Gareth Rubin „Liivakell“

Gareth Rubin „Liivakell“. Hea Lugu 2024

Kooli algus tõi kaasa selle, et lugemisse tuli pikem paus. Oleks ju võinud arvata. Aga nüüd lõpuks saab ka sellega jälle ree peale tagasi, nii et seekord siis ülevaade ühest omamoodi krimiloost.

See on raamat, millel on kaks esikaant ja tagakaant ei olegi (ja kui te nüüd arvate, et jumal tänatud, siis ei saa olla ka tagakaaneteksti, siis arvake uuesti. Kuna kaas on lakaga, siis on nüüd lausa kaks tagakaaneteksti, mis on trükitud kummagi poole kaane tagasipööratud servale ehk lakale). Niisiis tête-bêche – kaks teineteise suhtes tagurpidi trükitud raamatut. Kaks lugu, mis on omavahel seotud, aga nii kavalalt, et pole vahet, kummast lugemist alustada. Autor läheb veelgi kaugemale – mõlemas loos on omakorda olulisel kohal samal põhimõttel kirjutatud raamat või käsikiri. Ja kummaski figureerib mingil moel teine lugudest, kuigi need toimuvad täiesti erinevatel ajastutel. Ma tean, et see kõlab segadust tekitavalt, aga nii on, ja lugedes saab ka aru, miks see on üsna loogiline ja üldse mitte ulmeline olukord.

Nagu juba öeldud, ei ole väidetavalt suurt vahet, kumbapidi neid kahte lugu lugeda. Mina alustasin selle tume-sinaka kaanega loost, mis räägib ajaloolisest Inglismaast ja lugesin seejärel punase kaanega II maailmasõja-eelse Ameerika osa. Takkajärgi tundub niipidi isegi mõistlikum, kuigi alguses on pisuke segadus ajaliinide osas, aga see asetub õige pea oma kohale ja taustalugu teades on lihtsam seda uuema aja lugu jälgida. Nii et julgen soovitada just sellist järjekorda.

Ajaloolise Inglismaa osa oli huvitavam, Ameerika osa põnevam, kuigi selle algus venis pisut ega tahtnud käima minna. Siis aga hakkab juhtuma, peategelase elu on mitmel korral ohus, intriig seob kaks lugu üheks tervikuks. Ja mingil hetkel tekib aimdus, mis; küsimuseks jääb, kes. Aga ka see on loogiliselt välja mõeldav ja minu suureks rahulduseks nii oligi, päris lõpplahenduseni välja.

Väga erinevates õhustikes lood, erinevate tempodega, aga suudavad teineteist kenasti täiendada. Krimiaustajate rõõmuks midagi pisut teistsugust.

Moraal? Midagi ei või uskuda. Aga miski ei jää ka saladuseks.

Keanu Reeves, China Mieville „Mujalmaa raamat“

Keanu Reeves, China Mieville „Mujalmaa raamat“. Pilgrim 2025

See raamat suutis mind üllatada. Ootasin tagakaane kirjelduse põhjal sirgjoonelist madinat, täis verd ja soolikaid. Ikkagi berserk ju. Noh, eks neid soolikaid ja verd ju oli ka, aga pigem nagu „kõrvalsaadusena“. Raamat osutus meeldivalt kihiliseks ja peamine rõhuasetus oli hoopiski eksistentsiaalsel poolel. Noh, selle kihilisuse üle on juba jõutud halada, et kaootiline ja nagu udus sobramine. Aga kuulge, moodsad romaanid ongi sellised. Fragmentaarsed. Ja ajule teeb säändne asi ainult head, hallidel ajurakukestel peab ka tööd olema.

Näib tõesti, et algus on rabe, kes on kes, mis toimub, ei saa sotti. Aga kõik on teadlikult nii üles ehitatud, infot tilgub jupikaupa, erinevast vaatenurgast, ja märkamatult leiad end loosse mässituna. Ühest küljest tundub, et midagi uut siin ei ole – peategelase eneseotsing ja soovid oleks nagu kõik kusagil kohatud. Surelikkuse ihalus meenub Silverbergi ja Asimovi „Positroonilisest inimesest“, lõputu eluga kaasnev elutüdimus vampiirilugudest, elluärkamist/taassündi on samuti kasutatud, näpuotsaga Frankensteini koletist, sigakoerad ja elupaagid tõid silme ette „Resident Evili“ filmid jne. Ometi on need teemad suudetud paeluvalt kokku sulatada nauditavaks tervikuks, ilma et need sarnasused häirima jääks.

Peategelane on oma elueaga vist konkurentsitult üks pikaealisemaid tegelasi üldse, mis õigustab ta resigneerumist, ükskõiksust ja teatud tüdimust, mis on üsna usutavaks suudetud kirjutada. Samas säilub lugedes pinge, küsimused jäävad, saladus ja vastasseis on olemas. Kui on tegu surematusega, on  loomulikult mängus ka sektid ja salaühingud, sõjavägi üritab salastatud projekti raames luua surematuid sõdureid (muuks neil ju klišeelikult fantaasiat ei jätku). Ometi on romaanis ka sügavamaid hoovusi.

Umbes kahe kolmandiku peal hakkas mind huvitama, et kuhu see lugu küll välja jõuab, kuidas see lahendatakse. Kartus, et lõpp võib pettumuse valmistada.

Pettumust ei tulnud. Mulle meeldis. Ma ütleksin, et kõvasti rohkem kui nii paljudki ulmekad, mida ma hiljuti lugenud olen. Ja väikese toreda finessina mainib peategelane, et üks ta „tagasitulekutest“ toimus Kaali kraatris. Nummi.

Ja kui Kaali kraatrist juba juttu tuli, siis see siga... Külla ma mõtlesin, et mis värk, ma ju olen sellest sea tähtsusest mütoloogias ja usundiloos lugenud. Muidugi – „Hõbevalge“! Lennart Meri. Ja kes oleks osanud arvata, et Keanust ja Lennart Merist tuleb koos rääkida Heh!

Benjamin Labatut „Õudne roheline“

Benjamin Labatut „Õudne roheline“. Kirjastus Gallus 2022

Üsnagi eriskummaline raamat, tuleb tunnistada. Füüsikud, matemaatikud, geeniused, ekstsentrikud. See ei ole otseselt elulugude raamat, aga see ei ole ka ilukirjandus selle tavamõistes. Ma jään hätta määratlemisega, mis see on, kuigi autor ise ütleb, et see on romaan, kus tõde seguneb väljamõeldisega. Millised osad on fiktsioon, on raske määratleda, sest faktid selles raamatus on pöörasemad kui väljamõeldis.

Igal juhul paistab olevat tõsi lause, et geniaalsust lahutab hullumeelsusest vaid üks samm. Või siis tekib seda raamatut lugedes tunne, et geniaalseid avastusi teevadki inimesed, kellel on loomupärane kalduvus hullumeelsusele, mistõttu on neil lihtsam ületada see õhkõrn piir meie igapäevase maailma ja olemise sügavaima olemuse vahel, mis võimaldab neil näha midagi tavamõistusele kättesaamatut. Nad otsekui astuksid välja lavale seatud dekoratsioonidest ning näeksid tagant- või kõrvalvaates kogu seda kaadervärki, mis laval välja valgustatud butafooriat ümbritseb ja seda töös hoiab.

Alles raamatu lõpus avaneb selle ilukirjanduslik pool. Sõnum, mida autor näib meile edastavat, kattub ulmekirjanik Arthur C. Clarke´i kuulsa sententsiga: „Iga piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast“, see tõdemus on aga tõstetud kõrgemale tasemele. Kogu eelnev näib olevat sissejuhatuseks ja tõestuseks järgnevale tõdemusele:

