Virtuaalkülaline: Urmas Vadi

Nagu eelmisel nädalal välja lubatud, on tänane külaline kirjanik Urmas Vadi.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

See tekitab minus vastakaid tundeid. Ühelt poolt on muidugi tore, et meil on omakeelsel raamatul suur number ees ja see kõik on uhke. Aga samas kui mõelda, mis see esimene eestikeelne raamat oli, siis esiteks oli see tõlge eesti keelde ja usutavasti oli see siis luterlaste ristimiskombestiku raamat. Kui nüüd mõelda tollasele eestlasele, sellele Antsule, kes oli vastu võtnud võõra usu ja kombestiku, siis ilmselt tema jaoks see raamat ei olnud selline uhke ja liigutav sündmus, mine tea, äkki oleks kohalikud selle kah põlema pannud? Aga ma muidugi ei hakka rääkima, et otsime selle kõige parema eestlase emakeeles kirjutatud raamatu ja hakkame sellest oma ajaarvamist pidama.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Äkki ikka on. Ise selle sees elades see võibolla ei tundu nii oluline, ja ma ei mõtlegi siin kirjanikke ja toimetajaid, vaid see mõju on ehk kuidagi üldisem. Nii nagu kusagil Eestist eemal viibides tekib suur igatsus hapukoore ja musta leiva või Sulev Nõmmiku komöödiate järele. Teistele ei ütle see midagi, aga meil endal on seda vaja, ja ehk see on ka omakeelse kirjandusega nii. Ja mis ehk sama oluline, et me ikka suudame väljendada end kõige paremini omas keeles ja see on hoopis teistsugune tunnetus kui lugeda keeles, mida sa lihtsalt väga hästi oskad.

Oled öelnud, et kaotajad need inimesed, kes ei loe. Loevad targad ja maailmast huvituvad inimesed. Ja kui kõik seda ei ole, siis see on iga inimese enda asi. Aga kas sulle ei tundu, et kui neid mittelugejaid liiga palju saab, siis ei ole see ainult nende enda asi, et siis kaotame lõpuks kõik?

Ilmselt muidugi, ma ütlesin seda kunagi pool-irooniliselt. Aga mis siin siis teha, ega inimeste käsi väänama kah ei saa hakata. Või siis saab, võiks olla sellised sundlugemised, et kui inimene on mingi väärteoga hakkama saanud, ületanud kiirust või parkinud haljasalale või midagi sellist kergemat jama korraldanud, siis võiks nad panna kuhugi kinnisesse ruumi  lugema ja enne välja ei saa, kui on vähemasti kolm Ernst Enno luuletust peas. Äkki need luuletused saavad nende jaoks määravaks ja nad on paremad inimesed tänu sellele, ehk need tekstid isegi juhiks neid kiiruseületajaid nende eluteel. Kes on aga suurema väärteoga hakama saanud, maksupetturid näiteks, need peaks jääma sinna lugemise ruumi pikemaks ja saavad välja alles siis, kui on Tuglase kogutud teosed läbi lugenud. Kirjandus muudab inimesi ja maailma paremaks kohaks küll, sest juba sel ajal, kui inimene loeb, ei saa ta mingit jama korda saata.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Ma soovitan Katrin Ruusi novellikogu „Prügimaja Dionysos“, väga meeldivad ja ägedad jutud!