Raamatuaasta viimane nädal

Alanud on raamatuaasta viimane nädal. Ametlikult lõpeb raamatuaasta emakeelepäeval 14. märtsil.13. märtsil kell 10.25 kirjutatakse e-etteütlust (osalege, kes vähegi saab), antakse hulk auhindu eelmise aasta parimatele, peetakse suur konverents ja lõpupidu. Kui jõuan, siis pühapäeval saab sellest ka ülevaade postitatud.  

Meie lõpetame koolis lugemismängu (saatke veel tänase päeva jooksul oma lugemisnimekirju aadressile aile.sessman@luua.ee). Viimase joone tõmbame alla 18. märtsil mõisas algusega 18.00. Siis ilmub ka statistiline kokkuvõte blogi aastaringist.

Kolmapäeval ilmub raamatuaasta viimane intervjuu virtuaalkülalisega, kelleks on seekord Viivi Luik, reedel ilmub nagu tavaliselt raamatututvustus (Lennart Meri "Hõbevalge").

Püsige liinil!

Lugemismängu soovitused: Eesti krimi - Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi"

Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi". Kriminaalne raamatukogu nr 7. Kirjastus Mooses 2025.

Raamat sobib ka kategooriasse Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärgitud teos, sest sai 2025. aasta romaanivõistlusel 3. koha.

Ma ei tea miks, aga mul oli kogu aeg tunne, et Harry, loo peategelane, on ligikaudu 35-aastane. Ja seetõttu tekkis mul iga kord segadus, kui öeldakse midagi säärast: „Ole hea poiss ja too mulle üks late.“

Harry on sündinud 1997, ehk siis aastal 2024 on ta 27 aastane. 35-aastane on hoopis oletatava mõrvari naine. See vahe ei ole nii silmatorkavalt suur, et meest „poisiks“ kutsuda. Aga las ta olla. Õiekese vanust silmas pidades (kahekümnendate alguses) on kõik jälle loogiline, veel vanem tegelane poleks ehk nii kergesti Õiekese sõpruskonda sulandunud. 

Lugu jookseb, kõik on hästi läbi mõeldud (üks nõrgemaid kohti on tagantjärele mõeldes minu jaoks mõrvari motiiv). Ameerikast tulnud Eesti juurtega peategelane on hea valik, see võimaldab siluda teadmatusi ja pakkuda kirjeldusi, seletada ta eraklikkust ja suhete puudumist. Samas seda, et Eesti politsei nagu ei uurikski mõrva, ei saa kirjutada väliseestlase teadmatuse arvele. Politsei suhtub üldse väga sõbralikult ja usaldavalt sellesse isehakanud detektiivi ning need kaks momenti ei ole just kõige usutavamad.

Korduvalt on juba öeldud, et Tartu ja Karlova kirjeldused on see, mis raamatu külge haagib, nii et ei hakka seda enam kordama. Inimesed on inimesed, neil on suhted, erinevad kusjuures. Peategelased on suhetega pisut probleeme, aga ei midagi nii hullu kui Nordic Noir´ tüüpidel; korra teda ähvardatakse, aga niimoodi kolki, nagu karmis koolkonnas, ta ei saa. Nii et pigem selline tasasem kulgemine, kuigi laipu on lõpuks kolm. Faktikesi poetatakse, aga enamasti saad sellest hiljem aru, kui need oluliseks muutuvad. Kirjutatud on hästi, lugeda on lihtne, aga mitte igav, on toredaid vinjette ja teraseid märkamisi. Ja lõpp on selline, mis võimaldab järgesid.

Selge õnnestumine ja minu hinnangul Mahkra parim ja terviklikum lugu. 

Raamatuaasta tähestikunäitus ja ühte-teist veel

Raamatuaasta hakkab lõppema ja ka tähestikunäitus on jõudnud viimase väljapanekuni - Ö ja Ü tähtedeni. Ehk siis ÖKOLOOGIA ja ÜLIKOOL. Ja ühe siduva raamatuna on väljas ka teos, mis ühendab omamoodi nii Ö kui Ü, nii öloloogia kui ülikooli: see on raamat sarjast "Ööülikool". Fred Jüssi "Olemise mõnu". Lugege, see on väärt raamat!

Meie lugemismängus on raamatukokku jõudnud esimesed täidetud Bingo-lehed, mis tähendab, et vähemalt mingisugune auhinnaraamatute loosimine saab toimuda. Tooge, saatke, kõik, kes te mängu reeglite järgi lugesite! Mida enam osalejaid, seda rohkem loosimise moodi see välja kukub. Tähtaeg on 9. märts.

Täna anti Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses üle tänavused Tuglase novelliauhinnad, preemia pälvisid Fs novelliga "Stefan" ja Silvia Urgas novelli "Eestimaa puit" eest.

Palju õnne!

Lugemismängu soovitused: Piret Jaaks "Taeva tütred"

Piret Jaaks „Taeva tütred“. Varrak 2023

Meie lugemismängus sobitub kategooriasse „Romaanivõistlusel auhinnatud raamat“ – 2023 aastal sai III koha.

 

Raamat räägib Anna Hedvig Büllist, Haapsalust pärit baltisaksa päritolu  Eesti misjonärist, kes armeenlaste genotsiidi ajal Türgis Marashi linnas (praegu Kahramanmaraş) orbudekodu juhatas ning tuhandeid naisi ja lapsi päästis.

Raamat on kirjutatud suure sisseelamisega ja näitab Bülli meelekindlust.

Kurjus on romaanis  sordiini all, seda ei näidata otse, aga see on õhus. Seda aimdub pisiasjadest, see hiilib vihjete ja ütlematajätmise taga. Kirjandusest rääkides öeldakse tihti „näita, ära räägi“.  Õuduskirjanduses on aga hoopis vastupidi – vihja, ära näita. Ja just see võte töötab siingi, sest kurjus on siin nagu vari, mis kogu aeg ähvardavalt pea kohal kõrgub. Selle piirjooni visandavad tilluke Maral, kes ei räägi, õde Elfride, kes alalõpmata kardab, kaugusestt kostvad püssipaugud ja jutud kadunutest.

Kõige otsekohesem sõna raamatus oli „veresaun“, aga seegi tuli esile omavahelises vestluses. Ehk siis vägivalda ei näidata pea kordagi otse, sellest pigem räägitakse. Kõige otsesem kokupuude on hetkel, kui Hedvig leiab eelmisel päeval tema juures käinud noore misjonäri Lotta järgmisel päeval tapetuna tänavalt. Aga ka siis näeb ta vankri all ainult tolle ruudulist kleiti ja tindiplekilist kätt, milel järgi ta Lotta ära tunneb. Kogu selle aina ängistavamaks muutuva õhustiku kiuste peab peategelane jääma kindlaks ja uskuma, et toetada teisi, et aidata kannatajaid.

Vaatamata raskele temaatikale lihtsalt loetav ja hea raamat. Mõtlema panev.

Virumaa kirjandusauhind ja meie lugemismängu meeldetuletus

Tänavuse Virumaa Kirjandusauhinna said Indrek Koff ja Olena London graafilise romaaniga "Ära oota midagi".

Palju õnne!

Aga nüüd viimane meeldetuletus kõigile, kes lugemismängu käigus raamatuid lugenud ja tahavad loosis osaleda. 9. märts on ligi.

Loosime raamatuaasta lõpuks 13. märtsil 2026 kõigi osalejate vahel kõigis kategooriates välja autogrammidega auhinnaraamatud. Kes koolipere liikmetest auhindade loosimises tahab osaleda, käib ja näitab oma täidetud bingo-lehe kooli raamatukogus ette. Osaleda saavad ka väljastpoolt kooli saadetud mängud, nii et kes tahavad osaleda, postitage oma loetud raamatute nimekiri koos oma kontaktidega hiljemalt 9. märtsiks 2026 kooli raamatukogu aadressile aile.sessman@luua.ee. 

Lugemismängu soovitused: Karl Ristikivi "Imede saar"

Karl Ristikivi „Imede saar“. Varrak 2003.

Raamat, mis sobitub kategooriasse "Eesti kirjandusklassiku raamat".

Allotria on eraldatud saar, kus praktiseeritakse Platoni „Politeias“ kirjeldatud ühiskonnakorraldust – ideaalset riiki. Sinna satub juhuse tahtel Niccolo Casarmana, Ristikivi „Surma ratsanikest“ tuttava Pedro Casarmana poeg. Nii paigutub „Imede saar“ tegelaste kaudu kroonikate triloogia ja elulugude triloogia vahele, haakumata nendega aga sisuliselt, sest triloogiad baseeruvad ajaloolistel oludel, „Imede saar“ on aga vormilt utoopia, sisult aga allteksti kaudu tehtav kaasaegse ühiskonna kriitika.

Ristikivi näitab 14. sajandi Genova kaupmehe poja silme läbi, kui kentsakas võiks võõrale välja näha tänapäevane demokraatia koos kõigi oma vesivõsude ja veidrustega. Selles osas on raamat hästi ajale vastu pidanud ja üllatavalt värske. Küllap aitab sellele kaasa, et teatud nähtused ühiskonnas on Ristikivi ajaga võrreldes veelgi võimendunud, veel enam äärmustesse kaldunud.

Samas ei ole „Imede saar“ terav, vaid üllatavalt leebe. Seda on nimetatud irooniliseks ja üheks Ristikivi lustlikumaks teosest, aga minu meelest pole siin eriti ei seda ega teist. Või olgu – omad iroonilised momendid siin on, kasvõi see, kus Absoluutset Vaimu (loe: alkoholi) nimetatakse geniaalseks seaduseks, mis kindlustab riigis rahu ja korra. Või teatrikusti mandumine laadapalaganiks. Või keskpärasuse ülistamine. Või jalgpalli jumalateenistuseks nimetamine. Või moodsa kunsti kirjeldus. Häda on pigem selles, et üldpilt on lugedes pigem pajatuslik, mulle oleks rohkem meeldinud teravamad vastandused. Praegu jäi see iroonia kuidagi hambutuks.

„Imede saare“ peamine sõnum näib olevat, et iga utoopia muutub varem või hiljem iseenda paroodiaks. Ideaali ei ole võimalik saavutada, sest igaühel on ideaalist erinev arusaamine.

Ajalugu on korduvalt tõestanud, et utoopia (eriti ideoloogilise utoopia) jõuga ülesehitamine lõpeb katastroofiga. Nii oli see nii fašismi kui kommunismiga. Ideoloogilise utoopia alla kuuluvad reeglina ka religioossed utoopiad – jumala riigi loomine maa peale. Ristiusu ajaloost meenuvad kohe näiteks inkvisitsioon ja ristisõjad.

Ka elu Allotrial pole sugugi nii idülliline kui esmapilgul paistab ja sealselgi demokraatial on oma pahupool. Ühe inimese (selles loos siis Platoni) nägemuse ühiskonna toimimisest pjedestaalile tõstmine ei saa sobida igale inimesele.

„Imede saar“ tuletab meile taas meelde, et utoopia pole võimalik, sest inimene jääb inimeseks.

Lugemismängu soovitus: Mehis Heinsaar "Kadunud hõim"

 

Mehis Heinsaar "Kadunud hõim". Menu 2022 

Minul läheb see kategooriasse "vabalt valitud eesti autori raamat".

Kas armastus võib olla hirmutav? Kas armastus võib olla kohutav? Küllap vist. Selles romaanis on ta seda õige värvikal moel.

Raamat algab kui tavaline igavese üliõpilase ja poolharitlase elulugu, pöörab siis etnoõuduse radadele ja kruvib vaikselt pinget. Vihjed, vihjed, vihjed ... Tabamatud ärevaks tegevad meeleolud. Nagu mingi diagnoosimatu sügelus, mis peategelast kimbutab.

Lugu liigub ladusalt, lausa nii sidusalt ja ladusalt, nagu see polekski Heinsaar, kelle stiili on harjutud seostama pigem absurdi, sürrealismi ja müstikaga. Ilusad ja luulelised loodusmeeleolude kirjeldused Raudna jõelt, Tartu soe boheemlaselu, selle kõige taustal aga mingi häiriv tume vari.

Kui peategelane seal kusagil Soomaa metsades leiab oma armastuse, mis küll esmalt toore kirena töötab, läheb huvitavaks. Minu jaoks oli kõige paeluvam see, kuidas esmane hirmuvahk transformeerub milleksi muuks ja kuidas see on tegelikult veelgi hirmutavam.

„Ja äkki haaras mind vaistlik, kõiki meeli hõlmav kujutluspilt, mida tunneb paigale tardunud küülik mao ees – mõistsin korraga, miks see loomake ära joosta ei saa – ei, mitte kohutav hirm  tolle eluka ees pole see, mis küüliku meeled halvab, vaid pigem mingi kummaline ja joovastav, kõiki meeli halvav õndsus, soov sulanduda allaneelajaga täielikult üheks, teda selles isegi kaasa aidata...“

Kusagil terve mõistuse soppides eksleb ärevus, leidmata õiget teed välja sellest joobumuse udust. Aga see on seal ja üritab endast märku anda. Psühhoanalüütikud kirjutaksid ilmselt selle koha peal pikki traktaate peategelase (või hoopis autori?) alateadvuse hirmudest naise (st püsisuhte ja kohustuste) ees.

Neis terve mõistuse soppides kummitab armastatu isa vaim (ülekantud tähenduses), nagu must vari uitab ta peategelase painajalikes unenägudes. Hirm ja armastus, ratsionaalsus ja kirg peavad peategelase pärast oma võitlust ja sa aimad, et sõltumata sellest, kes võidab, on peategelane juba kaotanud.

Kuni poole raamatuni võiks seda ju pidada sümbolistlikuks romaaniks sellest, kuidas armastus on maagia, armastus on uim ja unustus, aga seda, mis järgneb, enam pelga sümbolismiga ära ei varja. Või mine tea ... Peamine võõritusefekt ja seeläbi kõhedust tekitav nihestatus tekitataksegi seeläbi, et kannibalismi kirjeldatakse armumise kaudu väga romantilise sõnakasutuse abil; või kui see nüüd ümber pöörata – armumise kulminatsioon on armastatu konsumeerimise akt. Nojah – öeldakse ju, et inimene meeldib nii väga, et söö ta või ära.

Päris lõpp on mõnevõrra ette aimatav. Kokkuvõtteks – hästi kirjutatud, aga ma päris viit ei tihka panna. Mingi ebaühtlus oli siin minu jaoks, pluss teatud ebaloogilisused, mis maksimumini ei lase küündida.  

 

Lugemismängu soovitused: R-tähega algav raamat. Silver Anniko "Rusikad"

Silver Anniko „Rusikad“. Hea Lugu 2018

Sobib lugemismängu kategooriasse "R-tähega algav raamat", aga ka "Ühesõnalise pealkirjaga raamat".

Mäletan, et lugesin seda raamatut millalgi keskkoolis käies, ilmselt kümnendas või üheteistkümnendas klassis. Ja mäletan, et mulle meeldis. Tookord oli raamat pea kaks ja poolsada lehekülge õhem, aga seda ju tollal ei teadnud. Nüüd üle lugedes võib mitmes kohas aimata, mida tsensuur välja kärpis, aga et seda nii palju oli, seda ei osanud oodata.

Kui ma raamatuaasta puhul otsustasin, et loen ainult eesti autorite loomingut, sest see annab võimaluse lugeda uut eesti kirjandust, samas aga tuletada meelde ka juba loetud asju, oli sihina silme ees just „Rusikate“ pelutavalt paks köide. Näis, kas meeldib ka praegu...

Juba tollal käis selle raamatuga kaasas mingi teistsugune aura. Juba siis võis seda nimetada kultusromaaniks. Kõik tahtsid seda lugeda, see oli kuidagi skandaalne, sellest räägiti. Kirjaniku ja tema naise mõrv 1982. aastal lisas veelgi õli tulle – eks sedagi kiputi seostama tolle aja kohta tavatult värvika raamatuga ja võimalike prototüüpide salavimmaga.

Ja värvi raamatus on. Tegelaste galerii on kirju, osa kõrvaltegelasi lausa grotesksed, iseloomu või oma eripärata pole vist ükski. Räägitakse murdes, räägitakse tollases (vabariigi algusaegade) lihtinimese kõnepruugis, räägitakse aktsendiga – ses osas on autor osav. Üks peategelastest, „litsipoeg“ Joonas, kelle mantra on iga hinna eest rikkaks saada, meenutas pisut mulle Peeter Urmi „Päike tules“ peategelast, aga tema moraalseks mölakaks kujunemine on erinevalt Urmi Timuka omast loogiline, põhjendatud ja täies ilus lugeja ette laotatud. Ka ei ole Joonas Piirits erinevalt Urmi Timukast lihtsalt tuim mõrtsukas, vaid ka paras aferist, nii et leiad end varsti lugedes ootamas, mis vimka ta jälle viskab. Tänapäevases kõnepruugis on tegu armukelmiga, kes sillutab endale teed ülespoole naiste abil, kuigi teda ka kuritegeliku jõugu ninameheks nimetada pole ju vale. See, et ta ka mõrtsukas on, kipub pika raamatu peale meelest unuma.

Teine, asunikutalu noor pärija Rein, on ehk liigagi aus ja hea, nii et huntidele mõeldes hakkad kohe häda ja õnnetust ootama. No ei saa see ju nii kesta, eksole. Ajapikku haarab Joona lugu aina rohkem ruumi ja see on värvikas. Rein on aga paras mömm, pea lõpuni välja. Lõpuks leiab ta mehe enda seest siiski üles, aga selleks on ikka parajat vapustust vaja.

Kolmas, kes alguses võrdselt teiste kõrval peategelaseks püsib, väike Verden, jääb pisut tahaplaanile, kuid tema mölakaks kujunemine on eriti valus, sest temast saab ideoloogiline mölakas. Õnneks on tal mingigi südametunnistus alles.

Kõige huvitavam on see, et raamat mõjub ikka veel hämmastavalt kaasaegsena. Kõik need vastastikku kisklemised ja tagarääkimised, intrigeerimised ja sulitembud, miski ei ole ju kadunud. Eestlase lemmiktoit on ikka veel teine eestlane, nii et õigupooolest peaks raamatu alapealkiri olema mitte „inimene on inimesele hunt“, vaid „eestlane on eestlasele hunt“. Ainult see, kuidas Joona üüratu jõud ja nägus näolapp kõik naisolevused jalust korrapealt nii nõrgaks võtab, et nad muudkui temaga voodisse varisevad, hakkab lõpuks koomiline paistma.

Koomilisi momente on muidugi veel, küünilisi samuti, teravmeelseid sulitempe tehakse nagu kelmiromaanis, vahepeal ei teagi, kas peaks nutma või naerma. Ma ei tea, kas see oli emotsionaalne tulevärk või raamatu paksus, aga lugemine võttis omajagu aega. Ei, raamat on hea. Ja ma kahtlustan, et teismelisena lugesin ma rohkem põnevat sündmustikku, nüüd liikusin pigem läbi kõigi kihistuste.

Kui ma võrdlen „Rusikaid“ näiteks sellesama Urmi romaaniga „Päike tules“ või Õunapuu „Eesti gootikaga“, mis kumbki pole ülemäära ilusad, siis neid mõlemaid on võimalik lugeda nii-öelda kõrvalseisjana, need ei puuduta nii sügavalt. Ühes on tegu näiliselt erandiga, äärmusliku, kuid siiski erandiga; teises on jõhkrus ja masendus valdav, aga nii groteskne, et ei mõju enam elulisena, muutub iseenda paroodiaks. Aga „Rusikad“ on elus, see hammustab. Hammustab nii, et valus on. Kas me sellised olemegi? 

Iroonilisel kombel on lõpus nii Joonas kui Rein ühe pulga peal - mõlemad tembeldatakse saabunud nõukogude võimu poolt kulakuteks. Huvitav, et ühe asja magas nõukogude tsensuur omal ajal maha. Kui tõlkida "Rusikad" vene keelde, saame "Kulaki". Ja kui tõlkida see omakorda eesti keelde tagasi, on üks variant "Kulakud".

Ja tahad või ei taha, aga paneb ikka mõtlema, kuidas ühiskonnas valitsev hoolimatus ja ebaõiglus on lõpuks kõige suurem turvarisk. Me ei pea kartma võõraid, vaid iseennast. Me ise olemegi need hundid. Sotsiaalne sidusus on selle nimi tänapäeval, aga see ei muud asja olemust. Juba Kivika "Nimed marmortahvlil" tõi välja sama teema - miks osa eestlasi punavõimu omaks võttis.

Hea, et see uustrükk tervikkujul ilmus, see on aus nii autori, raamatu kui lugeja suhtes. Minu arust võitsid sellest kõik.

Lugemismängu soovitused: luule. Piret Põldver "Tõmme"

Piret Põldver "Tõmme". Kastani Tänava Kirjastus 2024

Avastasin, et kuigi Pireti Põldveri luulekogu on mul juba jupp aega loetud, pole ma sellest veel kirjutanud. Kuna kolmapäevases virtuaalkülalise intervjuu rubriigis vastas küsimustele just Piret, siis sobib tema luulekogu sama nädala lõpetuseks ideaalselt.

Olime Piretiga mõlemad eelmisel aastal nomineeritud Kultuurkapitali luule aastaauhinnale, Piret sai lõpuks "Tõmbega" Gustav Suitsu luulepreemia, nii et raamat on tunnustatud ja pärjatud.

Tuleb tunnistada, et kuigi ma kirjutan ka ise luulet ja viimasel ajal ka vabavärsilist, olen ma raskustes sellisest luulest kirjutamise ja arvamise puhul. Üks probleem, mis mind vabavärsi puhul tihti kummitab, on tunne, et autorid langevad liiga tihti paljusõnalisuse lõksu, mis kandva kujundi lõpuks ära lahjendab. 

        "Rohin armastust sinu vastu

        nagu naabrinaine võililli trepi külje pealt,

        viskan pange ja valan kompostihunnikusse,

        aga lilled suruvad lehed läbi betooni,

        juured ei katke,

        sa ei saa võililledest iial lahti,

        kui nad on end juba sisse seadnud,

        nad on nii kollased ja säravad,

        milleks neid üldse katkuda." (lk 71)

Minu jaoks on see juba piisavalt terviklik, aga sellele eelneb kaks sama pikka "salmi". Milleks? Minu jaoks ei anna need sellele enam midagi juurde, see on piisaval hea kujund niigi.

Pireti kogu on otsast otsani vabavärss. Minu jaoks tähendas see, et korraga ei saa palju lugeda. Ega luulet peagi korraga palju lugema, ongi hea väikese ampsu kaupa, et jääks settimise aega. "Minu sees settib üks laev", nagu Piret ise ütleb (lk 46). "Alati lähevad põhja need laevad, millel vaikitakse," tõdeb ta samas luuletuses. Aga isegi siis, kui see on põhja läinud, ei kao ta kuhugi, sest "Merepõhjas ei mädane miski".

Tunded ongi see telg, mille ümber selle luulekogu maailm pöörleb. 

        "Eile kohtusime sinuga kohvikus.

        Kolm tundi

        voolas mett

        meie vahelt verre." (lk 28)

Esmapilgul klišeelik sõnamäng kasvab siin nutikaks tundeid defineerivaks kõikehõlmavaks kujundiks. Luuletusena on see minu jaoks üks huvitavamaid ja seda kogumikku defineerivamaid tekste. Siin kohtuvad kaks peamist teemat - tunded ja loodus. Või süümepiinad loodusega toimuva pärast, mis rohujuuretasandilt tõuseb üldistuseks teisal, luuletuses "Ärge kinkige mulle lilli" (lk 56). Kohviku-luuletuse muudab aga nii mõjusaks just kolmnurk argine-tunded-loodus, kusjuures tööle hakkab see kõik isegi mitte vastanduse, vaid pigem ootamatu kõrvutuse najal.

Argipäevased kirjeldused ongi osa Pireti luulest, aga sageli on just sellele taustale torgatud eristuv kujund.

        "Tuul saab lõpuks võimaluse

        puhuda meie vahelt läbi" (lk 69).

Nagu igasuguse luule lugemisega, on ka selle raamatuga nii, et kõik luuletused kindlasti võrdselt meeldida ei saagi. Aga lugeda tasub, sest igaüks võiks siit midagi endale leida. Ja kui luulekogust mõnigi luuletus kõnetab, on juba hästi.

Lugemismängu soovitus: Joel Jans "Ajudraiver"

Joel Jans „Ajudraiver“. Lummur 2022

Selle romaani lugemiseks tuleb kujutlusvõime sisse lülitada. Peategelane sureb ju kohe esimeses peatükis ja edasine toimub tuhandeid aastaid hiljem arvutisimulatsioonis. Inimkond on viimseni surnud ja siis ülivõimsa arvuti poolt fjodorovismi vaimus taas ellu äratatud. Samas pole tekst üldse mitte tehniline või tehnoloogiline, nii et harjuda tuleb vaid mõttega, et kõik kirjeldatu pole mitte füüsiline, vaid virtuaalne. Kes on „Matrixi“ filme vaadanud, saab analoogiast aru – selle vahega, et kui „Matrixis“ oli siiski mingisugunegi reaalsus olemas, siis „Ajudraiveris“ ei ole.

Kuna autor ise on süsteemiadministraator, siis tehniline butafooria on usutav, aga mitte ülemäära keeruliseks aetud – mingil moel meenutab see kõige rohkem omamoodi digimuinasjuttu ja mingit erilist itimehe aju pole selle lugemisks tarvis. Lugu liigub lobedalt, tegelaste kõnepruuk on lopsakas, suhtumine muhe ja eluline. Kui pea pool raamatut on loetud, ei joonistu ikka veel välja keskset intriigi. Ka selge antagonist on puudu. Küll aga tekib aimdus, et see võiks ehk olla AI ise, kes kõike käigus hoiab. Loomulikult selgub hiljem, et asi pole nii lihtne.

Autor kasutab päris teravmeelselt enda loodud maailma loogikat, keerab sinna paar huvitavat vinti ja avab sündmustiku taustu täpselt nii palju, et pidevalt pinget hoida. Et mitte kõike ära rääkida, saab öelda, et otsene vastasseis antagonistiga tõepoolest tuleb. Ja see ongi selle romaani juures positiivne – autor on suutnud hoida pinget ja kerida seda tasapisi (erinevalt mitmetest varasematest teostest, kus kippus juhtuma liiga palju ja liiga kiiresti).

Põnev maailm ja temaatika, mida eesti ulmes pole varem sellisel kujul ja sellises kombinatsioonis ette võetud.

Lugemismängu soovitused: ulme. Rait Piir "Hinged mõõgateral"

Rait Piir „Hinged mõõgateral“. Lummur 2021

Nagu Jaagup Mahkra esikraamat „Must vend“,  koosneb ka Rait Piiri debüüt neljast jutustusest. Esimene neist, „Pajatus daamist punases kimonos“, on täpselt see, mida pealkiri lubab – pajatus. Ehk siis selline klassikaline jaapani tondijutt (küll keskmisest verisem), kus segatakse kokku libarebase- ja deemonitraditsioon. Peamine häda kipubki olema pajatuslikkus, isegi osades, kus verd lendab, kipub kõik kuidagi staatiliseks jääma. Ka jäid mind häirima mitmed keelelised apsud. Pärast kahe järgneva loo lugemist ei suutnud ma enam meenutada, millega täpselt lugu oli lõppenud. Samas – teemat autor, kes on ka ise võitluskunste harrastanud ja aastaid Jaapanis elanud, loomulikult valdab (minu teada on ka kaanel vaataja poole seljaga seisev sõdalane autor ise oma samuraivarustuses).

Teise jutu „Intsident Ceresel“ algus oli hoopis hoogsam ja intrigeerivam. Küberpunk kaugel komoses; ebaseaduslik ja vägivaldne slummimaailm, bio-, geeni- ja tehnoloogiliselt muundatud tegelased. Peategelast klopitakse igal juhul kordades hullemini kui karmi koolkonna detektiive. Võrdlus on igati kohane, sest peategelane toimetab olude sunnil juurdlust. Kõik on mõnusalt segane ja selgusetu, kuid lõpuks sõlmitakse kõik niidiotsad kokku. Loogiline ja juuripidi tänapäevastest probleemidest toidet ammutav tulevikumaailm, eriti kui massiivse ulmebutafooriaga ära harjuda. Keelelisi häirivusi oli oluliselt vähem kui avaloos, kuid päris ilma ei saanud seegi lugu. Aga see väike tilk ei rikkunud kompotti – mulle väga meeldis.

„Pilvelinna bluus“. Ainult kümme lehekülge ja juba tahaks karjuda – kus oli keeletoimetaja!? Ilmselgelt tekitab see eelhäälestuse ja paneb loo eelmisega võrreldes halvemasse seisu. Näis, kas rabeleb välja.

Tuleb tunnistada, et lugu on põnev. See haaras kaasa; eriti tore oli peategelase psühholoogiline profiil. Ja lõpp suutis üllatada, see oli mõneti ebatraditsiooniline. Taas küberpunk, keskkond on sama lohutu ja vaenulik, taas jõuab mõrvajuurdlusega alanud olukord räpaste vandenõudeni. Nii et ei sugugi palju kehvem kui Cerese intsident, lihtsalt keskne probleem, mille ümber intriig käib, oli Ceresel kuidagi tõepärasem.

„Nukumeister“ on taas vana Jaapani õhustikuga lugu, vaatamata alguse võitlusstseenidele aeglase kulgemisega. Võiks ju arvata, et raamatu alguse ja lõpu jaapanipärased aeglased lood tasakaalustavad keskosa plahvatusliku energiaga küberpunki, aga mind jäi see ebakõla pigem häirima. „Nukumeistri“ lõpp muutub küll üsna võikaks body-horroriks, natuke räigemaks, kui oskasin ennustada, kuigi nukumeistri majja jõudmisest alates oli enam-vähem selge, millega siin loos tegu.

Lõppmulje on selline, nagu oleks lugenud kahte erinevat raamatut – head küberpunki ja õlgu kehitama panevat klassikalise jaapani õhustikuga kõhedust. Aga vastavalt lugemiseelistustele võib raamat kellegi jaoks töötada ka vastupidi. Minu pingerida:

1.      Intsident Ceresel

2.      Pilvelinna bluus

3.      Nukumeister

4.      Pajatus daamist punases kimonos

Lugemismängu soovitused: ulme. Jaagup Mahkra "Must vend"

Jaagup Mahkra „Must vend“. Lummur 2024

Autori debüütkogu sisaldab nelja jutustust. Esimene neist, „Must vend“, sisaldab toredaid detaile ja huvitavat maailma. Jutt üritab olla science-fantasy, kus fantaasiale omase pseudokeskaegse maailma varjust hakkab välja kooruma, et tegu on tuhandeid aastaid tagasi ümber asunud inimkonnaga võõral Igonia-nimelisel planeedil (mis mulle lugedes kogu aeg Igauniat meenutas). Teadusulmeliseks taustaks jääb sellest aga ilmselgelt väheks. Plussid – kohalik eluvorm, kellel topelthing ja sellest tulenev rääkimismaneer on lahe leid. Plussi poolele paigutub ka kohalik fauna, näiteks madude elutsükli kirjeldus. Miinused – peategelase deus ex machinana ilmnev võime magnetvälju manipuleerida, mis viimasegi teaduslikkuse ära nullib. Lisaks Musta Venna motiivide hämaraks jäämine. Ma saan küll aru, mis ideega on flirditud, aga mis on selle eesmärk? Kokkuvõtteks: sisult keskmine lugu (loetavuselt siiski üle keskmise), kus pisut Moorcocki Elricut meenutav tegelane toimetab üle keskmise huvitavas maailmas, kus kasutatavad nimed toovad meelde Robert E. Howardi loomingu.

„Matilda“. Tõik, et jutustus võitis ulmeauhinna „Stalker“ parima eesti autori lühiromaani või jutustuse kategoorias, tõstab ootused kõrgele. Samas on lühiromaani algus – oma 40 lehekülge – mitteulmeline. Pööre tuleb poole teksti pealt ning see on järsk ja verine. Kahju, et autor end omaenda süžeepööretega peategelase kombel nii nurka ajab, et peab tegelase päästmiseks taas deus ex machina appi võtma. Mis see needuse lõpp muud on! Aga nimitegelasega suutis ta mind küll ära pettas, mis ju oligi eesmärk.

„Hõimu toitja“. Ajaränd, saurused, peategelase siseheitlused, aga mille paganama pärast seda homoerootilist liini siia tarvis oli, sellest ma küll aru ei saanud. No ei pea ju iga moehullusega kaasa minema kui loo enda loogika seda ei nõua. Ja jälle on platsis ebaloogiline jumalik lahendus just siis, kui seda süžee jaoks kõige rohkem tarvis on. Peategelane, kes on aastaid olnud edukas ükikulgeja - tugevate närvide ja ellujäämisoskustega - hakkab äkki asja eest teist taga hallukaid nägema, mis tõukab ta edasistele tegudele. Minu jaoks neist lugudest kõige kunstlikum ja punnitatum.

„Hundid kütivad öösel“. Pseudokeskaegne maailm, rändav palgasõdur ja mõrv, milles teda süüdi üritatakse lavastada. Loomulikult tuleb tal õige mõrvar üles leida. Ehk siis fantaasiamaailmas toimuv keskaegne krimi. Lugu liigub loogiliselt, alguses tekkis küll juba kahtlus, kas siin mõni fantaasiat õigustav üleloomulik element üldse on, aga rahu – kõik oli omal kohal. Piiramatu väega maage küll ei ole, siis oleks krimiga kohe oluliselt keerulisem, sest tavaloogika ei tööta, aga näpuotsaga lihtsamat nõidust on siiski mängus. Mahkrale omaselt ei püsi lugu turvaliselt krimimõistatuse lahendamise sängis, vaid murrab end välja mastaapsemaks mäsuks, mille keskmes peatetgelane nagu Hercule Poirot häirimatult kõigile tõde kuulutab. Mulle meeldis. Kogumiku neljast jutustusest oli see minu jaoks kõige terviklikuma sisemise loogikaga.

Neli väga eriilmelist juttu, mida seovad eksootilised maailmad, ootamatud pöörded ja tõhus annus hoogsat tegevust. Minu jaoks kogu komplekt päris viieliseks siiski ei liigitunud, aga üle keskmise tase ja positiivne kogemus oli küll, nii et neli.

 

Lugemismängu soovitused: Nikolai Baturin "Sõnajalg kivis" ja "Delfiinide tee"

Tegelikult peaks alustama romaanist "Kentaur", mis kuulub mõtteliselt samasse maailma, sest "Sõnajalas" vihjatakse samuti naftaväljadele, aga see romaan on jube mahukas ja ma olen sellega alles alustanud, nii et ehk siis edaspidi. Seni aga ...

Nikolai Baturin „Sõnajalg kivis“ (Eesti Raamat 2006)

See on raske ja lohutu lugu. Nii peategelase isiklikus plaanis kui laiemalt – kogu inimkonna ja planeedi vaateski.

Me elame vanglas, mille oleme ise loonud. Ja pääsu ei ole. Ka peategelane, kes on massimõrvariks..., ei, liiga lahja sõna – inimkonnavastase sõjakuriteo toimepanijaks lavastatud ja nüüd viimsepäevavanglas koos kogu oma flotilliga kohut ootab, ning kes näiliselt  sellest vanglast on välja murdnud, taipab, et see vabadus on ajutine, kõik on ajutine; et ainus tee on sinna tagasi pöörduda ja oma saatus vastu võtta.

Tükk aega mõtlesin, miks on raamatu pealkiri „Sõnajalg kivis“? Jah, sellist pealkirja kannab raamat, mida peategelane, kaptenkomandör Nikolas Batrian (taas üks Nikolai Baturini kirjanduslikke teisikuid), loeb. See räägib temast endast. Ja esmapilgul näib, et muid seoseid ei olegi, kogu see liin on loodud nihestatuse loomiseks. Aga ei – Baturin teeb harva midagi sügavama tagamõtteta. Meiegi loeme seda raamatut lugedes iseendast. Oli üks esmapilgul absurdsevõitu koht, kus mainitakse otsekui möödaminnes, et inimesed on hakanud kivistuma – kellelgi murdus käsi küljest. Taas sümbolism, mis on laiema tähendusega kui esmapilgugl näib.

Me oleme kivistis, väljasurev liik, sõnajalg kivis. Ja karta on, et meist ei saa isegi naftat, seda õli, mis on maailma viinud sinna, kus ta on.

 

Nikolai Baturin „Delfiinide tee“ (Eesti Raamat 2009)

Seos „Sõnajalaga kivis“ on ilmne kohe alguses – delfiinikarjus ja võimatusevõimalus paigutavad need ühte maailma. Aga kui „Sõnajalg“ on karm, kuiv ja surnud, siis „Delfiinide tee“ on märg ja elus. Samavõrra, kui „Sõnajalg“ on lohutu, on „Delfiinid“ kurbusele vaatamata kummastaval moel helge. See on minu loetud Baturinitest kõige ebamaisem (ka sõna otseses mõttes, kuna tegevus toimub ookenil/saarel) ja muinasjutulisem.

Unustus on mineviku matmispaik. Seal ei ole elavaid lilli.

Sonora matab ühte oma minevikku. Ja avastab selle käigus teist. Ja iseennast. Aga tema unustus on elav, isegi surnud on seal elavamad kui elusad. Ja lõpuks ei saagi aru, mis on päris ja mis mitte. Nii et unusta lugedes ratio, selle raamatu tasand on emotio.

Minu jaoks oligi „Delfiinide tee“ omamoodi üleminek teiseks mõtteliseks triloogiaks – armastuse triloogiaks, mille teine ja kolmas raamat on „Lendav hollandlanna“ ja „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“.

Baturin on nagu mägi – suur, muljet avaldav, pisut erandlik (ja eraklik) tipp kusagi silmapiiril maailma otsas. Rikka ja omanäolise keele ning kujutlusvõimega. Kummalise omamütoloogiaga. Meie enda Marquez. Või Murakami. Mis tegelikult ei ütle ju midagi ja on seepärast vale. Baturin ei ole maagiline realism, ka see oleks lihtsustus. Baturin on Baturin, omaette alamžanr, pigem süvitsi sukelduv metafüüsiline müsteerium kui pinnapealne maagiline realism, eriti vahepealne periood alates „Ringi vangidest“ kuni „Delfiinide teeni“. Aga need, keda kõnetab selline pisut nihestatud süvatähenduslik reaalsus, need võiksid küll elamuste otsingul selle üksiku mäe juurde rännata, et oma silmaga kaeda, millised vaated sealt avanevad.

Lugemismängu soovitused: ulme - Nelja Aastaaja Aed

Nelja Aastaaja Aed. Fantaasia 2025

Ulmesarja Kaarnakirjas kolmas raamat koosneb Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatava jutuvõistluse paremikust. Jutuvõistlus ise toimub üle aasta ja seekordne oli järjekorras juba kaheksas. Kuna olin seekord üle pika aja ka ise žüriis, siis on see raamat mul loetud enne, kui sellest üldse raamat sai. Ja et raamatut tutvustav tekst on ka minu sulest, siis kasutan seda siingi: kogumikus on lisaks muinasjutulisele mõtisklusele ajalikkusest, ilust ja täiuslikkuse ihalusest, mis võidutöös käsitlemist leiavad, ka hoogsaid põnevikke, folkloorset kõhedust ja urbanistlikku düstoopiat, humoorikat fantaasiat ning tehisintellekti ja inimaju sümbioose lahkavaid jutte. Soovitan lugeda nö tagant ettepoole, st  madalamatest kohtadest esikoha poole, nagu minu järgnev lühiülevaade.

Kaupo Sempelson „Raamatuvaras“ (raamatuaasta eripreemia) 
Üsna lihtne, puändile mängiv jutt varga uuest tööotsast, mis otse loomulikult ei lõpe nii, nagu peategelane arvab.

Eeva Jeletsky „Kösteraat“ 
Piisavalt hea stiil, üsna terviklik idee, kuigi tahaks ehk pikemat lahtikirjutust. Eesti külaoludes hargnev etnohorroriga flirtiv tondikas.

Seio Saks „Süvalinn“ 
Alternatiivne Tallinn, tehisaruga kavandatud linnaosa, mingid ruumiaugud... Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Karri Tiigisoon „Zombi Business ehk headus võidab alati“ 
Jälle tehisaru, seekord aju-uurijate abilisena. Teadlased, kliinik, eetilised valikud, inimese täiustamine. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Timo Talvik „Legendaarne professor Jänespüks“

Lustlik, hoogne, huviga loetav, naljakas, aga näib pisut nagu ilma lõputa või osana millestki suuremast. See probleem paistis välja paljude võistlusele saadetud juttude juures. See siin oli aga terviklikum. Ladus lugemine.

Siim Veskimees „Kes meist ei tahaks inimene olla“ 
Tarbetult keeruliseks aetud krimiuurimise vormis mõistujutt poliitikutest ja androididest. Autorile omaselt liiga palju manifesti. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Mia Lisette Tamme „Must isand kõrvalkorterist“ 
Piisavalt põnev, hästi kirjutatud , usutava peategelasega, kuid mulle meenutas liiga palju V. E. Schwabi „Võlukunsti tumedamat poolt“.

Kristi Reisel „Tartu on MINU linn“ 
Ääretult omanäoline idee, mis on kenasti välja mängitud. Etno-vundamenile on ehitatud kaasaegne ja üsna irooniline needuse lugu.

Jaagup Mahkra „Callenori raudne rusikas“ 
Klassikaline märuliulme, mille käivitumine võttis veidi aega, aga tasapisi hakkas kerima. Käigud ja kontrakäigud oli hästi läbi mõeldud, oli hoogu ja kärtsu.

Kristi Reisel „Kuidas tappa bürokraati“ 
Väga hea näide, kuidas lihtne, aga allegooriline idee on rüütatud terviklikku ja eksootilisse settingusse, mis teeb jutu põnevusega loetavaks.

Kadri Umbleja „Nelja aastaaja aed“ 
Kõige terviklikum, kõige küpsem, kõige sügavam. Kirjanduslikult tasemel ja maaliline. Jutule on jõutud ette heita, et see ei ole ulme, vaid idamaine muinasjutt. Aga kui hästi kirjutatud!

Kokkuvõtteks – nagu ikka jutuvõistlustega kipub olema, jõuab kümne hulka lugusid, mida žüriiliikmed ühekaupa võttes oma esikümnesse ei valiks, samas kui tipud saavad reeglina kõrgeid punkte kõigilt. Mida sellest järeldada? Eks ikka seda, et sellised jutuvõistluse kogumikud ei saagi olla läbivalt ühtlase tasemega. Aga ka seda, et lõpuks leiab siit igaüks enda jaoks midagi. 

Lugemismängu soovitused: Andrus Kivirähk "Eesti rahva uued jutud"

Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud“ (EKSA 2025).

Sobib kategooriatesse 2025. aastal välja antud raamat või raamat, mille pealkirjas on Eesti.

Me oleme harjunud, et Kivirähk on lobe, et Kivirähk on muhe. Loe ja itsita. Jah, ta ju lammutab seda va meie omamüüti – tuletage vaid meelde „Rehepappi“ või „Ussisõnu“, aga ma ei olnud valmis selleks, kui terav ja armutu Kivirähk võib olla.

Juba avapauk – „Puulased ja tohtlased“ – oli selline, et hirmuvärinad tulid peale. Paranoia sündi on jube jälgida. Ühed sõlmivad näiliselt õilsa eesmärgi nimel tehinguid saatanaga, teised pööravad ära. Naljast oli asi kaugel. Meie poliitmaastik ongi säärane, võta või jäta.

Ega edasi helgemaks lähe. Pedofiilia („Vaeslapse käsikivi“), keskkonnaprobleemid (mulla vaesustumine „Mullaketrjates“; suhtumine loodusesse „„Naljakas“ härjamüümises“), asjadeihalus („„Naljakas“ härjamüümine“, „Kuuvalgel vihtlevad neitsid“, „Vägev vähk ja luhtunud võimalus“).

„Härg jäi kadunuks. Pole põhjust arvata, et tal siiski hästi läks. Ei läinud. Tal läks halvasti. Nii nagu ikka läheb halvasti loomadel, kellel on tegemist inimeste maailmaga. Inimesi ei huvita härja saatus, neid huvitab rahapada kännu sees.“ („„Naljakas“ härjamüümine“).

Oma koosa saavad end kirjanikeks pidavad grafomaanid („Öised praamireisijad“) ja üha kiirenev elutempo („Tark mees taskus“).  Ja ma ei tea, miks, aga „Kuuvalgel vihtlevad neitsid“ tõi minu vaimusilma ette vandenõuteooriaid ja alternatiivseid fakte uskuva tüübi kohtumise radikaliseerumisguruga.

„Tegelikult maailm ainult tundub kirev ja keeruline, aga oma sügavas sisemuses on kõik asjad kohutavalt lihtsad. Kirevaks ja keeruliseks ajavad maailma need, kes ei viitsi süveneda ja vajalikul hetkel aru pidada.“ („Mullaketraja“).

„Lopi ja Lapi“ ongi seevastu lihtne, aga juttudest ehk isegi kõige sügavama mõttega. Masendav, kui selle esmapilgul totaka lõõbi taha tõsisemalt vaadata. Jah, inimesest lollimat looma ei ole olemas. Paraku.

Õnneks on selles raamatus ka „Udumäe kuningas“ – jutt, mis on ühtaegu muinasjutuline ja argine, kurb ja helge, lihtne ja keeruline.

Minu isiklikud lemmikud olidki „Puulased ja tohtlased“, „Lopi ja Lapi“ ning „Udumäe kuningas“.

Lugemismängu soovitused: David Vseviov "Onu Moritza sõnaraamat"

David Vseviov „Onu Moritza sõnaraamat“ (Varrak 2021)

Algus

Esimene reaktsioon - oi, see on üks lustlik lugemine!

Täis ootamatuid seoseid, üllatavaid mõttekäike, lõbustavaid, elulisi ja samas ka teraseid tähelepanekuid.

Mõned sõnaraamatu märksõnade kirjeldused on novellimõõtu ja vastavad ka novelli tunnustele („Alaväärsuskompleks“). Mõned moodustavad aga omavahel humoorika komplekti, mille nautimiseks on neid tarvis koos lugeda („Initsiatiiv“, „Alagatusvõime“ ja „Apaatne“).

Täiesti vaimustaval moel ei ole märksõnu iseloomustavad pikemad lood enamasti vähimalgi määral märksõna endaga seotud, mis tekitab loo lõppu pea alati lõbusa nihestatuse („Asümmeetriline“, „Abažuur“, „Fiting“, „Insekt“, „Kediiv“, „Lihhenoloogia“ jne).

Keskpaik

Mõtlen juba tükimat aega, mis asi see siiski on, mida ma praegu loen? Sõnaraamat on see muidugi kõige vähem, ärge laske end nende märksõnade olemasolust eksitada. Õige jutu- või novellikogu ju ka mitte. Mälestused? Miniatuurid? Följetonid? Küllap see pole ükski neist ja on samas kõike seda korraga. Tagakaanetekst lubab ilukirjanduslik-dokumentaalset fiktsiooni ja küllap see siis see ongi. Igal juhul on see muhe, sellise pisut nihkes huumoriga ja meenutab mulle mingil tabamatul moel Urmas Vadi „Kuu teist poolt“. Samalaadsed pisut totakavõitu tegelased oma kentsakate probleemidega, tõsi, ajastu on varasem, aga mingi veider hingesugulus tundub sees olevat.

Lõpp

Raamatu lõpuks hakkab tekkima tunne, et kõik see polegi nii naljakas. Ja et see on mingil moel siiski eluloo- või ajastulooline raamat. Suur osa tegelastest kannab vene nimesid, ajastu on sõjajärgne, enamik tegelasi on kimpus isikliku eluga, joomisega, mingite imelike kiiksudega, nõuka-aja olmega. Nihestatus muidugi säilub, kuigi osa selle kompositsioonilisest uudsusest on juba kadunud, santehnikud valdavad peeni võõrsõnu, onu Moritz on endast ülikõrgel arvamusel ja oma vennast, vastupidi, ei pea suurt midagi.

Vägisi tekib tunne, et veidi lühemana oleks see raamat paremini töötanud. Praegu sai seda kõike vist liiga palju, peamiselt selle rusuva sovetliku taustsüsteemi tõttu.

Lugemismängu soovitused: ajalooline romaan. Karl Ristikivi elulugude triloogia ("Mõrsjalinik", "Rõõmulaul", "Nõiduse õpilane")

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“ (Eesti Raamat 1992)

Minu jaoks oluliselt parem kui esimene triloogia. Lugu Siena pühakust Katarinast oli haarav ja ka ülesehituselt põnevalt lahendatud. See, kuidas lugu erinevatest vaatenurkadest edasi antakse, töötas minu jaoks hästi. Samuti olid omal kohal need väiksed maagilisevõitu hetked, seletamatud seigad, mis olid mõeldud Katarina pühaku-staatust ilmestama.

See on lugu ülimast pühendumusest, sisemisest kindlusest ja usust. Ajasturomaan, mille keskmes on inimene, sest kui väärtused me ümber murenevad, on just inimene see, kelle siseilmas need väärtused edasi saavad kesta. Vaim on tugevam kui võim. Ja Katarina vaim oli tugev. Tugevam kui miski muu teda ümbritsevas maailmas.

Ääretult hea ja huviga loetav raamat vaimu suurusest.

Karl Ristikivi „Rõõmulaul“ (Eesti Raamat 1993)

„Rõõmulaulu“ peategelane on rändmuusik David de Galles, raamat jälgib tema elukäiku poisipõlvest surmani. David on rahutu hing, kelle ainus armastus ja kinnismõte on muusika. Ta järgneb oma kutsumusele ka sõna otseses mõttes, ja rändab läbi 14. ja 15. sajandi Euroopa. Ka selles raamatus üritab Ristikivi veidike teist vaatenurka sisse pikkida, andes ajuti sõna Davidi sisehäälele, ent see toimub üsna harva ja väikese mahus, nii et romaani üldpilti see palju ei mõjuta (välja arvatud viimane, surmaeelne sisekõne. Põhimõtteliselt on kõik eelnevad ainult selleks, et see viimane saaks olemas olla). Vaatenurkade vaheldumise mõttes oli „Mõrsjalinik“ oluliselt huvitavamalt lahendatud.

Selle romaani lugemine ei edenenud kuigi kiiresti (sama tõdesin ma juba Ristikivi kroonikate triloogia puhul). Ma ei tea, milles asi, aga millegipärast ei suutnud ma kuigi palju järjest lugeda. Ometi peetakse seda üheks Ristikivi helgemaks ja elujaatavamaks romaaniks. Mind see noorema Davidi pidev rahutus pigem häiris. Ta ajab oma kutsumust, oma paleust taga nagu koer saba või nagu ütleb krahv Alain – seisab kogu elu teelahkmel, teadmata, kuhu minna. Ja katsumused, mis talle lõpuks osaks saavad, on kõike muud kui helged. Ja ikkagi, ja ikkagi ... See lõpp ... Mingis mõttes leiab laulik siiski rahu ja jõuab oma unistuseni.

„Kui tühised on kõik need asjad, mida inimesed püüavad! Kõik kaob, niisama nagu kaovad mänguriista helid, kui selle keeled enam ei värise. Ainult selles on vahe, et me ei tahagi muusikat kinni hoida, vaid naudime seda nii, nagu ta on, alati põgenev, alati kaduv, ja ometi alati uuesti sündiv. Kas pole sama lugu kõige muuga – ka elu enesega.“

Jah. Muusikud surevad. Muusika ei sure.

 

Karl Ristikivi „Nõiduse õpilane“ (Eesti Raamat 1994)

Erinevalt „Rõõmulaulust“ käivitus „Nõiduse õpilane“ minu jaoks kohe. Oli see siis temaatika, loo ülesehitus või stilistilised võtted, mida Ristikivi kasutab, aga lugemine läks „Rõõmulaulust“ hulga kiiremini. Kuigi taas elulugu, on see siiski üles ehitatud hoopis teisel moel. Peategelane, doktorikraadiga teadlane ja arst Johannes Faber, kes kolme päeva pärast nõiana tuleriidale saadetakse, jutustab oma elulugu ülekuulajale. Ja kuigi see elulugu kulgeb kronoloogiliselt, annavad ülekuulaja ja ülekuulatava vestlused jutustamise käigus sellele teise mõõtme. Ja minu arust rohkem kui teiste romaanide puhul paistab siin silma, miks Ristikivi teoste puhul räägitakse filosoofilisest ajalookirjandusest. Teraseid tähelepanekuid ja arutlusi leiab siin nii peategelase monoloogist kui vestlustest ülekuulajaga.

„Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit.“

„Inimesed võivad veel kuidagi taluda võõrast välimust ja isegi erinevat nahavärvi, aga mitte kunagi arusaamatut keelt.“

„Ka tegematajätmine jätab oma jäljed.“

Rohkemgi kui ühe inimese elulugu, mõjub see ajastu loona, seda lihtsalt esitatakse ühe inimese elu kaudu. Ja kuigi seda kannab omamoodi fatalistlik suhtumine, et saatuse vastu ei saa, ei tundunud see mulle nii süngena kui „Rõõmulaul“.

Romaan on oskuslikult üles ehitatud ja peategelase elukäik meisterlikult komponeeritud. Ükskõik, mida ta ette ka ei võtaks, pole tal kuigi palju valikuruumi, mis selgitab ka tema saatusele alistumise mentaliteeti, mis küll peidetakse ajastule omase astroloogia ja tähekaartidesse uskumise varju. Isegi esmapilgul tühise seiga topeltristimisega on Ristikivi nutikalt välja mõelnud, ära põhjendanud ja siis alles kusagil romaani teises pooles loo teenistusse rakendanud. See on seotud Transilvaania krahv Drachenheimiga (ja ei ole vist tarvis selgitada, kellele on vihjatud). Selle liini olemasolu ja peategelase tõsimeelne kirjeldus oma ajutisest viibimisest Transilvaania krahvi teenistuses teeb „Nõiduse õpilasest“ ühe enim üleloomulikku ainest sisaldava teose Ristikivi loomingus, nii et seda võib ka juuspeent serva pidi ulme alla liigitada. „Hingede öö“ võib olla sümbolistlikum, allegoorilisem ja sürrealistlikum; „Viikingite jälgedes“, mida kiputakse alternatiivajalooliseks nimetama, ei oma minu hinnangul üldse mingit kokkupuudet ulmega, olles lihtsalt ajalooline seiklus. Võimalik, et „Imede saar“ on veel rohkem ulmeline, on ju selle žanrimääratlus „utoopia“, aga selle lugemine seisab mul veel ees.

