Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“. Kirjastus Mooses 2026

Nonii, pastor Lenzi seiklused on jõudnud romaanini. Esimesed kaks osa on jutukogud, mida arvustades kirjutasin: Suurepärane töö! Kui nüüd järgmisel korral veidi rohkem seda uurimise poolt kirjeldada, saab ehk romaanigi kokku.

Ja nüüd nii ongi.

Mulle tundub, et Joel Jans vajab autorina sellist vaoshoidvat raamistikku, mida Lenzi ajastu Rõngu kant pakub, tema ohjeldamatu fantaasia, mis muidu kappama ja perutama kipub, saab sellega päitsed pähe ja teos ainult võidab sellest. Ka pastorihärra rahulik isik ja tuimavõitu maarahva igapäevane elu aitavad tempot alla suruda, mis tähendab, et aega ja ruumi jääb detailidele, pastorihärra tundmuste kirjeldamisele ja mõtisklustele, mis Jansi ulmejuttudes teinekord sündmuste tempole ohvriks tuuakse. Isegi looduskirjelduses toetavad tegevustikku ja harmoneeruvad kohati pastori meeleoludega. Ka muudab ajalooline isik ja ajastu õhustik kõike autentsemaks, sunnib autorit rohkem taustatööd tegema ja jätab sellega vähem ruumi kontrollimatuks fantaasialennuks, erinevalt ulmest, kus autorit tihtipeale miski ei piira ja raamides ei hoia. Seal on ta kohati kippunud põnevusele ja tempole lõivu maksma. Lenzi tekstides on aga tasakaal paigas ja kõik sujuv ning loogiline.

Esimeste raamatutega võrreldes on aeg edasi läinud, pastorihärra naine Sophia on äsja surnud ja Lenzi vaevab masendus. Asjad pastoraadis on laokil, ajad Liivimaal Napoleoni sõjakäigu tõttu ärevad ja lisaks toimub koletu mitmikmõrv. Laipu sugeneb loo käigus loomulikult veel, kahtlust äratavaid tegelasi on ka rohkem kui üks, ka Lenzi eraelu ei unustata päris ära. Nii et lugu kannab hästi. Kannab lõpuni välja, erinevad liinid vahelduvad sobivalt ja sujuvalt, on toredalt elulisi üldistusi ja mõni väike (talupoja)filosoofiline vinjett, jumalasõna kasutamisest rääkimata. Nii et piisavalt mitmekülgne ja mulle tundub, et autor tajub ajastut päris kenasti ja on sinna sisse elanud.

Kui eelmistes Lenzi lugudes suutis autor mind ära lollitada ja mul polnud õrna aimugi, kes või mis, siis seekord suutsin ma mõrvari ära arvata. Kõik läks paika hetkel, kui selgus, mis keeles raamatuid oli tarvis salakirja lahendamiseks. Siis läksid rollid paika. Ja mulle väga meeldis, kuidas autor raamatu lõpetas ja kõik lahendas. Ma meelega ei täpsusta midagi, et lugemisrõõmu mitte rikkuda. Ainus, mis mind häirima jäi, oli mõnede sõnade (näiteks „miski“ ja „kuskil“) kasutus, aga see on juba pisut norimine. Loodetavasti on toimetaja järgmisel korral ses osas karmim. Kõnekeel on ju tore, aga „kuskil“ on siiski kohamäärus, mitte aja või määra näitaja, seda enam, et tekstis pole ta ühegi talumehe otseses kõnes, vaid kirjeldavates lõikudes. Aga järgmist osa ma ootan. Lenz on sümpaatne tegelane, tema toimetamistel on potentsiaali ja ma usun, et ajastul ja Rõngu kandil on meile veel nii mõnigi üllatus varuks.

David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“

David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“. Helios 2024

Ajalooline tõsieluraamat Briti eskaadri merereisist 1740. aastal ümber Hoorni neeme. Esimene kolmandik raamatust annab põhjaliku ettekujutuse tollasest meresõidupraktikast ja laevaelust ning päädib „Wageri“ üksijäämisega ebainimlike tormide ja haiguste meelevalda. Neile, kes tollasest meresõidust vähegi midagi kuulnud ja mereraamatuid lugenud, pole selles kõige midagi totaalselt uut, aga see on hädavajalik sissejuhatus, mõistmaks seda psühholoogilist õhkkonda, millest tõukuvad edasised sündmused, mis on raamatu kirjutamise peamine põhjus.

Autor on teinud meeletu taustatöö, aga lugedes pole seda higilõhna tunda. Lugu kulgeb ladusalt ja romaanile omasesse jutustavasse stiili on sujuvalt pikitud tsitaate laevameeste logidest ja päevikutest, arhiivimaterjale ja väljavõtteid kohtuprotokollidest.

Laevahuku järel algab järgmine vaatus - merehädaliste lootusetu elu. Pinged kuhjuvad, meeste hulgas on kamp selliseid, keda on tavaks viisakalt mässumeelseteks nimetada (tegelikult on see lihtsalt punt kaabakaid, kes ei hooli enam millestki). Anarhia ja kaos võtavad võimust, napilt suudetakse vältida massilist kannibaismi langemist.

Ja lõpuks üleinimlike pingutuste järel täiesti ebatõenäolised pääsemised väikeste päästepaatidega. Ja sellele järgnev Briti mereväekohus, sest pääseti ju eraldi - mässumeelsed ja kaptenile truud -, mis teeb kogu loo veelgi uskumatumaks.

Raamat ei tegele osaliste süüdistamisega, süüdi on impeerium oma jäikade reeglitega. Märgiline on kohtuprotsess, mis kiiresti kõiki rahuldava järelduseni jõuab, sest ainuüksi mässust rääkimine on mereväe jaoks sama ohtlik kui mäss ise. Tsiteerin: „Saarel juhtunut - marodöörlust, vargust, piitsutamisi, mõrvu - puudutavate ümberlükkamatute faktide väljanuhkimine ja dokumenteerimine oleks õõnestanud põhilist väidet, millega Briti impeerium püüdis õigustada teiste rahvaste valitsemist: nimelt et Briti imperiaalsed jõud ja tsivilisatsioon on juba olemuselt ülimuslikud. Et Briti impeeriumi ohvitserid on härrasmehed, mitte jõhkardid.“ Miski ei muutu - ikka ja alati on süsteem hullem kui inimene.

Äärmiselt huvitav lugemine. Esimese asjana paneb mõtlema, kuidas me ise sellises olukorras käituksime, kas suudaksime üldse ellu jääda? Kas jätkuks meelekindlust selle juures ka inimesteks jääda? Seda olukorras, mida on raske isegi ette kujutada. Vaieldamatult oli kõigest sellest eluga läbitulek omamoodi kangelastegu. Jah, mitte kõik tehtud teod ja otsused ei õilistanud tegijaid, aga kes oleme meie, et neid hukka mõista? Suurem osa neist tegutses parima äranägemise järgi ja enamasti vähemalt üritati mõelda üldisest hüvangust. Loomulikult oli ka teistsuguseid tüüpe, aga neid on ju alati. Just see läbilõige ühiskonnast ja inimeste käitumisest teeb selle raamatu huvitavaks.

Julgen soovitada.

Lennart Meri "Hõbevalge"

Lennart Meri „Hõbevalge“. Eesti Päevaleht 2008

Raamat haaras juba esimestest lehekülgedest. Omalaadne sulam teadustööst ja ilukirjandusest, populaarteadusest ja esseest. Isegi kui kõik seal ei ole täisteaduslik, on mõttekäigud inspireerivad ja põnevad, mängu ilu kaalub üles kuiva faktipuru. Ja see kõik on ilusas eesti keeles, pikitud sügavate mõtteteradega.

