Virtuaalkülaline: Peep Ilmet

Peep Ilmet on luuletaja ja tõlkija, kellele predident omistas sel aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Palju õnne!

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
Õieti saab 500 aastat vanaks vaid teadaolev eesti keele kirjalik ülesmärkimine trükitehnikas. 500 aastat on muidugi lummav ajavahemik ja väärib igati tähistamist.
Samas on täiesti võimalik, et nagu avastati see trükis, võib kusagil leiduda ka vanemaid ja välistada ei saa ka käsikirjaliste eesti keele ülesmärkimise leide. Üksikuid sõnu, eelkõige nimetusi leidub juba varasemates kroonikates.
Käsikirjaliste tekstide puhul, mis kirjutati pärgamendile, kasutati sama pärgamenti mitu korda. Vana tekst kaabiti maha ja asemele kirjutati uus. On võimalik, et moodsate uuringutega on võimalik tuvastada ka neid vanu tekste, nagu maalide alt leitakse aina uusi algseid maale.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Kui pead silmas just trükitehnilisi raamatuid, siis ega nende olulisus pole muutunud. Kuid kuna juurde on tulnud uued tekstide paljundamise moodused, siis vähenenud on vaid trükiraamatute kasutamise osakaal. Omaette küsimus on trükiraamatu ja e-raamatu erinevad omadused, seda nii kasutatavuse kui säilivuse koha pealt. Samas ongi väga hea, et keele salvestusvõimalusi on mitmeid. See on kui kindlustus hävinguliste avariide vastu.
Kuna ka heli on muutunud salvestatavaks, siis on seegi loonud täiesti iseseisva mooduse keele jäädvustamiseks. Veel parem.

Oled tundnud muret tendentsi üle, et aina rohkem esitatakse luule pähe hakitud proosatekste. Kivisildnik(:) tõstab pjedestaalile kujundi: pole kujundit, pole luuletust. Kirjutad sa sellisele käsitlusele alla?
Meie Sinuga võime oma luulekeeles kasutada kõiki meile teadaolevaid sõnu nii, nagu meie neid mõistame, aga kui keegi lugejatest pole kogenud sarnaseid kogemusi ja tähistanud neid samade sõnadega nagu meie, siis ei saa ta meist päriselt aru. Ka terve kujund jääb mõjutuks.
Piltlikult, kes pole kogenud hiirekõrvul kaasiku sajujärgset lõhna, ei saa ette kujutada, millest ma kirjutan. 
Nii et ma ei kirjuta alla ühelegi prõõkamisele, kus väidetakse end teadvat vastuvaidlematut ainutõde. See oleks lollusega nõustumine

Soovita ühte eesti autori raamatut.
Jätan soovitamata, sest raamatu vajalikkus kellegi jaoks sõltub eelkõige sellest, mida just too lugeja vajab. Kust mina seda teadma peaks?