August Gailit „Saatana karussell“

August Gailit „Saatana karussell“. „Siuru“-aegsed novellid. Kunst 2010

Ajendiks selle kogu (algupäraselt küll kolme eraldi novellikogu - „Saatana karussell“, „Rändavad rüütlid“ ja „Idioot“) lugemiseks sai Prima Vista ulmekonverentsil kuuldud Katrina Saare ettekanne „Kosmilise õuduse kaja August Gailiti varajastes novellides”, kus võrreldi Gailiti novelle Lovecrafti juttudega. Teema oli intrigeeriv ja sundis Gailitit ette võtma.

Mainitud võrdlus tundub mõnevõrra meelevaldne, kuid ma saan aru, millest see tõukub. Tõbi, surm, saatan, iha, hullus, väärastumus ja koledus on märksõnad, mis rändavad Gailitil novellist novelli. Fantaasiat tal jagub, maailm on tume ja hullus võimutseb. Lootusetuse ja hukatuse tunne ongi see, mis tema loomingu Lovecrafti omaga võrreldavaks muudab. Aga... Kui Gailit oli noorespõlves ekspressionist ja mässaja, sümbolist ja dekadent, siis Lovecraft on puhtalt õuduskirjanik. Nii et isegi kui mingid jooned näivad kattuvat, saavad need siiski alguse eri allikatest. Mina julgeks määratleda nii, et kui õudus oli Lovecrafti jaoks eesmärk, siis Gailiti jaoks oli see kõigest vahend; ja see ongi peamine erinevus.

„Ah, kui raske on elada, kui valus on elu!“

Esimese kogumiku siduv teema on, nagu pealkirigi viitab, Saatan. Esimesed kolm novelli („Saatana karussell“, „Vana Reinek“ ja „Sääsesööja“) on sünged ja lohutud. Eriti „Vana Reinek“ meenutab klassikalist õudusjuttu, „Saatana karussell“ ja „Sääsesööja“ on mõnevõrra sümbolistlikuma koega. Selles kontekstis on „Faun ja proua Nansen“ lausa kerglane ja pisut ankdootlikki. Ja kuigi „Haaremi organist“ algab samuti Saatanaga, on see jutt taas eksistentsiaalne ja melanhoolne, peategelaseks Juudas Iskariot.

„Kõik ilu on haige inimese veel haiglasem fantaasia ning täitmata kire avaldus“.

„Rändavate rüütlite“ avalugu, „Fosfortõbi“, on juba hoopis teist masti. Põhjendamatut grotesksust on alguses jäänud vähemaks, et loo lõpuosas seda värvikamaid tuure üles võtta; määrdund-porine maailm on seevastu detaile juurde saanud. Maailmalõpu eelaimus on käegakatsutav ja ma ei imesta, et Gailiti Domeneski kihelkonna kaluriküla on leidnud võrdlemist Lovecrafti Innsmouthiga.

Kummalisel kombel on nii järgnev „Rändavad rüütlid“ kui „Merilind“ taas pigem mõistujutud, nii erinevad õhustikult ja tonaalsuselt eelmisest sünkmornist apokalüptilisusest. Neis on oma sünge ilu, mingi „rahutus ja spliin, /.../ näriv kurbus helisevas hinges“. Ja siis „Kollane hullus“ - taas groteskne ja koomiline lugu deliiriumikuradist. „Õine teekond“, tiine kujunditest ja bakhanaalsetest epiteetidest, osutus minu jaoks kõige tüütumaks. See kogumik on palju ebaühtlasem just tonaalsuselt ja temaatikalt, kusjuures „Fosfortõbi“ on tõeline pärl.

„Kui hall ning igav oli siiski maapäälne elu!“

„Joe Niiluse teekond“ kolmandast kogust „Idioot“ on minu jaoks täielik pettumus. Deliirne sonimine, nägemused, loomulikult on mängus saatan, nõiad... Liiga palju on siin varasematest novellidest tuttavaid epiteete, kirjeldusi ja võtteid, kõik näib korduvat ja mitte midagi uut lugu ei paku. Sama kehtib pisut vähemal määral ka „August Gailiti surma“ puhul, kuigi see on konkreetsem ja maisem. Mõlemast kumab läbi leitmotiiv, mis juba varasemategi novellides puhul silma jäi - igavus, tüdimus, elu mõttetus.

Enne raamatu juurde asumist soovitan läbi lugeda Toomas Liivi lühikese, kuid sisuka järelsõna „Infernaalne Gailit“, mis oleks oleks oma rolli palju paremini täitnud hoopis eessõnana, andes lugemiseks vajaliku konteksti. Mitte et kogumikku ilma kontekstita lugeda ei kannataks, aga teatud suundumustele ja nende põhjustele oskaks siis paremini tähelepanu pöörata.

Selline kogumik on kindlasti tänuväärt ja vajalik ettevõtmine, isegi kui selles sisalduv igale maitsele ei sobi. Minu jaoks jäi novellide tase ebaühtlaseks, häirisid ka korduvad võtted või lahendused, nii et hinnang oleks selline keskeltläbi kolm (ja seegi miinusega).

 

Alfred Bester „Lammutatud mees“

Alfred Bester „Lammutatud mees“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 79, 2025

Nagu järelsõnas mainitakse, on Bester ebatüüpiline suurmeister ja ulmeklassik, kes on oma koha pälvinud kõigest kahe romaani (kokku kirjutas ta küll mõned veel) ja peotäie juttudega. Need kaks klassikaliseks saanud romaani (lisaks „Lammutatud mehele“ ka „Tiiger! Tiiger!“ Varrak 2010) tegelevad mõlemad inimese (para)psühholoogiliste võimetega. „Tiiger! Tiiger!“ teleportatsiooniga, „Lammutatud mees“ telepaatiaga. Neil telepaatidel (keda eestikeelses tõlkes nimetakase kelmika kahemõttelisusege piilujateks) on omamoodi hierarhia ja nad suudavad vastavalt tasemele lugeda mõtteid/teadvust/alateadvust). Huvitaval kombel pole ajahammas seda romaani eriti palju räsinud. Küllap seepärast, et kesksel kohal pole mitte tehniline butafooria, vaid inimvõimed ja -suhted. Kõige anakronistlikumalt mõjubki „Lammutatud mehes“ perfokaarte neelav hiiglaslik arvuti. Samas see telepaatide maailma reeglistik, mis sündmustiku käigus lahti rullub, on huvitav ja värske.

Seda raamatut on korduvalt kirjeldatud ulmelise krimiloona, mis pole päris õige ja peletab osa lugejaid, kellele krimi ei meeldi, kohe eemale. Ei, see ei ole krimilugu. Vähemalt mitte selle klassikalises tähenduses. Mõrvaga on tegu, seda küll, aga puudub see salapära ja loo lahtiharutamine, et kes tegi. Mõrvar on algusest peale teada, me jälgime pigem, kuidas ta seda plaanib, sest maailmas, kus on erineva tasemega mõtetelugejad, ei saa mõrva ju varjata. Ei enne, ei pärast. Seetõttu mõrvasid praktiliselt ei olegi.

Ei, pigem on see raamat põnevuslugu. Tempo on pöörane, üritatakse üksteist üle mängida, sest uurija ju teab, kes tegi, aga tõendamisega on keeruline. Ja eelkõige on küsimus „miks?“. Ja kogu aeg on taustal veel midagi, see arusaamatu teine liin, peategelase foobia. Loomulikult saavad  lõpus kõik osad kokku, kõik leiab lahenduse.

Kui olete raamatu läbi lugenud, võtke ja lugege uuesti üle sissejuhatav lõik leheküljel 7 ja lõpulõik leheküljel 249. Besteri ambitsioon näib olevat allegooria. Mõistujutt ambitsioonidest, mis piirnevad hullusega, ta lahkab megalomaaniat, suurushullustust, mis vormib diktaatoreid. Ulme on ainult vorm, vahend, see on nagu omamoodi muinasjutt, millega läbi ajaloo on midagi olulist püütud edasi anda.

Kui ma neid kahte romaani kunagi vene keeles lugesin, meeldis „Tiiger! Tiiger!“ mulle rohkem. Nüüd uuesti eesti keeles üle lugedes olen üsna veendunud, et „Lammutatud mees“ on oluliselt parem raamat.

Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“

Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“. Kirjastus Paradiis 2024

Pessoa on enigma, mõistatus. Juba tema „Rahutuse raamatu“ lugemine tekitas minus aukartusega segatud vaimustust – kuidas on võimalik kirjutada nii paks raamat mittemillestki?! Ja teha seda nii neetult hästi!

Nüüd siis võtsin ette tema lühijuttude kogumiku „Anarhistist pankur ja teisi jutte“.

Juba nimijutt – „Anarhistist pankur“ – on suurepärane näide sädelevast irooniast, loogika ja retoorika rakendamisest demagoogia vankri ette. Selle jutu eripära on muidugi see, et see on terviklik. Paljud teised selles kogumikus ei ole. Teine terviklik jutt (suhteliselt) oli „Väga originaalne õhtusöök“. Ja just see terviklikkus muudab selle ettearvatavaks – mina oleksin selle Gastronoomiaseltsi esimehe herr Prositi väljakutse võitnud, sest teadsin ammu enne lõppu, kuidas see asi lõpeb ja milles seisneb õhtusöögi originaalsus.

Tõnu Õnnepalu nimetab neid jutte oma eessõnas märkmeteks ja katkenditeks, minu arust oleks täpsem sõna „mõtteharjutused“. Veel täpsemalt mäng. Just mäng näib olevat see, mis Pessoat paelub. Ta võib iseenda tekstiga vastuollu minna, iseendale vastu vaielda, teda ei näi häirivat, et tekstid jäävad pooleli või lõpevad eikuhugi. Mu vaimusilma ette kangastub väike silmatorkamatu ametnik, kelle sisemuses purskab hääletu vulkaan. Kes hakkab erutusest värisema ja ärkab tõeliselt ellu alles siis, kui kühveldab sõnu taevani küündivatesse kuhjadesse või tungib maadeavastajana loogiliste arutluskäikude ebaloogilistesse tihnikutesse. Lugege lühijuttu „Unustuse tee“ ja te saate aru.

 

Larry Niven „Neutrontäht“

Larry Niven „Neutrontäht“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 81, 2026

Mingil tabamatul moel meenutas see raamat mulle George R. R. Martini „Haviland Tufi reise“ („Orpheuse raamatukogu“ nr 46). Peategelane on samasugune segu piloodist, seiklejast ja avantüristist. Kusjuures nii „seikleja“ kui „avantürist“ on mõlemad viisakamad versioonid sullerist.

Teine sarnasus on vormis. Kui Martin määratleb oma „Haviland Tufi reise“ romaanina juttudes, siis Niveni „Neutrontäht“ läheb veel sammukes edasi ja üritab ka ülesehituslikult jutte üle kogumiku laiali laotatud raamjutustuse abil tervikuks siduda. See õnnestub üsna kenasti. Lugeda on huvitav. Kuigi tegu pole krimikirjandusega, on autor sealt laenanud põhimõtte – igal jutul on oma saladus, mida peategelane peab lahendama hakkama. Iga uus saladus on astme võrra keerulisem ja suurem, peategelase elu ja tervis on alalõpmata ohus. Naljakas, et just see on samal ajal ka raamatu nõrkuseks. Mingil hetkel hakkavad lood mälus sassi minema. 

Suur pluss on see, et autor on selle kõik raaminud astronoomia ja füüsikaga, mitte ei mõtle ise reegleid välja. Samas – tulnukliigid on vägagi fantastilised, nii et moodustub omalaadne segu usutavast füüsikast ja täiesti pöörasest fantaasiast. Lugeda on igal juhul põnev. 

Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“.

Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“. Loomingu Raamatukogu kuldsari 2005, 5-7

Kulgemine – see  oli millegipärast esimene sõna, mis seda raamatut lugedes pähe tuli. Aeglane, poeetiline, atmosfääriline. Idamaine, tahaks öelda, aga autor on ju tegelikult sakslane.

Tunne, et seda raamatut tuleb lugeda, tekkis pärast Marko Raati samanimelise filmi vaatamist. Jaapanipärased jutud, mille kirjutas sakslane, ja Eesti režissöör, kes sellest  filmi tehes tõstis selle kõik Peipsi äärde. Vaimustav kompott, kas pole! Film jättis mulle ääretult sügava mulje. See on üks parimatest eesti filmidest, mida ma näinud olen, autorikino parimal moel, mitmekihiline, omanäoline, unenäoline. Ja Raat on suutnud ekraanile manada Dauthendey tundlikust sulest sündinud loodusvaated, mis satuvad kohati teravasse kontrasti groteskse sündmustikuga.

Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis ka see on unenäoline. Nagu Biwa järv ise, mähkub see sügistesse vihmahoogudesse või särab kevadises ehapunas. See sositab kummalisi sõnu ja unustab need enne, kui nende kaja lahtub, joobudes ise nende kõlast. Kirglikult leebe, leebelt surmav, surmavalt nukker, nukralt kirglik, sahiseb tekst neil lehekülgedel nagu pilliroog öövaikuses. Süda paistab läbi nagu paberist lehvik, aga pole kedagi, kes suudaks lugeda sellele maalitud kirjatähti.

See on raamat neile, kelle jaoks elu on järv, mille hõbedasel pinnal liuglevad ikka veel purjekatena muinasjutud; neile, keda lummab võimalus nautida vaikust, mis seisab uksel, leebe naeratus näol; neile, kes suudavad korraks purjena pinguletõmmatud kõiksusest välja astuda, et süüvida elu ja armastuse hapratesse keerdkäikudesse.

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“. Fantaasia 2025

Ballard on äärmiselt omanäoline autor. Tema ideed on eriskummalised, kohati tavatud isegi ulmekirjanduse skaalal. Näib, et teda paelub aja ja reaalsuse teema, lagunemine ja kaos. Samas valib ta lähenemisnurki nii, et välja kukub pigem arutlus teemal, „mis oleks kui“, üldse mitte alati selge narratiivne tegevustik, mis viib loogilise lõpplahenduseni.

Näiteks „Ülekoormatud mees“. Mis see on? Ühest küljest see peaaegu nagu polegi ulme. Psühholoogiline ... mis? Realism ju ka kindlasti mitte. Mis siis? Hõllandus, kujutluspilt, mõttemäng? Sellele on raske nime anda.

Või „Vahitornid“ – üks masendavamaid lugusid selles kogumikus. Vaieldamatult meisterlik, aga neetult häiriv. Eriti lõpp.

„Aja aed“ on selles kogus üks mu lemmikuid (ja ühtlasi ka Ballardi loomingust üldse, nii palju kui ma seda lugenud olen). Lüüriline, nostalgiline, nukker. Ilus. Ja sellele sekundeerib „Liivast puur“ – omamoodi ülev, kuigi samuti hääbumise ilust kantud jutt.

Mingisugune lootusetuse alatoon jääb kõlama sellest raamatust. Entroopia võimutseb ja ükskõik, mida me ka ette ei võtaks, kõik on tühi vaev ja vaimu närimine. Näib, et meil inimkonnana ei olegi lootust. Ja samas – pea igas jutus on vähemasti üks tegelane, kes on moel või teisel valmis süsteemile mitte alluma. Kõige kiuste. Ja veel üks ühendav teema näib olevat kontroll. Kõige enam paistab see välja „Vahitornides“, „Chronopolises“ ja loos „Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile“, mõnevõrra vähem „Liivast puuris“, aga isegi „Ülekoormatud mehes“ on sellest märke.

Igal juhul tipptase nii ulme kui lihtsalt hea kirjanduse vaatenurgast.

Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“

Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“. Rahva Raamat 2021

See on aeglane raamat. Ses mõttes, et lugemiseks on mõistlik võtta aega. Sellest ei saa läbi ratsutada, see on liiga tihe. Thoreau on erudiit, tekst on kõikvõimalikest viidetest tiine. Pealegi on ta tähelepaneliku silmaga vaatleja, kes märkab, ja vähe sellest - suudab märgatut ka teravmeelselt sõnastada. Lisaks on ta loodusuurija, kes teeb mõõtmisi ja otsib seaduspärasid, ning väikest viisi filosoof.

„Üldiselt muretsetakse rohkem selle pärast, et omada moodsaid või vähemasti puhtaid ja lappimata rõivaid, kui et omada puhast südametunnistust.“

Juba see lause näitab, et Thoreau eelistab vaimseid väärtusi materiaalsetele. Nii ongi esimene, kõige pikem peatükk, omamoodi kaitsekõne või õigustus sellele, miks moodne elu on tupik ja looduslähedane askeetlik onn teeb inimese rikkamaks kui võlgu ostetud uhke häärber.

Tema suhtumist rahasse ilmestab suurepäraselt lause: „Elu hinnalisem osa kulutatakse ära rahateenimisele selle nimel, et nautida küsitava väärtusega vabadust tema viimastel, kaugeltki mitte parimatel aastatel.“

Jah, kohati tundub ta liiga konservatiivne, aga tegelikult on hämmastav, kui vähe on maailm ja inimkäitumine 175 aasta jooksul muutunud, nii et küllap on konservatiivsusel oma õigustus.

„Mis puutub püramiididesse, siis nende puhul pole imetleda muud, kui asjaolu, et leidus nõnda suur hulk piisavalt allakäinud inimesi, kes olid valmis kogu oma elu ehitama hauakambrit mingile auahnele tolale, sellal kui targem ja inimlikum oleks olnud uputada ta Niiluse jõkke ja sööta pärast koerte kätte.“

Esimesele, sellele pikale peatükile, järgnevad lühikesed kirjeldused-mõtisklused lugemisest, põllupidamisest, inimsuhetest ja ümbritsevast loodusest. Stiil on kohati irooniline, looduskirjeldustes poeetiline ning maailmavaatelistes asjades pisut õpetav.

„Mitte kõik raamatud pole nii sisutühjad kui nende lugejad“.

Thoreau on kasinuse apostel, omamoodi moralist ja mingil määral karsklane (ma olen veendunud, et targa inimese ainuõige jook on vesi). Miks mingil määral? Sest karskuseks peab ta võitu oma ihade ja meelelisuse üle, mis tal enda sõnul aga sugugi kogu aeg ei õnnestu. Ta on nüüdisaegsete taimetoitlaste ja looduskaitsjate mõttekaaslane, kuigi vegan ta ei ole ning nagu ta ise ütleb: kui tarvis, võiksin ma hea isuga süüa kasvõi praetud rotti. Ja veel: kui juba joobuda, siis miks mitte õhust?

Just tema looduskirjeldused ja -vaatlused on raamatu parim osa. Rõõmsa üllatusega leidsin koha, kus ta kirjeldab „tiibadega“ kassi - olen sähendset isegi Mohni saarel kohanud. See oli poolmetsik angoora segu isend, kelle pikk karv oli külgedel vildiks vanunud ja turritas kentsakate „tiibadena“ kahele poole, täpselt nii, nagu Thoreau kirjeldab.

„Maa, mis ei suuda üleval pidada jänest, peab olema tõesti lõpmata vaene.“

„Me vajame metsikut loodust nagu ergutusvahendit, vajame teda, et mõnikord kahlata soodes, kus peidavad end hüüp ja nurmkana, ja kuulda tikutaja möhitamist, et nuusutada, mis lõhn on sosistaval tarnal seal, kuhu ehitavad ainult metsikumad ja inimpelglikuma eluviisiga linnud ja kus, kõht maadligi, luurab kärp. /.../ Meil on vaja näha jõudu, mis ületab meie enda jõu, näha elu vabalt sirutamas end paikades, kuhu inimese jalg iial ei astu.“

„Taevale tänu, maailm ei lõpe meie ukseesisega.“