„/.../ nimelt matemaatika – mitte aatomipommid, arvutid, bioloogiline sõda või kliimakatastroof – muudab meie maailma vaid mõnekümne aastaga sel määral, et me lihtsalt ei suuda enam mõista, kes on inimene. Mitte et me oleksime seda kunagi suutnud teha, kuid praegu liiguvad asjad halvemuse poole. Me võime poolitada aatomeid, imetleda esimest valgust ja ennustada universumi lõppu käputäie võrrandite, kritselduste ja veidrate sümbilite abil, mida tavalised inimesed ei suuda mõista, isegi kui nad kontrollivad oma elu pisimagi detailini. Kuid jutt ei käi pelgalt tavalisest inimesest: ka teadlased ise on lakanud mõistmast maailma. Võta või kvantmehaanika, inimkonna tippsaavutus, kõige täpsem, kaunim ja kaugemaleulatuvam kõigest, mis me oleme leiutanud. Sellel põhineb internet, meie mobiiltelefonide ülemvõim ning see tõotab arvutusvõimsusi, mis on võrreldavad üksnes jumaliku intelligentsiga. See on muutnud meie maailma tundmatuseni. Me oskame seda kasutada, see töötab imeväel ja ometi ei leidu meie planeedil hingelist, elavat ega surnut, kes seda tegelikult mõistaks.“

Ma ei tea, kellele seda raamatut soovitada. Ei, mitte sellepärast, et see oleks halb. Vastupidi – see on omamoodi huvitav ja paeluv, lihtsalt kes on sihtgrupp? Ulmelugejad; need, kes on harjunud keerulisema mõttegümnastikaga? Võimalik. Teadmishimulised, kes huvituvad teadusest, eriti täppisteadusest? Või ka need, kellele meeldiivad elulood, eriti ekstsentrikute omad? Või on see kõigile, kes suudavad kastist välja mõelda? 

Proovige, see võib olla teile. Kui kaasa ei haara, saab ju alati pooleli jätta.

Jorge Luis Borges „See värsikunst“

Jorge Luis Borges „See värsikunst“. Charles Eliot Nortoni mälestusloengud 1967-1968. Biblioteca Artis Poeticae. TLÜ kirjastus 2025

„Kunst juhtub“; „Ilu varitseb meid kõikjal“; „Luule on kirg ja rõõm“ – selliseid toredaid väikesi sententse leiab sellest raamatust mitmeid. Lisaks on siin teravmeelseid mõttekäike, millest esimese abil – esimese loengus lõpus –, autor end elegantselt mõttelisest kitsikusest välja manööverdab. Mis on luule? Borges leiab, et midagi defineerida saab ainult võhik; see, kes teab, ei vaja definitsioone. Definitsioonid, sõnad üldse, jäävad teatud sügavamaid nähtusi kirjeldades paratamatult kaugeks ja lamedaks.

Üsna huvitav on loeng tõlkimisest. Alati on vaieldud, kumb on õigem, kas anda originaali edasi sõna-sõnalt või vahendada emotsiooni, kujundit, tunnet. Borges võtab salomonliku seisukoha, kuid jõuab sellega paljude jaoks ilmselt ketserluse piirile – oluline pole mitte meetod, vaid tulemus. Kui see on ootamatu, ilus, üllatav, siis on tulemus ennast õigustanud, isegi kui see lahkneb originaalist. Ainus probleem, mis jääb, on see, et lõpuks hindab seda ju lugeja, mitte tõlkija ise.

Veel üks minu jaoks ootamatu ja põnev mõttekäik – lugeja ei pea uskuma sündmustikku, aga peab uskuma tegelast; luuletuse puhul ei pea uskuma sõnu või metafoore, vaid luuletaja emotsiooni.

Inimene loeb seda, mis talle meeldib, ent ei kirjuta, mida tahaks, vaid seda, mida suudab.

Sümpaatne raamatuke, ei ürita midagi põhjapanevalt peale sundida, vaid paneb kaasa mõtlema. Näib, et need Charles Eliot Nortoni mälestusloengud on väärt kraam, olen enne mitu korda läbi lugenud Umberto Eco "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades" (Varrak 2009), mis mulle ka väga meeldis. Näib, et nüüd tuleb üles otsida ka Italo Calvino "Ameerika loengud" (Varrak 1996).

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“. Kirjastus Mooses 2026

Nonii, pastor Lenzi seiklused on jõudnud romaanini. Esimesed kaks osa on jutukogud, mida arvustades kirjutasin: Suurepärane töö! Kui nüüd järgmisel korral veidi rohkem seda uurimise poolt kirjeldada, saab ehk romaanigi kokku.

Ja nüüd nii ongi.

Mulle tundub, et Joel Jans vajab autorina sellist vaoshoidvat raamistikku, mida Lenzi ajastu Rõngu kant pakub, tema ohjeldamatu fantaasia, mis muidu kappama ja perutama kipub, saab sellega päitsed pähe ja teos ainult võidab sellest. Ka pastorihärra rahulik isik ja tuimavõitu maarahva igapäevane elu aitavad tempot alla suruda, mis tähendab, et aega ja ruumi jääb detailidele, pastorihärra tundmuste kirjeldamisele ja mõtisklustele, mis Jansi ulmejuttudes teinekord sündmuste tempole ohvriks tuuakse. Isegi looduskirjelduses toetavad tegevustikku ja harmoneeruvad kohati pastori meeleoludega. Ka muudab ajalooline isik ja ajastu õhustik kõike autentsemaks, sunnib autorit rohkem taustatööd tegema ja jätab sellega vähem ruumi kontrollimatuks fantaasialennuks, erinevalt ulmest, kus autorit tihtipeale miski ei piira ja raamides ei hoia. Seal on ta kohati kippunud põnevusele ja tempole lõivu maksma. Lenzi tekstides on aga tasakaal paigas ja kõik sujuv ning loogiline.

Esimeste raamatutega võrreldes on aeg edasi läinud, pastorihärra naine Sophia on äsja surnud ja Lenzi vaevab masendus. Asjad pastoraadis on laokil, ajad Liivimaal Napoleoni sõjakäigu tõttu ärevad ja lisaks toimub koletu mitmikmõrv. Laipu sugeneb loo käigus loomulikult veel, kahtlust äratavaid tegelasi on ka rohkem kui üks, ka Lenzi eraelu ei unustata päris ära. Nii et lugu kannab hästi. Kannab lõpuni välja, erinevad liinid vahelduvad sobivalt ja sujuvalt, on toredalt elulisi üldistusi ja mõni väike (talupoja)filosoofiline vinjett, jumalasõna kasutamisest rääkimata. Nii et piisavalt mitmekülgne ja mulle tundub, et autor tajub ajastut päris kenasti ja on sinna sisse elanud.

Kui eelmistes Lenzi lugudes suutis autor mind ära lollitada ja mul polnud õrna aimugi, kes või mis, siis seekord suutsin ma mõrvari ära arvata. Kõik läks paika hetkel, kui selgus, mis keeles raamatuid oli tarvis salakirja lahendamiseks. Siis läksid rollid paika. Ja mulle väga meeldis, kuidas autor raamatu lõpetas ja kõik lahendas. Ma meelega ei täpsusta midagi, et lugemisrõõmu mitte rikkuda. Ainus, mis mind häirima jäi, oli mõnede sõnade (näiteks „miski“ ja „kuskil“) kasutus, aga see on juba pisut norimine. Loodetavasti on toimetaja järgmisel korral ses osas karmim. Kõnekeel on ju tore, aga „kuskil“ on siiski kohamäärus, mitte aja või määra näitaja, seda enam, et tekstis pole ta ühegi talumehe otseses kõnes, vaid kirjeldavates lõikudes. Aga järgmist osa ma ootan. Lenz on sümpaatne tegelane, tema toimetamistel on potentsiaali ja ma usun, et ajastul ja Rõngu kandil on meile veel nii mõnigi üllatus varuks.