„... kunstil on ühiskonnas täita umbes samasugune reguleeriv osa nagu vitamiinidel füsioloogias. Vitamiindeta ei ole elu, kunstita ei ole inimest. Kunst on paratamatus.Kunst on kultuuri geen, mis iseennast taastoodab ja niiviisi kultuuri kasvatab, ainsat keskkonda, milles inimese vaim saab hingata.“

Nauditav on jälgida, millise mängleva kergusega ta orienteerub erinevates distsipliinides, millise elegantse sundimatusega libiseb etnograafiast ajalukku, kartograafiast matemaatikasse, lingvistikast ja etümoloogiast astronoomiasse. Eruditsiooni ei ole võimalik varjata, seda lihtsalt tulvab igast reast ja lõigust. Ja äkki saab selgeks, et Meri oligi olemuselt rahvusvaheline mees, interdistsiplinaarne mees, tema Eesti oli suurem kui maailm, nii et välisministriks ja presidendiks saamine oli lihtsalt selle kõige loogiline kaasnähtus.

Lennart Meri loob müüte ja omamütoloogiat, kirjutab meid iseendast suuremaks ning teeb seda nii usutavalt ja mõtlemapanevalt, et leiadki end mõttelt – nii see ju võiski olla, mis sellest, et me täpselt ei tea. Ühekaupa võttes näivad paljud ta mõttekäigud spekulatiivsed või otsitud, aga ta suudab neid seoseid tuua sellisel hulgal, et see hakkab paratamatult mustreid moodustama. Sõnal „spekulatsioon“ on halb maik, nimetagem neid siis mõtterännakuteks. Ehk nagu ta ise oma teost määratleb: reisikiri tuulest ja muinasluulest.

Kirjakunsti leiutas maksukoguja, maksumaksja leiutas enesekaitseks kunstkirjanduse.

Kunst see tõepoolest on.

Loetagu! Igale eestlasele kohustuslik lektüür.

Lugemismängu soovitused: Piret Jaaks "Taeva tütred"

Piret Jaaks „Taeva tütred“. Varrak 2023

Meie lugemismängus sobitub kategooriasse „Romaanivõistlusel auhinnatud raamat“ – 2023 aastal sai III koha.

 

Raamat räägib Anna Hedvig Büllist, Haapsalust pärit baltisaksa päritolu  Eesti misjonärist, kes armeenlaste genotsiidi ajal Türgis Marashi linnas (praegu Kahramanmaraş) orbudekodu juhatas ning tuhandeid naisi ja lapsi päästis.

Raamat on kirjutatud suure sisseelamisega ja näitab Bülli meelekindlust.

Kurjus on romaanis  sordiini all, seda ei näidata otse, aga see on õhus. Seda aimdub pisiasjadest, see hiilib vihjete ja ütlematajätmise taga. Kirjandusest rääkides öeldakse tihti „näita, ära räägi“.  Õuduskirjanduses on aga hoopis vastupidi – vihja, ära näita. Ja just see võte töötab siingi, sest kurjus on siin nagu vari, mis kogu aeg ähvardavalt pea kohal kõrgub. Selle piirjooni visandavad tilluke Maral, kes ei räägi, õde Elfride, kes alalõpmata kardab, kaugusestt kostvad püssipaugud ja jutud kadunutest.

Kõige otsekohesem sõna raamatus oli „veresaun“, aga seegi tuli esile omavahelises vestluses. Ehk siis vägivalda ei näidata pea kordagi otse, sellest pigem räägitakse. Kõige otsesem kokupuude on hetkel, kui Hedvig leiab eelmisel päeval tema juures käinud noore misjonäri Lotta järgmisel päeval tapetuna tänavalt. Aga ka siis näeb ta vankri all ainult tolle ruudulist kleiti ja tindiplekilist kätt, milel järgi ta Lotta ära tunneb. Kogu selle aina ängistavamaks muutuva õhustiku kiuste peab peategelane jääma kindlaks ja uskuma, et toetada teisi, et aidata kannatajaid.

Vaatamata raskele temaatikale lihtsalt loetav ja hea raamat. Mõtlema panev.

Lugemismängu soovitused: Karl Ristikivi "Imede saar"

Karl Ristikivi „Imede saar“. Varrak 2003.

Raamat, mis sobitub kategooriasse "Eesti kirjandusklassiku raamat".

Allotria on eraldatud saar, kus praktiseeritakse Platoni „Politeias“ kirjeldatud ühiskonnakorraldust – ideaalset riiki. Sinna satub juhuse tahtel Niccolo Casarmana, Ristikivi „Surma ratsanikest“ tuttava Pedro Casarmana poeg. Nii paigutub „Imede saar“ tegelaste kaudu kroonikate triloogia ja elulugude triloogia vahele, haakumata nendega aga sisuliselt, sest triloogiad baseeruvad ajaloolistel oludel, „Imede saar“ on aga vormilt utoopia, sisult aga allteksti kaudu tehtav kaasaegse ühiskonna kriitika.

Ristikivi näitab 14. sajandi Genova kaupmehe poja silme läbi, kui kentsakas võiks võõrale välja näha tänapäevane demokraatia koos kõigi oma vesivõsude ja veidrustega. Selles osas on raamat hästi ajale vastu pidanud ja üllatavalt värske. Küllap aitab sellele kaasa, et teatud nähtused ühiskonnas on Ristikivi ajaga võrreldes veelgi võimendunud, veel enam äärmustesse kaldunud.

Samas ei ole „Imede saar“ terav, vaid üllatavalt leebe. Seda on nimetatud irooniliseks ja üheks Ristikivi lustlikumaks teosest, aga minu meelest pole siin eriti ei seda ega teist. Või olgu – omad iroonilised momendid siin on, kasvõi see, kus Absoluutset Vaimu (loe: alkoholi) nimetatakse geniaalseks seaduseks, mis kindlustab riigis rahu ja korra. Või teatrikusti mandumine laadapalaganiks. Või keskpärasuse ülistamine. Või jalgpalli jumalateenistuseks nimetamine. Või moodsa kunsti kirjeldus. Häda on pigem selles, et üldpilt on lugedes pigem pajatuslik, mulle oleks rohkem meeldinud teravamad vastandused. Praegu jäi see iroonia kuidagi hambutuks.

„Imede saare“ peamine sõnum näib olevat, et iga utoopia muutub varem või hiljem iseenda paroodiaks. Ideaali ei ole võimalik saavutada, sest igaühel on ideaalist erinev arusaamine.

Ajalugu on korduvalt tõestanud, et utoopia (eriti ideoloogilise utoopia) jõuga ülesehitamine lõpeb katastroofiga. Nii oli see nii fašismi kui kommunismiga. Ideoloogilise utoopia alla kuuluvad reeglina ka religioossed utoopiad – jumala riigi loomine maa peale. Ristiusu ajaloost meenuvad kohe näiteks inkvisitsioon ja ristisõjad.

Ka elu Allotrial pole sugugi nii idülliline kui esmapilgul paistab ja sealselgi demokraatial on oma pahupool. Ühe inimese (selles loos siis Platoni) nägemuse ühiskonna toimimisest pjedestaalile tõstmine ei saa sobida igale inimesele.

„Imede saar“ tuletab meile taas meelde, et utoopia pole võimalik, sest inimene jääb inimeseks.

Lugemismängu soovitused: ajalooline romaan. Karl Ristikivi elulugude triloogia ("Mõrsjalinik", "Rõõmulaul", "Nõiduse õpilane")

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“ (Eesti Raamat 1992)

Minu jaoks oluliselt parem kui esimene triloogia. Lugu Siena pühakust Katarinast oli haarav ja ka ülesehituselt põnevalt lahendatud. See, kuidas lugu erinevatest vaatenurkadest edasi antakse, töötas minu jaoks hästi. Samuti olid omal kohal need väiksed maagilisevõitu hetked, seletamatud seigad, mis olid mõeldud Katarina pühaku-staatust ilmestama.

See on lugu ülimast pühendumusest, sisemisest kindlusest ja usust. Ajasturomaan, mille keskmes on inimene, sest kui väärtused me ümber murenevad, on just inimene see, kelle siseilmas need väärtused edasi saavad kesta. Vaim on tugevam kui võim. Ja Katarina vaim oli tugev. Tugevam kui miski muu teda ümbritsevas maailmas.

Ääretult hea ja huviga loetav raamat vaimu suurusest.

