Raamatuaasta lõpuõhtu

Eile võtsime siis Luualgi raamatuaasta kokku. Reine Koppel laulis, mina rääkisin natuke raamatuaasta ja kooli raamatuaasta blogi taustadest. Peamine oli aga see, et kuulutasime välja lugemismängu osalejad ja auhinnaraamatud.

Kairit Reiman sai Arne Merilaid "Puuinimesed" ja Valdur Mikita "Kodukäija koodeksi".

Marika Murka: Lilli Luuk "Ööema" ja Veiko Belials "Tiigri aasta".

Merle Murka: Kristiina Ehin "Südametammide taga" ja "Eesti raamatu lood".

Nagu juba varemgi lubatud, kõik autogrammidega, ning kuna "Eesti raamatu lugudel" oli viis autorit, siis loomulikult oli ka viis autogrammi.

Palju õnne!

Raamatuaasta viimane nädal

Alanud on raamatuaasta viimane nädal. Ametlikult lõpeb raamatuaasta emakeelepäeval 14. märtsil.13. märtsil kell 10.25 kirjutatakse e-etteütlust (osalege, kes vähegi saab), antakse hulk auhindu eelmise aasta parimatele, peetakse suur konverents ja lõpupidu. Kui jõuan, siis pühapäeval saab sellest ka ülevaade postitatud.  

Meie lõpetame koolis lugemismängu (saatke veel tänase päeva jooksul oma lugemisnimekirju aadressile aile.sessman@luua.ee). Viimase joone tõmbame alla 18. märtsil mõisas algusega 18.00. Siis ilmub ka statistiline kokkuvõte blogi aastaringist.

Kolmapäeval ilmub raamatuaasta viimane intervjuu virtuaalkülalisega, kelleks on seekord Viivi Luik, reedel ilmub nagu tavaliselt raamatututvustus (Lennart Meri "Hõbevalge").

Püsige liinil!

Uued raamatud metsanduskooli raamatukogus + Vilde auhind

Kooli raamatukokku saabus ports uusi raamatuid.

Nimekiri ka:

Maarja Kruusmets „Surm eliitkoolis“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“ Kolmas raamat

Jaagup Mahkra „Vaarisa moodi“

Karl Adami „Eesti metsalinnud. Kakulised, rähnilised ja teised“

„Hortus poeticus“ Valimik eesti taimeluulet

Väike Myy „Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja.“

Moritz Klose „Karude kuningriik“

Andry Kikkull, Aron Lips „Juhendmaterjal õpilastele. Töö- ja tehnoloogiaõpetus“

Bill Mcgowan, Juliana Silva „Kõnelege meeldejäävalt.“ Kuulajate köitmise kunst

Klemens-Augustinus Kasemaa „Valmisolek vastupanuks“ I osa (tänasest D-hetkeni)

Väike Myy „Vanaema ellujäämisõpetus“

Ja välja on antud tänavune Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind, mille pälvis Andrus Kivirähk teosega "Eesti rahva uued jutud".

Palju õnne!

Uued raamatud Luua Metsanduskooli raamatukogus: detsember 2025 + jõulukink

Luua Metsanduskool sai haruldase jõulukingi - folklorist Mall Hiiemäe kinkis meile tema perekonnale kuulunud ajakirja "Eesti Mets" kõik ennesõjaaegsed köidetud aastakäigud esimesest numbrist alates.

Aitäh, Mall!

Oma seos ajakirjaga on ka Luua Metsanduskoolil - meie vilistlane Kristiina Viiron oli ajakirja peatoimetaja aastatel 2016-2020. Ka on Kristiina koos Katrin Uurmaniga raamatu "Nutikas aed" (Pegasus 2015) autor.

Kui juba kooliga seotud raamatute tutvustamiseks läks, siis mõned autorid ja raamatud on veel.

Endise õpetaja Vello Kepparti raamatuid olen juba tutvustanud, aga üks ei sobitunud metsanduslike raamatute ritta: "Keskkonnakaitse. Jäätmekäitlus" (Argo 2011).

