Leena Krohn „Matemaatilised olendid“ ja „Hotel Sapiens“

Leena Krohn „Matemaatilised olendid“. Eesti Päevalehe kirjastus 2008

Loen seda raamatut vist juba viiendat korda. Ma ei mäleta ühtegi juttu. Ei mäletanud ka eelmistel kordadel. Mida ma mäletan – ja seda iga kord –, on imestus teadmise üle, et see raamat on saanud Finlandia kirjandusauhinna, Soome olulisima. Miks? Millest ma aru ei saa? No ei kõneta. Ja ega mingi eriline stiilimeister ei ole Krohn ju ka. Milles siis asi?

Küllap olen loll mina, mitte Leena Krohn. Või Finlandia žürii. Temaatika on ju huvitav – tõelisus ja näivus, olemine ja mitteolemine, aga see vorm... nagu esseed, kusjuures igavad esseed, kuigi huvitavatel teemadel. Kõik on kuidagi veidralt pidetu. Ebaisikuline. Staatiline. Mitte miski ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi. Mitte keegi ei sobitu mitte millegi ega mitte kellegagi.

Mõistusega saan ma aru, et Krohn lahkab otsekui skalpelliga küsimusi, mis on tähtsad, lausa valusad. Emotsionaalsel tasandil ei paku tema skalpell mulle aga midagi – see on kõigest skalpell, terav küll, aga külm. Jah, lahkamisaruanne ei ole vist meeliülendav lugemisvara.

Leena Krohn „Hotel Sapiens“. Loomingu raamatukogu 2026, 2-3

Kui ma Krohni „Matemaatiliste olendite“ kohta kirjutasin, et see on pidetu, siis „Hotel Sapiensil“ on pide olemas – see hotelliks nimetatav koht, mis on, nagu autor ütleb, ühtaegu hullumaja, haridusasutus, muuseum, vanadekodu, pagulaste laager, evakuatsioonikeskus, haigla ja uurimisasutus, vangla ja karistusasutus. See on kõike, sest täidab kõiki funktsioone sinna majutatud viimaste inimeste jaoks, kes on AI-de hoole all. Niisiis on see rohkem ulme, kui „Matemaatilised olendid“, vähemalt vormiliselt.

Lood moodustavad sidusama terviku, võib isegi öelda, et tegu on romaaniga, kuigi ühekaupa võttes on lood ikka absurdsed või sürrealistlikud. Nagu ikka, tegeleb Krohn siin inimeseks olemise defineerimisega. Umbes poole raamatu pealt hakkas minu jaoks välja joonistuma mingi muster. Maailm on lõppenud, aga inimkonna esindajad käituvad jätkuvalt sama irratsionaalselt kui enne. Lohutu tõdemus, mis mulle sellest raamatust vastu vaatab, ütleb: me ei ole mõistuslik liik. Vähemasti võiks see nii paista AI-dele, kes meid selles Hotel Sapiensis uurivad.

Kui tekib tähendus, tekib ka side. Selle Krohni raamatuga sain ma hoopis parema sideme kui „Matemaatiliste olenditega“. Mis ei tähenda, et selle lugemine oleks lihtsam, aga kindlasti on see oluliselt huvitavam. Kohati groteskne, kohati painav, kohati naljakas. Kohati masendav. Kas see on parem kui „Matemaatilised olendid“? Ei mina tea. Aga huvitavam oli.

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“. Rahva Raamatu kirjastus 2023

Raske on kirjutada krimka kohta ilma midagi olulist reetmata ja teiste lugemiselamust rikkumata. Aga teen siiski proovi.

Mulle üldiselt meeldivad raamatud raamatutest, kirjutamisest, raamatupoodidest, raamatukogudest, antikvariaatidest jne. Kohe tulevad meelde näiteks Carlos Ruiz Zafoni ja Arturo Perez-Reverte antikvaarid, aga eks neid raamatuid ole veel. Ka selle krimiloo minajutustajaks on krimiraamatutele spetsialiseerunud raamatupoe omanik. Lugu algab rahulikus tempos, ei mingit äkšonit, ei mingit nuaari. On mõned surnud, mõni mõrvatud, mõni esmapilgul mitte, ja FBI agent, kellel on tundmus, et... No ja pöördubki ta minategelase poole, kes näib talle eksperdina, sest on kunagi postitanud raamatupoe blogisse postituse krimiraamatutest, mis kirjeldavad esmapilgul täiuslikku mõrva. Lisaks asjaolu, et just see nimekiri, kaheksa täiuslikku mõrva, näib olevat kedagi inspireerinud.

Aga nagu ette nähtud, hakkab tasapisi selguma, et kõik pole päris nii, nagu tundub. Ja nagu moodsates krimkades ikka, läheb asi peategelase jaoks isiklikuks. Ja tema roll on ka kahe kolmandiku raamatu peal ikka jätkuvalt üsna ebamäärane – on ta ekspert, kahtlusalune või sihtmärk? Ja nagu ette nähtud, hakkab ajapikku lisanduma neid, kes võiks mõrvariks sobida. Õigemini, keda lugeja kahtlustama saab hakata.

Pealkirjast johtuvalt jäin umbes poole raamatu peal mõtlema, kas tänapäevases maailmas on üldse selline asi nagu täiuslik mõrv võimalik. Ma arvan, et vist mitte. Küllap seepärast see kujutlusvõimet nii erutabki. Ja küllap leidub (vähemalt teoreetiliselt) krimikirjanike ja -lugejate meeleheaks piisavalt neidki, kes tunnevad intellektuaalset väljakutset see ära teha (noh, nagu hulk matemaatikuid loodab lahendada ringi kvadratuuri või mõne muu võimatu ülesande). Ja samas saab selgeks, et isegi kui täiuslik mõrv võiks tehniliselt võimalik olla, siis võimatuks muudab selle inimese olemus. Ta kas hakkab tegema vigu, sest hirm, süütunne jne; või siis teises äärmuses hakkab otsima tähelepanu, nautima oma kõikvõimsust jne.

Pöördeid tuleb veel, aga loo tempo sellest eriti ei kasva. Kas see just muhekrimiks liigitub, aga ... mmm... ütleme selle tempo kohta siis vaoshoitud. Samas – põnevus püsib. Lugeda on mõnus. Inimesed on sellised päris, usutavad.

Ja muide, mõrvari arvasin ma ära. Umbes viis lehekülge enne seda, kui peategelane temaga silmitsi seisis. Autoril on lõpus veel üks üllatus varuks, aga see jäägugi üllatuseks. Igal juhul ei ole see päris klassikaline krimka. Ja veel – taga- ja esikaanehüüatusi teistelt kuulsustelt ei maksa sõna-sõnalt uskuda. Midagi need ju ütlevad, aga enamasti mitte seda, mida seest tegelikult leida võib. Selle raamatu omad tekitasid minus küll hoopis teistsuguse ettekujutuse, kui raamat tegelikult oli.

Roger Zelazny „Surnute saar“.

Roger Zelazny „Surnute saar“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 80, 2025

See ei ole ülemäära paks raamat, aga see on tihe. See oli esimene mõte, mis tuli, kui jäin mõtlema, mida „Surnute saare“ kohta kirjutada. Üsna tüüpiliselt enda kohta ei ava Zelazny suurt midagi, lugu läheb lihtsalt käima ja sa pead ennast sinna sisse lugema. Maailm asetub oma kohale tükike tükikese järel ja ühtki tagasipõiget taustade avamiseks ei tehta enne kui viimases hädas. Kuna mängus on ka võõrrassi religioosse kaldega tseremooniad, tuleb lugejal kaasa mõelda ja aidata autoril maailma konstrueerida. Samas on see kõik nii osavalt tehtud, et lugeja ei jää hätta ja lugemist see ei häiri.

Just see maailma konstrueerimine, selle loomise jumalik võime, on Zelazny loomingus tihti kesksel kohal. Nii on terves Amberi sarjas ja nii on ka „Surnute saares“. Ka Zelazny ise loob maailmu, on oma maailmade jumal. Tuleb tunnistada, et see tuleb tal hästi välja. Lugeda on põnev, on näpuotsaga filosoofiat, on teod ja tagajärjed, vastutus, kõik see mahub aga peadpööritavate sündmuste vahele kenasti ära ilma tempot aeglustamata või kunstlikeks kõrvalepõigeteks muutumata.