„Elu on meile antud selleks, et oma tööd teha,“ tõdeb peategelane, pidades sellega silmas, et tuleb pühenduda oma kutsumusele, sellele, mis sind tõeliselt huvitab, ja mitte lasta end sellelt teelt kõrvale eksitada. Kõik selle triloogia raamatud räägivad kutsumusest ja otsingutest. Siena Katarina kutsumus oli usk, David de Galles´jaoks muusika, doktor Johannes Faberi jaoks teadus. Viimane aga eksib poliitikasse ja tulemus on fataalne.

„Rahu vajab, nagu sõdagi, alati uusi ohvreid. Vanasti ohverdati neid verejanulistele ebajumalatele, nüüd toimub see mõnel teisel ettekäändel...“

Auhinnaraamatud ootavad omanikke

Nagu lubatud, kirjutan nüüd lähemalt meie lugemismängust. Kes tahab mälu värskendada, siis siin on lugemismängu välja kuulutav postitus.

Nagu juba öeldud, loosime raamatuaasta lõpuks märtsis 2026 kõigi osalejate vahel kõigis kategooriates välja auhinnaraamatud. Kes koolipere liikmetest auhindade loosimises tahab osaleda, käib ja näitab oma täidetud bingo-lehe kooli raamatukogus ette. Osaleda saavad ka väljastpoolt kooli saadetud mängud, nii et kes tahavad osaleda, postitage oma loetud raamatute nimekiri koos oma kontaktidega hiljemalt 9. märtsiks 2026 kooli raamatukogu aadressile aile.sessman@luua.ee. 

Loosimine ise on plaanis salvestada ja emakeelepäeval raamatuaasta lõpetuseks blogisse üles panna, et tulemus oleks avalik. Ma ise korraldajana loomulikult ei osale, kuigi mäng kuhjaga tehtud ja lugemine jätkub.

Kõik auhinnaraamatud on autogrammidega (ainus erand on Paavo Matsini "Lenini tango", mille autor on märgistanud oma templiga).

Süsteem saab olema lihtne. On neli kategooriat:

Nurkade mäng (neli raamatut, üks igast bingo nurgast). Auhinnaraamatud:

Valdur Mikita "Kodukäija koodeks"

Joel Jans "Rõngu roimad"

Rida, veerg või üks diagonaal (5 raamatut reas, veerus või diagonaalis). Auhinnaraamatud:

Veiko Belials "Surnud mehe käsi"

Indrek Hargla "Mõisa köis"

Paavo Matsin "Lenini valss"

Mõlemad diagonaalid (9 loetud raamatut). Auhinnaraamatud:

Lilli Luuk "Ööema"

Siia loodetavasti lisandub auhindu (loodetavasti Meelis Friedenthali "Punkti ümber").

Ja täismäng (kõik 25 kategooriat). Auhinnaraamatud:

Arne Merilaid "Puuinimesed"

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

Veiko Belials "Tiigri aasta"

"Eesti raamatu lood"

Loosimise kord:

Kui kategoorias osalejaid on rohkem kui raamatuid, lähevad loosikorvi osalejate nimed, mille hulgast loositakse raamatule võitja. Kui osalejaid kategoorias on vähem kui auhinnaraamatuid, lähevad loosikorvi raamatud ja osalejale loostakse raamat. Sel juhul lisanduvad üle jäänud auhinnaraamatud järgmise katogooria auhindale ja süsteem kordub.

Head lugemist!

Ja saatke oma lugemisnimekirju!

Lugemismängu vahekokkuvõte

Raamatuaasta lõpuni on jäänud napilt alla kolme ja poole kuu ning veel on aega oma bingo täis saada. Minu oma sai täidetud ja innustuseks kõigile, kes veel loevad, panen oma nimekirjad üles (kui mõni üksik erand välja arvata, peaks kõik need raamatud olema ka siinses blogis arvustatud-tutvustatud). Kuigi on raamatuid, mis täidaksid korraga mitut kategooriat, tegin siiski valiku ja üksi raamat ei ole mitmes kategoorias korraga.

Laur Lomper/ Tõnu Oja „Vahi kuue paiku vahi kuue paiku/Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe“

Ene Mihkelson „Torn“

Piret Põldver „Tõmme“

Tõnu Õnnepalu „Kevaded ja aastad“

Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“

Paul Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“

Tiit Aleksejev „Palveränd“

Tiit Aleksejev „Kindel linn“

Tiit Aleksejev „Müürideta aed“

Tiit Aleksejev „Taevaminejad“

Paavo Kangur „12 rüütlit“

Juhan Peegel „Ma langesin esimesel sõjasuvel“

Karl Ristikivi „Põlev lipp“

Karl Ristikivi „Viimne linn“

Karl Ristikivi „Surma ratsanikud“

Karl Ristikivi „Rõõmulaul“

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“

Karl Ristikivi „Viikingite jälgedes“

Mihkel Raud „Musta pori näkku“

Ene Rämmeld „C´est la vie. Elu on selline“

Ene Rämmeld „Bonjour de paris! Tervitus Pariisist!“

Ene Rämmeld „Ühel olematul suvel“

Indrek Hargla „Mõisa köis“

Gert Kiiler „Eranuhke ei armasta keegi“

Gert Kiiler „Saatus koosneb juhustest“

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus“

Ain Kütt „Kuldse medaljoni mõistatus“

Ain Kütt „Musta paguni mõistatus“

Ain Kütt „Kolme kaardi mõistatus“

Ain Kütt „Kadunud sõrmuse mõistatus“

Katrin Pauts „Valge aiaga maja“

Paavo Matsin „Lenini valss“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe. Teine raamat“

Robert Kurvitz „Püha ja õudne lõhn“ (2008 ergutusauhind)

Sven Mikser „Vareda“ (2023 võidutöö)

Margus Müür „Seitsmes kohtunik“ (2019 esile tõstmine)

Paul Raud „Kellata torn“ (2019 Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Sihtasutuse auhind)

Fred Jüssi „Olemise mõnu“

Tõnu Õnnepalu „Eesti loodus“

Karl Ristikivi „Hingede öö“

Eno Raud „Etturid“

Ervin Õunapuu „Eesti gootika“

Hando Runnel „Mõru ning mööduja“

Arne Merilaid „Puuinimesed“

Piret Jaaks „Linnalegend“

Urmas Vadi „Kuu teine pool“

Nikolai Baturin „Lendav hollandlanna“

Nikolai Baturin „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“

Eesti raamatu lood

Rein Raud „Katkurong“

Mart Sander „Värvide sosinad“

Peeter Urm „Päike tules“

Liisi Õunapuu „Le Rhino 2“

Anti Saar „Mina, Milda ja meister Michel“

Ilmar Tomusk „Kõrvalised isikud“

Joel Jans „Rõngu roimad“

Joel Jans „Rõngu roimad 2: Põrgutõld“

Marina Laikjõe „Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis“

Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk „Elekter meie vahel“

Meelis Kraft „Veealused“

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“

Timo Talvik „Sulid ja sulased“

Kristiina Ehin „Südametammide taga“

Piret Jaaks „Põdravalgus“

Kairi Look „Tantsi tolm põrandast“

Lilli Luuk „Ööema“

Mart Sander „Roosivõti“

Tõnu Õnnepalu „Õhtupäike väikestel majadel“

Gert Helbemäe “Ohvrilaev“

Ain Kalmus „Juudas“

Raul Siniallik „Ohvrilaste armee“

Triinu Laan „Poiss ja papa“

Imbi Paju „Kadrioru aednik“

***

Eks mul korjub siia veel, ma ju loen ja tutvustan ka ise edasi. Aga kõigile, kes nüüd uut hoogu said - reedel, kui ma tavaliselt loetud raamatuid olen tutvustanud, panen üles auhinnaraamatute info ja kirjutan natuke lähemalt, millal ja kuidas me neid mängus osalejate vahel välja hakkame loosima. 

Püsige liinil!