Virtuaalkülaline: Jaan Tootsen

Täna on blogil külas ööülikooli- ja filmimees Jaan Tootsen.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See tekitab mõnusaid tundeid, et kirjasõna on ühe loomingulise atribuudina eestlastele käes juba nii kaua olnud. Kuigi pean väga lugu ka suulisest kultuurist, siis kirjasõna oma paraleelmaailmaga loob võimalusi juurde. On üks teine reaalsus, millega saab maailma luua, tähendusi talletada – me ei pea oma mõttelooga iga põlvkonnaga nullist alustama. Ja küllap on vana ja väärtusliku pärimuskultuuri pealt kukkunud pudemeid ka kirjakultuuri, need maailmad täiendavad üksteist.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eesti keel on imeline. Mulle meeldib Uku Masingu mõte, et iga keelkond toob kaasa oma meelkonna. Olla meelemärkusel eesti keeles on ju suurepärane! 

Võib-olla just tänu raamatute levikule saab mõni mõnusalt kummaline "eesti mõte" vunki juurde. Mõtleme kasvõi Valdur Mikita tulekule – mees, kes kulgeb keele, kirja ja looduse ühistel maastikel. Või Jaan Kaplinski oma arutlustega keele-eelsest mõtlemisest. Ja ikkagi on vaja raamatuid, et eestlased pääseks oma mõtlejate ja selle läbi ka omaenda siseilma.

Oled öelnud, et äkki teeks vähem, aga teeks paremini, et kas on ikka tarvis sadat raamatut ja sadat filmi. Raamatuaastal pisut ehk ketserlik, aga on siis ikka vaja? 

No ikka on vaja, eks see suurem mass on vundamendiks eriti säravatele tippudele. Ei kujuta ette, et meil on vaid kümme kirjanikku ja kümme raamatut aastas. Väga raske on ilmselt ka tühja koha pealt hakata kuldmune munema. On vaja laiemat võrgustikku, võsa ja räsu ka, kust need suured tammed muidu tulevad. Ja mõni pealtnäha igerik raamat võib just suurimaks pärliks osutuda. Liigirikkus on oluline nii looduses kui kultuuris.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

Soovitan Tõnis Tootseni "Ahvid pasteeti". Euroopas märgatud, aga Eestis pisut radariekraanilt välja jäänud. Suurepärane kirjandus, omaelulooliste sugemetega fantaasia. See ei ole kindlasti klassikaline ulmekirjandus. Laia spektriga säravatest argidialoogidest mõnusalt filosoofiliste tõmmeteni. Nagu ütles ikka Jaak Johanson: "Universumis on kõik isiklik", nii ka siin – Tõnis Tootseni omamaaimast välja vupsanud teos mõjub väga universaalselt – lugeja kohtumine iseendaga.