Väga tänuväärt lisandus Zelazny eestikeelsesse avaldamisnimekirja. Huvitaval kombel on ta muutunud üheks meie ulmelugejate lemmikuks ja näib, et igati õigustatult.

August Gailit „Saatana karussell“

August Gailit „Saatana karussell“. „Siuru“-aegsed novellid. Kunst 2010

Ajendiks selle kogu (algupäraselt küll kolme eraldi novellikogu - „Saatana karussell“, „Rändavad rüütlid“ ja „Idioot“) lugemiseks sai Prima Vista ulmekonverentsil kuuldud Katrina Saare ettekanne „Kosmilise õuduse kaja August Gailiti varajastes novellides”, kus võrreldi Gailiti novelle Lovecrafti juttudega. Teema oli intrigeeriv ja sundis Gailitit ette võtma.

Mainitud võrdlus tundub mõnevõrra meelevaldne, kuid ma saan aru, millest see tõukub. Tõbi, surm, saatan, iha, hullus, väärastumus ja koledus on märksõnad, mis rändavad Gailitil novellist novelli. Fantaasiat tal jagub, maailm on tume ja hullus võimutseb. Lootusetuse ja hukatuse tunne ongi see, mis tema loomingu Lovecrafti omaga võrreldavaks muudab. Aga... Kui Gailit oli noorespõlves ekspressionist ja mässaja, sümbolist ja dekadent, siis Lovecraft on puhtalt õuduskirjanik. Nii et isegi kui mingid jooned näivad kattuvat, saavad need siiski alguse eri allikatest. Mina julgeks määratleda nii, et kui õudus oli Lovecrafti jaoks eesmärk, siis Gailiti jaoks oli see kõigest vahend; ja see ongi peamine erinevus.

„Ah, kui raske on elada, kui valus on elu!“

Esimese kogumiku siduv teema on, nagu pealkirigi viitab, Saatan. Esimesed kolm novelli („Saatana karussell“, „Vana Reinek“ ja „Sääsesööja“) on sünged ja lohutud. Eriti „Vana Reinek“ meenutab klassikalist õudusjuttu, „Saatana karussell“ ja „Sääsesööja“ on mõnevõrra sümbolistlikuma koega. Selles kontekstis on „Faun ja proua Nansen“ lausa kerglane ja pisut ankdootlikki. Ja kuigi „Haaremi organist“ algab samuti Saatanaga, on see jutt taas eksistentsiaalne ja melanhoolne, peategelaseks Juudas Iskariot.

„Kõik ilu on haige inimese veel haiglasem fantaasia ning täitmata kire avaldus“.

„Rändavate rüütlite“ avalugu, „Fosfortõbi“, on juba hoopis teist masti. Põhjendamatut grotesksust on alguses jäänud vähemaks, et loo lõpuosas seda värvikamaid tuure üles võtta; määrdund-porine maailm on seevastu detaile juurde saanud. Maailmalõpu eelaimus on käegakatsutav ja ma ei imesta, et Gailiti Domeneski kihelkonna kaluriküla on leidnud võrdlemist Lovecrafti Innsmouthiga.

Kummalisel kombel on nii järgnev „Rändavad rüütlid“ kui „Merilind“ taas pigem mõistujutud, nii erinevad õhustikult ja tonaalsuselt eelmisest sünkmornist apokalüptilisusest. Neis on oma sünge ilu, mingi „rahutus ja spliin, /.../ näriv kurbus helisevas hinges“. Ja siis „Kollane hullus“ - taas groteskne ja koomiline lugu deliiriumikuradist. „Õine teekond“, tiine kujunditest ja bakhanaalsetest epiteetidest, osutus minu jaoks kõige tüütumaks. See kogumik on palju ebaühtlasem just tonaalsuselt ja temaatikalt, kusjuures „Fosfortõbi“ on tõeline pärl.

„Kui hall ning igav oli siiski maapäälne elu!“

„Joe Niiluse teekond“ kolmandast kogust „Idioot“ on minu jaoks täielik pettumus. Deliirne sonimine, nägemused, loomulikult on mängus saatan, nõiad... Liiga palju on siin varasematest novellidest tuttavaid epiteete, kirjeldusi ja võtteid, kõik näib korduvat ja mitte midagi uut lugu ei paku. Sama kehtib pisut vähemal määral ka „August Gailiti surma“ puhul, kuigi see on konkreetsem ja maisem. Mõlemast kumab läbi leitmotiiv, mis juba varasemategi novellides puhul silma jäi - igavus, tüdimus, elu mõttetus.

Enne raamatu juurde asumist soovitan läbi lugeda Toomas Liivi lühikese, kuid sisuka järelsõna „Infernaalne Gailit“, mis oleks oleks oma rolli palju paremini täitnud hoopis eessõnana, andes lugemiseks vajaliku konteksti. Mitte et kogumikku ilma kontekstita lugeda ei kannataks, aga teatud suundumustele ja nende põhjustele oskaks siis paremini tähelepanu pöörata.

Selline kogumik on kindlasti tänuväärt ja vajalik ettevõtmine, isegi kui selles sisalduv igale maitsele ei sobi. Minu jaoks jäi novellide tase ebaühtlaseks, häirisid ka korduvad võtted või lahendused, nii et hinnang oleks selline keskeltläbi kolm (ja seegi miinusega).

 

Alfred Bester „Lammutatud mees“

Alfred Bester „Lammutatud mees“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 79, 2025

Nagu järelsõnas mainitakse, on Bester ebatüüpiline suurmeister ja ulmeklassik, kes on oma koha pälvinud kõigest kahe romaani (kokku kirjutas ta küll mõned veel) ja peotäie juttudega. Need kaks klassikaliseks saanud romaani (lisaks „Lammutatud mehele“ ka „Tiiger! Tiiger!“ Varrak 2010) tegelevad mõlemad inimese (para)psühholoogiliste võimetega. „Tiiger! Tiiger!“ teleportatsiooniga, „Lammutatud mees“ telepaatiaga. Neil telepaatidel (keda eestikeelses tõlkes nimetakase kelmika kahemõttelisusege piilujateks) on omamoodi hierarhia ja nad suudavad vastavalt tasemele lugeda mõtteid/teadvust/alateadvust). Huvitaval kombel pole ajahammas seda romaani eriti palju räsinud. Küllap seepärast, et kesksel kohal pole mitte tehniline butafooria, vaid inimvõimed ja -suhted. Kõige anakronistlikumalt mõjubki „Lammutatud mehes“ perfokaarte neelav hiiglaslik arvuti. Samas see telepaatide maailma reeglistik, mis sündmustiku käigus lahti rullub, on huvitav ja värske.

Seda raamatut on korduvalt kirjeldatud ulmelise krimiloona, mis pole päris õige ja peletab osa lugejaid, kellele krimi ei meeldi, kohe eemale. Ei, see ei ole krimilugu. Vähemalt mitte selle klassikalises tähenduses. Mõrvaga on tegu, seda küll, aga puudub see salapära ja loo lahtiharutamine, et kes tegi. Mõrvar on algusest peale teada, me jälgime pigem, kuidas ta seda plaanib, sest maailmas, kus on erineva tasemega mõtetelugejad, ei saa mõrva ju varjata. Ei enne, ei pärast. Seetõttu mõrvasid praktiliselt ei olegi.

Ei, pigem on see raamat põnevuslugu. Tempo on pöörane, üritatakse üksteist üle mängida, sest uurija ju teab, kes tegi, aga tõendamisega on keeruline. Ja eelkõige on küsimus „miks?“. Ja kogu aeg on taustal veel midagi, see arusaamatu teine liin, peategelase foobia. Loomulikult saavad  lõpus kõik osad kokku, kõik leiab lahenduse.

Kui olete raamatu läbi lugenud, võtke ja lugege uuesti üle sissejuhatav lõik leheküljel 7 ja lõpulõik leheküljel 249. Besteri ambitsioon näib olevat allegooria. Mõistujutt ambitsioonidest, mis piirnevad hullusega, ta lahkab megalomaaniat, suurushullustust, mis vormib diktaatoreid. Ulme on ainult vorm, vahend, see on nagu omamoodi muinasjutt, millega läbi ajaloo on midagi olulist püütud edasi anda.

Kui ma neid kahte romaani kunagi vene keeles lugesin, meeldis „Tiiger! Tiiger!“ mulle rohkem. Nüüd uuesti eesti keeles üle lugedes olen üsna veendunud, et „Lammutatud mees“ on oluliselt parem raamat.

Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“

Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“. Kirjastus Paradiis 2024

Pessoa on enigma, mõistatus. Juba tema „Rahutuse raamatu“ lugemine tekitas minus aukartusega segatud vaimustust – kuidas on võimalik kirjutada nii paks raamat mittemillestki?! Ja teha seda nii neetult hästi!

Nüüd siis võtsin ette tema lühijuttude kogumiku „Anarhistist pankur ja teisi jutte“.

Juba nimijutt – „Anarhistist pankur“ – on suurepärane näide sädelevast irooniast, loogika ja retoorika rakendamisest demagoogia vankri ette. Selle jutu eripära on muidugi see, et see on terviklik. Paljud teised selles kogumikus ei ole. Teine terviklik jutt (suhteliselt) oli „Väga originaalne õhtusöök“. Ja just see terviklikkus muudab selle ettearvatavaks – mina oleksin selle Gastronoomiaseltsi esimehe herr Prositi väljakutse võitnud, sest teadsin ammu enne lõppu, kuidas see asi lõpeb ja milles seisneb õhtusöögi originaalsus.

Tõnu Õnnepalu nimetab neid jutte oma eessõnas märkmeteks ja katkenditeks, minu arust oleks täpsem sõna „mõtteharjutused“. Veel täpsemalt mäng. Just mäng näib olevat see, mis Pessoat paelub. Ta võib iseenda tekstiga vastuollu minna, iseendale vastu vaielda, teda ei näi häirivat, et tekstid jäävad pooleli või lõpevad eikuhugi. Mu vaimusilma ette kangastub väike silmatorkamatu ametnik, kelle sisemuses purskab hääletu vulkaan. Kes hakkab erutusest värisema ja ärkab tõeliselt ellu alles siis, kui kühveldab sõnu taevani küündivatesse kuhjadesse või tungib maadeavastajana loogiliste arutluskäikude ebaloogilistesse tihnikutesse. Lugege lühijuttu „Unustuse tee“ ja te saate aru.

 

Larry Niven „Neutrontäht“

Larry Niven „Neutrontäht“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 81, 2026

Mingil tabamatul moel meenutas see raamat mulle George R. R. Martini „Haviland Tufi reise“ („Orpheuse raamatukogu“ nr 46). Peategelane on samasugune segu piloodist, seiklejast ja avantüristist. Kusjuures nii „seikleja“ kui „avantürist“ on mõlemad viisakamad versioonid sullerist.

Teine sarnasus on vormis. Kui Martin määratleb oma „Haviland Tufi reise“ romaanina juttudes, siis Niveni „Neutrontäht“ läheb veel sammukes edasi ja üritab ka ülesehituslikult jutte üle kogumiku laiali laotatud raamjutustuse abil tervikuks siduda. See õnnestub üsna kenasti. Lugeda on huvitav. Kuigi tegu pole krimikirjandusega, on autor sealt laenanud põhimõtte – igal jutul on oma saladus, mida peategelane peab lahendama hakkama. Iga uus saladus on astme võrra keerulisem ja suurem, peategelase elu ja tervis on alalõpmata ohus. Naljakas, et just see on samal ajal ka raamatu nõrkuseks. Mingil hetkel hakkavad lood mälus sassi minema. 

Suur pluss on see, et autor on selle kõik raaminud astronoomia ja füüsikaga, mitte ei mõtle ise reegleid välja. Samas – tulnukliigid on vägagi fantastilised, nii et moodustub omalaadne segu usutavast füüsikast ja täiesti pöörasest fantaasiast. Lugeda on igal juhul põnev.