Jack Vance „Draakonite isandad“

Jack Vance „Draakonite isandad“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 78, 2025

Vance nimi toob kohe meelde lühiromaani „Kuukoi“, mis oli tõeline maiuspala ja sai 2006. aastal eesti ulmelugejatelt ka Stalkeri auhinna parima tõlkejutustuse ja lühiromaani kategoorias. Loos kirjeldati võõrtsivilisatsiooni, õigemini selle kultuuri, mis on nii teistmoodi, et inimestel pole lihtne seda mõista. Just seda võõraste kultuuride toimimise kirjeldamist peetakse Vance´i tugevuseks. Sestap oli ootus lugemise alustamisel kõrge. Tuleb tunnistada, et vähemalt esimene selle raamatu lugu – „Draakonite isandad“ –, läks minu jaoks ses mõttes lati alt läbi. Jah, need võõrikud ja arusaamatud kultuurid olid siin olemas, aga kuidagi tagaplaanil. Esiplaanil oli pigem tempokas madin ja see osutub loo enda seisukohast pigem nõrkuseks. Kuidagi rabe ja rabistav on kõik, kusagil on kosmilises kolkas elavad viimased inimkonna riismed, kes on langenud tagasi feodaalajastu tasemele, on mingid sõjadraakonid, tegelikult tulnukrassi alistatud esindajad. Ja aeg-ajalt saabuvad kosmosest nende suguvennad, kes omakorda kasutavad sõjapidamisel alistatud inimesi. Ja siis veel preestrid. Preestrite kultuur ja tulnukate, nende algsete, kultuur on siin teistsugustele alustele seatud, aga seda on loos natuke liiga vähe, eriti tulnukate oma. Preestrite liin tundub isegi põnevam. Samas on kõige lahedam kultuuriline vastuolu siiski tulnukatega. Kui ports „kõrgestisündinuid“ inimeste poolt vangi võetakse, saadavad nad sõnumitooja, kes nõuab vangide vabastamist, sest nende mittevabastamine on "mõeldamatu, möödapääsmatu ja ebaregulaarne", see lõhub Universumi mustrit. Nende silmis tuleb sündmusi lihvida selliseks, et need sobituksid mustrisse ja nad ei suuda isegi aru saada sellest, et näiteks inimestel võivad olla  teistsugused seisukohad. Kui nad pikalt saadetakse, jookseb neil juhe kokku ja asi lõpeb nende jaoks ainuvõimaliku järeldusega, et kui „kõrgestisündinute“ mittevabastamine ei mahu mustrisse, vange aga ei vabastatud, järelikult olid nad midagi muud kui „kõrgestisündinud“. Sündmused sobitati mustrile vastavaks ja kõik on jälle korras. Täiesti imeline mõttekäik!

„Imetegijad“ on pisut isegi huvitavam, segades maagiat, mida nimetatakse ratsionaalseks teadmiseks ja unustusehõlma vajunud teadust, mida peetakse imedeks. Ka siin on konflikt inimeste ja planeedi algsete asukate vahel. „Viimane linnus“ on pisut liiga visandlik, eriti võõrliikide ja nomaadide olemuse seisukohast, kuigi erinevaid liike on just siin kõige enam.

Kõik lood selles kogumikus on lood hääbumisest, kuigi kõigi lõpus on vähemalt lootus muutusele, isegi kui see ei tähenda veel uut algust. Ja kõik kolm lugu on vaatamata sõdadele, lahingutele, mässudele siiski põhiolemuselt filosoofilise alatooniga, kandes peamiselt sõnumit, et rahulolu, mis kivineb üleolekutundest kasvanud ülbuseks, tapab, edasi aga viib uudishimu, avatud meel ja ebakonventsionaalne mõtlemine. Miski jäi mind isiklikult siiski häirima ja „Kuukoile“ võrdväärset lugemiselamust ma ei saanud, aga eesti fännid hääletasid nimiloo sel aastal Stalkeri auhinna vääriliseks.

