David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“

David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“. Helios 2024

Ajalooline tõsieluraamat Briti eskaadri merereisist 1740. aastal ümber Hoorni neeme. Esimene kolmandik raamatust annab põhjaliku ettekujutuse tollasest meresõidupraktikast ja laevaelust ning päädib „Wageri“ üksijäämisega ebainimlike tormide ja haiguste meelevalda. Neile, kes tollasest meresõidust vähegi midagi kuulnud ja mereraamatuid lugenud, pole selles kõige midagi totaalselt uut, aga see on hädavajalik sissejuhatus, mõistmaks seda psühholoogilist õhkkonda, millest tõukuvad edasised sündmused, mis on raamatu kirjutamise peamine põhjus.

Autor on teinud meeletu taustatöö, aga lugedes pole seda higilõhna tunda. Lugu kulgeb ladusalt ja romaanile omasesse jutustavasse stiili on sujuvalt pikitud tsitaate laevameeste logidest ja päevikutest, arhiivimaterjale ja väljavõtteid kohtuprotokollidest.

Laevahuku järel algab järgmine vaatus - merehädaliste lootusetu elu. Pinged kuhjuvad, meeste hulgas on kamp selliseid, keda on tavaks viisakalt mässumeelseteks nimetada (tegelikult on see lihtsalt punt kaabakaid, kes ei hooli enam millestki). Anarhia ja kaos võtavad võimust, napilt suudetakse vältida massilist kannibaismi langemist.

Ja lõpuks üleinimlike pingutuste järel täiesti ebatõenäolised pääsemised väikeste päästepaatidega. Ja sellele järgnev Briti mereväekohus, sest pääseti ju eraldi - mässumeelsed ja kaptenile truud -, mis teeb kogu loo veelgi uskumatumaks.

Raamat ei tegele osaliste süüdistamisega, süüdi on impeerium oma jäikade reeglitega. Märgiline on kohtuprotsess, mis kiiresti kõiki rahuldava järelduseni jõuab, sest ainuüksi mässust rääkimine on mereväe jaoks sama ohtlik kui mäss ise. Tsiteerin: „Saarel juhtunut - marodöörlust, vargust, piitsutamisi, mõrvu - puudutavate ümberlükkamatute faktide väljanuhkimine ja dokumenteerimine oleks õõnestanud põhilist väidet, millega Briti impeerium püüdis õigustada teiste rahvaste valitsemist: nimelt et Briti imperiaalsed jõud ja tsivilisatsioon on juba olemuselt ülimuslikud. Et Briti impeeriumi ohvitserid on härrasmehed, mitte jõhkardid.“ Miski ei muutu - ikka ja alati on süsteem hullem kui inimene.

Äärmiselt huvitav lugemine. Esimese asjana paneb mõtlema, kuidas me ise sellises olukorras käituksime, kas suudaksime üldse ellu jääda? Kas jätkuks meelekindlust selle juures ka inimesteks jääda? Seda olukorras, mida on raske isegi ette kujutada. Vaieldamatult oli kõigest sellest eluga läbitulek omamoodi kangelastegu. Jah, mitte kõik tehtud teod ja otsused ei õilistanud tegijaid, aga kes oleme meie, et neid hukka mõista? Suurem osa neist tegutses parima äranägemise järgi ja enamasti vähemalt üritati mõelda üldisest hüvangust. Loomulikult oli ka teistsuguseid tüüpe, aga neid on ju alati. Just see läbilõige ühiskonnast ja inimeste käitumisest teeb selle raamatu huvitavaks.

Julgen soovitada.

Cesar Aira „Tondid“

Cesar Aira „Tondid“. Salv 2024

Täielik hämming ja arusaamatus. Jälle loen erinevate arvustajate juttu suurepärasest lugemiselamusest ja nauditavast lugemisest ja mõtlen, ega me äkki erinevaid raamatuid lugenud. Järjekordne tõestus, et maagiline realism ei ole asi, mida ma nautida suudaks. Näis, kas mõni maagilise realisimi suurteostest suudab sel aastal mu veendumust kõigutada? Ilmselt on asi ikka ka selles, kuidas raamat on kirjutatud. Pessoa „Rahutuse raamat“ meeldis mulle väga, no ikka väga-väga, oli hästi kirjutatud ja huvitav vaatamata sellele, et ei rääkinud suurt millestki.

„Tondid“ oli seevastu tüütu. Hulk tegelasi lõpuni ehitamata majas, kelle sebimine aastavahetusel mulle absoluutselt korda ei läinud, mingid tondid. Ainus lahe koht oli, kui ehitajad oma veinid külma panid. Nimelt torgati need tontide rindkeresse, kus vein siis pudelitest väljus, tontides ringi hakkas käima, jahtudes selle käigus ning väärindudes parimaks Cabernet Sauvignoniks.  Aga seegi oli kuidagi möödaminnes mainitud.

Vaatamata sellele, et raamat on vaid õige veidi paksem kui 100 lk, suutsin lugeda vast esimese kolmandiku. Teise kolmandiku lasin diagonaalis ja kolmandaga end enam piinama ei hakanud. Ei ole paraku minu veregrupile.

Oskar Luts "Tagahoovis"

Oskar Luts „Tagahoovis“. Tänapäev 2024

Pisut kentsakas ja harjumatu tundub esiotsa kirjutamise stiil, kus otsene kõne vaheldub alalõpmata kirjeldavate jätkudega (ilma jutumärkideta kusjuures), mis omakorda võivad muutuda teises isikus kirja pandud kommenteerivateks olukorra kirjeldusteks. 

Näide: "/.../; te ju näete: ta haav jookseb verd. Pean selle kinni siduma."

"Siduge, siduge! Ega meie ei eksita teid."

Aga millist osa siis mõtlevad nemad siin mängida?

Mitte mingisugust osa. Nad juba kaovadki siit. Ega pakugi suuremat lõbu vahtida seda koledat larvi.

Vajuvad oma tuppa, kõnelevad valjusti ja irvitavad nagu põrgulised.

Aga kirjelduste osas pole Lutsule vastast. Tal on terav silm ja oma kaasaegset elu portreteerib ta värvikates detailides ja lopsakalt. Kivirähk märgib oma järelsõnas teraselt, et Lutsul on kaks poolt: "Kevade" Paunvere on kui müütiline Kungla, kus Imelik Vanemuisena kandlelugu lööb; soe ja sõbralik koht; tagahoovis valitseb aga argipäeva sopp ja vasesus. Aga Lutsu suhtumine oma tegelastesse on ikka soe ja poolehoidev. Eriti hästi paistab see välja Villa Hortensia asukate puhul. Pigem on ebameeldivaks kirjutatud majaperemehe Säinase abikaasa – upsakas keskklassi esindaja. No ja Belski, kes on tõbras.

Tragikoomiline on see elu seal tagahoovis, ei teagi kohe, kas naerda või nutta. Vaesusele ja lootusetusele vaatamata elatakse aga sealgi, klaaritakse oma suhtepuntraid küll mahlaka sõna, küll füüsilise vägivalla abil. Jah, eks poliitkorrektsusest on kogu see maailm sama kaugel kui Maa Päikesest, aga mis teha – selline see lihtsa inimese elu tol ajal oli. Ja kas ta praegugi teistsugune on? Selliseid äärmusi ehk enam ei kohta, aga tüpaaže ilmselt küll.

Mulle näib, et seda raamatut lugemata ei saa Lutsust täit pilti. Nii et „Kevade“, „Nukitsamees“, „Kapsapea“ ja „Tagahoovis“ tuleb kõik ikka läbi lugeda, siis on vähemasti Lutsu vundament olemas.

Bora Ćosić „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“

Bora Ćosić „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“. Loomingu Raamatukogu 2024, 14-15.

Järjekordne tõestus, et tutvustusi ja kaanetekste ei saa usaldada. Raamatu kirjeldus kõlas paljulubavalt, aga nagu lugedes selgus, oli kandev sõna „groteskne“.

Hulk seosetuid lauseid, mis pidid vist naljakad olema, aga ei olnud. Kõik see oli pigem tüütu ja mõjus diletantlikult. Ja lugeda oli suht võimatu.

Ja siis loen ma, kuidas seda võrreldakse Švejkiga ja kasutatakse sõnu „hõrk tekst“. Ärge uskuge. Švejk on Švejk, see siin ei ole. Õnneks ei pea ma kuhugi suunas head nägu tegema ja et kriteerium on ainult mu enda maitse, siis saan rahulikult nentida, et mulle ei maitsenud.

Ma võin isegi aru saada autori püüdlustest, valitud stilistilisest võttestikust, kus groteskse teksti varju peidetakse valusaid ja sotsialistliku Jugoslaavia võimu naeruvääristavaid killukesi, aga see ei tähenda, et ma seda nautida suutsin.

Lugeda omal vastutusel.