Kõige värskem üllitis on aga matkajuhi eriala vilistlase Klemens-Augustinus Kasemaa "Valmisolek vastupanuks. I osa" (MTÜ Vaiga Reservväelaste Laskespordiklubi 2025). 

Nagu näha, on sellele lisa oodata.

Raamatukokku jõudis ka viimane tänavune raamatutellimus. 

Nimekiri ka:

Martin Judanov "Üheotsapilet ei ole puhkus"

Jo Nesbø "Hunditund"

Kristi Küppar "Viimane lusikas"

"Nelja aastaaja aed"

Martin Algus "Midagi tõelist"

"Puidutöötlemise õpik"

Megan Ashley Smith "Sotsiaalsest ärevusest vabaks"

Jaan Aru "Aju vabadus"

"Uus maailma atlas"

Raamatuaasta tähestikunäitus: T - nagu tõlkekirjandus

Vahetasime täna jälle näitust ja nüüd on meil siis T-täht ja sellega seoses tõlkekirjandus. 

Kuna me otsustasime tõlkekirjandusest keskenduda just ilukirjandusele, siis ka seekordsel kooli ja raamatu seoste kajastamisel vaatame kooli töötajaid ja vilistlasi, kes on kätt proovinud ilukirjandusega. 

Kõige loogilisem on alustada luulega. Antti Kirbi (1965. aasta vilistlane Tiit Birkan) on avaldanud luulekogud "Teri aja liivakellast" (2003) ja "Siinpool Soome lahte" (2017)

Ka on tema sulest ilmunud proosakogumik "Rahutud laaned" (Hotpress 2009).

Luual on õppinud luuletaja Ivar Sild, kellel jäi paraku lõpuks kool ikkagi lõpetamata, tema esimene luulekogu "Valimata luulet" ilmus Jõgevamaa Metsaseltsi kirjastamisel 1996, kui Ivar oli Luua õpilane.

Heino Viik, kes lõpetas matkajuhi eriala 2023. aastal on avaldanud raamatud "Kuidas mitte olla loll" (Pegasus 2021) ja "Kõik võib veel hästi minna" (Varrak 2021).

Ka Pille Maffucci on värselt lõpetanud matkajuhi eriala. Temalgi on ette näidata mitu raamatut, mis eriti hästi passivad just tõlke kategooriasse. Pille tegeleb nimelt kakskeelsete raamatutega, eesti keele kui võõrkeele õpetamisega. Tema tõlkimisel on ilmunud Julia Kalenda kakskeelsete lasteluuletuste kogu "Lasteaia saladused" (Eesti keele maja 2021) ja koos Marta Dolgaševiga "Lõpuks leidsin sind" (Integratsiooni sihtasutus 2024).

Ja eks tuleb tunnistada, et ka mina olen lisaks õpetajaametile nii tõlkija kui luuletaja ja kirjanik. Lühiduse huvides ei hakka pilte ja nimekirju lisama, piisab numbritest: 8 luulekogu; 2 lasteraamatut; 7 ulmeraamatut, 10 tõlkeraamatut. 

Raamatuaasta tähestikunäitus: S nagu sõnastik + kool ja raamat + uued raamatud Luua raamatukogus

Oleme jõudnud tähestikunäitusega S-täheni. Sõnastik. 

Sõnastik ei tähenda ainult erinevate keelete sõnaraamatuid. Teid võib üllatada, kui palju erinevaid sõnastikke meil on - õigekeelsussõnaraamat, võõrsõnade leksikon, etümoloogiasõnaraamat, sünonüümisõnastik, ametniku soovitussõnastik, eesti keele seletav sõnaraamat, assotsiatsioonisõnastik... Kõikvõimalikud eriala- ja oskussõnastikud sinna otsa. Eks visake pilk peale!

Meie näitusel on näiteks väljas ka aastast 1925 pärinev "Metsanduslised oskussõnad".

