Täna vastab küsimustele näitleja ja luuletaja Merle Jääger ehk Merca. Foto on tehtud Pantokraatori plaadiesitlusel Tartus, kus bänd meid mõlemaid sõnade autorina pildile kutsus (autor Heikki Leis).
Eestikeelne
raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab?
Eks ikka aukartust tekitab, aga
ehk on kirjasõna ilmumisest olulisem kirja mõistmine! Suurbritannias näiteks
hakati kõigile elanikegruppidele kirjaoskust jagama alles pärast II Ilmasõda.
Punased tulid ka Baltimaadesse "kirjaoskamatust likvideerima" ja jäid jänni...
Kui
oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Raamatul on lõhn, on kaal... Sa
saad seda lugeda nii peldikus, bussis kui pargipingil! Kas pole imeline! Raamat
võib olla kui lemmikoom, mida mõnuga silitada. Keel on me juured, meie olemus,
meie mänguvõimalus. Teised ju meie keeles mängida ei saa!
Juhan Liivile omistatakse
lause: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Mäletan su luuletust „Kus
te meid surute? Meri on ees!“ Kuidas sulle tundub, kas liiga palju seda, mis
oli ju alles äsja, kipub juba unustuse hõlma vajuma?
Ka sõnad tolmuvad. Kirjutan seto
keeles kah ning pühin sõnult tolmu. Kas neid vahtselt tarvitama nakatas,
tiiä-i, aga tähtis on teada anda, et nad on olemas! Mul on sõnadega oma suhe:
püüan leida võimalikult täpset terminit, soovitavalt omakeelset.
Soovita ühte eesti autori
raamatut.
Rudlf Sirge "Tulukesed
luhal". Lõppu ei pea lugema, aga see on ikkagi Tartu ajalugu. Paljud
sündmused on võetud tollasest elust, ka mitmeid persoone võib ära tunda.
Pealegi oli Sirge hea karakterite ja õhustiku kujundaja. Nuusutage Ülejõe agulihõngu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar