Lilli Luuk „Lühike sõjaajalugu“

Lilli Luuk „Lühike sõjaajalugu“. Loomingu Raamatkogu 2026/19-20

Avanovell „Auk“ ei suutnud mind haarata, liiga aimatav ja kuidagi liiga otsene oli see metafoor, et tööle hakata; seevastu „Pimedal teel“ püüdis mind lõksu. Mõlemad räägivad mälust ja kadumisest, aga „Pimedal teel“ on mõjus. Selles on midagi nii lõplikku, nii pöördumatut, fataalset, et ihukarvad tõusevad püsti. See kõik, millest seal räägitakse, on ühtaegu kuidagi tuttav ja samas nii hirmutavalt võõrik, kriibib su alateadvuse tagumist serva, mis on jube ebamugav, aga vaatamata sellele, et kõik on ebaratsionaalselt mittemõistetav, tead sa – see peabki nii olema, sellel kõigel on oma koht ja see koht on õige. Lihtsalt hämmastav, mida napi kümne leheküljega on võimalik teha. See lugu põrutas mind nii oimetuks, et lugesin selle sirgelt teist korda veel läbi. Kui mingile novellile Tuglase preemia anda, siis palun, siin see on – antagu!

Ülejäänud lood on minu jaoks pisut teistsugused. Need ongi lood, pisut fragmentaarsed, aga lood meie ajaloo ühest kindlast perioodist. Valusad lood. Inimlikud lood. Ebainimlikud lood. Võiks ju küsida, miks nüüd, kaheksakümmend aastat hiljem, peab ikka veel neist rääkima, aga peab. Sest nende lugude teine osapool on ikka veel sama mõttemaailmaga, ikka veel muutumata. Ja need lood toimuvad ka täna, küll mujal, aga ikkagi. Me ei tohi seda unustada, mida tehti. Mida tehakse. Ajalugu kordub. Ja inimene unustab. Aga ei tohiks.

„/.../ see oli nii ammu ja juba ammu ei rääkinud keegi enam sellest ajast, nendest hirmsatest asjadest, sest see kõik tuli ju veel tagasi, kõik, mis muutus, muutus igaveseks, nüüd räägiti sellest kõigest hoopis teistmoodi ja kõige parem oli jätkuvalt mitte rääkida, ära unustada, mitte midagi mäletada.“

„Lühike sõjaajalugu“. See on täpne. Siin see ajalugu on – venelaste tulek ja baasid, metsavendlus, küüditamine, soome vabatahtlikud, punane terror. Kogu skaala.

 „Poiste suvi“ poeb naha alla, surmaelevus silmis, „Raadio“ tinane lootusetus surub maadligi, „Ulg“ ja „Kummitusrong“ kasutavad ulme- ja õuduskirjanduse tööriistakastist tuttavaid märksõnu, aga õudus on tegelikult mujal ja palju jubedam. Ja „Luud“. kõigest neli ja pool lehekülge. Aga milline valu, milline intensiivsus! Ma olen ikka arvanud, et selliseid lugusid suudavadki kirjutada ainult naised. Mehed kirjutavad teistmoodi. Ja mis peamine – ütlemata jätmise peent kunsti, mis novellide puhul on nii oluline, valdab autor hästi. Aplaus.