnendate alguses) on kõik jälle loogiline, veel vanem tegelane poleks ehk nii kergesti Õiekese sõpruskonda sulandunud. 

Lugu jookseb, kõik on hästi läbi mõeldud (üks nõrgemaid kohti on tagantjärele mõeldes minu jaoks mõrvari motiiv). Ameerikast tulnud Eesti juurtega peategelane on hea valik, see võimaldab siluda teadmatusi ja pakkuda kirjeldusi, seletada ta eraklikkust ja suhete puudumist. Samas seda, et Eesti politsei nagu ei uurikski mõrva, ei saa kirjutada väliseestlase teadmatuse arvele. Politsei suhtub üldse väga sõbralikult ja usaldavalt sellesse isehakanud detektiivi ning need kaks momenti ei ole just kõige usutavamad.

Korduvalt on juba öeldud, et Tartu ja Karlova kirjeldused on see, mis raamatu külge haagib, nii et ei hakka seda enam kordama. Inimesed on inimesed, neil on suhted, erinevad kusjuures. Peategelased on suhetega pisut probleeme, aga ei midagi nii hullu kui Nordic Noir´ tüüpidel; korra teda ähvardatakse, aga niimoodi kolki, nagu karmis koolkonnas, ta ei saa. Nii et pigem selline tasasem kulgemine, kuigi laipu on lõpuks kolm. Faktikesi poetatakse, aga enamasti saad sellest hiljem aru, kui need oluliseks muutuvad. Kirjutatud on hästi, lugeda on lihtne, aga mitte igav, on toredaid vinjette ja teraseid märkamisi. Ja lõpp on selline, mis võimaldab järgesid.

Selge õnnestumine ja minu hinnangul Mahkra parim ja terviklikum lugu. 

Uued raamatud metsanduskooli raamatukogus + Vilde auhind

Kooli raamatukokku saabus ports uusi raamatuid.

Nimekiri ka:

Maarja Kruusmets „Surm eliitkoolis“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“ Kolmas raamat

Jaagup Mahkra „Vaarisa moodi“

Karl Adami „Eesti metsalinnud. Kakulised, rähnilised ja teised“

„Hortus poeticus“ Valimik eesti taimeluulet

Väike Myy „Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja.“

Moritz Klose „Karude kuningriik“

Andry Kikkull, Aron Lips „Juhendmaterjal õpilastele. Töö- ja tehnoloogiaõpetus“

Bill Mcgowan, Juliana Silva „Kõnelege meeldejäävalt.“ Kuulajate köitmise kunst

Klemens-Augustinus Kasemaa „Valmisolek vastupanuks“ I osa (tänasest D-hetkeni)

Väike Myy „Vanaema ellujäämisõpetus“

Ja välja on antud tänavune Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind, mille pälvis Andrus Kivirähk teosega "Eesti rahva uued jutud".

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Jan Kaus

Täna on rambivalguses kirjanik ja esseist Jan Kaus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? 
Minus vist tekitab tundeid pigem kõik see, mis tänavuse aasta jooksul on toimunud ja veel toimuma saab – s.t tõsiasi, et eestikeelse raamatu lugu sellises mastaabis tähistatakse. See on tore. Eks lugemise kunst on taanduv oskus ning pole mingit mõtet sellele taandumisele võitluseta alla anda.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Raske öelda, sõltub rakursist. Kuna ma räägin ja mõtlen eesti keeles ning samas keeles mõtlevad ja räägivad paljud mu lähedased, siis sellises vaates on igasugune eestikeelne väljendus möödapääsmatult oluline, sealhulgas keele kontsentreeritud poeetikavormid. Kirjandus on nõiduslik keelevorm: see ühtaegu muudab ja hoiab keelt, milles seda luuakse.

Oled öelnud, et raamatute lugemine on investeering nii tulevikku kui olevikku. Eestlaste finantsinvesteerimise tase pole just kiita. Kuidas on sinu hinnangul seis lugemise kui investeeringuga? 
Jällegi raske üldistada, aga nagu juba ütlesin, on lugemine taanduv kunst. Ma olen korduvalt rõhutanud, et lugemine on looming, loomingulisuse kõige vaiksem, salapärasem ja efektiivsem praktika. Lugeja loob teksti sama intensiivsusega kui teksti algselt kirja pannud autor. Ja iga looming nõuab pingutust. Lugemine on pisut nagu mägimatkamine ning eks ikka on mugavam heita selle asemel diivanile ja saada sama lugu kätte näiteks filmi või seriaali kujul. Mitte et ma tahaksin halvustada seriaale – aga kui seriaal toob vaatajale maailma kätte, laotab selle ta pilgu ette nagu kütkestava vaate, siis lugeja ehitab loetavat maailma ise üles, tema pilk asetab autori loodud horisondile kõik selle, mis käib horisondi ette ja jääb horisondi taha.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Soovitan kolme eesti autori raamatut: Andreas Ventseli, Mari-Liis Madissoni ja Mihhail Lotmani tabavat käsitlust „Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm“.