Virtuaalkülaline: Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu ei vaja vist tutvustamist, Luual eriti. On ta ju siin Karukäpa puukoolis töötanud ja sellest raamatuski kirjutanud. Täna jagab ta meiega oma raamatuaasta mõtteid.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See pooltuhat on muidugi kunstiline liialdus, ilus number, mida pühitseda. Ja miks mitte! Aga paar-kolmsada aastat on seda omakeelset lugemisvara juba täitsa reaalselt olnud, isegi ligi nelisada, kui arvata Forseliuse aabitsast. Sellest läks veel nelikümmend aastat ja paar põlvkonda koolis käinud ja lugema õppinud inimesi, kui esimene eestikeelne (õieti küll tartukeelne) päris raamat, kirjandusteos, pealegi veel pühakiri ilmavalgust nägi (Wastne Testament, 1686). Kogu selle loo juures ongi kõige hämmastavam, kui kiiresti rahvas tegelikult lugema õppis, kui talle see võimalus kord anti. Pidi ikka kange tahtmine olema! Olud ei soodustanud seda ju vähimalgi määral, aga näe, kui kord ots oli kätte saadud, siis sellest enam lahti ei lastud. Ema pani tööd käest ära (või noh, kas panigi, sukavardad või isegi vokk võisid ju ikka käia, kus see aeg niisama istuda!), võttis lapsed kõrvale ja õpetas neile kirjatähti. Näe, see on Aaa. Ja see on Bee. Pee! Lugemisoskus pidi paistma võluvõimena. Mida ta ju ka on, me oleme temaga vaid nii ära harjunud, et ei märkagi enam. Aga siis, tollal, kolmsada aastat tagasi! Pühakirja tunti seni ju ainult kui ühte püha objekti, millest vaid preester või pastor oskas sõnu välja nõiduda. Aga nüüd, näe, sai igaüks, kes lugeda mõistis, seda teha omas kodus ja täitsa ise. Need teati ju võimsad sõnad olevat seal, sõnad, mis aitavad. Ja abi oli hirmsasti vaja. See võib tunduda naiivne, aga ei ole. Sõnad ei pruukinud kohe aidata. Aga ajapikku aitasid. Lõpuks oli ikkagi kirjaoskus see, mis talupoja ja -tütre tema armetust, allasurutud ja õiguseta seisust välja aitas. Juba osati kohtukulli ees seaduseraamatut lugeda ega lastudki paragrahvi iga kord enda kahjuks väänata. Juba saadi peenema, puhtama, tähtsama ameti peale. Juba saadi vabaks...

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Muutuva maailma jaoks tal muidugi suuremat tähtsust ei ole, üks kurioosum paljude seas, aga mulle isiklikult on ta selles muutuvas maailmas – noh, ega ma ei kujuta oma elu ilma selleta ettegi. Ja mitte üldse sellepärast, et ma ise neid kirjutanud olen, neid eestikeelseid raamatuid. Ma olen nendega elanud. „Algusest peale“, jah, sestsaadik kui ma ennast mäletan. Nendega, nendes ja nendest. Aamen.

Vilde „Pisuhännas“ oli lause: „Ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee“. Oled elanud Tallinnas, aga ka suurlinnas Pariisis, teisalt ka Hiiumaal, Vilsandil, Jõgeva mail. Kuidas selle parsi ja vommiga siis õigupoolest lood on? Kust seda suurt ideeed otsida? 

Eks see „pars ja vomm“ ole üks klišee, mille üle Vilde nalja viskab. See vana usk, et tõsine mõte ja meel saavad kasvada vaid maakamaral, mitte linnakividel. Samas, eks iga klišee sisalda endas ka mingit tõde. Tõde, mis on saanud käibetõeks ja sellega oma tõelisuse pooleldi kaotanud, muutunud naeruväärseks. Selge on see, et luule ja idee ei saa sigida ainult vommil. Neid peab sigitama miski veel. Teadmine luule ja ideedeilma olemasolust, vähemalt. Aga pars ja vomm on selles mõttes tõesti viljakad, et sealt vaadates tundub see luule, raamatute ja ideede ilm tõeliselt imelisena. Kui kelleski parsil ja vommil tärkab tahtmine nende poole püüelda, siis võib see püüdmine olla ikka võimas. Seal on potentsiaalide vahet, seal on särtsu, on pinget! Vilde ise ei olnud küll päris parsilt ega vommilt ja pidas seda kindlasti tähtsaks: tema hüppelaud oli juba natuke kõrgemal kui nendel, kes alles talutares kohmitsesid. Tema isa oli ikkagi mõisateenistuja ja Eduard ise oli seda sakste elu, seda peenemat elu, kus luule ja ideed on loomulikud asjad, lähedalt näha saanud. Aga ikkagi. Siit vaadates oli ka tema peaaegu parsilt ja vommilt tulnud. Ja seda imetlusväärsemad on tema saavutused. Nüüd on aga muidugi nii, et päris parsi ja vommi polegi enam olemas, kõik me oleme alustanud juba kuskilt kaugemalt, juba meie vanavanemad mõistsid lugeda ja kirjutada, kui nad lausa haritlased ei olnud. Mis aga ei tähenda, et „pars ja vomm“ oleksid oma tähtsuse kaotanud. Kui luule ja ideed sigivad veel ainult luulest ja ideedest, muutuvad nad ajapikku nõrgaks, steriilseks. Ilusad küll, aga nõrgukesed. Värsket verd on ikka vaja. Kokkupuudet maaga. Kasvõi maha matsatamist, mullaseks saamist, häbi ja alandust. Vaimne kõrkus on kerge tulema. Aga eks ta, teadagi, aja upakile. Lihtrahva seast, mitte liiga kultiveeritud keskkonnast on muidugi palju raskem tulla, ei ole sul tutvusi, ei ole sul lihvi ega teadmisi. Et mis või kuidas. Sa pole parketikõlblik, sest eks see kultuurielu ikka natuke selline parkettidel liuglemine ole. Aga sul võib olla jõudu ja tahtmist midagi tõeliselt öelda. Ja küll sa need parketidki siis ära õpid. Ega seal tegelikult teab mis kunsti ei ole. Kunst tuleb ikka... mujalt.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

Et põnev on ikka uus ja see kõige uuem, siis soovitangi ühte raamatut, mida mina juba käsikirjana lugesin. See lugemine mõjus mulle hästi, ergutavalt, lõbustavalt, elustavalt. Kui kirjandus seda suudab, siis on ta oma ülesannete kõrgusel. Peedu Saare „Kastimees“. London. Lõputu, mitte kuhugi viiv matk läbi suurlinnakõrbe (mis on pigem külm ja märg), läbi suurlinnamiraažide, suurlinnaarmastuse ja suurlinnaviha. Üks igatsus, mis ei lase meid lahti, kuigi me teame, et ta on hukutav. Aga mis on väärt see, mis pole hukutav? Kui nisuiva ei sure...