Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“

Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“. Kirjastus Paradiis 2024

Pessoa on enigma, mõistatus. Juba tema „Rahutuse raamatu“ lugemine tekitas minus aukartusega segatud vaimustust – kuidas on võimalik kirjutada nii paks raamat mittemillestki?! Ja teha seda nii neetult hästi!

Nüüd siis võtsin ette tema lühijuttude kogumiku „Anarhistist pankur ja teisi jutte“.

Juba nimijutt – „Anarhistist pankur“ – on suurepärane näide sädelevast irooniast, loogika ja retoorika rakendamisest demagoogia vankri ette. Selle jutu eripära on muidugi see, et see on terviklik. Paljud teised selles kogumikus ei ole. Teine terviklik jutt (suhteliselt) oli „Väga originaalne õhtusöök“. Ja just see terviklikkus muudab selle ettearvatavaks – mina oleksin selle Gastronoomiaseltsi esimehe herr Prositi väljakutse võitnud, sest teadsin ammu enne lõppu, kuidas see asi lõpeb ja milles seisneb õhtusöögi originaalsus.

Tõnu Õnnepalu nimetab neid jutte oma eessõnas märkmeteks ja katkenditeks, minu arust oleks täpsem sõna „mõtteharjutused“. Veel täpsemalt mäng. Just mäng näib olevat see, mis Pessoat paelub. Ta võib iseenda tekstiga vastuollu minna, iseendale vastu vaielda, teda ei näi häirivat, et tekstid jäävad pooleli või lõpevad eikuhugi. Mu vaimusilma ette kangastub väike silmatorkamatu ametnik, kelle sisemuses purskab hääletu vulkaan. Kes hakkab erutusest värisema ja ärkab tõeliselt ellu alles siis, kui kühveldab sõnu taevani küündivatesse kuhjadesse või tungib maadeavastajana loogiliste arutluskäikude ebaloogilistesse tihnikutesse. Lugege lühijuttu „Unustuse tee“ ja te saate aru.

 

Larry Niven „Neutrontäht“

Larry Niven „Neutrontäht“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 81, 2026

Mingil tabamatul moel meenutas see raamat mulle George R. R. Martini „Haviland Tufi reise“ („Orpheuse raamatukogu“ nr 46). Peategelane on samasugune segu piloodist, seiklejast ja avantüristist. Kusjuures nii „seikleja“ kui „avantürist“ on mõlemad viisakamad versioonid sullerist.

Teine sarnasus on vormis. Kui Martin määratleb oma „Haviland Tufi reise“ romaanina juttudes, siis Niveni „Neutrontäht“ läheb veel sammukes edasi ja üritab ka ülesehituslikult jutte üle kogumiku laiali laotatud raamjutustuse abil tervikuks siduda. See õnnestub üsna kenasti. Lugeda on huvitav. Kuigi tegu pole krimikirjandusega, on autor sealt laenanud põhimõtte – igal jutul on oma saladus, mida peategelane peab lahendama hakkama. Iga uus saladus on astme võrra keerulisem ja suurem, peategelase elu ja tervis on alalõpmata ohus. Naljakas, et just see on samal ajal ka raamatu nõrkuseks. Mingil hetkel hakkavad lood mälus sassi minema. 

Suur pluss on see, et autor on selle kõik raaminud astronoomia ja füüsikaga, mitte ei mõtle ise reegleid välja. Samas – tulnukliigid on vägagi fantastilised, nii et moodustub omalaadne segu usutavast füüsikast ja täiesti pöörasest fantaasiast. Lugeda on igal juhul põnev. 

Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“.

Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“. Loomingu Raamatukogu kuldsari 2005, 5-7

Kulgemine – see  oli millegipärast esimene sõna, mis seda raamatut lugedes pähe tuli. Aeglane, poeetiline, atmosfääriline. Idamaine, tahaks öelda, aga autor on ju tegelikult sakslane.

Tunne, et seda raamatut tuleb lugeda, tekkis pärast Marko Raati samanimelise filmi vaatamist. Jaapanipärased jutud, mille kirjutas sakslane, ja Eesti režissöör, kes sellest  filmi tehes tõstis selle kõik Peipsi äärde. Vaimustav kompott, kas pole! Film jättis mulle ääretult sügava mulje. See on üks parimatest eesti filmidest, mida ma näinud olen, autorikino parimal moel, mitmekihiline, omanäoline, unenäoline. Ja Raat on suutnud ekraanile manada Dauthendey tundlikust sulest sündinud loodusvaated, mis satuvad kohati teravasse kontrasti groteskse sündmustikuga.

Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis ka see on unenäoline. Nagu Biwa järv ise, mähkub see sügistesse vihmahoogudesse või särab kevadises ehapunas. See sositab kummalisi sõnu ja unustab need enne, kui nende kaja lahtub, joobudes ise nende kõlast. Kirglikult leebe, leebelt surmav, surmavalt nukker, nukralt kirglik, sahiseb tekst neil lehekülgedel nagu pilliroog öövaikuses. Süda paistab läbi nagu paberist lehvik, aga pole kedagi, kes suudaks lugeda sellele maalitud kirjatähti.

See on raamat neile, kelle jaoks elu on järv, mille hõbedasel pinnal liuglevad ikka veel purjekatena muinasjutud; neile, keda lummab võimalus nautida vaikust, mis seisab uksel, leebe naeratus näol; neile, kes suudavad korraks purjena pinguletõmmatud kõiksusest välja astuda, et süüvida elu ja armastuse hapratesse keerdkäikudesse.

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“. Fantaasia 2025

Ballard on äärmiselt omanäoline autor. Tema ideed on eriskummalised, kohati tavatud isegi ulmekirjanduse skaalal. Näib, et teda paelub aja ja reaalsuse teema, lagunemine ja kaos. Samas valib ta lähenemisnurki nii, et välja kukub pigem arutlus teemal, „mis oleks kui“, üldse mitte alati selge narratiivne tegevustik, mis viib loogilise lõpplahenduseni.

Näiteks „Ülekoormatud mees“. Mis see on? Ühest küljest see peaaegu nagu polegi ulme. Psühholoogiline ... mis? Realism ju ka kindlasti mitte. Mis siis? Hõllandus, kujutluspilt, mõttemäng? Sellele on raske nime anda.

Või „Vahitornid“ – üks masendavamaid lugusid selles kogumikus. Vaieldamatult meisterlik, aga neetult häiriv. Eriti lõpp.

„Aja aed“ on selles kogus üks mu lemmikuid (ja ühtlasi ka Ballardi loomingust üldse, nii palju kui ma seda lugenud olen). Lüüriline, nostalgiline, nukker. Ilus. Ja sellele sekundeerib „Liivast puur“ – omamoodi ülev, kuigi samuti hääbumise ilust kantud jutt.

Mingisugune lootusetuse alatoon jääb kõlama sellest raamatust. Entroopia võimutseb ja ükskõik, mida me ka ette ei võtaks, kõik on tühi vaev ja vaimu närimine. Näib, et meil inimkonnana ei olegi lootust. Ja samas – pea igas jutus on vähemasti üks tegelane, kes on moel või teisel valmis süsteemile mitte alluma. Kõige kiuste. Ja veel üks ühendav teema näib olevat kontroll. Kõige enam paistab see välja „Vahitornides“, „Chronopolises“ ja loos „Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile“, mõnevõrra vähem „Liivast puuris“, aga isegi „Ülekoormatud mehes“ on sellest märke.

Igal juhul tipptase nii ulme kui lihtsalt hea kirjanduse vaatenurgast.

Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“

Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“. Rahva Raamat 2021

See on aeglane raamat. Ses mõttes, et lugemiseks on mõistlik võtta aega. Sellest ei saa läbi ratsutada, see on liiga tihe. Thoreau on erudiit, tekst on kõikvõimalikest viidetest tiine. Pealegi on ta tähelepaneliku silmaga vaatleja, kes märkab, ja vähe sellest - suudab märgatut ka teravmeelselt sõnastada. Lisaks on ta loodusuurija, kes teeb mõõtmisi ja otsib seaduspärasid, ning väikest viisi filosoof.

„Üldiselt muretsetakse rohkem selle pärast, et omada moodsaid või vähemasti puhtaid ja lappimata rõivaid, kui et omada puhast südametunnistust.“

Juba see lause näitab, et Thoreau eelistab vaimseid väärtusi materiaalsetele. Nii ongi esimene, kõige pikem peatükk, omamoodi kaitsekõne või õigustus sellele, miks moodne elu on tupik ja looduslähedane askeetlik onn teeb inimese rikkamaks kui võlgu ostetud uhke häärber.

Tema suhtumist rahasse ilmestab suurepäraselt lause: „Elu hinnalisem osa kulutatakse ära rahateenimisele selle nimel, et nautida küsitava väärtusega vabadust tema viimastel, kaugeltki mitte parimatel aastatel.“

Jah, kohati tundub ta liiga konservatiivne, aga tegelikult on hämmastav, kui vähe on maailm ja inimkäitumine 175 aasta jooksul muutunud, nii et küllap on konservatiivsusel oma õigustus.

„Mis puutub püramiididesse, siis nende puhul pole imetleda muud, kui asjaolu, et leidus nõnda suur hulk piisavalt allakäinud inimesi, kes olid valmis kogu oma elu ehitama hauakambrit mingile auahnele tolale, sellal kui targem ja inimlikum oleks olnud uputada ta Niiluse jõkke ja sööta pärast koerte kätte.“

Esimesele, sellele pikale peatükile, järgnevad lühikesed kirjeldused-mõtisklused lugemisest, põllupidamisest, inimsuhetest ja ümbritsevast loodusest. Stiil on kohati irooniline, looduskirjeldustes poeetiline ning maailmavaatelistes asjades pisut õpetav.

„Mitte kõik raamatud pole nii sisutühjad kui nende lugejad“.

Thoreau on kasinuse apostel, omamoodi moralist ja mingil määral karsklane (ma olen veendunud, et targa inimese ainuõige jook on vesi). Miks mingil määral? Sest karskuseks peab ta võitu oma ihade ja meelelisuse üle, mis tal enda sõnul aga sugugi kogu aeg ei õnnestu. Ta on nüüdisaegsete taimetoitlaste ja looduskaitsjate mõttekaaslane, kuigi vegan ta ei ole ning nagu ta ise ütleb: kui tarvis, võiksin ma hea isuga süüa kasvõi praetud rotti. Ja veel: kui juba joobuda, siis miks mitte õhust?

Just tema looduskirjeldused ja -vaatlused on raamatu parim osa. Rõõmsa üllatusega leidsin koha, kus ta kirjeldab „tiibadega“ kassi - olen sähendset isegi Mohni saarel kohanud. See oli poolmetsik angoora segu isend, kelle pikk karv oli külgedel vildiks vanunud ja turritas kentsakate „tiibadena“ kahele poole, täpselt nii, nagu Thoreau kirjeldab.

„Maa, mis ei suuda üleval pidada jänest, peab olema tõesti lõpmata vaene.“

„Me vajame metsikut loodust nagu ergutusvahendit, vajame teda, et mõnikord kahlata soodes, kus peidavad end hüüp ja nurmkana, ja kuulda tikutaja möhitamist, et nuusutada, mis lõhn on sosistaval tarnal seal, kuhu ehitavad ainult metsikumad ja inimpelglikuma eluviisiga linnud ja kus, kõht maadligi, luurab kärp. /.../ Meil on vaja näha jõudu, mis ületab meie enda jõu, näha elu vabalt sirutamas end paikades, kuhu inimese jalg iial ei astu.“

„Taevale tänu, maailm ei lõpe meie ukseesisega.“

David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“

David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“. Helios 2024

Ajalooline tõsieluraamat Briti eskaadri merereisist 1740. aastal ümber Hoorni neeme. Esimene kolmandik raamatust annab põhjaliku ettekujutuse tollasest meresõidupraktikast ja laevaelust ning päädib „Wageri“ üksijäämisega ebainimlike tormide ja haiguste meelevalda. Neile, kes tollasest meresõidust vähegi midagi kuulnud ja mereraamatuid lugenud, pole selles kõige midagi totaalselt uut, aga see on hädavajalik sissejuhatus, mõistmaks seda psühholoogilist õhkkonda, millest tõukuvad edasised sündmused, mis on raamatu kirjutamise peamine põhjus.

Autor on teinud meeletu taustatöö, aga lugedes pole seda higilõhna tunda. Lugu kulgeb ladusalt ja romaanile omasesse jutustavasse stiili on sujuvalt pikitud tsitaate laevameeste logidest ja päevikutest, arhiivimaterjale ja väljavõtteid kohtuprotokollidest.