Karl Ristikivi „Rõõmulaul“ (Eesti Raamat 1993)

„Rõõmulaulu“ peategelane on rändmuusik David de Galles, raamat jälgib tema elukäiku poisipõlvest surmani. David on rahutu hing, kelle ainus armastus ja kinnismõte on muusika. Ta järgneb oma kutsumusele ka sõna otseses mõttes, ja rändab läbi 14. ja 15. sajandi Euroopa. Ka selles raamatus üritab Ristikivi veidike teist vaatenurka sisse pikkida, andes ajuti sõna Davidi sisehäälele, ent see toimub üsna harva ja väikese mahus, nii et romaani üldpilti see palju ei mõjuta (välja arvatud viimane, surmaeelne sisekõne. Põhimõtteliselt on kõik eelnevad ainult selleks, et see viimane saaks olemas olla). Vaatenurkade vaheldumise mõttes oli „Mõrsjalinik“ oluliselt huvitavamalt lahendatud.

Selle romaani lugemine ei edenenud kuigi kiiresti (sama tõdesin ma juba Ristikivi kroonikate triloogia puhul). Ma ei tea, milles asi, aga millegipärast ei suutnud ma kuigi palju järjest lugeda. Ometi peetakse seda üheks Ristikivi helgemaks ja elujaatavamaks romaaniks. Mind see noorema Davidi pidev rahutus pigem häiris. Ta ajab oma kutsumust, oma paleust taga nagu koer saba või nagu ütleb krahv Alain – seisab kogu elu teelahkmel, teadmata, kuhu minna. Ja katsumused, mis talle lõpuks osaks saavad, on kõike muud kui helged. Ja ikkagi, ja ikkagi ... See lõpp ... Mingis mõttes leiab laulik siiski rahu ja jõuab oma unistuseni.

„Kui tühised on kõik need asjad, mida inimesed püüavad! Kõik kaob, niisama nagu kaovad mänguriista helid, kui selle keeled enam ei värise. Ainult selles on vahe, et me ei tahagi muusikat kinni hoida, vaid naudime seda nii, nagu ta on, alati põgenev, alati kaduv, ja ometi alati uuesti sündiv. Kas pole sama lugu kõige muuga – ka elu enesega.“

Jah. Muusikud surevad. Muusika ei sure.

 

Karl Ristikivi „Nõiduse õpilane“ (Eesti Raamat 1994)

Erinevalt „Rõõmulaulust“ käivitus „Nõiduse õpilane“ minu jaoks kohe. Oli see siis temaatika, loo ülesehitus või stilistilised võtted, mida Ristikivi kasutab, aga lugemine läks „Rõõmulaulust“ hulga kiiremini. Kuigi taas elulugu, on see siiski üles ehitatud hoopis teisel moel. Peategelane, doktorikraadiga teadlane ja arst Johannes Faber, kes kolme päeva pärast nõiana tuleriidale saadetakse, jutustab oma elulugu ülekuulajale. Ja kuigi see elulugu kulgeb kronoloogiliselt, annavad ülekuulaja ja ülekuulatava vestlused jutustamise käigus sellele teise mõõtme. Ja minu arust rohkem kui teiste romaanide puhul paistab siin silma, miks Ristikivi teoste puhul räägitakse filosoofilisest ajalookirjandusest. Teraseid tähelepanekuid ja arutlusi leiab siin nii peategelase monoloogist kui vestlustest ülekuulajaga.

„Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit.“

„Inimesed võivad veel kuidagi taluda võõrast välimust ja isegi erinevat nahavärvi, aga mitte kunagi arusaamatut keelt.“

„Ka tegematajätmine jätab oma jäljed.“

Rohkemgi kui ühe inimese elulugu, mõjub see ajastu loona, seda lihtsalt esitatakse ühe inimese elu kaudu. Ja kuigi seda kannab omamoodi fatalistlik suhtumine, et saatuse vastu ei saa, ei tundunud see mulle nii süngena kui „Rõõmulaul“.

Romaan on oskuslikult üles ehitatud ja peategelase elukäik meisterlikult komponeeritud. Ükskõik, mida ta ette ka ei võtaks, pole tal kuigi palju valikuruumi, mis selgitab ka tema saatusele alistumise mentaliteeti, mis küll peidetakse ajastule omase astroloogia ja tähekaartidesse uskumise varju. Isegi esmapilgul tühise seiga topeltristimisega on Ristikivi nutikalt välja mõelnud, ära põhjendanud ja siis alles kusagil romaani teises pooles loo teenistusse rakendanud. See on seotud Transilvaania krahv Drachenheimiga (ja ei ole vist tarvis selgitada, kellele on vihjatud). Selle liini olemasolu ja peategelase tõsimeelne kirjeldus oma ajutisest viibimisest Transilvaania krahvi teenistuses teeb „Nõiduse õpilasest“ ühe enim üleloomulikku ainest sisaldava teose Ristikivi loomingus, nii et seda võib ka juuspeent serva pidi ulme alla liigitada. „Hingede öö“ võib olla sümbolistlikum, allegoorilisem ja sürrealistlikum; „Viikingite jälgedes“, mida kiputakse alternatiivajalooliseks nimetama, ei oma minu hinnangul üldse mingit kokkupuudet ulmega, olles lihtsalt ajalooline seiklus. Võimalik, et „Imede saar“ on veel rohkem ulmeline, on ju selle žanrimääratlus „utoopia“, aga selle lugemine seisab mul veel ees.

„Elu on meile antud selleks, et oma tööd teha,“ tõdeb peategelane, pidades sellega silmas, et tuleb pühenduda oma kutsumusele, sellele, mis sind tõeliselt huvitab, ja mitte lasta end sellelt teelt kõrvale eksitada. Kõik selle triloogia raamatud räägivad kutsumusest ja otsingutest. Siena Katarina kutsumus oli usk, David de Galles´jaoks muusika, doktor Johannes Faberi jaoks teadus. Viimane aga eksib poliitikasse ja tulemus on fataalne.

„Rahu vajab, nagu sõdagi, alati uusi ohvreid. Vanasti ohverdati neid verejanulistele ebajumalatele, nüüd toimub see mõnel teisel ettekäändel...“

Lugemismängu raamatusoovitus: Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil"

Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“. Sinisukk 2024. Sobib kategooritesse "eesti autori raamat, millest on tehtud film" või ka "ajalooline romaan" või ka klassika kategooriasse.

 

Kuna trükk, mida lugesin, põhineb 1936. aasta väljaandel, siis esimese asjana jõuab pärale, et keelekasutus on tolleaegne ja seetõttu veidi võõras, nõuab pisut harjumist. Ja seetõttu ei saa rääkida kirjatehniliselt, kui hästi või halvasti see loetav on, vaid ainult sisulisest ülesehitusest. Ometi torkab silma, et koolipoiste dialoogid kuidagi puised kipuvad olema, eriti need, mida sõjaväljal peetakse.

Kohe esimestel lehekülgedel kirjeldab Kivikas tundeid, mis valdavad rahvast mobilisatsioonikäske lugedes ja laseb koolivendadel selle üle vaielda. Hirm tuli seda lugedes peale – nii sarnane on praegune kommentaariumites laiutav valitsuse ja poliitika vaenamine-kirumine tollase vastandumisega. Rohkem kui sajand on möödunud ja kuhu me jõudnud oleme?

Kommunism versus rahvuslus – kumma õigus on õigem? See põhimõtteline küsimus kumab ju tegelikult läbi ka Kuusbergi „Enn Kalmu kahest minast“ ja Juhan Peegli „Esimesest sõjasuvest“, kuigi aeg ja sõda on teised – Kivikal esimese maailmasõja lõpp ja vabadussõda, Kuusbergil ja Peeglil teine maailmasõda. Viimased muidugi ei räägi rahvuslusest, vaid Eestist, ise olemisest, aga mõte on sarnane. Kivikal on see lihtsalt palju reljeefsem, teravam, kirglikum. Ja loomulikult ka varjamatum. Kohe teises peatükis tunnistab peategelane Henn Ahas, et vihkab venelasi. Ja asjaolu, et ta sakslaste okupatsiooni samavõrra vihkab, ei tähenda enam midagi – Kivikas oli keelatud, Kuusberg ja Peegel pugesid nõukogude tsensuuri võrgust läbi, sest olid „õigel“ poolel ja dilemmat oli võimalik esitada nõukogude inimeseks kasvamisena. Ja nagu Kuusberg ja Peegelgi, on Kivikas kasutanud oma raamatus palju autobiograafilist ainest. Üllatusega avastasin, et Kuusberg näib oma „Enn Kalmu kahes minas“ olevat Kivikaselt snitti võtnud. Kuusbergil on suur ja tugev Tääger, kes oma kuulipritsi kiitmise surematu lausega („Poisid, mul on vägev riist!“) on end meie mällu kirjutanud ja kes seda nagu automaati kaelas kannab; Kivikasel on suur ja tugev Tääker, kes venelaste käest ära võetud kuulipilduja Maksimi sülle haarab ja kiidab: „Oi, on alles hea riist!“

Veenvalt on näidatud, kui kerge on lahingus tekkima massihüpnoos, paanika, kui kaua võtab aega, et hirmudest üle saada. Nii kõhklus kui hirm on Henn Ahase kõrval selle raamatu peategelased. Ja samapalju, kui Ahas võitleb vaenlastega, võitleb ta ka kõhkluse ja hirmuga. Ja neist jagu saades saadakse jagu ka vaenlastest.

Samas neid Ahase kõhklusi ja siseheitlusi on raamatus mahuliselt ehk liigagi palju. Ma saan aru, et see on mõeldud omamoodi üldistusena ja peaks illustreerima üldisemaid meeleolusid eestlaste hulgas, aga sellegipoolest. Pisut üllatav on, et autor laseb tegelaste suu läbi kõlada tõdemusel, et sotsialism ja rahvuslus võiksid maailmavaateliselt olla lähedased ja lahkneda pigem eesmärgini jõudmise meetodite poolest.

„Ükski idee ei saa teojõudu, kui seks puudub pind ühiskonnas. Ei ole terve ega normaalne see ühiskonna organism, mis vastastikku verd valab, oma sisemises vihas põleb ja ennast hävitab oma rahva õnnetuseks,“ ütleb Käsper raamatu lõpu poole Ahasele. Ja taas – kui aktuaalsena see kõlab! Seda sisemist viha leidub ju ikka veel ja tundub kuidagi, et aina rohkem.

Kui tihedalt on seotud hirm, viha ja hullus. Raamatus on Kohlapuu hoiatav näide sellest, kui lihtsalt võib veendunud patsifistist saada tulihingeline võitleja. Ja kui lihtsalt võib aruraasuke üldse kaduma minna ning kui õhuke on piir võitleja ja hullunud tapja vahel.

Mõtlemapanev. Patriootlik, seda kindlasti. Oluline raamat olulisest etapist Eesti ajaloos. Vaieldamatult. Kas aga kirjanduslikult tipptasemel? Vaat selles ma enam nii kindel ei ole. Sellele vaatamata peaksid kõik seda lugema, sest inimesed pole ikka veel kuigi palju muutunud. Ja nagu selgub – ka maailm mitte.

Lugemismängu soovitused: Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Eesti Päevaleht 2009. Sari "Eesti lugu".
Sobib kategooriasse Eesti ajalooline romaan.

Oli paar kohta selles raamatus, mis mind tõsiselt mõtlema panid: peategelane arutleb, kuidas eluaeg on kuuldud, et just sakslane on meie elupõline vaenlane. Ja teisal: sakslasi ta vihkas nagu kõik need, kellel oli juhtunud olema korralik ajalooõpetaja. Asi, millele me praegu, sajand hiljem, ei mõtle – tollal ei osanud keegi mõelda, et suuresti tänu baltisaksa kirikuõpetajatele ja mõisnikele on meil omakeelne kirjasõna ja haritud rahvas. Liiga värsked olid mälestused mõisatallis peksa saamisest, esimesest maailmasõjast ja Landeswehri sõjast. Seitsesada aastat orjaaega oli ju kõik sakste kaelas (mõelge või sõna „saks“ päritolule). Ja ilmselt just värske Landeswehri sõda Vabadussõja osana oli see, mis tõi kaasa mainitud suhtumise – sakslase kui põlisvaenlase kujutamine ajalooõpetamise osana koolides. Kui venelased poleks harimatusest, sulaselgest ülbest lollusest, suurevenelikust šovinismist ning ideloogilisest ajupesust ja paranoiast kantuna hakanud riiklikul tasemel lollusi tegema (kõik need küüditamised ja „vaenuliku elemendi“ kohtuta hävitamine), oleks toetus punavõimule võinud palju suuremaks kujuneda. Ootusele õiglase ühiskonnakorralduse järele oli ju pinnas täitsa olemas. Õnneks (eesti rahva jaoks küll õnnetuseks) said kõik Eestis üsna pea tundma, mida see uus võim endast tegelikult kujutab.

Selliseid vastakaid ja segaseid tundeid, seda hingelist segadust kajastab ka „Ma langesin esimesel sõjasuvel“, nagu ka Kuusbergi „Enn Kalmu kaks mina“. Punasele propagandale on „Esimene sõjasuvi“ siiski vähem lõivu maksnud, see on ka ilmselt põhjus, miks seda meie parimaks sõjaraamatuks peetavat raamatut on ka iseseisvuse taastamise järel korduvalt välja antud: esmatrükk 1978 ajalehes „Sirp ja Vasar“ joonealusena, 1979 Eesti Raamat, propagandalehes Kodumaa 1983,  ja samal aastal Juhan Peegli „Valitud teostes“; uuemad kordustrükid 2008 Tammerraamat, 2009 Eesti Päevaleht sari Eesti lugu, 2019 Hea Lugu.

Üsna ausalt näidatakse neid punavõimu paranoilisi tõmblusi, mis armees toimuvad – jefreitor Puusti tembeldamine nõukogudevaenulikuks ja tribunali alla saatmine selle eest, et ta viis patarei poodi vorsti ja saia ostma kui hommikusöögiks lahjat suppi pakuti; vanade ohvitseride, (kes olid veel vabariigi armees teeninud) „kadumine“, sest igaks juhuks tehti puhastust jne.

Trööstitu vaesus Venemaa kolhoosides, armee alavarustatus, ülejooksmised, metsavennad, kõik see on selles raamatus olemas. Aga on ka arutlusi inimlikkusest ja sõjast, on väga ilus eesti keel, on kauneid looduspilte, mille kohta tegelasedki nendivad, et nagu polekski sõda.

Inimlikkusest rääkides – Peegel teeb isegi lahinguist rääkides vahet ausal lahingul ja tapmisel. Ning sakslaste kella järgi sõdimist peab ta ebainimlikuks, sõja ja tapmise liinitööks muutmiseks. Huvitav, mida ta arvaks ebainimlikkusest nüüd, kuuldes, milliseid võtteid venelased näiteks Ukrainas kasutavad.

On üks ühine joon, mis kumab läbi nii Kuusbergi kui Peegli sõjaromaanidest vaatamata sellele, et need ilmusid nõukogude ajal – see on noorte eesti poiste koduigatsus ja seda just omamoodi isamaalises võtmes. Isegi need, kes on uue korra omaks võtnud, eelistaks sõdida Eestis, kaitsta oma kodumaad. Ikka ja jälle vilksatavad mõtted, mis pole mõeldud võõrastele, eelkõige politrukkide kõrvadele – mis asja on meil nende suurtega, miks meie, väikesed, ei võiks omaette olla? 

Lugemismängu soovitused: ühesõnalise pealkirjaga raamat. Eno Raud "Etturid"

Eno Raud „Etturid“ (Pegasus 2010).

Ühesõnalise pealkirjaga raamat. Sobib näiteks ka kategooriasse ajalooline romaan.

Nagu lubatud, lugesin lisaks Kuusbergile võrdluseks läbi ka juba ammu oma järge oodanud Eno Raua „Etturid“. See on ilmunud samal aastal, kui Kuusbergi raamat filmiks sai ja käsitleb mõneti samalaadset temaatikat, kuid minu isiklikus arvestuses katab siis ära selle ühesõnalise peakirjaga raamatu. Eks ma teadsin juba ette, et ma neid paaris loen, on ju Mihkel Raud korduvalt öelnud, et see oli tema arvates ta isa parim raamat.

„Etturite“ algus oli selline, nagu jätkaks „Enn Kalmu“ lugemist – aga samal ajal teisel pool rindejoont... Kuigi poole raamatu peal on sõda juba möödanik, aga mehed on metsas ja närvid tuksis.

Stiil on lihtne ja napp, palju on dialoogi. Ka selles raamatus on momente, mille puhul jääb üle vaid imestada, kuidas need tollal läbi läksid. Tegelikult on ju juba kogu temaatika valik küsitav. Metsavendlus ju.

Pani mõtlema. Õppisin sellest raamatust kahte asja – alkohol on julgeolekuprobleem ja omasid usalda sama vähe kui võõraid. Need, kellega sa metsas oled, on inimesed – nad on ettearvamatud, mõtlematud, neil on emotsioonid, nad teevad lollusi... Nad võivad olla kadedad, nõrgad, jäärapäised, mida iganes.

Kuidagi juba enne raamatu lõppu sain aru, et ega pääsu pole – nüüd tuleb siia otsa lugeda ka Juhan Peegli  „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ ja et asjad ikka tasakaalus oleks, siis ka Kivika „Nimed marmortahvlil“, muidu pole lihtsalt aus. Nii et järgmised tutvustused juba nendest raamatutest.

Lugemismängu soovitused: eesti autori raamat, millest on tehtud film. Paul Kuusberg "Enn Kalmu kaks mina"

Paul Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“. (Eesti Riiklik Kirjastus 1961).

Oleks võinud ju valida näiteks Kivika „Nimed marmortahvlil“, mis mul ka ikka veel lugemata, aga millegipärast tõmbas mind seekord hoopis Paul Kuusbergi „Enn Kalmu kaks mina“, mille järgi on tehtud film „Inimesed sõdurisinelis“ (1968). Jah, see on nõukaaja film, aga just seetõttu ongi hämmastav, et 1968. aastal oli võimalik teha linateos, mis räägib mõlemal pool rindejoont võitlevate eestlaste traagilisest saatusest ja teeb seda tolle aja kohta üllatava aususega. Ma saan aru, et režissöör Jüri Müür oli ise saksa sõjaväes teeninud ja nägi asju laiemalt, aga kuidas see tsensuurist läbi mahtus? Minu põlvkonna jaoks oli see tohutul hulgal kilde sisaldav kultusfilm – tollal ju ainus eesti oma sõjafilm, kus ka päriselt lahinguid näidatakse. Nii tekkiski tahtmine lugeda algset teksti. Ja näiteks see kuulipritsi lause, „eestlaste traagika“ või jutt politrukist ja silma kinni vajumisest on raamatuski täitsa olemas, nii et kildude autor on Kuusberg.

Raamatut lugenuna tuleb tunnistada, et saksa sõjaväes teeninud Müür tegi õige valiku – Punaarmees poliittöötajana teeninud Paul Kuusbergi romaani üsna täpselt järginud filmi kohta ei saa ju tsensuur midagi väga öelda (ainus osa, kus film romaanist kõvasti lahku läheb, on Reinupi liini lõpp). Ehk siis juba romaan on üllatavalt mitmekihiline. Ja paljugi ideoloogilist andis sujuvalt ära jätta, sest oli ju see romaanis kujutatud tegelaste siseheitlustena, unenägudena, meeleolude kirjeldustena, mille sõnastusi ei olegi võimalik filmis visuaalselt näidata. Kui punapropaganda ilmingutest mööda vaadata (kus sa pääsed, muidugi neid on), tegeleb juba algmaterjalgi eestlaste siseheitlustega – mis on õige, kuidas käituda, et Eestile truuks jääda. Inimiseloomud, mida sõda võimendab, on joonistatud halastamatult ausalt ja asju ei ilustata, erinevatest meelsustest ei vaadata mööda, inimesed on inimesed. Kõik see ju oli. Olid erinevad vaated, erinevad seisukohad, oli reetmist ja nahahoidmist, oli kahtlusi, oli pugemist – kõike oli. Romaan ei keskendu aga mitte niivõrd reetmisele ideoloogilises mõttes kui inimlikus – kaaslaste reetmise võtmes. Ja ka selle taustal üritatakse mitte reeta Eestimaad. Lihtsalt arusaam sellest, kuidas Eestit mitte reeta, oligi ju tol ajal erinev.

Minu jaoks oli üllatav, et Kuusberg laseb ühel Tallinnas puhkusel käinud punaväelasel teistele rääkida, kuidas venelased Tallinna kesklinna puruks on pommitanud. Nõukogude propaganda üritas seda ju hiljem sakslastele kaela määrida või üldse maha vaikida. Aga romaanis on see sees. Ja ma ei lugenud ju mingit kordustrükki, vaid 1961. aasta väljaannet.

Mingil hetkel tabas mind lugedes mõte, et tegelikult ei ole vahet – nii sõja kui sõjaväe nime võib asendada – mitte midagi sellest ei muutu. I maailmasõda, II maailmasõda, Afganistan, Korea, Vietnam, Iraak – sõltumata sõja nimest ja armee kuuluvusest on tegevustik omane igale sõjale ja igale sõjaväele. Ikka vaevavad inimesi samalaadsed püüdlused ja kahtlused, ikka tuleb teha valikuid ja otsuseid, ikka tuleb hakkama saada kaaslaste hukkumisega. Ja ikka üritab iga võim sellistes oludes oma propagandaga ajusid pesta. Ja alati on neid, kes siiralt usuvad ja neid, kes ei usu.

Lugemist ei kahetse, tegelikult on romaan päris hästi kirjutatud, lihtsalt kui palju tänapäevane lugeja, eriti see, kes ise nõukogude aega ei mäleta, suudab seda ajastu konteksti paigutada...

Ja olgu juba etteruttavalt öeldud, et järgmised arvustused-tutvustused tulevad samal teemal – ei olnud Kuusbergi romaan ainuke sõjaraamat, mis loetud sai. 

Lugemismängu soovitused: Karl Ristikivi "Viikingite jälgedes"

Jätkame ikka pisut kergema suvelugemisega. Sedapuhku siis Karl Ristikivi „Viikingite jälgedes“ (Fantaasia 2003).

 

Kategooria: ajalooline romaan või vajadusel ka eesti klassiku romaan.

Alustuseks vaidlen ma vastu järelsõna autorile Raul Sulbile – see ei ole alternatiivajalugu, see on lihtsalt ajalooline romaan. Isegi mitte niivõrd ajalooline seiklus, kuigi raamat saab alguse külatäie rannarootslaste mahanottimisega ning edaspidigi on võitlusi ja laevahukke. Ei, see ei ole peamine, millele Ristikivi keskendub. Loomulikult on põnevust, aga pigem vaatleb autor inimese igatsusi ja püüdlusi, tema valikuid ja otsuseid, olles omamoodi eelprooviks Kroonikate triloogiale. Loomulikult on romaan lihtsakoelisem ja sirgjoonelisem, sarnanedes tõesti pigem ajaloolisele seiklusele, aga alternatiivajaloo jaoks jääb sellel minu jaoks midagi puudu. Ehk siis lugu on sobitatud teadaoleva ajaloo raamidesse ja ükski selles kirjeldatud sündmus või tegevus ei põhjusta uue, alternatiivse ajajoone teket.

Üks hoopis teistsugune Ristikivi kui me ehk harjunud oleme.

Lugemismängu raamatuarvustus: Indrek Hargla "Mõisa köis"

Indrek Hargla „Mõisa köis“ (Kirjastus Mooses 2024)

 

Film „Vari“ on saanud juba piisavalt tähelepanu ja Pääru Oja Juhan Liivina kiidusõnu. „Mõisa köis“ on siis see raamat, kus kolm juttu Juhan Liivist, kes mõrvu lahendab. Esimene – nimilugu „Mõisa köis“ – ongi see, mille alusel film tehtud, nii et vähemalt osaliselt võiks see raamat katta lugemismängus rubriiki „Raamat, mille põhjal on tehtud film“. Igal juhul sobib see aga krimiromaanide kategooriasse, või, miks ka mitte, aastal 2024 või 2025 aastal kirjutatud raamatuks.

Esimene emotsioon oli, et raskepärane. Hargla on ajastusse süvenenud ja kõnepruuk on vanamoeline ning praeguse aja seisukohast ehk viganegi, mis tähendab, et lugemine edeneb vähemalt alguses aeglasemalt kui muidu. Aga kui ära harjusin, ei pannud enam tähelegi, samas õhustikule andis see palju juurde.

Liiv peategelasena on huvitavaks kirjutatud. Huvitavamaks kui film näidata suudab. Luuletajanatuur on ju tundlik niikuinii, aga meelehaigus, mis teda vaevab, on ta meeled eriti erguks lihvinud, pealgi on Liivil õiglustunne, mis ei lase niisama passida, kui tõde selgitamist nõuab. Nii ta siis topibki oma nina sinna, kuhu tal asja pole. Esimeses jutustuses peab kohalik urjaadnik selle lihtsalt ära kannatama (mis sa hulluga ikka vaidled!), viimases aga tuleb juba ise tema käest abi küsima, sest Liiv on ikkagi kirjaoskaja inimene ja nii saab ka protokollid koostatud.

Oma haigusest on peategelane igati teadlik – skisofreenia ehk Beziehungswahnvorstellung on talle nagu isikutunnistus, mille ta vajadusel välja kraamib. Liiv on nagu meedium – kuigi seda kordagi välja ei öelda –, ta haistab surma, teda tõmbab selle poole. Isegi omaenda surma on ta ette ära näinud. Põnev kuju on ka Liivi must vanaeit, viirastuselaadne surmaenne, kes juhatab teda alati surma manu. Ja seda surma ikka jagub. Kõige rohkem viimasesse juttu, mis oligi minu jaoks kõige usutavama looga ja samas ka kõige keerukamalt üles ehitatud. Sellest saaks põneva filmi, sest korralik tulevahetus oli seal ka. Teine, mõisas toimuv, oli minu maitsele liiga kunstlik.

Lugeda soovitan, kinno minna ka. Tuleb lihtsalt keelepruugiga ära harjuda. Ja kui Hargla Liivi-lugudega jätkab (ja ta jätkab), siis varsti on Alatskivi-kant nagu Midsommer, mille puhul kõik imestavad, kuidas seal veel elusaid inimesi leidub, keda kurikaelad jätkuvalt maha saavad lüüa.

Film, muideks, oli üllatavalt algmaterjalitruu, kui päris lõpplahendus välja arvata, ja sellest tulenevalt ka üks vahepealsetest tapmisliinidest. Aga eks filmi taheti rohkem dramaatikat.

Lugemismängu raamatutuvustus: Raul Siniallik "Ohvrilaste armee" ja Paavo Kangur "12 rüütlit"

Seekordne lugemismängu raamat täitis minu jaoks kategooriat "Minu jaoks tundmatu autor". Raul Siniallik "Ohvrilaste armee" (Hea Lugu 2024). See raamat sobib kindlasti ka kategooriasse "Ajalooline romaan".

Kummaline, kui vähe mõtteid selle raamatu lugemine minus tekitas. Ometigi on see ju üle 400 lehekülje paks. Ja teine huvitav fenomen – selle raamatu lugemine võttis hullult kaua aega. Nojah, 400 lehekülge, nagu ma ütlesin, aga mis siis, see oleks pidanud minema oma kolm korda kiiremini. Ajastu ja tegevustik on ju huvitavad – Liivi sõda, Ivo Schenkenberg, Gabrielgi vilksatab läbi; Rakvere piiramine ja šotlase väeüksuse mahanottimine omade (ehk siis saksa landsknechtide) poolt. Noist šotlastest ja nende teekonnast Šotimaalt Rakvere alla raamat räägibki. Aga ei, närid ja närid ja ei edene...

Ja ei ole ju puine või kuidagi oskamatult tehtud. Vandenõud, reetmine, seiklused, sõprus, lahingud – kõik on olemas. Autor tunneb ajastut. Aga mingid pisiasjad segavad. Need lõputud ebaõnnestumised erinevates ettevõtmistes, kohati liiga kaasaegne keelepruuk ja autori läbinähtav soov aeg-ajalt lugejale nö silma teha, temaga flirtida. No ei sobi tänapäevaseid äratundmisi võimaldavaid killukesi tollasesse ajastusse kantida. Võimalik, et raamat oleks parem saanud, kui see oleks veidi tihedam. Praegu jääb mulje, et autor pole raatsinud millestki loobuda ja nii on tarbetut infot kandvaid liine liiga palju, jääb mulje, et kõik see vajub pisut laiali ja sumbub lõpuks korralikku lõpplahendust leidmata.

Minu jaoks pisut pettumust valmistav, sest lootsin enamat, samas järgmise ajaloolise raamatuga võrreldes siiski täitsa kobe tükk.

Paavo Kangur "12 rüütlit ehk Lembitu poja tagasitulek" (Inglisilla Produktsioon 2022).

Isegi eelmisega võrreldes tuim ja amatöörlik, tippudega ei ole mõtet võrreldagi. Stiil on kuidagi heietav, ajastut autor kahjuks ei taju, sõnakasutuses ja mõtteviisis on liiga palju 21. sajandit. Jätsin pooleli, muud kommentaari pole vist tarviski. 

 

Lugemismängu soovitus ja ühtlasi auhinnaraamat: Lilli Luuk "Ööema"

Jah, seekordne raamat, Tammsaare kirjanduspreemia pälvinud romaan, mis täidab lugemismängu rubriiki "2024. aastal ilmunud raamat" on ühtlasi ka lugemismängu üheks auhinnaks koos autori autogrammiga:  Lilli Luuk "Ööema" (Saadjärve kunstikeskus 2024).

See ei ole just lihtne lugemine. Ei temaatikalt, ei ülesehituslikult. Vaatepunkt liigub tegelaselt teisele, hüppab ühest ajast teise. Kolme põlvkonna naised on kordmööda fookuses ja lugeja peab pildi ise peas kokku panema.

Lugu kerib end lahti pikkamööda. Killuke siit, teine sealt. Mäest üles ja mäest alla. Karm. Valus. Ja samas poeetiline.

Pikkamööda saab sellest kõigest muster. Mälu. Mälu, mis ei lase sind lahti, mälu, mis saab su alati kätte. Haavad, mis ei kasva kinni.

„Ükski pind minu all ei ole kunagi täiesti kandev, piisavalt tugev ega usaldusväärne.“ See lause, seotud kõige noorema peategelase unenägudega, võttis minu jaoks terve selle raamatu kokku. Me elame salaelusid. Me kõnnime hapral jääl, miski pole kunagi kindel, jalga all haigutab alati mustav sügavik, millest meid lahutab... mis? Saatus? Ajalugu? Meie endi valikud?

Kas me teame, milline valik on õige? Kas ongi üldse õigeid või valesid valikuid?

Panen raamatu käest, sest kohati ei saa, ei taha edasi lugeda. Ma ju tean, millega teatud asjad lõpevad. Millega nad saavad lõppeda, sest muid lõppe neil ei ole. Ei saagi olla. Ma ju mäletan seda võimu. Ja võtan siis raamatu uuesti kätte, sest edasi lugemata ka ei saa.

Ainus valik on mäletada. Kuskil peab see teadmine meie keskel olemas olema, et me ei oleks liiga naiivsed, nagu Lilli ise siinsamas blogis ilmunud lühiintervjuus ütles.

Lugeda! Kindlasti lugeda!

Lugemismängu tutvustused: eesti autori krimiraamat. Ain Kütt, sari "Sagadi paruni mõrvalood"

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2019)

Ain Kütt „Kuldse medaljoni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2020)

Ain Kütt „Musta paguni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2021)

Ain Kütt „Kolme kaardi mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2023)

Ain Kütt „Kadunud sõrmuse mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2024)

 

ERR tegi von Focki pildimängu. Geniaalne turundustrikk! Isegi mina proovisin ära, kuidas mõisahärrana välja näen:

Raamatutest ja sarjast endast ma nii vaimustuses ei ole.

Sagadi paruni esimene mõrvajuurdlus oli ühest küljest ju ladus lugemine. Autor tunneb ajastut, samas jäi pisut kriipima kahtlus, kas kõik tegelaste vahelised suhted olid ikka ajastutruud. Liiga palju tänapäevasust kumab läbi. Aga lugu oli piisavalt põnev, liiguti täpselt doseeritud sammudega. Focki avantürism jäi küll üsna ebaloogiliseks ja sobis iseloomult pigem Assikvere preilile, kes on üldse pisut ebaloogiline kuju, aga passib kenasti vajalikku tegelastevahelist pinget looma.

Kuna teine mõistatus jäi mul vahele ja järgmisena jõudis mu lugemislauale kolmas osa (Musta paguni mõistatus), siis said mõned asjad kohe selgemaks. Värve sai juurde mõisavalitseja, ka Assikvere preili teema saab kolmanda osa viimastel lehekülgedel selgemaks. Tuleb tunnistada, et selle osa puhul aimasin ma suure osa lahedusest ära. Mitte küll detailides, vaid üldjoontes, ja üsna üldjoontes osutus ka mu kahtlustus Assikvere preili suhtes põhjendatuks. Ja jälle – mitte üksikasjalikult vaid pigem mingi intuitsiooni tasemel.

Tegevust on rohkem, avantüüre võetakse ette oluliselt laiemal skaalal (mis on minu jaoks peamine probleem – no ei ole usutavad kõik need raamatust raamatusse korduvad öised sissemurdmised võõrastesse mõisadesse!), lisaks pealiinile on mängus mitu kõrvalliini, nagu ühes klassikalises krimkas peabki olema. Kes ütles, et detektiivi (ja lugeja) elu peab kerge olema? Ja nagu vana kooli krimkas ikka, kutsub von Fock kõik lõpuks ühe laua taha kokku ja paljastab kurikavala sepitsuse... Üsna klassikaline.

Teises mõistatuse (Kuldse medaljoni omas) on avantürismi pisut vähem. Mulle imponeerib, kuidas autor valib iga kord algtõukeks olukorra, mis on teadaolevalt ajalooliselt ka juhtunud, aga keerab selle kriminaalseks ja laseb von Fockil siis lahti harutada. Kogu skeem tundus aga pisut liiga suurejooneline ja väheke ebausutav, ses suhtes on kolmas osa kindlasti paremini õnnestunud.

Neljas (Kolme kaardi) mõistatus. Tore on näha, et nagu paljudele pikematele sarjadele omane, jookseb ka selles lisaks iga raamatu kandvale mõistatusele läbi üks pikem lugu. Muus osas on tegu minu jaoks allakäiguga.  Juba üsna raamatu alguses kinnistub lõplikult tunne, et von Fock on enesekeskne ja upsakas jobu, pealegi oluliselt labiilsema närvikavaga kui mõni preilna. Kohati nii puupäine, ime et selline üldse mingeid mõrvu suudab lahendada. Ka saab neljandas osas selgeks, et Sagadi härra avantürism on süsteemne ja annab tunnistust tema silmakirjaklikkusest. Alalõpmata jahub ta seadustest ja reeglitest, mida kõigil tuleb täita, aga ise on esimene, kes neid rikub, kui ta endal seda vaja on. Jesuiitlik „eesmärk pühitseb abinõu“. Ja enamasti ei ole ajendiks isegi mitte õiglus, vaid tema haavatud eneseuhkus. See muudab teda tegelasena küll inimlikumaks, aga oluliselt ebasümpaatsemaks kui ilmtingimata tarvis.

Viiendas mõistatuses (kadunud sõrmus) lähevad vandenõud aina mastaapsemaks, avantüürid aina hullemaks, Fock kinnistab veelgi enam egomaniakist puupea mainet ja päriselulist algtõuget ka enam pole. Tegelased on muutunud karikatuurseteks (see mõisavalitseja õgardlus näiteks). Kuna reaalelulist alusseika seekord ei ole, siis kisub asi vägisi detektiivromaanist seiklusromaani suunas ja see areng mulle ei meeldinud. Ka on nendes lugudes liiga palju korduvaid võtteid (et mitte lahendusi paljastada, ei saa paraku täpsemalt kirjutada, aga kes ise kõik läbi loeb, saab aru).

Lõpp on aga selline, et pole kahtlustki – lugu läheb edasi. Seiklusi jagub, aga krimi... noh sellega, on, nagu on. Minule meeldis senistest kolmas osa kõige rohkem – oli see ehk kõige lähemal klassikalisele krimiloole. Aga Rõngu pastor Lenz (Joel Jans „Rõngu roimad“) annab von Fockile iga kell silmad ette. Ja Focki teleseriaalile pole mõtet aega raisata – see on üldse üks arusaamatu nähtus, isegi raamatuga võrreldes. Või siis eriti raamatuga võrreldes. Kummalisel kombel on telesarja von Fock uimane, sari venib ja on igav. Pealegi on sinna juurde poogitud käike ja liine, mida raamatus ei ole ja millest sari ei võida ka suurt midagi.

Lugemismängu soovitused: Ain Kalmus "Juudas"

Sobilik raamat ülestõusmpühade teisel pühal tutvustamiseks on Ain Kalmus „Juudas“ (Loomingu Raamatukogu 14-16/1988).

„Armastus on šaakalite haukumine kevadöös ja kaarnate kisa peekamarjapuude kohal hiliste vihmade ajal. Armastus on ahastus ja suur kisendamine, armastus on kodu ja kodakondsete kaotamine ja uute otsimine. Armastuse pärast teevad mõned suuri tegusid ja teised otsivad surma.“

Jeesus on siin vist see, kes surma otsib (või kas nüüd just otsib, aga armastusest inimeste vastu on nõus selle vastu võtma), Juudas aga see, kellele armastus ahastust toob.

„Kes meest või naist rohkem armastab kui mind, pole minu vääriline,“ ütleb Jeesus.

„Aga kas ei saa inimene armastada mõlemaid, naist ja ka taevariiki?“ küsib Juudas.

„Inimese süda on liiga väike kahe trooni tarvis. Seal on ruumi ainult ühele,“ vastab Jeesus.

Läheb aga nii, et Juudas jääb ilma nii ühest kui teisest, nii armastatud naisest kui Jeesusest. Ja just selle armastuse pärast. Sest selles raamatus on just Juudas see, kes Õpetajat kõige rohkem armastab, aga temalt ka kõige rohkem ootab. Ta ootab messiast, kes vabastaks Jeruusalemma. Tema on jüngritest kõige truum, aga kahtlema lööb lõpuks temagi, samas kui teised ootavad vaid maist aujärge saabuvas kuningriigis.

Ma poleks seda raamatut vist kunagi lugenud, kui Tiit Aleksejev poleks virtuaalkülalise rubriigis seda soovitanud (nii et minu isiklikus lugemismängus täidab see kategooriat "Luua Metsanduskooli lugemisblogis soovitatud raamat"). On see raamat, mida kõigile soovitada? Ma ei tea. Ilmselgelt tuleb lugedes kasuks, kui on olemas elementaarsedki algteadmised sellest, mis siis Kristuse ristilöömisele eelnes ja järgnes. Ja kirjutatud on see pisut vanamoelises keeles. Aga kahtlemata on raamat huvitav. Kasvõi oma ebatraditsioonilise vaatenurga poolest. Sest selles raamatus teab Jeesus täpselt, mis juhtuma hakkab ja kes mida teeb. Ta ootab seda ja tema jaoks ei ole Juudas reetur, vaid osa suuremast jumalikust plaanist, ilma milleta ei saaks tema, Inimesepoeg, inimkonda lunastada. Juudas aga pole ei reetlik ega pahatahtlik, vaid patrioot, kelle segadus ajapikku süveneb, sest ta ootab messiast, kes oleks konkreetne ja juhiks Rooma-vastast ülestõusu, Jeesus aga räägib vaid tähendamissõnades, millest jüngrid sotti ei saa. Nii kaugenebki Juudas Õpetajast ja tema „äraandmine“, mida ta ise säärasena ei tunnista, on vaid katse asju kiirendada, sundida Õpetajat avaldama oma tõelist olemust. Sest kui too on messias, siis ei saa talle ju midagi paha sündida, vaid taevaste jõudude abil saab ta kiiresti vabaks, aga siis on lõpuks positsioonid selged, ülestõus võib alata ja Jeruusalemm saab jälle vabaks.

