Meie virtuaalkülalise rubriik juab lõpule. Viimane intervjuu on Viivi Luigega.
Eestikeelne
raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab?
Kui mõtelda selle
peale, mis tingimustes enamus eestlasi viiesaja aasta eest elas, on eestikeelse
kirjakultuuri tekkimine ja jätkumine suur ime. Võib tunda aukartust emade
ees, kes nendes oludes tahtsid ja suutsid oma lapsi lugema õpetada. Võib
tunda aukartust eesti talumeeste ees, kes pühapäeviti omal käel Piiblit
uurisid.
Kui oluline on
eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Maailm on alati
muutuv , igal ajal. Täna on eestikeelse raamatu olemasolu niisama oluline nagu
see oli viiesaja aasta eest. Ühegi rahvuse ega keele püsimine ei ole
iseenesestmõistetav. Iga põlvkond peab leidma oma elutundele ja inimeseks olemisele omaenese väljendusviisi, väljendama vanu tundeid ja mõtteid iga kord uuel, eelmistest põlvkondadest
erineval viisil. Väljendama seda kõike oma emakeeles, emakeelses raamatus.
Olete öelnud,
et Eesti võiks olla koht, kus säilitatakse maailma hulluse keskel omaenda terve
mõistus, nii et seda oleks vajaduse korral tulevikus teistelegi jagada. Kuidas
tundub, kas me suudame seda?
Loota võib ikka!
Jõudu mööda olemegi jaganud.
Soovitage ühte
eesti autori raamatut.
Jaan Kross
"Mesmeri ring".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar