Keanu Reeves, China Mieville „Mujalmaa raamat“

Keanu Reeves, China Mieville „Mujalmaa raamat“. Pilgrim 2025

See raamat suutis mind üllatada. Ootasin tagakaane kirjelduse põhjal sirgjoonelist madinat, täis verd ja soolikaid. Ikkagi berserk ju. Noh, eks neid soolikaid ja verd ju oli ka, aga pigem nagu „kõrvalsaadusena“. Raamat osutus meeldivalt kihiliseks ja peamine rõhuasetus oli hoopiski eksistentsiaalsel poolel. Noh, selle kihilisuse üle on juba jõutud halada, et kaootiline ja nagu udus sobramine. Aga kuulge, moodsad romaanid ongi sellised. Fragmentaarsed. Ja ajule teeb säändne asi ainult head, hallidel ajurakukestel peab ka tööd olema.

Näib tõesti, et algus on rabe, kes on kes, mis toimub, ei saa sotti. Aga kõik on teadlikult nii üles ehitatud, infot tilgub jupikaupa, erinevast vaatenurgast, ja märkamatult leiad end loosse mässituna. Ühest küljest tundub, et midagi uut siin ei ole – peategelase eneseotsing ja soovid oleks nagu kõik kusagil kohatud. Surelikkuse ihalus meenub Silverbergi ja Asimovi „Positroonilisest inimesest“, lõputu eluga kaasnev elutüdimus vampiirilugudest, elluärkamist/taassündi on samuti kasutatud, näpuotsaga Frankensteini koletist, sigakoerad ja elupaagid tõid silme ette „Resident Evili“ filmid jne. Ometi on need teemad suudetud paeluvalt kokku sulatada nauditavaks tervikuks, ilma et need sarnasused häirima jääks.

Peategelane on oma elueaga vist konkurentsitult üks pikaealisemaid tegelasi üldse, mis õigustab ta resigneerumist, ükskõiksust ja teatud tüdimust, mis on üsna usutavaks suudetud kirjutada. Samas säilub lugedes pinge, küsimused jäävad, saladus ja vastasseis on olemas. Kui on tegu surematusega, on  loomulikult mängus ka sektid ja salaühingud, sõjavägi üritab salastatud projekti raames luua surematuid sõdureid (muuks neil ju klišeelikult fantaasiat ei jätku). Ometi on romaanis ka sügavamaid hoovusi.

Umbes kahe kolmandiku peal hakkas mind huvitama, et kuhu see lugu küll välja jõuab, kuidas see lahendatakse. Kartus, et lõpp võib pettumuse valmistada.

Pettumust ei tulnud. Mulle meeldis. Ma ütleksin, et kõvasti rohkem kui nii paljudki ulmekad, mida ma hiljuti lugenud olen. Ja väikese toreda finessina mainib peategelane, et üks ta „tagasitulekutest“ toimus Kaali kraatris. Nummi.

Ja kui Kaali kraatrist juba juttu tuli, siis see siga... Külla ma mõtlesin, et mis värk, ma ju olen sellest sea tähtsusest mütoloogias ja usundiloos lugenud. Muidugi – „Hõbevalge“! Lennart Meri. Ja kes oleks osanud arvata, et Keanust ja Lennart Merist tuleb koos rääkida Heh!

Jack Vance „Draakonite isandad“

Jack Vance „Draakonite isandad“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 78, 2025

Vance nimi toob kohe meelde lühiromaani „Kuukoi“, mis oli tõeline maiuspala ja sai 2006. aastal eesti ulmelugejatelt ka Stalkeri auhinna parima tõlkejutustuse ja lühiromaani kategoorias. Loos kirjeldati võõrtsivilisatsiooni, õigemini selle kultuuri, mis on nii teistmoodi, et inimestel pole lihtne seda mõista. Just seda võõraste kultuuride toimimise kirjeldamist peetakse Vance´i tugevuseks. Sestap oli ootus lugemise alustamisel kõrge. Tuleb tunnistada, et vähemalt esimene selle raamatu lugu – „Draakonite isandad“ –, läks minu jaoks ses mõttes lati alt läbi. Jah, need võõrikud ja arusaamatud kultuurid olid siin olemas, aga kuidagi tagaplaanil. Esiplaanil oli pigem tempokas madin ja see osutub loo enda seisukohast pigem nõrkuseks. Kuidagi rabe ja rabistav on kõik, kusagil on kosmilises kolkas elavad viimased inimkonna riismed, kes on langenud tagasi feodaalajastu tasemele, on mingid sõjadraakonid, tegelikult tulnukrassi alistatud esindajad. Ja aeg-ajalt saabuvad kosmosest nende suguvennad, kes omakorda kasutavad sõjapidamisel alistatud inimesi. Ja siis veel preestrid. Preestrite kultuur ja tulnukate, nende algsete, kultuur on siin teistsugustele alustele seatud, aga seda on loos natuke liiga vähe, eriti tulnukate oma. Preestrite liin tundub isegi põnevam. Samas on kõige lahedam kultuuriline vastuolu siiski tulnukatega. Kui ports „kõrgestisündinuid“ inimeste poolt vangi võetakse, saadavad nad sõnumitooja, kes nõuab vangide vabastamist, sest nende mittevabastamine on "mõeldamatu, möödapääsmatu ja ebaregulaarne", see lõhub Universumi mustrit. Nende silmis tuleb sündmusi lihvida selliseks, et need sobituksid mustrisse ja nad ei suuda isegi aru saada sellest, et näiteks inimestel võivad olla  teistsugused seisukohad. Kui nad pikalt saadetakse, jookseb neil juhe kokku ja asi lõpeb nende jaoks ainuvõimaliku järeldusega, et kui „kõrgestisündinute“ mittevabastamine ei mahu mustrisse, vange aga ei vabastatud, järelikult olid nad midagi muud kui „kõrgestisündinud“. Sündmused sobitati mustrile vastavaks ja kõik on jälle korras. Täiesti imeline mõttekäik!

„Imetegijad“ on pisut isegi huvitavam, segades maagiat, mida nimetatakse ratsionaalseks teadmiseks ja unustusehõlma vajunud teadust, mida peetakse imedeks. Ka siin on konflikt inimeste ja planeedi algsete asukate vahel. „Viimane linnus“ on pisut liiga visandlik, eriti võõrliikide ja nomaadide olemuse seisukohast, kuigi erinevaid liike on just siin kõige enam.