Alan Lightman „Einsteini unenäod“

Alan Lightman „Einsteini unenäod“. Postimees Kirjastus 2022

Esmapilgul ei toimu ses raamatus midagi. Need on mõtisklused, vinjetid, üksteisega lõdvalt seotud aeglased pildid, kuid omal moel üksteist täiendamas, üksteisega suhestumas. Unenäod. Einsteini unenäod, mille peategelaseks on aeg. Aeg ja selle variatsioonid, aja kulg, selle möödumine.

See tuletab mulle väga meelde Italo Calvino raamatut „Nähtamatud linnad“, aga kui Calvino filosoofilised fantaasiad on vormilistatud geograafilistena, siis Lightmanil tõukuvad aja olemusest, kuigi lõpptulemusena räägivad mõlemad ju ikka inimesest. Mingi tabamatu meeleolu ühendab neid kahte raamatud. Nagu oleks need kaksikud, kes lapsepõlves teineteisest lahutati ja kes elavad nüüd kumbki oma elu, aga see elu on sarnane.

Kellele meeldis „Nähtamatud linnad“ – see raamat on teile.

Urmas Sõgel „Sõgelite saaga"

Urmas Sõgel „Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid.“ Urgel 2020

On see vast üks eriskummaline raamat, ei teagi kohe, kust otsast alustada. Ma ei ole vist kunagi aru saanud, miks kirjutatakse (ja loetakse) memuaare. Hüva, lugemisega on lihtsam. Kui need on ajast, mida ise ei mäleta, on võimalik teada saada, kuidas tollal elati. Mööndustega muidugi. Osa memuaristikat leiab lugeja ilmselt põhjustel, et on iidol-fänn suhe, see puudutab eelkõige kõikvõimalikke staare, olgu nad siis rokkarid või jalgpallurid. Osad otsivad skandaale. Ja osad on vist lihtsalt vuajeristid, kellele meeldib võõrasse ellu piiluda. Poliitiliste memuaaride puhul on mängus segu skandaaliihalusest ja uudishimust, et kuidas siis „tegelikult“ oli.

Aga kirjutamine? Kas kõik autorid tõesti arvavad, et nende elu oli nii ainulaadne ja huvitav? Seda suurushullustuseks nimetatavat pattu heidavad lähedased ette autorilegi. Või üritatakse lihtsalt saada tähelepanu? Endale mainet kujundada või teiste oma rikkuda? On see äriprojekt, sest memuaar müüb? Viimast küll tingimusel, et su nimi on natukenegi tuntud. Mina ei tea. Igal juhul objektiivset ajalookäsitlust ei maksa neist vist otsida, iseasi kui objektiivne ajalugu üldse olla saab (ütleb ju Sõgel leheküljel 145 isegi: „/.../ tahan ajalooteadlasena öelda, et ajaloolist tõde kui sellist pole olemas ja igaühel ongi sündmustest oma nägemus ehk kujutlus, millele on omane ajas muutuda"). Pea alati tuleb ju mängu subjektiivsus, kui mitte muus, siis sõnakasutuses, isegi kui alusmaterjal on faktiline. Nii et mingit „tegelikult“ lugeja tavaliselt ei leia, selle asemel on hoolikalt konstrueeritud pilt, mis on autori nägu.

Milline on siis Sõgeli nägu? Mis oli autori eesmärk? Nagu ta ise lõpus ütleb – jätta endast maha mingi jälg. Mida selle raamatus adekvaatset ja huvitavat leiab, on need igapäevaelu väikesed detailid. Paljude muude asjadega oleksin vist pigem ettevaatlikum. Kõikvõimalikke kuulsaid nimesid on see raamat täis riputatud nagu jõulupuu ehteid. Eks autor neid ju tundis ka, iseasi, kas kõigi nende mainimine oli teose seisukohast vajalik. Aga ju siis autori meelest oli.

Autorile meeldib ennast näidata põikpäise isemõtlejana läbi pea terve nõukogude aja, seda kummastavam on aga lugeda kuidas ta sihiteadlikult parteilist karjääri teeb. Üleminekuajal muster jätkub, tutvuste najal hea elu poole. Irooniline on see, et vaatamata kirjule ja huvitavale elule lõpetab ta oma elupäevad siiski üksildase ja vaesena, vaenujalal oma lähedastega. Isiklikku elu puudutav osa näib üldse valusalt aus. Autor ei varja oma alkoholi- ja naistelembust, suhted pere(de)s on keerulised.

Nagu selle kompenseerimiseks on stiil pisut kerglane, lugedes on kerge tekkima mulje, nagu vaataks Kiileri sarja „ENSV“ – lõpuks muutub vaid nimi (Eesti (Nüüd Siis) Vabariik), sisu jääb samaks. Ses mõttes hariv raamat. Lugege. Siit on näha, kuidas inimesed tegelikult käitusid (ja käituvad). Võim, karjäär, raha. Ja mõnikord ka hirm. Nende liidetavate kombinatsioonid annavad summana kokku konformismi, onupojapoliitika ja korruptsiooni. Seda on hea aeg-ajalt meelde tuletada.

 

Lilli Luuk „Lühike sõjaajalugu“

Lilli Luuk „Lühike sõjaajalugu“. Loomingu Raamatkogu 2026/19-20

Avanovell „Auk“ ei suutnud mind haarata, liiga aimatav ja kuidagi liiga otsene oli see metafoor, et tööle hakata; seevastu „Pimedal teel“ püüdis mind lõksu. Mõlemad räägivad mälust ja kadumisest, aga „Pimedal teel“ on mõjus. Selles on midagi nii lõplikku, nii pöördumatut, fataalset, et ihukarvad tõusevad püsti. See kõik, millest seal räägitakse, on ühtaegu kuidagi tuttav ja samas nii hirmutavalt võõrik, kriibib su alateadvuse tagumist serva, mis on jube ebamugav, aga vaatamata sellele, et kõik on ebaratsionaalselt mittemõistetav, tead sa – see peabki nii olema, sellel kõigel on oma koht ja see koht on õige. Lihtsalt hämmastav, mida napi kümne leheküljega on võimalik teha. See lugu põrutas mind nii oimetuks, et lugesin selle sirgelt teist korda veel läbi. Kui mingile novellile Tuglase preemia anda, siis palun, siin see on – antagu!

Ülejäänud lood on minu jaoks pisut teistsugused. Need ongi lood, pisut fragmentaarsed, aga lood meie ajaloo ühest kindlast perioodist. Valusad lood. Inimlikud lood. Ebainimlikud lood. Võiks ju küsida, miks nüüd, kaheksakümmend aastat hiljem, peab ikka veel neist rääkima, aga peab. Sest nende lugude teine osapool on ikka veel sama mõttemaailmaga, ikka veel muutumata. Ja need lood toimuvad ka täna, küll mujal, aga ikkagi. Me ei tohi seda unustada, mida tehti. Mida tehakse. Ajalugu kordub. Ja inimene unustab. Aga ei tohiks.

„/.../ see oli nii ammu ja juba ammu ei rääkinud keegi enam sellest ajast, nendest hirmsatest asjadest, sest see kõik tuli ju veel tagasi, kõik, mis muutus, muutus igaveseks, nüüd räägiti sellest kõigest hoopis teistmoodi ja kõige parem oli jätkuvalt mitte rääkida, ära unustada, mitte midagi mäletada.“

„Lühike sõjaajalugu“. See on täpne. Siin see ajalugu on – venelaste tulek ja baasid, metsavendlus, küüditamine, soome vabatahtlikud, punane terror. Kogu skaala.

 „Poiste suvi“ poeb naha alla, surmaelevus silmis, „Raadio“ tinane lootusetus surub maadligi, „Ulg“ ja „Kummitusrong“ kasutavad ulme- ja õuduskirjanduse tööriistakastist tuttavaid märksõnu, aga õudus on tegelikult mujal ja palju jubedam. Ja „Luud“. kõigest neli ja pool lehekülge. Aga milline valu, milline intensiivsus! Ma olen ikka arvanud, et selliseid lugusid suudavadki kirjutada ainult naised. Mehed kirjutavad teistmoodi. Ja mis peamine – ütlemata jätmise peent kunsti, mis novellide puhul on nii oluline, valdab autor hästi. Aplaus.

 

Leena Krohn „Matemaatilised olendid“ ja „Hotel Sapiens“

Leena Krohn „Matemaatilised olendid“. Eesti Päevalehe kirjastus 2008

Loen seda raamatut vist juba viiendat korda. Ma ei mäleta ühtegi juttu. Ei mäletanud ka eelmistel kordadel. Mida ma mäletan – ja seda iga kord –, on imestus teadmise üle, et see raamat on saanud Finlandia kirjandusauhinna, Soome olulisima. Miks? Millest ma aru ei saa? No ei kõneta. Ja ega mingi eriline stiilimeister ei ole Krohn ju ka. Milles siis asi?

Küllap olen loll mina, mitte Leena Krohn. Või Finlandia žürii. Temaatika on ju huvitav – tõelisus ja näivus, olemine ja mitteolemine, aga see vorm... nagu esseed, kusjuures igavad esseed, kuigi huvitavatel teemadel. Kõik on kuidagi veidralt pidetu. Ebaisikuline. Staatiline. Mitte miski ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi. Mitte keegi ei sobitu mitte millegi ega mitte kellegagi.

Mõistusega saan ma aru, et Krohn lahkab otsekui skalpelliga küsimusi, mis on tähtsad, lausa valusad. Emotsionaalsel tasandil ei paku tema skalpell mulle aga midagi – see on kõigest skalpell, terav küll, aga külm. Jah, lahkamisaruanne ei ole vist meeliülendav lugemisvara.

Leena Krohn „Hotel Sapiens“. Loomingu raamatukogu 2026, 2-3

Kui ma Krohni „Matemaatiliste olendite“ kohta kirjutasin, et see on pidetu, siis „Hotel Sapiensil“ on pide olemas – see hotelliks nimetatav koht, mis on, nagu autor ütleb, ühtaegu hullumaja, haridusasutus, muuseum, vanadekodu, pagulaste laager, evakuatsioonikeskus, haigla ja uurimisasutus, vangla ja karistusasutus. See on kõike, sest täidab kõiki funktsioone sinna majutatud viimaste inimeste jaoks, kes on AI-de hoole all. Niisiis on see rohkem ulme, kui „Matemaatilised olendid“, vähemalt vormiliselt.

Lood moodustavad sidusama terviku, võib isegi öelda, et tegu on romaaniga, kuigi ühekaupa võttes on lood ikka absurdsed või sürrealistlikud. Nagu ikka, tegeleb Krohn siin inimeseks olemise defineerimisega. Umbes poole raamatu pealt hakkas minu jaoks välja joonistuma mingi muster. Maailm on lõppenud, aga inimkonna esindajad käituvad jätkuvalt sama irratsionaalselt kui enne. Lohutu tõdemus, mis mulle sellest raamatust vastu vaatab, ütleb: me ei ole mõistuslik liik. Vähemasti võiks see nii paista AI-dele, kes meid selles Hotel Sapiensis uurivad.

Kui tekib tähendus, tekib ka side. Selle Krohni raamatuga sain ma hoopis parema sideme kui „Matemaatiliste olenditega“. Mis ei tähenda, et selle lugemine oleks lihtsam, aga kindlasti on see oluliselt huvitavam. Kohati groteskne, kohati painav, kohati naljakas. Kohati masendav. Kas see on parem kui „Matemaatilised olendid“? Ei mina tea. Aga huvitavam oli.

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“. Rahva Raamatu kirjastus 2023

Raske on kirjutada krimka kohta ilma midagi olulist reetmata ja teiste lugemiselamust rikkumata. Aga teen siiski proovi.

Mulle üldiselt meeldivad raamatud raamatutest, kirjutamisest, raamatupoodidest, raamatukogudest, antikvariaatidest jne. Kohe tulevad meelde näiteks Carlos Ruiz Zafoni ja Arturo Perez-Reverte antikvaarid, aga eks neid raamatuid ole veel. Ka selle krimiloo minajutustajaks on krimiraamatutele spetsialiseerunud raamatupoe omanik. Lugu algab rahulikus tempos, ei mingit äkšonit, ei mingit nuaari. On mõned surnud, mõni mõrvatud, mõni esmapilgul mitte, ja FBI agent, kellel on tundmus, et... No ja pöördubki ta minategelase poole, kes näib talle eksperdina, sest on kunagi postitanud raamatupoe blogisse postituse krimiraamatutest, mis kirjeldavad esmapilgul täiuslikku mõrva. Lisaks asjaolu, et just see nimekiri, kaheksa täiuslikku mõrva, näib olevat kedagi inspireerinud.

Aga nagu ette nähtud, hakkab tasapisi selguma, et kõik pole päris nii, nagu tundub. Ja nagu moodsates krimkades ikka, läheb asi peategelase jaoks isiklikuks. Ja tema roll on ka kahe kolmandiku raamatu peal ikka jätkuvalt üsna ebamäärane – on ta ekspert, kahtlusalune või sihtmärk? Ja nagu ette nähtud, hakkab ajapikku lisanduma neid, kes võiks mõrvariks sobida. Õigemini, keda lugeja kahtlustama saab hakata.

Pealkirjast johtuvalt jäin umbes poole raamatu peal mõtlema, kas tänapäevases maailmas on üldse selline asi nagu täiuslik mõrv võimalik. Ma arvan, et vist mitte. Küllap seepärast see kujutlusvõimet nii erutabki. Ja küllap leidub (vähemalt teoreetiliselt) krimikirjanike ja -lugejate meeleheaks piisavalt neidki, kes tunnevad intellektuaalset väljakutset see ära teha (noh, nagu hulk matemaatikuid loodab lahendada ringi kvadratuuri või mõne muu võimatu ülesande). Ja samas saab selgeks, et isegi kui täiuslik mõrv võiks tehniliselt võimalik olla, siis võimatuks muudab selle inimese olemus. Ta kas hakkab tegema vigu, sest hirm, süütunne jne; või siis teises äärmuses hakkab otsima tähelepanu, nautima oma kõikvõimsust jne.

Pöördeid tuleb veel, aga loo tempo sellest eriti ei kasva. Kas see just muhekrimiks liigitub, aga ... mmm... ütleme selle tempo kohta siis vaoshoitud. Samas – põnevus püsib. Lugeda on mõnus. Inimesed on sellised päris, usutavad.

Ja muide, mõrvari arvasin ma ära. Umbes viis lehekülge enne seda, kui peategelane temaga silmitsi seisis. Autoril on lõpus veel üks üllatus varuks, aga see jäägugi üllatuseks. Igal juhul ei ole see päris klassikaline krimka. Ja veel – taga- ja esikaanehüüatusi teistelt kuulsustelt ei maksa sõna-sõnalt uskuda. Midagi need ju ütlevad, aga enamasti mitte seda, mida seest tegelikult leida võib. Selle raamatu omad tekitasid minus küll hoopis teistsuguse ettekujutuse, kui raamat tegelikult oli.

Roger Zelazny „Surnute saar“.

Roger Zelazny „Surnute saar“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 80, 2025

See ei ole ülemäära paks raamat, aga see on tihe. See oli esimene mõte, mis tuli, kui jäin mõtlema, mida „Surnute saare“ kohta kirjutada. Üsna tüüpiliselt enda kohta ei ava Zelazny suurt midagi, lugu läheb lihtsalt käima ja sa pead ennast sinna sisse lugema. Maailm asetub oma kohale tükike tükikese järel ja ühtki tagasipõiget taustade avamiseks ei tehta enne kui viimases hädas. Kuna mängus on ka võõrrassi religioosse kaldega tseremooniad, tuleb lugejal kaasa mõelda ja aidata autoril maailma konstrueerida. Samas on see kõik nii osavalt tehtud, et lugeja ei jää hätta ja lugemist see ei häiri.

Just see maailma konstrueerimine, selle loomise jumalik võime, on Zelazny loomingus tihti kesksel kohal. Nii on terves Amberi sarjas ja nii on ka „Surnute saares“. Ka Zelazny ise loob maailmu, on oma maailmade jumal. Tuleb tunnistada, et see tuleb tal hästi välja. Lugeda on põnev, on näpuotsaga filosoofiat, on teod ja tagajärjed, vastutus, kõik see mahub aga peadpööritavate sündmuste vahele kenasti ära ilma tempot aeglustamata või kunstlikeks kõrvalepõigeteks muutumata.

Väga tänuväärt lisandus Zelazny eestikeelsesse avaldamisnimekirja. Huvitaval kombel on ta muutunud üheks meie ulmelugejate lemmikuks ja näib, et igati õigustatult.