David Koepp „Külmkamber“

David Koepp „Külmkamber“. Ühinenud ajakirjad 2019

Oh. Noh, see peaks olema põnevusromaan. Tunnistan, sissejuhatav osa oligi üsna põnev, tegelased olid toredad, aga see oli sissejuhatus. Lühike. Ja toimus 40 aastat tagasi. Siis tuleb teine osa kahe jobuga. Ja et lugeja saaks igal juhul aru, et need on jobud ja käituvad nagu jobud, tuleb anda korralik ülevaade nende senisest üsna läbikukkunud elust. See ei ole põnev. See ei ole isegi lahe. See on tüütu. Uuesti põnevaks hakkab minema alles pea poole raamatu peal, kus sissejuhatusest tuttav tegelane mängu tagasi tuuakse. Aga enne seda on veel üks jobu. Ja siis tuleb veel terve kamp tsiklitega jobusid. Kui need kõik on mõeldud keskmisele ameeriklasele, et tal oleks, kellega lugedes samastuda, siis sorry, mind ajab see marru. Ma ei suuda sellisega samastuda. Ma ei taha sellisega samastuda. Ma tahan lugeda põnevikku, mida mulle lubati, mitte omadega pekkis tüüpide halamist, kui raske nende olu on. Ma saan isegi aru, et autor on seriaalistsenarist ja ilmselt on näitlejale kogu selline tegelase elukäigu üksikasjalik kirjeldus karakteri loomisel abiks, aga miks on see selles romaanis? Mida see juurde andma peaks?

Kogu sahmerdamise põhjus, see bioloogiline oht, on loodusest liiga lihtsustatult üks-ühele ümber tõstetud. Jah, ma saan aru, et selline mõttemäng võib inimestel külmavärinaid tekitada, aga kirjanduslikult jääb see minu arust nõrgaks. Teinekord mõjuvad täiesti välja mõeldud asjad usutavamalt kui need, mis tegelikult olemas on. See siin mõjub nagu iseenda vilets paroodia. Ja pealegi, ohtlik seen näeb välja nagu roheline löga! Tõiselt? Mees, sa oled liiga palju odavaid õudukaid vaadanud!

Oli ses loos ka üks toredalt nihilistlik tõdemus: „Jumal on kõva käsi kättemaksu alal, mida haigem ja iroonilisem, seda parem,“ mis raamatu sündmustikku silmas pidades pole sugugi nii nihilistlik. Aga kas selle lause leidmiseks peab kogu raamatu läbi lugema?

See ei olnud täiesti-võimatu-käest-panna-lugu, nagu tagakaas lubab. Ma pidin vahepeal ennast ikka jõuga läbi närima. See raamat oli umbes poole võrra liiga pikk. Ühesõnaga – kui vähegi saate, lugege midagi muud, mis on päriselt põnev.

 

Aurora Venturini „Täditütred“

Aurora Venturini „Täditütred“. Loomingu Raamatukogu 2025/27-28

Ma saan täiesti aru, miks see romaan 2007. aastal Argentinas romaanivõistluse võitis. See on neetult hästi kirjutatud isegi vaatamata (või just tänu) sellele, et eirab komade olemasolu. Mõni üksik siin-seal on, lugedes saab aru, miks nii – komad väsitavad peategelast. Minategelane on vaimse alaarenguga neiu, kelle omalaadne maailmanägemine ja spontaanne kunstianne ta kunstnikuna kuulsaks teeb. Lugemine on alguses pisut keeruline, aga sellega harjub kiiresti, lisaks on huvitav jälgida, kuidas peategelase sõnavara sõnaraamatu abil täieneb. Isegi komasid tuleb juurde. Ta näeb vaeva ja areneb (õigemini arendab ennast), kuigi on elulistes asjades lihtsameelne. Terve nende perekond on jabur nagu märtsijänese teelaudkond, kogu raamatut vürtsitab süsimust huumor.

Just see, kuidas autor on loonud minategelase, kes on vaatamata oma kergele vaimsele alaarengule omamoodi terviklik ja loogiline karakter, teeb loo paeluvaks. Kes tahab, saab kätte ka ladinaameerikaliku elu- ja absurditunnetuse.

Omal moel on see korraga nii arenguromaan kui kunstnikuromaan, lihtsalt vapustav, et autor oli 86-aastane, kui ta sellega romaanivõistluse võitis. Vastu kõiki ootusi mulle meeldis.