Kõik lood selles kogumikus on lood hääbumisest, kuigi kõigi lõpus on vähemalt lootus muutusele, isegi kui see ei tähenda veel uut algust. Ja kõik kolm lugu on vaatamata sõdadele, lahingutele, mässudele siiski põhiolemuselt filosoofilise alatooniga, kandes peamiselt sõnumit, et rahulolu, mis kivineb üleolekutundest kasvanud ülbuseks, tapab, edasi aga viib uudishimu, avatud meel ja ebakonventsionaalne mõtlemine. Miski jäi mind isiklikult siiski häirima ja „Kuukoile“ võrdväärset lugemiselamust ma ei saanud, aga eesti fännid hääletasid nimiloo sel aastal Stalkeri auhinna vääriliseks.

Roger Zelazny „Surnute saar“.

Roger Zelazny „Surnute saar“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 80, 2025

See ei ole ülemäära paks raamat, aga see on tihe. See oli esimene mõte, mis tuli, kui jäin mõtlema, mida „Surnute saare“ kohta kirjutada. Üsna tüüpiliselt enda kohta ei ava Zelazny suurt midagi, lugu läheb lihtsalt käima ja sa pead ennast sinna sisse lugema. Maailm asetub oma kohale tükike tükikese järel ja ühtki tagasipõiget taustade avamiseks ei tehta enne kui viimases hädas. Kuna mängus on ka võõrrassi religioosse kaldega tseremooniad, tuleb lugejal kaasa mõelda ja aidata autoril maailma konstrueerida. Samas on see kõik nii osavalt tehtud, et lugeja ei jää hätta ja lugemist see ei häiri.

Just see maailma konstrueerimine, selle loomise jumalik võime, on Zelazny loomingus tihti kesksel kohal. Nii on terves Amberi sarjas ja nii on ka „Surnute saares“. Ka Zelazny ise loob maailmu, on oma maailmade jumal. Tuleb tunnistada, et see tuleb tal hästi välja. Lugeda on põnev, on näpuotsaga filosoofiat, on teod ja tagajärjed, vastutus, kõik see mahub aga peadpööritavate sündmuste vahele kenasti ära ilma tempot aeglustamata või kunstlikeks kõrvalepõigeteks muutumata.

Väga tänuväärt lisandus Zelazny eestikeelsesse avaldamisnimekirja. Huvitaval kombel on ta muutunud üheks meie ulmelugejate lemmikuks ja näib, et igati õigustatult.

Alfred Bester „Lammutatud mees“

Alfred Bester „Lammutatud mees“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 79, 2025

Nagu järelsõnas mainitakse, on Bester ebatüüpiline suurmeister ja ulmeklassik, kes on oma koha pälvinud kõigest kahe romaani (kokku kirjutas ta küll mõned veel) ja peotäie juttudega. Need kaks klassikaliseks saanud romaani (lisaks „Lammutatud mehele“ ka „Tiiger! Tiiger!“ Varrak 2010) tegelevad mõlemad inimese (para)psühholoogiliste võimetega. „Tiiger! Tiiger!“ teleportatsiooniga, „Lammutatud mees“ telepaatiaga. Neil telepaatidel (keda eestikeelses tõlkes nimetakase kelmika kahemõttelisusege piilujateks) on omamoodi hierarhia ja nad suudavad vastavalt tasemele lugeda mõtteid/teadvust/alateadvust). Huvitaval kombel pole ajahammas seda romaani eriti palju räsinud. Küllap seepärast, et kesksel kohal pole mitte tehniline butafooria, vaid inimvõimed ja -suhted. Kõige anakronistlikumalt mõjubki „Lammutatud mehes“ perfokaarte neelav hiiglaslik arvuti. Samas see telepaatide maailma reeglistik, mis sündmustiku käigus lahti rullub, on huvitav ja värske.

Seda raamatut on korduvalt kirjeldatud ulmelise krimiloona, mis pole päris õige ja peletab osa lugejaid, kellele krimi ei meeldi, kohe eemale. Ei, see ei ole krimilugu. Vähemalt mitte selle klassikalises tähenduses. Mõrvaga on tegu, seda küll, aga puudub see salapära ja loo lahtiharutamine, et kes tegi. Mõrvar on algusest peale teada, me jälgime pigem, kuidas ta seda plaanib, sest maailmas, kus on erineva tasemega mõtetelugejad, ei saa mõrva ju varjata. Ei enne, ei pärast. Seetõttu mõrvasid praktiliselt ei olegi.

Ei, pigem on see raamat põnevuslugu. Tempo on pöörane, üritatakse üksteist üle mängida, sest uurija ju teab, kes tegi, aga tõendamisega on keeruline. Ja eelkõige on küsimus „miks?“. Ja kogu aeg on taustal veel midagi, see arusaamatu teine liin, peategelase foobia. Loomulikult saavad  lõpus kõik osad kokku, kõik leiab lahenduse.

Kui olete raamatu läbi lugenud, võtke ja lugege uuesti üle sissejuhatav lõik leheküljel 7 ja lõpulõik leheküljel 249. Besteri ambitsioon näib olevat allegooria. Mõistujutt ambitsioonidest, mis piirnevad hullusega, ta lahkab megalomaaniat, suurushullustust, mis vormib diktaatoreid. Ulme on ainult vorm, vahend, see on nagu omamoodi muinasjutt, millega läbi ajaloo on midagi olulist püütud edasi anda.

Kui ma neid kahte romaani kunagi vene keeles lugesin, meeldis „Tiiger! Tiiger!“ mulle rohkem. Nüüd uuesti eesti keeles üle lugedes olen üsna veendunud, et „Lammutatud mees“ on oluliselt parem raamat.

Larry Niven „Neutrontäht“

Larry Niven „Neutrontäht“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 81, 2026

Mingil tabamatul moel meenutas see raamat mulle George R. R. Martini „Haviland Tufi reise“ („Orpheuse raamatukogu“ nr 46). Peategelane on samasugune segu piloodist, seiklejast ja avantüristist. Kusjuures nii „seikleja“ kui „avantürist“ on mõlemad viisakamad versioonid sullerist.

Teine sarnasus on vormis. Kui Martin määratleb oma „Haviland Tufi reise“ romaanina juttudes, siis Niveni „Neutrontäht“ läheb veel sammukes edasi ja üritab ka ülesehituslikult jutte üle kogumiku laiali laotatud raamjutustuse abil tervikuks siduda. See õnnestub üsna kenasti. Lugeda on huvitav. Kuigi tegu pole krimikirjandusega, on autor sealt laenanud põhimõtte – igal jutul on oma saladus, mida peategelane peab lahendama hakkama. Iga uus saladus on astme võrra keerulisem ja suurem, peategelase elu ja tervis on alalõpmata ohus. Naljakas, et just see on samal ajal ka raamatu nõrkuseks. Mingil hetkel hakkavad lood mälus sassi minema. 

Suur pluss on see, et autor on selle kõik raaminud astronoomia ja füüsikaga, mitte ei mõtle ise reegleid välja. Samas – tulnukliigid on vägagi fantastilised, nii et moodustub omalaadne segu usutavast füüsikast ja täiesti pöörasest fantaasiast. Lugeda on igal juhul põnev. 

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“. Fantaasia 2025

Ballard on äärmiselt omanäoline autor. Tema ideed on eriskummalised, kohati tavatud isegi ulmekirjanduse skaalal. Näib, et teda paelub aja ja reaalsuse teema, lagunemine ja kaos. Samas valib ta lähenemisnurki nii, et välja kukub pigem arutlus teemal, „mis oleks kui“, üldse mitte alati selge narratiivne tegevustik, mis viib loogilise lõpplahenduseni.

Näiteks „Ülekoormatud mees“. Mis see on? Ühest küljest see peaaegu nagu polegi ulme. Psühholoogiline ... mis? Realism ju ka kindlasti mitte. Mis siis? Hõllandus, kujutluspilt, mõttemäng? Sellele on raske nime anda.

Või „Vahitornid“ – üks masendavamaid lugusid selles kogumikus. Vaieldamatult meisterlik, aga neetult häiriv. Eriti lõpp.

„Aja aed“ on selles kogus üks mu lemmikuid (ja ühtlasi ka Ballardi loomingust üldse, nii palju kui ma seda lugenud olen). Lüüriline, nostalgiline, nukker. Ilus. Ja sellele sekundeerib „Liivast puur“ – omamoodi ülev, kuigi samuti hääbumise ilust kantud jutt.

Mingisugune lootusetuse alatoon jääb kõlama sellest raamatust. Entroopia võimutseb ja ükskõik, mida me ka ette ei võtaks, kõik on tühi vaev ja vaimu närimine. Näib, et meil inimkonnana ei olegi lootust. Ja samas – pea igas jutus on vähemasti üks tegelane, kes on moel või teisel valmis süsteemile mitte alluma. Kõige kiuste. Ja veel üks ühendav teema näib olevat kontroll. Kõige enam paistab see välja „Vahitornides“, „Chronopolises“ ja loos „Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile“, mõnevõrra vähem „Liivast puuris“, aga isegi „Ülekoormatud mehes“ on sellest märke.

Igal juhul tipptase nii ulme kui lihtsalt hea kirjanduse vaatenurgast.

Clarke ja Baxter "Ajaodüsseia" triloogia

Raamatuaasta on küll läbi, aga ma otsustasin lugemismuljete jagamist siiski jõudumööda jätkata. Mingit kindlat graafikut ei luba, küll aga on plaanis lugeda vaheldusrikkamat lektüüri. Ehk siis lisaks eesti kirjandusele tulevad ka tõlked ja žanriliselt läheb samuti kirjumaks.

Aga asja juurde.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia I: Aja silm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 72“, 2024.

Tegu siis Clarke´i Kosmoseodüsseia triloogia paralleelodüsseiaga (samuti triloogia), mille on peaasjalikult vist kirja pannud Baxter, kasutades Clarke´i ideid ja jutte.

Kõlab kummaliselt, aga minu jaoks oli see tuim ja igav. Eeldusi samas ju oli – ideed olid suurejoonelised, aga kaasa see kõik ei tõmmanud. Ja see on seda tähelepanuväärsem, et igasugused ajarännulood mulle tegelikult meeldivad. Tagakaanetekst lubab hoogsat ja põnevat sündmustikku, aga just hoog oli see, mis selles raamatus puudus. Näis, et autoritel oli huvitav mõelda, mis saaks kui kaks ajaloo vast suurimat vallutussõjaväge – Tšingis-khaani oma ja Alaksander Suure oma – kokku satuksid. Saime teada, et isegi üleilmse katastroofiga silmitsi seistes, kui isegi inimkonda pole enam eriti järele jäänud, ei oska me muud ette võtta kui omavahel sõdida, aga on see siis mingi uudis?

Kolm, ei enamat. Teist korda vist küll lugeda ei viitsiks.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia II: Päikesetorm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2024.

Teine raamat näib esimese hooga pisut huvitavam. Esimese raamatu peategelane Bisesa on tagasi omas ajas, rohkem ajarännuga pistmist enam ei ole, pigem on tegu kosmosekatastroofi ja õige pisut tulnukateemaga. Häda on lihtsalt selles, et alalõpmata läheb tekst loenguks ja hakatakse füüsikat ja kosmoloogiat selgitama. Ehk siis vaatamata ülimastaapsetele ideedele on tekst jälle sama ilukirjanduslik nagu astrofüüsika õpik. Iroonilisel kombel on üks emotsionaalsemaid hetki seotud Athena-nimelise tehisintellektiga.

Sain pisut vastu tahtmist kinnitust kahele mõttele. Esiteks oskavad ulmekirjanikud päris kenasti ennustada kõiksugu tehnilisi ja isegi loodusteaduslikke arenguid või neid vähemasti selgitada. Ja vaatamata sellele, et just tehnilised aegumised mõjuvad ulmes anakronismidena, on tegelik vajakajäämine mujal. Ulmekirjanikud ei suuda enamasti kuigi adekvaatselt ennustada sotsiaalseid nihestusi. Olgu, apokalüptilist ja postapokalüptilist inimkäitumist suudavad nad üsna talutavates piires projekteerida, aga tavaolukordades takerduvad nad mingitesse kummalistesse klišeedesse. Igasugused Euraasia Liidud, jätkuv venelaste suurvõimuna kujutamine... Ainus, milleni küünditakse, et hiinlaste demoniseerimine. Mõte, et Ameerika, see demokraatia kants, võiks näiteks paariaks muutuda, ei kipu angloameerika fantastide ettekujutlusse mahtuma. Rääkimata sellest, et ka esmapilgul täiesti rahumeelsel ajal võib kõik allavett minna, kui tüüri juurde satuvad igasugu putinid, trumpid, orbanid. Me oleme jõudnud ajastusse, kus mitte apokalüpsis ei kanna sellist kõntsa pinnale, vaid vastupidi – selliste tegelaste tegevus hakkab kõike apokalüpsise poole kandma. Ja pimedus selliste tendentside suhtes on ulme kontekstis häiriv.

Ja teine mõte – parem vähem suuri ulmelisi ideid, aga rohkem kirjandust ja stiili kui vastupidi. Ükskõik kui mastaapsed on ideed, pole neid võimalik nautida, kui tekst on sama mahlakas kui saepuru.

Kolm pluss, ei enamat.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia III: Esmasündinud“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2025.

Kolmandas raamatus on tagasi esimesest osast tuttav paralleelajas eksisteeriv kaleidoskoop-maailm Mir, tulnukate poolt Maa eri ajastutest kokku traageldatud lapitekk. Triloogia peategelane on jätkuvalt Bisesa ja fookuses on Esmasündinud, õigemini nende põhjustatud oht inimkonnale. Mängu tuleb ka baas Marsil.

Lugemise järel on tunded pisut vastuolulised. Ühest küljest on põnevust lõpuks rohkem (kuidas inimkond kõigi nende ohtudega hakkama saab?) ja tempo on ka parem. Lõpuks on võimalik ka aru saada, miks esmasündinud neid kaleidoskoopmaailmu teevad. Ka nende hävitusliku tegevuse üldine motivatsioon saab laias laastus selgemaks. Teisest küljest jääb triloogia lõpp õhku rippuma; täiesti arusaamatuks jääb, milleks oli tarvis mängu tuua need inimahvid või australopiteekused? Ainult seepärast, et Clarke´i Kosmoseodüsseia nendega algas? Miks just Bisesa välja valiti? Kelle poolt ja mis eesmärgil? Küsimusi jääb liiga palju.

Mastaap on muidugi võimas – nii Clarke´i kui Baxteri vääriline, nii et võrreldes eelmistega võib vast nelja ära panna.

Lugemismängu soovitus: Joel Jans "Ajudraiver"

Joel Jans „Ajudraiver“. Lummur 2022

Selle romaani lugemiseks tuleb kujutlusvõime sisse lülitada. Peategelane sureb ju kohe esimeses peatükis ja edasine toimub tuhandeid aastaid hiljem arvutisimulatsioonis. Inimkond on viimseni surnud ja siis ülivõimsa arvuti poolt fjodorovismi vaimus taas ellu äratatud. Samas pole tekst üldse mitte tehniline või tehnoloogiline, nii et harjuda tuleb vaid mõttega, et kõik kirjeldatu pole mitte füüsiline, vaid virtuaalne. Kes on „Matrixi“ filme vaadanud, saab analoogiast aru – selle vahega, et kui „Matrixis“ oli siiski mingisugunegi reaalsus olemas, siis „Ajudraiveris“ ei ole.

Kuna autor ise on süsteemiadministraator, siis tehniline butafooria on usutav, aga mitte ülemäära keeruliseks aetud – mingil moel meenutab see kõige rohkem omamoodi digimuinasjuttu ja mingit erilist itimehe aju pole selle lugemisks tarvis. Lugu liigub lobedalt, tegelaste kõnepruuk on lopsakas, suhtumine muhe ja eluline. Kui pea pool raamatut on loetud, ei joonistu ikka veel välja keskset intriigi. Ka selge antagonist on puudu. Küll aga tekib aimdus, et see võiks ehk olla AI ise, kes kõike käigus hoiab. Loomulikult selgub hiljem, et asi pole nii lihtne.

Autor kasutab päris teravmeelselt enda loodud maailma loogikat, keerab sinna paar huvitavat vinti ja avab sündmustiku taustu täpselt nii palju, et pidevalt pinget hoida. Et mitte kõike ära rääkida, saab öelda, et otsene vastasseis antagonistiga tõepoolest tuleb. Ja see ongi selle romaani juures positiivne – autor on suutnud hoida pinget ja kerida seda tasapisi (erinevalt mitmetest varasematest teostest, kus kippus juhtuma liiga palju ja liiga kiiresti).

Põnev maailm ja temaatika, mida eesti ulmes pole varem sellisel kujul ja sellises kombinatsioonis ette võetud.

Lugemismängu soovitused: ulme. Rait Piir "Hinged mõõgateral"

Rait Piir „Hinged mõõgateral“. Lummur 2021

Nagu Jaagup Mahkra esikraamat „Must vend“,  koosneb ka Rait Piiri debüüt neljast jutustusest. Esimene neist, „Pajatus daamist punases kimonos“, on täpselt see, mida pealkiri lubab – pajatus. Ehk siis selline klassikaline jaapani tondijutt (küll keskmisest verisem), kus segatakse kokku libarebase- ja deemonitraditsioon. Peamine häda kipubki olema pajatuslikkus, isegi osades, kus verd lendab, kipub kõik kuidagi staatiliseks jääma. Ka jäid mind häirima mitmed keelelised apsud. Pärast kahe järgneva loo lugemist ei suutnud ma enam meenutada, millega täpselt lugu oli lõppenud. Samas – teemat autor, kes on ka ise võitluskunste harrastanud ja aastaid Jaapanis elanud, loomulikult valdab (minu teada on ka kaanel vaataja poole seljaga seisev sõdalane autor ise oma samuraivarustuses).

Teise jutu „Intsident Ceresel“ algus oli hoopis hoogsam ja intrigeerivam. Küberpunk kaugel komoses; ebaseaduslik ja vägivaldne slummimaailm, bio-, geeni- ja tehnoloogiliselt muundatud tegelased. Peategelast klopitakse igal juhul kordades hullemini kui karmi koolkonna detektiive. Võrdlus on igati kohane, sest peategelane toimetab olude sunnil juurdlust. Kõik on mõnusalt segane ja selgusetu, kuid lõpuks sõlmitakse kõik niidiotsad kokku. Loogiline ja juuripidi tänapäevastest probleemidest toidet ammutav tulevikumaailm, eriti kui massiivse ulmebutafooriaga ära harjuda. Keelelisi häirivusi oli oluliselt vähem kui avaloos, kuid päris ilma ei saanud seegi lugu. Aga see väike tilk ei rikkunud kompotti – mulle väga meeldis.

„Pilvelinna bluus“. Ainult kümme lehekülge ja juba tahaks karjuda – kus oli keeletoimetaja!? Ilmselgelt tekitab see eelhäälestuse ja paneb loo eelmisega võrreldes halvemasse seisu. Näis, kas rabeleb välja.

Tuleb tunnistada, et lugu on põnev. See haaras kaasa; eriti tore oli peategelase psühholoogiline profiil. Ja lõpp suutis üllatada, see oli mõneti ebatraditsiooniline. Taas küberpunk, keskkond on sama lohutu ja vaenulik, taas jõuab mõrvajuurdlusega alanud olukord räpaste vandenõudeni. Nii et ei sugugi palju kehvem kui Cerese intsident, lihtsalt keskne probleem, mille ümber intriig käib, oli Ceresel kuidagi tõepärasem.

„Nukumeister“ on taas vana Jaapani õhustikuga lugu, vaatamata alguse võitlusstseenidele aeglase kulgemisega. Võiks ju arvata, et raamatu alguse ja lõpu jaapanipärased aeglased lood tasakaalustavad keskosa plahvatusliku energiaga küberpunki, aga mind jäi see ebakõla pigem häirima. „Nukumeistri“ lõpp muutub küll üsna võikaks body-horroriks, natuke räigemaks, kui oskasin ennustada, kuigi nukumeistri majja jõudmisest alates oli enam-vähem selge, millega siin loos tegu.

Lõppmulje on selline, nagu oleks lugenud kahte erinevat raamatut – head küberpunki ja õlgu kehitama panevat klassikalise jaapani õhustikuga kõhedust. Aga vastavalt lugemiseelistustele võib raamat kellegi jaoks töötada ka vastupidi. Minu pingerida:

1.      Intsident Ceresel

2.      Pilvelinna bluus

3.      Nukumeister

4.      Pajatus daamist punases kimonos

Lugemismängu soovitused: ulme. Jaagup Mahkra "Must vend"

Jaagup Mahkra „Must vend“. Lummur 2024

Autori debüütkogu sisaldab nelja jutustust. Esimene neist, „Must vend“, sisaldab toredaid detaile ja huvitavat maailma. Jutt üritab olla science-fantasy, kus fantaasiale omase pseudokeskaegse maailma varjust hakkab välja kooruma, et tegu on tuhandeid aastaid tagasi ümber asunud inimkonnaga võõral Igonia-nimelisel planeedil (mis mulle lugedes kogu aeg Igauniat meenutas). Teadusulmeliseks taustaks jääb sellest aga ilmselgelt väheks. Plussid – kohalik eluvorm, kellel topelthing ja sellest tulenev rääkimismaneer on lahe leid. Plussi poolele paigutub ka kohalik fauna, näiteks madude elutsükli kirjeldus. Miinused – peategelase deus ex machinana ilmnev võime magnetvälju manipuleerida, mis viimasegi teaduslikkuse ära nullib. Lisaks Musta Venna motiivide hämaraks jäämine. Ma saan küll aru, mis ideega on flirditud, aga mis on selle eesmärk? Kokkuvõtteks: sisult keskmine lugu (loetavuselt siiski üle keskmise), kus pisut Moorcocki Elricut meenutav tegelane toimetab üle keskmise huvitavas maailmas, kus kasutatavad nimed toovad meelde Robert E. Howardi loomingu.

„Matilda“. Tõik, et jutustus võitis ulmeauhinna „Stalker“ parima eesti autori lühiromaani või jutustuse kategoorias, tõstab ootused kõrgele. Samas on lühiromaani algus – oma 40 lehekülge – mitteulmeline. Pööre tuleb poole teksti pealt ning see on järsk ja verine. Kahju, et autor end omaenda süžeepööretega peategelase kombel nii nurka ajab, et peab tegelase päästmiseks taas deus ex machina appi võtma. Mis see needuse lõpp muud on! Aga nimitegelasega suutis ta mind küll ära pettas, mis ju oligi eesmärk.

„Hõimu toitja“. Ajaränd, saurused, peategelase siseheitlused, aga mille paganama pärast seda homoerootilist liini siia tarvis oli, sellest ma küll aru ei saanud. No ei pea ju iga moehullusega kaasa minema kui loo enda loogika seda ei nõua. Ja jälle on platsis ebaloogiline jumalik lahendus just siis, kui seda süžee jaoks kõige rohkem tarvis on. Peategelane, kes on aastaid olnud edukas ükikulgeja - tugevate närvide ja ellujäämisoskustega - hakkab äkki asja eest teist taga hallukaid nägema, mis tõukab ta edasistele tegudele. Minu jaoks neist lugudest kõige kunstlikum ja punnitatum.

„Hundid kütivad öösel“. Pseudokeskaegne maailm, rändav palgasõdur ja mõrv, milles teda süüdi üritatakse lavastada. Loomulikult tuleb tal õige mõrvar üles leida. Ehk siis fantaasiamaailmas toimuv keskaegne krimi. Lugu liigub loogiliselt, alguses tekkis küll juba kahtlus, kas siin mõni fantaasiat õigustav üleloomulik element üldse on, aga rahu – kõik oli omal kohal. Piiramatu väega maage küll ei ole, siis oleks krimiga kohe oluliselt keerulisem, sest tavaloogika ei tööta, aga näpuotsaga lihtsamat nõidust on siiski mängus. Mahkrale omaselt ei püsi lugu turvaliselt krimimõistatuse lahendamise sängis, vaid murrab end välja mastaapsemaks mäsuks, mille keskmes peatetgelane nagu Hercule Poirot häirimatult kõigile tõde kuulutab. Mulle meeldis. Kogumiku neljast jutustusest oli see minu jaoks kõige terviklikuma sisemise loogikaga.

Neli väga eriilmelist juttu, mida seovad eksootilised maailmad, ootamatud pöörded ja tõhus annus hoogsat tegevust. Minu jaoks kogu komplekt päris viieliseks siiski ei liigitunud, aga üle keskmise tase ja positiivne kogemus oli küll, nii et neli.

 

Lugemismängu soovitused: ulme - Nelja Aastaaja Aed

Nelja Aastaaja Aed. Fantaasia 2025

Ulmesarja Kaarnakirjas kolmas raamat koosneb Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatava jutuvõistluse paremikust. Jutuvõistlus ise toimub üle aasta ja seekordne oli järjekorras juba kaheksas. Kuna olin seekord üle pika aja ka ise žüriis, siis on see raamat mul loetud enne, kui sellest üldse raamat sai. Ja et raamatut tutvustav tekst on ka minu sulest, siis kasutan seda siingi: kogumikus on lisaks muinasjutulisele mõtisklusele ajalikkusest, ilust ja täiuslikkuse ihalusest, mis võidutöös käsitlemist leiavad, ka hoogsaid põnevikke, folkloorset kõhedust ja urbanistlikku düstoopiat, humoorikat fantaasiat ning tehisintellekti ja inimaju sümbioose lahkavaid jutte. Soovitan lugeda nö tagant ettepoole, st  madalamatest kohtadest esikoha poole, nagu minu järgnev lühiülevaade.

Kaupo Sempelson „Raamatuvaras“ (raamatuaasta eripreemia) 
Üsna lihtne, puändile mängiv jutt varga uuest tööotsast, mis otse loomulikult ei lõpe nii, nagu peategelane arvab.

Eeva Jeletsky „Kösteraat“ 
Piisavalt hea stiil, üsna terviklik idee, kuigi tahaks ehk pikemat lahtikirjutust. Eesti külaoludes hargnev etnohorroriga flirtiv tondikas.

Seio Saks „Süvalinn“ 
Alternatiivne Tallinn, tehisaruga kavandatud linnaosa, mingid ruumiaugud... Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Karri Tiigisoon „Zombi Business ehk headus võidab alati“ 
Jälle tehisaru, seekord aju-uurijate abilisena. Teadlased, kliinik, eetilised valikud, inimese täiustamine. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Timo Talvik „Legendaarne professor Jänespüks“

Lustlik, hoogne, huviga loetav, naljakas, aga näib pisut nagu ilma lõputa või osana millestki suuremast. See probleem paistis välja paljude võistlusele saadetud juttude juures. See siin oli aga terviklikum. Ladus lugemine.

