Virtuaalkülaline: Ilmar Trull

Täna vastab küsimustele luuletaja ja karikaturist Ilmar Trull.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid või mõtteid see tekitab? 

Tekib tunne ja kohe seejärel ka mõte, et näh, meie raamat ongi nagu juba olnud siin mõne aja. Pole äsja Kuu pealt kukkunud.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eesti keele jaoks ikka väga oluline. Ja sama hooga edasi – siis ka Eesti riigi ja eesti rahva jaoks.

Mind kõnetas väga su debüütkogu „Millest mõtled, seljaaju“, olin selle ilmumise ajal just keskkooli lõpetanud ja lugesin seda vene kroonust tagasi tulnud tudengina. Miks sa lasteluulele üle läksid?

Noorena peale keskkooli lõpetamist proovisin pisut luuletamist. Oli selline noore inimese uudishimu, et kas tuleb välja. No midagi nagu tuli. Mihkel Mutt kiitis ja avaldas neid kogumikus „Sõna 2“. Luulekogu sai ka välja antud. Kaunis õhuke kogu, millest neljandik tsensuurile hambusse jäi ja välja praagiti. Selle üle siiani hea meel, et ei olnud tollal piisavalt koššer. Aga ega ma pärast enam pikemalt luuletamisega tegelenudki. Uudishimu oli rahuldatud. Aeg-ajalt midagi veel  kirjutasin, aga klassifitseerisin ise selle jamaks ja sinnapaika see jäi. Nii et jätsin järele. Mõned hajameelsed lasteluuletused said siis küll paberile pandud, arvan et sõber Ott Arderi mõjul. Jaan Rannapile nad ka meeldisid ja ta tellis mult vahel luuletusi tollasesse „Tähekesse“. Mõned said siis tehtudki.  Aga kui nüüd rääkida lasteluulele üleminekust, siis selle põhjustas küll Eesti Ekspressi leht. 1996. aasta suvel tegid nad ettepaneku avaldada iga nädal üks luuletus telekava lasteleheküljel. Tekkis huvi, et kas saan hakkama ja kaua ma seda tempot jaksaks hoida. Nojah, ja siin ma nüüd siis olen. Keel vesti peal.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Pole viimasel ajal palju jõudnud lugeda. Äsja leidsin kaks toredat asja – Brigitta Davidjantsi „Plahvatus nätsuputkas“ ja Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“. Neid soovitan soojalt. Mulle viimasel ajal ikka need õhukesed raamatud meeldivad. Aja vaim vist. Hea, et Loomingu Raamatukogu usinasti tegutseb. Aga kuna rügan ise rohkem  lastekirjanduse põllul, siis kasutaksin juhust ja kiidaksin üht oma lapsepõlve paljudest lemmikraamatutest. Iko Marani „Lauri ja Kaie kummaline matk“ on üks väga tore lugemine, seiklused mikromaailmas, lapsele põnev ja vahepeal naljakas ka.