Laevahuku järel algab järgmine vaatus - merehädaliste lootusetu elu. Pinged kuhjuvad, meeste hulgas on kamp selliseid, keda on tavaks viisakalt mässumeelseteks nimetada (tegelikult on see lihtsalt punt kaabakaid, kes ei hooli enam millestki). Anarhia ja kaos võtavad võimust, napilt suudetakse vältida massilist kannibaismi langemist.

Ja lõpuks üleinimlike pingutuste järel täiesti ebatõenäolised pääsemised väikeste päästepaatidega. Ja sellele järgnev Briti mereväekohus, sest pääseti ju eraldi - mässumeelsed ja kaptenile truud -, mis teeb kogu loo veelgi uskumatumaks.

Raamat ei tegele osaliste süüdistamisega, süüdi on impeerium oma jäikade reeglitega. Märgiline on kohtuprotsess, mis kiiresti kõiki rahuldava järelduseni jõuab, sest ainuüksi mässust rääkimine on mereväe jaoks sama ohtlik kui mäss ise. Tsiteerin: „Saarel juhtunut - marodöörlust, vargust, piitsutamisi, mõrvu - puudutavate ümberlükkamatute faktide väljanuhkimine ja dokumenteerimine oleks õõnestanud põhilist väidet, millega Briti impeerium püüdis õigustada teiste rahvaste valitsemist: nimelt et Briti imperiaalsed jõud ja tsivilisatsioon on juba olemuselt ülimuslikud. Et Briti impeeriumi ohvitserid on härrasmehed, mitte jõhkardid.“ Miski ei muutu - ikka ja alati on süsteem hullem kui inimene.

Äärmiselt huvitav lugemine. Esimese asjana paneb mõtlema, kuidas me ise sellises olukorras käituksime, kas suudaksime üldse ellu jääda? Kas jätkuks meelekindlust selle juures ka inimesteks jääda? Seda olukorras, mida on raske isegi ette kujutada. Vaieldamatult oli kõigest sellest eluga läbitulek omamoodi kangelastegu. Jah, mitte kõik tehtud teod ja otsused ei õilistanud tegijaid, aga kes oleme meie, et neid hukka mõista? Suurem osa neist tegutses parima äranägemise järgi ja enamasti vähemalt üritati mõelda üldisest hüvangust. Loomulikult oli ka teistsuguseid tüüpe, aga neid on ju alati. Just see läbilõige ühiskonnast ja inimeste käitumisest teeb selle raamatu huvitavaks.

Julgen soovitada.

Cesar Aira „Tondid“

Cesar Aira „Tondid“. Salv 2024

Täielik hämming ja arusaamatus. Jälle loen erinevate arvustajate juttu suurepärasest lugemiselamusest ja nauditavast lugemisest ja mõtlen, ega me äkki erinevaid raamatuid lugenud. Järjekordne tõestus, et maagiline realism ei ole asi, mida ma nautida suudaks. Näis, kas mõni maagilise realisimi suurteostest suudab sel aastal mu veendumust kõigutada? Ilmselt on asi ikka ka selles, kuidas raamat on kirjutatud. Pessoa „Rahutuse raamat“ meeldis mulle väga, no ikka väga-väga, oli hästi kirjutatud ja huvitav vaatamata sellele, et ei rääkinud suurt millestki.

„Tondid“ oli seevastu tüütu. Hulk tegelasi lõpuni ehitamata majas, kelle sebimine aastavahetusel mulle absoluutselt korda ei läinud, mingid tondid. Ainus lahe koht oli, kui ehitajad oma veinid külma panid. Nimelt torgati need tontide rindkeresse, kus vein siis pudelitest väljus, tontides ringi hakkas käima, jahtudes selle käigus ning väärindudes parimaks Cabernet Sauvignoniks.  Aga seegi oli kuidagi möödaminnes mainitud.

Vaatamata sellele, et raamat on vaid õige veidi paksem kui 100 lk, suutsin lugeda vast esimese kolmandiku. Teise kolmandiku lasin diagonaalis ja kolmandaga end enam piinama ei hakanud. Ei ole paraku minu veregrupile.