Sõnastikke on teinud ka kooliga seotud inimesed. Heino Untera (õpetas aastatel 1958-1993) on koostanud "Vene-eesti metsakasutuse sõnaraamatu" (Valgus 1986).

Ja Valdi Reinas (õpetas aastatel 1997-2004) "Metsa- ja puiduerialade inglise-eesti ja eesti-inglise sõnastiku" (Metsatark 2002).

***

Vahepeal on meie raamatukokku saabunud ka hulk uusi raamatuid. Sõnastikke nende hulgas küll polnud, aga eelmise tähe - reisiraamatu - esindajaid küll.

Nimekiri ka:

Evelin Alliksaar „Silm silma, hammas hamba vastu“

Eesti muinasjutud III. Novellmuinasjutud

Mudlum „Nööpidest ja muust häbiväärsest“

Piret Raud „Keedetud hirvede aeg“

Berit Sootak „Karulõks“

Rene Satsi „Minu Tai. Turistist sirgub inimene“

Ahto Raudoja „Eesti ja vene vahel - minu lood Petserimaalt“

Peep Veedla „Eesti metsalindude taskugiid“

Mart Juur „Eesti popmuusika täielik leksikon“

Juhan Maiste „Eesti mõisad ja lossid III. Aadlikultuuri seitse aastasada“

Jaak Juske „Eesti põnevad legendid ja pärimused“

Hanno Ojalo, Mati Õun „Eestlased, rüütlid ja ristisõdijad. Muistne vabadus võitlus“

Raamatuaasta tähestik: R - Reisikiri

Meie raamatuaasta tähesti on jõudnud R-täheni, ehk siis väljapanekus on reisikirjad.

Tung reisida on inimesi alati saatnud. Kas see kihk tuikab me veres ajast, mil me kõik veel nomaadidena mööda maailma rändasime? Kes teab? Aga reisiraamatuid on ikka loetud, et kasvõi mõttes sattuda sinna, kuhu päriselt ei pääse. Juba 1848-49 ilmus Kreutzwaldi toimetatud ajakirjana "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on", millelt laenas omakorda nime nõuka-ajal populaarne sari "Maailm ja mõnda". Praegu naudib lugejamenu Epp Petrone kirjastuse "Minu"-sari. Ka meie kirjanikud on olnud kõvad reisijad (Friedebert Tuglas "Reisikirjad"; Johannes Semper "Reisikirjad"; Eduard Vilde "Reisikirjeldused", "Mööda maad ja merd"; Lennart Meri "Kobrade ja karakurtide jälgedes", "Laevapoisid rohelisel ookeanil", "Tulemägede maale", "Virmaliste väraval"). Reisimine võib olla ka ilukirjanduse kandev telg (Arvo Valton "Arvid Silberi maailmareis").

Ja nagu ikka koos uue tähega meie raamatutähestikus, tutvustame temaatikaga rohkem või vähem haakuvaid raamatuid, mis on ilmunud Luua Metsanduskooliga seotud inimeste sulest. Kuna meil on terve erilala, mis kaudselt kuulub samasse valdkonda - endise nimega loodusretke juht, nüüd matkajuht, siis alustamegi selle eriala vilistlastega. 2017 lõpetas Susan Luitsalu, kelle sulest on ilmunud kaks "Minu"-sarja raamatut. "Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära".

Ja "Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles".

Lisaks on Susan kirjutanud ka raamatud "Ka naabrid nutavad" ja "Küsimused kõikidele vastustele".

Tänavune vilistlane Ena Mets on kirjutanud raamatu "Ülestähendusi Montmartre´i mäelt. Elu ja imede pandeemia".

Veel on ta avaldanud raamatu "Naeratava kuu inimesed".

Ma ise olen Luua Metsanduskooli õpetajana pannud kokku "Loodusretke juhi ABC".

Niipalju siis praegu reisimisest.

***

Vahepeal on omaniku leidnud ka üks kirjandusauhind. Alates 2007. aastast annab hõimurahvaste programmi juhtkomisjon välja kirjandusauhinda, et tunnustada omariikluseta hõimurahvaste omakeelsete kirjandusteoste autoreid ja tõlkijaid. Tänavu pälvis hõimurahvaste kirjanduspreemia dramaturg ja lavastaja Aare Toikka lavateose "Kullervo" eest.

Hõimurahvaste programmi juhtkomisjon kuulutas kirjandusauhinna laureaadid välja 1. novembril, mis on udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi mälestuspäev. 

Raamatuaasta tähestikunäitus: P nagu puu ja puit + uued raamatud meie raamatukogus

Meie tähestukunäitus on jõudnud P-täheni. Mis muud ikka kui puu ja puit nagu metsanduskoolile kohane. 

Ja loomulikult on ka meie endised õpetajad-õpilased selle temaatikaga seonduvaid raamatuid kirjutanud. 

Heino Untera, kes oli õpetaja aastatel 1958-1993, on autoriks nii raamatule "Puidurikked" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1984), kui ka "Puidumäärajale" (Eesti Põllumajanduse Infokeskus, 1990).

Ivar Sibul, kes õppis Luual aastatel 1991-1993, on välja andnud nii raamatu "Maarjakask ja selle kasvatamine" (Eesti Põllumajandusülikool 2000) kui mahuka "Väike puidualbum" (Eesti Metsaselts 2009).

Tõnu Eller, kes on metsanduskoolis õpetanud alates aastast 1992, on kirjutanud juhendmaterjali "Ümarpuidusortimendid ja optimaalne järkamine" (2005 ja SA Erametsakeskus 2015)

Kool on välja andnud ka "Luua puukooli ilupuude ja -põõsaste nimestiku" (Eesti NSV Põllumajanduse ministeerium 1969).

Aga lisaks vanadele ja kooli enda loodud raamatutele tuleb raamatukokku ka aiva uusi. Järgnevalt loetelu oktoobri uuekestest:

Ülar Allas „Eesti looduse kõige-kõigemad. Esimene osa“

Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud“

William Golding „Kärbeste jumal“

Jojo Moyes „Me kõik elame siin“

Hugo Vaher „Nutivaba“

Heli Künnapas „September“

Söödav linn 2. 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“

Evelin Alliksaar, Silja Kerge „Vaga vesi, sügav põhi“

Laura Evisalu „Õiged mehed“

Ja kui juba puiseks kisub, siis olgu ka virtuaalkülalise intervjuud puu nimedega kirjanike päralt - sel kolmapäeval Asko Künnap ja neljapäeval Carolina Pihelgas ning järgmisel kolmapäeval Imbi Paju. Ja reedel tuleb tutvustamisele Arne Merilaid "Puuinimesed".

Eesti raamatu päev: vanimad raamatud meie kogus

23. oktoober on traditsiooniliselt Eesti raamatu päev. Kuna Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing kutsus selle päeva puhul üles otsima kogu kõige vanemat eestikeelset raamatut, siis tänane postitus ongi pühendatud Luua Metsanduskooli raamatukogu vanimale raamatule, millele pakub seltsi minu isiklikus kogus olev vanim raamat. 

Teadaolevalt on kooli raamatukogu auväärseimaid vanureid kaks: Jakob Mändmetsa (1871 – 1930) jutukogu „Õitseliste jutud“, mille andis 1901. aastal välja Jakob Ploompuu kirjastus Tallinnas. Raamat on õhuke, 112 lehekülge, ja sisaldab kuut juttu.

„Rikast fantaasiat ja peenikest loodusetundmist ja -armastust leiame „Õitseliste jutukestest"“, kirjutab kirjanduskriitik Anton Jürgenstein 1921. aastal Mändmetsa 50. sünnipäeva puhul Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandes „Eesti kirjandus“. Ka kasutab ta Mändmetsast rääkides sõnu „õitsev fantaasia ja tõsine sügav tundeilm“ ning „suur luulerikkus“.

Teine sama vana raamat on erialane: "Praktikaline öpetus metsawahtidele metsaga ümberkäimiseks, jahi- ning mõne tähtsa metsaseaduse punktidega ja kubiktabellidega. Kirjapannud E. Treumann. Tallinnas 1901. Trükitud E. Treumann´i kuluga."

Muu hulgas on seal järgmine "ametijuhend":

Juhatuseks metsa wahtidele.

1.      Metsawahi amet nõuab kõikumata täielist tahtmist ning suurt lōpmata truudust. Sellepärast ei tohita mitte omale ettekirjutatud seadusest karwa wäärtgi kõrwale minna ehk mingisugust asja täitmata jätta. Tema ei tohi mitte oma kasu, sõpruse ega wihawaenu peale waadata, kartust ega kättemaksmist ega kõige wähemat halba omadust olla ega mingi wiisil oma kohuse täitmises ülesse näidata. Tema peab kõik metsas ettetulewad kahjud ilma suurendamata ja salgamata ülesse andma.

2.      Ülem metsatalitaja on tema kõige lähem ülem, kelle sõna ta nimelt peab kuulma. Tema käest peab ta alati nõuu küsima ja otsima, ja kõik juhtumised, olgu see kõige wähem asi, teada andma; temaga peab ta kõik oma seadused oma walitsuse jaos läbi rääkima ning alati käsikäes käima. Sest ta ülem saab igal ajal tale sõna ja teoga abiks olema.

3.      Kui juhtub miskisuguseid rutulisi juhtumisi, siis tohib metsa waht ilma nõuu küsimata ise tegew olla ja otsustada, mis tal tarvis teha tuleb. Aga peale seda siis kohe ruttu oma ülemale teatust andma. Juhtumise korral on rutuline asja talitus: keelataw jahi pidamine, metsa wargus, ning metsa põlemine.

4.      Metsawaht peab iga oma jäuskonna tööd juhatama ning wastutama, et töö korrapäraline on, ja kõige esimese ise juhatama, nagu istutamise tööd ja kudas aasta läbi tööd tuleb teha, nõnda kui puude märkimine, walmis tegemine, raismiku üles wõtmine, peab wastutama selle eest, et puu raiujad kõiki seaduseid peawad pidama. Kõige pealt wastutab ta iga seadusewastalist tegu, mis töös ette tuleb.

5.      Niisama peab metsawaht tehtud tööde üle walwama, ja lõik istandused, noorendus-raiumised, ning kõik mis tema jäuskonnas ette tuleb.

6.      Metsa ning jahi õiguse kaitsmine on tema hoole all, kõik kahjud mis saavad tehtud, tuleb õigel wiisil ülesse anda ja kurja tegijaid hoolega taga otsida.

7.      Metsa waht peab püüdma oma jäuskonda põhjalikult tundma õppida, kõik piired heasti teadma, ning naabruses elutsewa rahwa ise loomu ning ametid tundma ja wähemad osakonnad, mis talu rahwa ehk ka teiste metsa omanikude metsade sees on, ja tähele panema mis numbri all iga wähem jägu seisab. Mis kuivaks laskmata sood ja rabad on, seal wee jooksu tähele panema, jõgesid ja kõiki jookswat wett, sellepärast kui kuivaks tahetakse lasta, et siis õigeid teateid ja juhatusi selleks wõib anda.

8.      Metsawaht peab teadma alati kui palju tema jäuskonnas valmis tehtud puid on, ta peab selgesti teadma puusaaja puud ja ärawedamise termini tundma; peab ladu platsil weo ülewalwama ning juhhatama, nõnda et kõik töö wäga hõlpsasti sünnib, et miski asi rikutud ei saa. Nagu kasvaw mets, valmis puud, tarvitawad teed j. n. e. Ja seda nägema, et ladumise platsil riidad heasti lautud saavad. Ja kõik puude, ja palkide parwetamine seisab kõik metsawahi ülewaatamise ja toimetuse all, kui see küll niisuguste inimeste toimetada on antud, kes selle eest wastutab.