Siim Veskimees „Kes meist ei tahaks inimene olla“ 
Tarbetult keeruliseks aetud krimiuurimise vormis mõistujutt poliitikutest ja androididest. Autorile omaselt liiga palju manifesti. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Mia Lisette Tamme „Must isand kõrvalkorterist“ 
Piisavalt põnev, hästi kirjutatud , usutava peategelasega, kuid mulle meenutas liiga palju V. E. Schwabi „Võlukunsti tumedamat poolt“.

Kristi Reisel „Tartu on MINU linn“ 
Ääretult omanäoline idee, mis on kenasti välja mängitud. Etno-vundamenile on ehitatud kaasaegne ja üsna irooniline needuse lugu.

Jaagup Mahkra „Callenori raudne rusikas“ 
Klassikaline märuliulme, mille käivitumine võttis veidi aega, aga tasapisi hakkas kerima. Käigud ja kontrakäigud oli hästi läbi mõeldud, oli hoogu ja kärtsu.

Kristi Reisel „Kuidas tappa bürokraati“ 
Väga hea näide, kuidas lihtne, aga allegooriline idee on rüütatud terviklikku ja eksootilisse settingusse, mis teeb jutu põnevusega loetavaks.

Kadri Umbleja „Nelja aastaaja aed“ 
Kõige terviklikum, kõige küpsem, kõige sügavam. Kirjanduslikult tasemel ja maaliline. Jutule on jõutud ette heita, et see ei ole ulme, vaid idamaine muinasjutt. Aga kui hästi kirjutatud!

Kokkuvõtteks – nagu ikka jutuvõistlustega kipub olema, jõuab kümne hulka lugusid, mida žüriiliikmed ühekaupa võttes oma esikümnesse ei valiks, samas kui tipud saavad reeglina kõrgeid punkte kõigilt. Mida sellest järeldada? Eks ikka seda, et sellised jutuvõistluse kogumikud ei saagi olla läbivalt ühtlase tasemega. Aga ka seda, et lõpuks leiab siit igaüks enda jaoks midagi. 

Jõuluootus

Minu  esimene ja varane jõulukink on juba käes - Kultuurkapital otsustas toetada mu fantaasiajuttude kogumiku "Kogu maailma au" väljaandmist. Nii et sel aastal ilmub! Loodetavasti siis suveks.

Kauneid jõule kõigile!

Lugemismängu soovitus: Triinu Meres "Teistmoodi tavaline"

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“. Fantaasia 2025

Ulmekirjanduse kategooria, sobib ka 2025. aastal ilmunud raamatu alla.

 

Kuna ma korraldan täna õhtul Tartus Kirjanduse Majas selle raamatu esitlust ja vestlen autoriga, siis sai värskelt läbi loetud ja eks siis saab ka kohe tutvustada.

Jutukogu. Mõned vanemad jutud, enamik siiski uued. Tagakaanel nimetatakse Triinut muinasjutuvestjaks ja selle kogumiku valguses on see õigustatud. Õige mitmed lood meenutavad olemuselt või jutustamisstiililt muinasjutte. Nii et kes „päris“ ulmet pisut pelgab, neile võiks ka sobida. Pigem ütlekski, et „kõvaulme“ andunud fännidele jääb osa sellest kraamist ehk lahjaks – pole lineaarseid lugusid, lõpud on lahti, kohati algusedki. Lugeja visatakse kohe keskkonda ja sellest, mis toimub, hakkab aimu saama lugemise käigus. Ja mõne jutu puhul saad alles viimaste lausetega aru, et tegelikult oli jutul hoopis teine peategelane kui see, kellest kogu aeg jutt käis („Teistsugune südamelugu“, „Preili, röövel ja koerad“).

Autoril on ambitsiooni teha midagi teisiti, teha endale, hoolimata sellest, mida arvatakse. Lugesin just arvamust, et autor katsetab, aga Triinu on piisavalt kaua kirjutanud, et oma käekirjani jõuda. Mulle tundub, et siin pole midagi katsetada (kui, siis ehk žanriliselt mängida, mitte kirjatehniliselt). Triinu lihtsalt ei sobitu kaanonisse, ta on kass, kes kõnnib omapead, kirjutab kõigi ja kõige kiuste ja just nii, nagu ise tahab.

Kui mingi raamat on läbinisti Triinu ise, siis just see. Feministlik kirjanik või feministlik kirjandus on minu arust justkui sõimusõnad. Samas – kui keegi kirjutab nö naisesusest, siis on see Triinu. Lihtsalt ta teeb seda omal moel. Lisaks on siin veel talle hingelähedasi teemasid, neuroerilised inimesed näiteks (vahvate nimetustega võtjad, lööklased, lõikajad, kuigi viimased pole otseselt erilised, aga lõikajast peategelane siiki on). Kõige triinulikumad on ehk lööklased, neuroerilised, kellel hormoonide nõristumine käib teisiti kui tavainimestel. Arutlused valust, vastastikune mõistmatus tavainimeste ja neuroeriliste vahel. Valu on ka loos „Võtja“ („... valutan kuni pean“). Veel üks üsna märgiline tekst võiks olla „Mismoodi on olla keisrinna“ oma armastuse nüanssidega, viljak(t)use, aga ka vastutuse teemaga. Niisiis taas teema, millest autor üle ega ümber saa – valikud, tihti eetilised, valusad teinekord, aga pääsu neist ei ole.

Kuidagi haakis „Võtjas“ mind just see Haapsalu raudteejaama kaitsmise liin. Kas oli asi selles, et ma olin just hiljaaegu lugenud „Nimesid marmortahvlil“? Igatahes oli see nii tõepärane jätk selle segase ajastu kummalistele seikadele, et ma unustasin korraks, mis raamatut ma loen.

Mulle meeldis „Nahk“. Väga hea ja terviklik jutt. Ja „Reeturid“. Just viimane oli minu jaoks hea näide sellest, mida Triinu teha üritab – nii ülesehituslikult kui temaatikalt. Ja kummalisel kombel jäi meelde „Teistsugune südamelugu“. Vist eelkõige just selle võtte tõttu, mis lõpus mu arusaama peategelasest pea peale keeras, ja kuidas selleni jõuti.

Kokkuvõte. Minu jaoks oli piisavalt huvitav. Mitmekesine ja -kihiline. Mõned väga head lood. Jah. Mõned, mis ei tõusnud ehk nii esile. Aga ma olen pisut hädas määratlemisega, kellele see on suunatud. Padu-ulmefännide jaoks uitab see raamat vist liiga servi mööda. Ja masslugeja jaoks võib see liiga nõudlik olla. Siin tuleb lugejal tööd teha, kaasa mõelda. Ja nõudlikum lugeja, kes on valmis seda tööd ka tegema, ei pruugi seda lihtsalt üles leida, sest kaanepilt on tema jaoks liiga ulme (miks mul on tunne, et Triinule endale võis „Raskete valikute“ kaanepilt rohkem meeldida?). Ühesõnaga – lugege ja otsustage siis ise, millisesse kategooriasse te kuulute.

Lugemismängu raamatusoovitused: Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärgitud töö. Robert Kurvitz "Püha ja õudne lõhn".

Robert Kurvitz „Püha ja õudne lõhn“ (ZA/UM 2013). Kirjanike Liidu romaanivõistluse ergutusauhind 2008.

Esimene mõte paarikümne lehekülje järel: see on väga kirjanduslik tekst, lausa kirjanduslikult nõudlik tekst. Ja teine: see ei anna end lihtsalt kätte. Lugeja peab vaeva nägema.

Temaatika on põnev – kaovad neli tüdrukut. Minevik põimub olevikuga, aga kõik tundub kuidagi nihkes, nii et esiotsa ei saa aru, mis see on – ulmesugemetega krimi? Mingi paralleelreaalsus? Alternatiivne maailm? Korraga on magnetpadjal hõljuvad rongid ja hobutrammid, mingid nimed on tuttavad, mingid mitte. Kõik on väändunud, paigast ära.

Tekst on fragmentaarne, hüppab ajas ja ruumis ning lugeja peab hakkama ise pilti kokku panema, tegevuspaika ja tegelasi välja joonistama. Ilmumishetkel puudus ju teadmine, et see ongi see maailma parima videomängu „Disco Elysium“ maailm. Pelutav ja paeluv maailm, milles kõik on nii vale, aga samas nii õige, maailm, mis on ühtaegu võõras, aga ikkagi nii neetult tuttav. Maailm, mida pole olemas, aga mis sellele vaatamata on päris. Nii päris, et võtab kõhedaks. See tõuseb oma deliirses ilus, kuni variseb kokku iseenda täiuslikkuse alla, jättes sulle lõpuks alles ainult ühe küsimuse: "Mis see oli?"

Sa ei tohi selle tekstiga võidelda, sa pead minema sellega kaasa, laskma end sellel kanda, sest vastasel juhul neelab see sind, sa upud sellesse, ja hall, mis ridade vahelt tõuseb, mähib sind tasapisi endasse ning murrab su sentimeeter sentimeetri järel tükkideks. Raamatu lõpuks oled sa sama kadunud kui Lundi õeksed ja su aju asemel on kallerdis. Ma kujutan ette, et seda raamatut saab ainult armastada või vihata, ma ei kujuta ette, et see kellegi külmaks jätaks. See kas sobib sulle või ei sobi.

Jah, see on krimi. Mingil moel. Jah, see on alternatiivreaalsus. Jah, see on ulme. Jah, see on kirjandus. Jah, see on hea. Jah, see on täiega pöörane. Jah, mulle sobis.

 

 

 

Lugemismängu soovitused: Margus Müür "Seitsmes kohtunik"

Margus Müür „Seitsmes kohtunik“ (Majaan OÜ 2019)

2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud käsikiri

 

Lugemismängus sobib nii romaanivõistlusel esile tõstetud raamatu kategooriasse, paljude jaoks ilmselt ka kategooriasse: autor, kellest ma midagi kuulnud ei ole. Ja olenevalt personaalsest sinise-rohelise nüansside tajumisest võib see mõnedele inimestele sobida ka rohelise kaanega raamatuks :)

Algus polnud eriti veenev, nii et kohati tekkis tunne, et miks esile tõstmine? Noortekas, mis esiotsa eriti ei kõnetanud, liigagi suvalist superkangelaste filmi meenutav (halvas mõttes). Maneerlik, pisut ehk punnitatudki. Aga edasi lugedes hakkas kuidagi tööle. Autor suutis süžeepöörded teha õigetel hetkedel, kogu see mitmekihiline mäng näis olevat täitsa kenasti läbi mõeldud, ainus, mis lõpuni häirima jäi, oli teatud asjadest üle libisemine, autor ei jaganud  lugejaga kogu sisemist loogikat ja mingid asjad lihtsalt tulid kusagilt. Jah, teades, mida kõike romaanivõistlusele kokku saadetakse, on esile tõstmine ilmselt õigustatud, teisalt on ka selge, miks see käsikiri enamat ei pälvinud. Kui algusest üle saab, siis on põnevust, intriigi ja seiklust küllaga, mäng käib ikka väga mitmel tasandil, aga kõigile ei pruugi sobida, sest pole mitte lihtsalt noortekas, vaid ulme (tegevus jõuab kosmosessegi).

Surematu šedööver ei ole, aga tarbida kannatab.

Lugemismängu soovitused: ulme. Meres, Kraft, Talvik. Lisaks paar sündmust-võistlust-auhinda

Lõpetasin hiljuti ulmejuttude käsikirjade lugemise. Eesti Ulmeühing korraldab üle aasta koos kirjastusega Fantaasia ulmejuttude võistluse ja ma olen sel korral jälle žüriis. Lugeda tuli 45 juttu, žürii töö veel käib ja tulemuse kuulutame välja algaval nädalal kirjandusfestivali Prima Vista raames Tartu Kirjandusmuuseumis 9. mail kell 19.00.

Alates 1. maist on avatud ka ulmeauhinna Stalker hääletus, milles kõik huvilised saavad osaleda. Reeglid on siin. Hääletada saab siin. Auhinna saaja kuulutab Eesti Ulmeühing välja 19. juulil. Lisainfot vaata siit.

Ja kui juba ulmest juttu on, siis pikem soovituste nimekiri lugemismängu tarvis (kategooria mõistagi eesti autori ulmeraamat, ehk nüüd olen kodusel pinnal).

Valisin välja kolm raamatut, mida võiksid rahumeeli lugeda ka need, kes ulmet pelgavad. Juba asjaolu, et üks neist („Lihtsad valikud“) sai 2017. aasta romaanivõistlusel II. koha ja teine („Veealused“) 2021. aasta romaanivõistluse esiletõstmise, räägib enda eest (mõlemad mahuvad seega ka romaanivõistlusel hinnatud raamatute alla). Ja Triinu Merese "Lihtsad valikud" sobib ka rohelise kaanega raatu alla.

Kahte tänastest peategelastest lugesin ka ise esimest korda, aga alustuseks siiski teos, mis sai loetud juba käsikirjas – tegu siis 2017. aasta romaanivõistluse teise koha raamatuga. Olin tol aastal romaanivõistluse žüriis ja kasutan märkmeid, mida käsikirju hinnates tegin.

Triinu Meres „Lihtsad valikud“ (Varrak 2017).

Ulmekas, millele ei pea tegema mööndusi ja hinnaalandust. Kaugel sellest. See on üks parimaid eesti autori ulmekaid, mis ma lugenud olen. Lugu hargneb loogiliselt. Omamaailm on põnev ja õnneks avatakse seda pikkamisi ning detailide abil, mitte ei selgitata korraga. Pigem tekib ettekujutus lugejas endas. Samamoodi tuuakse mängu maailmavaatelised, moraalsed ja filosoofilised küsimused. Need on teoses üsna olulised, aga nii hästi ära peidetud, et ei karga näkku, mis on suur pluss. Teos on mitmekihiline, rõhuasetused liiguvad ühest kohast teise, pidevalt tekib uut infot ja (õigeaegseid) uusi pöördeid, mis ei lase huvil kordagi langeda. Õnneks ei ole ükski pööre liiga kunstlik, tegelased on psühholoogiliselt piisavalt usutavad, ja samas inimlikud. Lugu kannatab lugeda tõsisema mõtisklusena kohustuste ja vastutuse, laiemalt valikuvabaduse teemal (juba see iroonilisevõitu pealkiri – „Lihtsad valikud“! Ja siis see lõpp!), samas võib seda võtta ka kui lihtsat võõras maailmas toimuvat madinaromaani, sest tegevust ja põnevust jagub lõpuni.

Väga hea, väga rahul.

Meelis Kraft „Veealused“ (Sooroheline 2021)

Hästi komponeeritud, põnev, samas mõtlemapanev. Mulle meeldis, et kuigi on tegu ajastule omaselt populaarse katastroofipõneviku või maailmalõpu alamžanriga, pole autor läinud lihtsamat teed. Ei ole zombiapokalüpsist ega isegi ära leierdatud kliimakatastroofi, vaid põhjus on nutikas ja avab päris hästi inimkonna olemust. Kuigi vormilt teadusulme, pole lugemine raske ega nõua mingeid spetsiifilisi eelteadmisi. Nii et ärge kartke ulmelist poolt – see on igati maine. Nii et loetav ka lihtsalt põnevikuna.

Kaks paralleelset ajaliini aitavad ühtaegu avada eelugu, mis katastroofini viis, ja samas tegeleda ka katastroofijärgses maailmas tehtavate valikutega. Autor on mõnuga topeltmänge konstrueerinud (vihje – raamatu pealkiri pole juhuslik, aga selle tähenduse lõplikuks mõistmiseks tuleb raamat lõpuni lugeda). Ja nagu Merese romaan, ei ole see pelgalt pauh-ja-kõmm-seiklus, sellel on oluliselt sügavamaid allhoovusi.

Timo Talvik „Sulid ja sulased“ (Eesti Raamat 2025)

Väga värske raamat (täidab sellega ka 2024 või 2025 aastal ilmunud raamatu kategooriat ja ma kahtlustan, et pajude jaoks ka tundmatu autori raamatu kategooriat).

Aga raamatust. Tegu siis vormilt fantaasiaraamatuga, aga mitte „Sõrmuste isanda“ stiilis, vaid hoopis maalähedasema muinasjutulise looga, mis teeb selle lihtsalt loetavaks ka kõigile ulmepelguritele. Ehk annab mingi kujutluse, kui öelda, et segunevad Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, Juhan Jaigi „Kaarnakivi“ ja Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“. Autori omamütoloogia on huvitav (näiteks mainitakse lisaks libahuntidele ka ibahunte, kes kaevavad ohvri kaelast saati maasse ja vestavad neile siis lugusid, kuni nood otsad annavad), lugu jookseb ladusalt ning on põnev ning kohati tume ja kohati muhe (oh see rätsepaproua kääride tagasisaamise lugu!). Ainus, mis mind kriipima jäi, oli Kärbi (peategelase nimi) nimetamine näriliseks. Eks see ole pirakas kivi ka toimetaja kapsaaeda. Kärp on kiskja, kelle järgi terve sugukond nime saanud. Siis tuleks ka saarmat, mäkra ja ahmi närilisteks nimetada, aga sellise asja peale ei tuleks vist küll keegi.

Aga lugu on hea, üdini meie enda oma, lugemine läheb kiiresti. Soovitan.

Ja lõppu veel mõned auhinnad, mis lõppenud nädalal välja kuulutati. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali põnevusjuttude kirjutamise võistluse võitis jutt „Lugu mehest, kes mind lendama õpetas”, autor 17-aastane Kirke Sammet, kes õpib Tallinna 32. keskkoolis. Ülejäänud auhinnadlised kohad ja eripreemiate võitjad on leitavad HÕFFi kodulehelt.

Eesti esimese naiskirjanduse auhinna pälvis Carolina Pihelgas romaaniga "Lõikejoon".

Ja Juhan Liivi luuleauhinna sai Janika Läänemets.

Lugemismängu soovitused: Noorteromaan. Meelis Kraft "Tiuhkamäe" I ja II

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“, „Tiuhkamäe. Teine raamat“ (Sooroheline 2022 ja 2024)

Sobib täitma lugemismängu kategooriaid eesti autori noorteraamat või eesti autori ulmeraamat.

Kraft on ses mõttes põnev autor, et mul on huvitav jälgida, kuidas ta kirjutab. Ulme. Naistekas. Noortekas. Krimka. Huvitav, mida ta järgmisena ette võtab? Ajaloolise romaani? Lasteraamatu?

Mulle näib, et selles, mida ja kuidas ta teeb, pole midagi juhuslikku. Võttestik on hästi omandatud ja ta kasutab seda kindla käega. Ja see ei tähenda, et lugedes see kuidagi häirima jääks. Ei, see ongi märk, et võtteid kasutab proff – miski ei mõju kunstlikuna ega jää torkima. Tõsi küll, kahe Tiuhkamäe osa peale leidsin ühe koha, mis polnud loogiline, aga las ta olla, üldpilti see väga ei häirinud.

Põnev on omamütoloogia, mis on talutav ka neile, kes ulmet pelgavad (alapealkirjaks on õigusega paranormaalne põnevik, sest seda see ongi, kuigi on loetav ju ka ulmena). Tegevustik hoiab pinget, lugeda on ladus, igav ei hakka.

Mind hakkas huvitama, kuidas autor loo lõpuks lahendab ja otsad kokku tõmbab, sest praegu on lugu ikka veel ilma selge lõputa. See ongi ehk peamine etteheide – neid raamatuid tuleb lugeda järjest ja siis kui viimane/viimased osa(d) ka ilmunud on.

Mina kavatsen küll lõpu ka ära lugeda.

Hea töö!