Bora Ćosić „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“

Bora Ćosić „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“. Loomingu Raamatukogu 2024, 14-15.

Järjekordne tõestus, et tutvustusi ja kaanetekste ei saa usaldada. Raamatu kirjeldus kõlas paljulubavalt, aga nagu lugedes selgus, oli kandev sõna „groteskne“.

Hulk seosetuid lauseid, mis pidid vist naljakad olema, aga ei olnud. Kõik see oli pigem tüütu ja mõjus diletantlikult. Ja lugeda oli suht võimatu.

Ja siis loen ma, kuidas seda võrreldakse Švejkiga ja kasutatakse sõnu „hõrk tekst“. Ärge uskuge. Švejk on Švejk, see siin ei ole. Õnneks ei pea ma kuhugi suunas head nägu tegema ja et kriteerium on ainult mu enda maitse, siis saan rahulikult nentida, et mulle ei maitsenud.

Ma võin isegi aru saada autori püüdlustest, valitud stilistilisest võttestikust, kus groteskse teksti varju peidetakse valusaid ja sotsialistliku Jugoslaavia võimu naeruvääristavaid killukesi, aga see ei tähenda, et ma seda nautida suutsin.

Lugeda omal vastutusel.

Mariana Enriquez „Asjad, mis me tules kaotasime“

Mariana Enriquez „Asjad, mis me tules kaotasime“. Loomingu Raamatukogu 2025, 18-20

Otsustasin, et pühendan osa tänavusest lugemisajast stiilile, mida kutsutakse maagiliseks realismiks. Sürrealism, sümbolism ja kõik muu ja piiripealne sinna lisaks. Mariana Enriqueze loomingut nimetatakse näiteks gooti realismiks.

Tunnistan ausalt, et ei ole sellisest kraamist kunagi õieti aru saanud. Häda on selles, et nii õudus kui ulme, ulme aga eriti, järgib oma sisemist loogikat. Jah, ma võin ju aru saada, et autor lõhub teadlikult kaanonit, aga minu jaoks see ei tööta. Õudusjuttudes on tihti kummitused, kes jäävad kahe maailma vahele otsekui lõksu. Nad ei ole enam selle maailma asukad, aga ka teispoolsusesse ei ole neid vastu võetud. Vaat just sama asi toimub minu jaoks piiripealse ulme ja maagilise realismiga. Nagu kummitused, ei ole neil enam realismiga midagi pistmist, aga ulme poolele pole nad ka pärale jõudnud. Nii nad kõõluvadki tühjuses kahe maailma vahel.

Enriqueze puhul jääb mulle tunne, et ta kasutab gootiliku õudusjutu võttestikku selleks, et tema Argentiina elu kujutavad lood oleksid loetavamad, et seal oleks mingi kõhedus, põnevus. Aga pole võimatu, et see on mõeldud võimendama niigi troostitust olmest tekkivat ebamugavustunnet.

Jutt, mis mulle sellest kogumikust meeldis, oli „Adela maja“. Klassikaline seestunud maja õudukas, ebaloogiline nagu enamus õudukaid kipub olema, aga vähemalt õudusjutu reegleid järgiv. Ka „Naabri hoov“ ja „Musta vee all“ püsisid päris hästi koos, viimases võis aimata Lovecrafti sõrmejälgi. „Kooliaasta lõpp“ oli pisut nõrgem, kuid ka pigem lähemal õudukale. Ülejäänud lood on küll nihkes, aga ei paigutu õieti kuhugi, jäädes häirivalt irratsionaalseteks. Kellele selline kirjandus meeldib – see raamat on teile. Kirjutatud on hästi, kuigi mind isiklikult hakkas ühel hetkel häirima teatud muster, mis neist juttudest välja paistis – mitme loo (Ämblikuvõrk; Ei mingit liha meie luudel; Naabri hoov) peategelane on naine, kelle mees on jobu, või peab naine teda selleks ja lausa põlgab teda. Ma ei tea, on see autori mingi isiklik probleem või ongi sealkandis see toksilise maskuliinsuse probleem nii suur, aga mind siin hakkas häirima.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et minu maitsele päriselt ei vastanud, aga hamba alla ei karjunud ka. Pisut kõikumist siia-sinna, aga loetav, isegi ulme- ja õudusfännile (küll reservatsioonidega). Võimalik, et tavakirjanduse austajale läksid kohatised ekskursid õudusmaailma liiga kaugele. Nii et igaüks leiab siit ehk oma, aga terve kogumik ei pruugi ühteviisi meeldida.

Steinar Bragi "Mägismaa"

Steinar Bragi „Mägismaa“. Varrak 2017

Alustame sellega, et kirjutatud on hästi. Mitte midagi ei saa aru, põnevus säilib ja kruvib muudkui kõrgemale, isegi sellest on võimatu aru saada, kas tegu on üleloomuliku õudukaga või lihtsalt judinaid põhjustava rappimisega, mis ühel hetkel vältimatult kätte peaks jõudma. Pinget lisab peategelaste neliku omavaheline hõõrdumine. Vähemasti see tõdemus tekkis küll kiiresti, et kõige õõvastavam on teadmatus, pinge, mis tekib sellest, et me ei saa aru, mis meiega toimub. Selle on autor hästi osanud välja mängida.

Ja siis see lõpp. Kurat, nii ei tehta! Ei, ega ma ei ütle, mis ja kuidas, mingi üllatus võiks lugejale ju jääda, sest mõnele äkki meeldib. Ma saan aru, et autori arvates on see tänapäevaselt moodne ja teadmatuse kontseptsiooniga haakub see ju ka, aga ikkagi. Milleks kõik need varasemad detailid, mis äkki ei paigutu enam millegi külge? Kõik need vihjed ja liinid, mis ei vii mitte kuhugi? Milleks kõik need tegelaste mineviku, iseloomu ja suhete kirjeldused? Kui tahta kirjutada inimestevaheliste suhete puntrassejooksmisest, siis kirjutagegi, milleks siia veel midagi segada? Mulle meenub seejuures paratamatult Lucy Foley „krimka“ „Jahiseltskond“, mis oli minu jaoks totaalne pettumus. Miks ma panin „krimka“ jutumärkidesse? Sest see ei olnud krimka, see oli seebikas, millele krimka oli ümber tõmmatud nagu karnevalikostüüm. „Mägismaas“ on suhete ja tegevustiku seos veel ähmasem. „Jahiseltskonnas“ olid seosed vähemalt olemas ja viisid mõrvadeni, nii et vormiliselt oli tõepoolest tegu krimiromaaniga. „Mägismaa“ pendeldab vormiliselt õuduka ja põneviku piiril, aga vähemalt minu jaoks laguneb lõpuks täiesti laiali, üritades muutuda milleksi nii sügavmõtteliseks, et see mõte kaob sinna sügavusse täiesti ära.

Kokkuvõte: hästi kirjutatud, aga mõttetu.

 

Raymond Chandler "Tapja vihmas"

Raymond Chandler „Tapja vihmas“. Varrak 2009

Mulle meeldivad karmi koolkonna krimkad. Oh, muidugi sobib ka muhekrimi oma parimates vormides (näiteks miss Marple või Poirot). Aga Raymond Chandleri lühilugude kogumik „Tapja vihmas“ oli ikkagi üks paganama tahe lugemine. Tegelikult on seda raske isegi krimiks nimetada. Jah, mõistatusi lahendatakse, aga see pole mitte klassikaline hallide ajurakkude ekvilibristika, vaid pidev balansseerimine lubatu ja lubamatu piiril ning selgus saabub pigem surmapõlgava riski ja küünilisest elukogemusest tõukuva mustrite nägemise koostöös. Nii et samapalju on see põnevusjuttude kogu kui krimi.

Chandleris saavad kokku mitu suurepärast omadust. Ta suudab nappide vahenditega luua õhustikku, on suurepärane pisiasjade kirjeldaja (millest muide aimub, et ta tunneb ka hästi loodust) ning tema stiil on hooletult, isegi põlglikult küüniline. Ja samas on selles selline annus eneseirooniat, et ülepingutatud poosi asemel muutub see usutavaks.

Kogumiku mina-tegelastest eradetektiivid on omalaadse vääramatu autundega, neil on piir, millest nad üle (õigemini alla) ei astu. Ja kõva peaga on nad ka – pea igas jutus virutatakse neile millegagi pähe, nii et nad teadvuse kaotavad. Oma klientide huve kaitsevad nad sellele vaatamata jäägitult lõpuni. Ja kõige selle juures suudavad nad jääda omamoodi empaatiliseks. Nad on nagu kaljusaared julmuse, kurjuse ja reetlikkuse räpases ookeanis – isegi kui sopalaine üle pea kokku lööb, ilmuvad nad selle alt välja, sama kindlad ja kõikumatud kui enne. Nad on väljast kõvad ja seest pehmed ning nende keel on terav ja naljad lõikavalt kibedad. Ja ma kujutan ette, kuidas nende väsinud silmadest paistab tolmune ja viskilõhnane kurbus.

Puhas kuld.

Clarke ja Baxter "Ajaodüsseia" triloogia

Raamatuaasta on küll läbi, aga ma otsustasin lugemismuljete jagamist siiski jõudumööda jätkata. Mingit kindlat graafikut ei luba, küll aga on plaanis lugeda vaheldusrikkamat lektüüri. Ehk siis lisaks eesti kirjandusele tulevad ka tõlked ja žanriliselt läheb samuti kirjumaks.

Aga asja juurde.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia I: Aja silm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 72“, 2024.

Tegu siis Clarke´i Kosmoseodüsseia triloogia paralleelodüsseiaga (samuti triloogia), mille on peaasjalikult vist kirja pannud Baxter, kasutades Clarke´i ideid ja jutte.

Kõlab kummaliselt, aga minu jaoks oli see tuim ja igav. Eeldusi samas ju oli – ideed olid suurejoonelised, aga kaasa see kõik ei tõmmanud. Ja see on seda tähelepanuväärsem, et igasugused ajarännulood mulle tegelikult meeldivad. Tagakaanetekst lubab hoogsat ja põnevat sündmustikku, aga just hoog oli see, mis selles raamatus puudus. Näis, et autoritel oli huvitav mõelda, mis saaks kui kaks ajaloo vast suurimat vallutussõjaväge – Tšingis-khaani oma ja Alaksander Suure oma – kokku satuksid. Saime teada, et isegi üleilmse katastroofiga silmitsi seistes, kui isegi inimkonda pole enam eriti järele jäänud, ei oska me muud ette võtta kui omavahel sõdida, aga on see siis mingi uudis?

Kolm, ei enamat. Teist korda vist küll lugeda ei viitsiks.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia II: Päikesetorm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2024.

Teine raamat näib esimese hooga pisut huvitavam. Esimese raamatu peategelane Bisesa on tagasi omas ajas, rohkem ajarännuga pistmist enam ei ole, pigem on tegu kosmosekatastroofi ja õige pisut tulnukateemaga. Häda on lihtsalt selles, et alalõpmata läheb tekst loenguks ja hakatakse füüsikat ja kosmoloogiat selgitama. Ehk siis vaatamata ülimastaapsetele ideedele on tekst jälle sama ilukirjanduslik nagu astrofüüsika õpik. Iroonilisel kombel on üks emotsionaalsemaid hetki seotud Athena-nimelise tehisintellektiga.

Sain pisut vastu tahtmist kinnitust kahele mõttele. Esiteks oskavad ulmekirjanikud päris kenasti ennustada kõiksugu tehnilisi ja isegi loodusteaduslikke arenguid või neid vähemasti selgitada. Ja vaatamata sellele, et just tehnilised aegumised mõjuvad ulmes anakronismidena, on tegelik vajakajäämine mujal. Ulmekirjanikud ei suuda enamasti kuigi adekvaatselt ennustada sotsiaalseid nihestusi. Olgu, apokalüptilist ja postapokalüptilist inimkäitumist suudavad nad üsna talutavates piires projekteerida, aga tavaolukordades takerduvad nad mingitesse kummalistesse klišeedesse. Igasugused Euraasia Liidud, jätkuv venelaste suurvõimuna kujutamine... Ainus, milleni küünditakse, et hiinlaste demoniseerimine. Mõte, et Ameerika, see demokraatia kants, võiks näiteks paariaks muutuda, ei kipu angloameerika fantastide ettekujutlusse mahtuma. Rääkimata sellest, et ka esmapilgul täiesti rahumeelsel ajal võib kõik allavett minna, kui tüüri juurde satuvad igasugu putinid, trumpid, orbanid. Me oleme jõudnud ajastusse, kus mitte apokalüpsis ei kanna sellist kõntsa pinnale, vaid vastupidi – selliste tegelaste tegevus hakkab kõike apokalüpsise poole kandma. Ja pimedus selliste tendentside suhtes on ulme kontekstis häiriv.

Ja teine mõte – parem vähem suuri ulmelisi ideid, aga rohkem kirjandust ja stiili kui vastupidi. Ükskõik kui mastaapsed on ideed, pole neid võimalik nautida, kui tekst on sama mahlakas kui saepuru.

Kolm pluss, ei enamat.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia III: Esmasündinud“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2025.

Kolmandas raamatus on tagasi esimesest osast tuttav paralleelajas eksisteeriv kaleidoskoop-maailm Mir, tulnukate poolt Maa eri ajastutest kokku traageldatud lapitekk. Triloogia peategelane on jätkuvalt Bisesa ja fookuses on Esmasündinud, õigemini nende põhjustatud oht inimkonnale. Mängu tuleb ka baas Marsil.

Lugemise järel on tunded pisut vastuolulised. Ühest küljest on põnevust lõpuks rohkem (kuidas inimkond kõigi nende ohtudega hakkama saab?) ja tempo on ka parem. Lõpuks on võimalik ka aru saada, miks esmasündinud neid kaleidoskoopmaailmu teevad. Ka nende hävitusliku tegevuse üldine motivatsioon saab laias laastus selgemaks. Teisest küljest jääb triloogia lõpp õhku rippuma; täiesti arusaamatuks jääb, milleks oli tarvis mängu tuua need inimahvid või australopiteekused? Ainult seepärast, et Clarke´i Kosmoseodüsseia nendega algas? Miks just Bisesa välja valiti? Kelle poolt ja mis eesmärgil? Küsimusi jääb liiga palju.

Mastaap on muidugi võimas – nii Clarke´i kui Baxteri vääriline, nii et võrreldes eelmistega võib vast nelja ära panna.

Raamatuaasta lõpuõhtu

Eile võtsime siis Luualgi raamatuaasta kokku. Reine Koppel laulis, mina rääkisin natuke raamatuaasta ja kooli raamatuaasta blogi taustadest. Peamine oli aga see, et kuulutasime välja lugemismängu osalejad ja auhinnaraamatud.

Kairit Reiman sai Arne Merilaid "Puuinimesed" ja Valdur Mikita "Kodukäija koodeksi".

Marika Murka: Lilli Luuk "Ööema" ja Veiko Belials "Tiigri aasta".

Merle Murka: Kristiina Ehin "Südametammide taga" ja "Eesti raamatu lood".

Nagu juba varemgi lubatud, kõik autogrammidega, ning kuna "Eesti raamatu lugudel" oli viis autorit, siis loomulikult oli ka viis autogrammi.

Palju õnne!

Blogi kokkuvõte

Laupäeval oli emakeelepäev ja lõppes raamatuaasta ning minu pisut üle aasta kestnud blogimismaraton jõuab finišisse. Kuna me Luua Metsanduskoolis peame lõpuürituse 18. märtsi õhtul, siis üks postitus tuleb siiski veel. Aga sellele vaatamata saab teha viimased kokkuvõtted ja panna punkti.