9.      Metsawaht peab kõik tähele panema mis metsale kasu ehk kahju toob, ja kõik puu ostjate õiguslised soowid, mis nemad awaldawad. Puude walmis tegemine laiendab puude müümist.

10.  Ilma tunnistusteta ei tohi mitte puid ega miski metsas olewat produktisi wälja anda, ehk ta küll weikene peaks olema, ei omas teenistuses olijale, ega ka wõerale.

11.  Kõik puu raiujad seisawad metsawahi ülewaatuse all, miski seaduse wastast asja ei tohi ta sallida, seda peab kõik ülesse andma. Salaja peab ta püüdma puu raiujate üle walwata ja halwad nende hulgast ära tundma õppima, et need wõiksid ette poole lahtilastud saada. Peab selle eest muret pidama, et metsa tööliste kontrahis määratud aeg põllutöös õigel ajal peetud saab ja seda õieti peawad ning täidawad ja ehituste üle walwama ja nende korda silmas pidama.

12.  Oma kaubeldud palga ehk teiste tasumiste kõrval, ei tohi metsawaht mingit sissetulekut oma lubaga enesele muretseda. Ei mingisuguse tingimiste all ei tohi mitte metsawaht, kingitusi wastu wõtta, nendelt kes tema teenistuses on, ehk kellest arwata, et ta sellest kasu püüab saada, ehk oma käsu alustelt.

13.  Metsawaht peab püüdma kõiki oma tervet töö jõudu oma kohuste täitmiseks tarvitada; ei tohi mingit kõrvalist ametit pidada, ega neist osa wõtta; nõnda sama ka kõik need kes temaga koos elawad.

14.  Ilma lubata ei tohi jäuskonnast, kodunt ära minna ja igapäew oma jäuskonna läbi käima, kui tarwis siis ka öösel järele waatama. Kui järele waatamine kas haiguse ehk mingi muu põhja peal takistatud saab, siis peab sellest teadustama oma kõige lähema ülemale.

15.  See mees, kes kõik juhatused täiel mõõdul ning truuwisti peab, wõib end alles tubliks metsawahiks kiita, ning teenib omale sellega lugu pidamist ning usaldust. Sest metsa wahti amet on raske pidada ja nõuab palju wastutamist, tahab kindlat waimu ja keha jõudu, ning tublit iseloomu.

See kes truuisti oma ametit peab, ei jää mitte tähele panemata ega waewatasumata; nõnda saavad selle wastu truudusetu olek ja hooltus laidetud, wale ja wastupanemine ilma armuta trahwitud.

Minu raamatute hulgast on vanim aga veel 20 aastat varem ilmunud „Eesti Ma rahwa Laulo-ramat“, Tallinnas, trükkitud Eestima sinodi kirjade, kullo ja warraga. 1881.

Tekst tiitellehe pöördel: „Gegen den unveränderten Wiederabtruck des "Eesti Ma rahwa Laulo-Ramat" ist won Seiten des Estländischen Evangelisch-Lutherischen Consistorii nichts einzuwenden“, mille on 4. juulil 1881. aastal alla kirjutanud konsistooriumi assessor A. von Rosen, kõlab tõlkes: „Eesti Evangeelsel-Luterlikul Konsistooriumil ei ole "Eesti Ma rahwa Laulo-Ramatu" muutmata kordustrükile vastuväiteid“. Ja juba järgmisel päeval, 5. juulil, on saadud ka vene keiserliku tsensuuri luba.

Kuidas või mis teid pidi see raamat minuni on jõudnud, ma ei mäleta. Minu vanaisast jäänud raamat see ei tundu olevat, küllap sain selle kusagilt mujalt. 

Raamatuaasta tähestikunäitus: N nagu noortekirjandus + mõned auhinnad

Vahepeal on jagatud kirjandusega seotud auhindu, nii et viskame pilgu peale. 

19. septembril anti Tartus Eesti kirjandusmuuseumis üle tänavune Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja auhind. Tunnustuse pälvis luuletaja, publitsist ja koreograaf Sveta Grigorjeva.

Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja auhinnaga tõstetakse esile kultuurimeedias ilmunud silmapaistvaid kirjutisi ning tele- või raadiosaateid, mis on aidanud kaasa raamatukultuuri ja kirjandusliku loomingu väärtustamisele Eesti ühiskonnas, süvitsi analüüsinud ja mõtestanud eesti keeles ilmuvat kirjasõna ning avardanud Eesti kultuuris ja kirjanduses toimuva mõistmise ajalisi ja ruumilisi piire. Auhinda annavad välja Tartu Kultuurkapital ja Ene Mihkelsoni Selts. Žüriisse kuulusid Marju Lauristin, Arne Merilai, Brita Melts ja Ragne Kõuts-Klemm.

Edvin ja Lembe Hiedeli toimetajaauhinna pälvis tänavu toimetaja Katrin Kern.

Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna eesmärk on juhtida tähelepanu toimetaja olulisele panusele ilukirjandusliku või filosoofilise teksti keelelisel ja sisulisel õnnestumisel ning tõsta esile teenekaid toimetajaid. Auhind antakse pikaajalise, viljaka ja tähelepanuväärse toimetamistöö eest.

2025. aasta auhind anti üle 30. septembril 2025 rahvusvahelise tõlkijate päeva pidulikul tähistamisel Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus. Samas anti üle ka August Sanga nimeline luuletõlke auhind, mille sai tõlkija ja õppejõud Anna Vershik.

..

Palju õnne!

Luua Metsanduskooli raamatuaasta tähestikunäitus jõudis vahepeal aga N täheni. Noortekirjandus niisiis.

Raamatuaasta tähestik: M nagu mets. Kool ja raamat - metsandusraamatud.

Meie raamatuaasta on jõudnud M-täheni. Ja pole valikutki - metsanduskoolis tähistab see täht metsa. 

Vaatamegi sel puhul metsandusraamatuid, mis on kirjutatud koolis töötanud inimeste poolt.

Vello Keppart, Maila Talve ja Uuno Kask on kirjutanud noortele raamatu "Kodumets" (Noortekogu Uus Eesti 1994). Vello õpetas ökoloogia ja keskkonnaga seotud teemasid aastatel 1992-2020. Maila  õpetas eelkõige dendroloogiat ja puuliike 1961-2011 ja Uuno  metsakaitset ja metsakasvatust 1974-2007, oli paar aastat ka õppedirektor.

Vello Keppart on ka "Luua metsa tüpoloogilise õpperaja. Teejuht" (Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium 1981) ja "Luua Metsandusliku õpperaja" (Luua 2004) autor.

Minu sulest on ilmunud samuti eelkõige noortele suunatud raamatud "Metsasõbra käsiraamat" nii eesti kui vene keeles (Halo kirjastus 2006, kordustrükk 2008; vene keeles Halo kirjastus 2007) ja "Tööohutus raietöödel" (Halo kirjastus 2006). 

Jaan Velström (õpetas 1985-2002, oli ka praktikajuhataja ja õppedirektor, lisaks õpetas metsanduslikku seadusandlust) kirjutas raamatu "Metsaomanikule metsandusest" (Työtehoseura 2001) ja koostas raamatu "Metsanduslikud õigusaktid I. Metsavarumine." (Metsatark 1996).

Metsakultuuride õpetaja Aime Oole (õpetas 1974-1999) sulest ilmus "Metsaseemnemajandus ja istutusmaterjalide kasvatamine" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1983) ja "Metsakultuurid ja metsaselektsioon" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1985).

Osvald Pogen (töötas Luual aastatel 1951-1960) kirjutas raamatu "Kuivendatud maade metsastamine" (Eesti NSV Metsanduse ja Looduskaitse Peavalitsus 1963) ja seekordse nimekirja lõpetab Jüri Laasimeri (töötas aastatel 1957-1965) Viktor Masinguga kahasse kirjutatud "Pesitsusvõimaluste loomine kasulikele lindudele" (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Eesti Loodusuurijate Selts 1958).