Aga enne veel üks oluline küsimus kõigile blogi lugejatele: ma olin kindel, et koos raamatuaastaga lõpetab ka blogi. Vaadates aga nüüd statistikat (millest tuleb juttu allpool), on näha, et kõige rohkem vaadati raamatututvustusi. Kuna blogil on kommentaarid avatud, siis kajage vastu - kas ma siiski peaksin jätkama just raamatutuvustuste osaga? Ilma kindla ajakavata, nii nagu jõuan, lugedes edaspidi ka tõlkekirjandust? Kas keegi jääb väga raamatututvustustest puudust tundma, kui Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi kolmapäeval lõplikult punkti paneks?

Lõputort Rahvusraamatukogu tänuüritusel

Aga nüüd siis lubatud kokkuvõte.

Raamatuaasta kestis 409 päeva ehk 58,4 nädalat.

Selle aja jooksul ilmus metsanduskooli raamatuaasta blogis 201 postitust (tänane on 202.), postitused ilmusid niisiis keskeltläbi üle päeva ehk keskmiselt 3,5 postitust nädalas.

See oli päris suur koormus ja kohustus – jälgida, et sul oleks midagi regulaarselt kirjutada ja et postitused jaguneksid ühtlaselt. See distsiplineeris ja nõudis pikka planeerimist (mitu intervjueeritavat on tarvis, et igal kolmapäeval saaks ilmuda uus intervjuu, lisaks intervjueeritavatega piltide tegemine, mis päris kõigiga ei õnnestunudki; millal mis raamatutega seotud auhindu välja antakse, kes need sai; mis raamatuid lugeda, et lugemismängu tutvustusi teha ja millise paksusega raamat parajasti valida, et vähemalt igal reedel oleks uus raamat loetud ja saaks tutvustada jne). Tänu blogile jõudsin ilmselt ka oluliselt rohkematele kirjandusüritustele kui tavapäraselt, suhtlesin rohkem teiste kirjanikega. Eks oma osa oli siin ka asjaolul, et mu enda luulekogu „Tiigri aasta“ sai eelmisel aastal Kultuurkapitali aastaauhinna nominatsiooni ja ka kutsuti rohkem. Ses mõttes oli tore, et see just raamatuaastal juhtus. Suvel sain ka järjekordse ulmeauhinna Stalker, ilus sünnipäevakingitus oli seegi. No ja muidugi aasta kutseõpetaja nimetus sügisel. Oli hea ja huvitav aasta.

Ilmus 60 intervjuud kirjanike, tõlkijate ja kultuuriinimestega.

Aitüma kõigile, kes võtsid vaevaks vastata. Eks tuli ka meeldetuletusi teha ja mõnele lausa pinda käia (ja mõni lõpuks ei reageerinudki), aga umbes eelmise aasta juunikuuks oli juba selge, et vean raamatuaasta lõpuni välja. Kõige rohkem vaadati intervjuud Imbi Pajuga (74 vaatamist) ja Indrek Harglaga (56 vaatamist).

Lugesin ja tutvustasin-arvustasin blogis 90 raamatut (keskmine tempo siis kolm raamatut kahe nädalaga).

See oli  minu jaoks peamine isiklik väljund ja kasutegur – blogi andis põhjuse süteemsemalt just eesti kirjandus ette võtta. Ma polnud eesti autoreid väga kaua lugenud ja lubasin endale kohe blogiga alustades, et raamatuaasta jooksul loen ainult eesti autorite teoseid, ei ühtegi tõlget. Tuleb tõdeda, et ei kahetse seda valikut hetkekski. Kui senini olin näiteks Ristikivilt lugenud ainult luulekogu „Inimese teekord“ ja kroonikate triloogiat, siis nüüd lugesin kroonikate triloogia uuesti läbi ja lisaks veel kuus Karl Ristikivi romaani sinna otsa. Näiteks tema „Mõrsjalinik“ meeldis mulle väga. Ain Kalmuse „Juudast“ ja Gert Helbemäe „Ohvrilaeva“ poleks ma ilma blogiintervjuude soovitusteta vist kätte võtnudki; neist Gert Helbemäe „Ohvrilaev“ osutus vist suurimaks positiivseks üllatajaks (aitäh Kai Aareleiule soovitamast).

Ja muidugi värske eesti kirjandus! Suurimad lugemiselamused minu jaoks olid Tiit Aleksejevi palverännu-sari (vaieldamatult isiklik lemmik sellest aastast ja üks kõige-kõigemaid asju eesti kirjanduses üldse. Mul ei jätku lihtsalt ülivõrdeid! Ootan pikisilmi järgmist osa), Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“ – milline stiil!; Rein Raua „Katkurong“. Loomulikult oli ka raamatuid, mis panid õlgu kehitama, ja paar selget pettumust, aga eks see ole sellise teoste arvu juures ka loomulik.

Oli põhjust ka juba ammu loetud teostega suhteid värskendada. Silver Anniko „Rusikad“ ja Peeter Urmi „Päike tules“ olid loetud juba keskkoolis, samas kui Kivika „Nimed marmortahvlil“ või Lennart Meri „Hõbevalge“ olid puhta lugemata. „Rusikad“ oli selle aasta saagist ka kõige paksem teos – 830 lehekülge.

Kõige populaarsemateks raatututvustvustustega sissekanneteks osutusid Imbi Paju „Kadrioru aednik“ – 66 vaatamist, Joel Jansi „Ajudraiver“ 70 vaatamist, Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“ samuti 70 vaatamist. Triinu Merese jutukogu „Teistmoodi tavaline“ sai 101 vaatamist,  postitus, kus oli koos tutvustatud Triinu Merese „Lihtsaid valikuid“, Meelis Krafti „Veealuseid“ ja Timo Talviku „Sulisid ja sulaseid“ sai 104 vaatamist, ja Ene Rämmeldi kolme eluloolist raamatut tutvustav postitus 168 vaatamist, mis oli ka ühe üksikpostituse vaatamise rekord üldse.

Lugemismängus osales kahjuks ainult 3 inimest.

Loosimist setõttu ei hakanud korraldama, sest igale osalejale jagus raamatuid, mis just neid kõnetasid. Kes mis raamatu sai, kirjutan kolmapäevases postituses, kui oleme oma lõpuõhtu ka ära pidanud ja raamatud kätte andnud.

Blogi vaatamisi oli kokku 10 371 (praegu, kirjutamise hetke seisuga). Kaugeimad külastused olid näiteks Ameerika Ühendriikidest, Mehhikost, Brasiiliast, Lõuna-Koreast, Jaapanist. Mis minu jaoks mõjub anomaaliana, on 2000 vaatamist Hongkongist ja 1640 Singapurist, seevastu näiteks 99 vaatamist Rootsist ja 98 Iirimaalt kõlavad loogiliselt. Kas võib olla, et Hongkong ja Singapur on seotud mingite VPN ühendustega läbi sealsete serverite? Ühtegi muud selgutust sellisele külastatavusele ei suuda mina küll välja mõelda.

Kõige eksootilisemad kohad üksikute vaatamistega olid näiteks Bangladesh, Dominikaani Vabariik, Ecuador, Iraak, Uruguai, Lõuna-Aafrika Vabariik.

Nii palju siis statistikast.

Aitäh Luua Metsanduskoolile, kes lasi mul blogiga omatahtsi toimetada. Aitäh meie raamatukoguhoidjale Aile Sessmanile, kes sisustas läbi aasta tähestikunäitust ja aitas täiendada kooliga seotud raamatute ning autorite nimekirja. Aitäh teile, kes te lugesite, et selle teekonna kaasa tegite.

Ja lugege ikka raamatuid, eriti eesti omi!

Veiko Belials