Paraku pole asjadel määratud nii minna, sest mitte ülestõusu juhtima pole Õpetaja tulnud. Ka temal on oma kõhkluse hetk, aga ettemääratuse tajumine jääb peale. Üks armastab inimesi, teine Jeruusalemma, ja kumbki täidab oma kohust.

Lugemismängu soovitused: R-tähega algava pealkirjaga raamat. Joel Jans "Rõngu roimad"

Joel Jans „Rõngu roimad“ (Lummur 2023)

Joel Jans „Rõngu roimad 2: Põrgutõld“ (Lummur 2025)

 

Teate, unustage von Fock, pastor Lenz on palju kõvem mees! Jummel küll! Ajastu on ju sama, ka Rõngus asjatavad kohalikud von´nid, aga kui palju kõik usutavam ja ehedam on. Jans on teinud suurepärast tööd taustaga, ilma et see lugedes kusagil häirima jääks. Kõik on sujuv, piisavalt autentne, usutav. Kui von Fock näeb tekstis välja nagu närvihaige egomaniakk, siis Lentz on vaoshoitud, kuid terava mõistusega, ja mis peaasi – empaatiline. Ta on luust ja lihast inimene, mis tähendab, et inimlik, huumorimeelega, üritab mõista ka maarahvast, suhtub neisse avatud meele ja uudishimuga ja mis peamine – keeldub kaasa minemast nende ebausuga. Nii et ärge laske end eksitada pealkirjadest „Põrgutõld“ või „Ussinõid“ – midagi üleloomulikku või ulmelist neis juttudes ei ole. Kõige salapärasem asi on alkeemikute salaselts, aga aeg oligi selline – alkeemikuid, esoteerikuid, meediume ja magnetiste oli terve Euroopa täis.

Juttude miinus ja samas ka pluss on see, et tegu pole klassikalises mõttes kriminaaluurimistega. Pigem on need kohaliku koloriidiga olupildid maarahva elust, mida vürtsitavad vanad vaenud, seletamatud surmad ja põnevus. ja selle kõige keskel taibukas õpetaja Lenz.

Suurepärane töö! Kui nüüd järgmisel korral veidi rohkem seda uurimise poolt kirjeldada, saab ehk romaanigi kokku.

Neile, kes r-tähega algavate raamatutega jännis, järgneb väike spikker:

Silver Anniko „Rusikad“

Romet Vaino „Rabatud“

Liis Salum „Radar“

Emil Tode „Raadio“

Jaan Kaplinski „Raske on kergeks saada“

Andrus Kivirähk „Rehepapp“

Enn Vetemaa „Risti rahvas“

Nikolai Baturin „Ringi vangid“

Arved Viirlaid „Ristideta hauad“

Eeva Park „Ringmäng ehk aedniku 12 kuud“

Manivald Kesamaa „Ringkäik“

Heli Künnapas „Ringiga tagasi“

Mats Traat „Rippsild“

Mehis Pihla „Rahamaa“

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus“

Sverre Lasn „Risti vägi“

Eduard Vilde „Raudsed käed“

Eino Baskin „Raudeesriide taga“

Piret Raud „Roosi tahab lennata“

Rein Raud „Rekonstruktsioon“

Rein Raud „Ratsanik Melchior“

Eet Tuule „Rästikuvälu“

Indrek Hargla „Raudrästiku aeg“

Herman Sergo „Randröövel“

Martin Kukk „Röövitud pioneeri juhtum“

Alma Teder „Röövel ristisambal“

Helga Nõu „Ruuduline röövel“

Grethe Rõõm „Ruudi, Tuula ja hambahaldjas Tauno“

Aare Toikka ja Aarne Mägi „Ruudi“

Kati Saara Vatmann, Mihkel Ulman „Röövlirahnu Martin“

 

 

 

Lugemismängu soovitused: eesti autori ajalooline romaan. Karl Ristikivi ja Tiit Aleksejev

 

Läks nii, et ühe raamatu asemel lugesin jutti seitse, nii et tuleb pisut pikem arvustus. Ja ma kavatsen tegelikult mõned ajaloolised romaanid veel lugeda.

Karl Ristikivi ajalooline kroonikate triloogia „Põlev lipp“, „Viimne linn“ ja „Surma ratsanikud“ (Eesti Raamat 1990).

Ei olnud just kõige kiirem lugemine (vähemasti „Põlev lipp“). Ristikivi lause on aeglane, stiil ajastutruu ja sellest tulenevalt pisut ilukõneline, mis, kui järele mõelda, on triloogia üks tugevusi. Ja sellega harjub, järgmised raamatud lähevad juba kiiremini. Sõda, usk ja võim erinevates kombinatsioonides, keskaegse inimese mõttemaailm, au ja ustavus ... Ei, see ei ole seikluskirjandus, kuigi räägib rüütlitest ja sõjast. Kes ajaloolist seiklusromaani otsib, siis tasub lugeda pigem Herman Sergo „Vihavalda“. Mäletan seda poisikeselikku õhinat, millega ma seda romaani nooremana neelasin. Põnev ja mastaapne seiklus ajaloolisel taustal. Ristikivi keskendub rohkem ajatutele probleemidele, uurib inimese siseelu ja näitab, kui vähe on maailmas muutunud. Tsitaat „Viimsest linnast“:

Mis oleks olnud loomulikum kui see, et kogu kristlik maailm selle metsalise vastu oleks ühel meelel välja astunud. Aga ometi jätkasid Õhtumaa valitsejad ta meelitamist oma saadikute kaudu ja isegi Genova kaupmehed olid varsti valmis temaga uut kaubalepingut sõlmima.

Jutt ei käi pragusest olukorrast maailmas, nagu võiks arvata, vaid aastast 1291 ja mamelukkide sultanist. „Viimne linn“ haaras mind sellest triloogist millegipärast kõige rohkem.

Tõeliselt tööle hakkabki triloogia aga siis, kui kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda. Ajalugu kordub – erinevad tegelased, erinevad maad, erinevad sajandid, aga lugu on sama. Lugu sellest, kuidas ka kõige üllamad ideed upuvad omaenda verre, kui neid jõuga hakata ellu viima. Ja ainus, mis lõpuks tähendust omab, on iga inimese isiklikud valikud. „Ei ole midagi uut päikese all,“ nagu ütleb Koguja. „Kõik on tühine.“ (Koguja 1:9 ja 1:2)

Tiit Aleksejevi esimese ristisõja tetraloogia "Palveränd" (Varrak 2008), "Kindel linn" (Varrak 2011), "Müürideta aed" (Varrak 2019) ja "Taevaminejad" (Varrak 2024).

Esimese hooga tundub, et ma loen sama sarja. Eriti tuttav on „Palverännu“ algus – peategelane meenutab pisut nii „Viimse linna“ kui „Surma ratsanike“ peategelast, loo esitamise stiil on esmapilgul sarnane, aga Aleksejevi keelekasutus on konkreetsem, maalähedased tegelased räägivad ka maalähedast keelt. On teisigi maalähedasi asju. Ma ei tea, kas kreeklased viskasid tuhat aastat tagasi lutsu? Või kas frangi relvakandja mängis lapsena noamängu, mida meie teadsime kui maa või maailma jagamist? Aga lamedad kivid olid ka tuhat aastat tagasi olemas ja noaga on poisid mänginud kõigil aegadel, nii et miks ka mitte? Eriti kui see aitab tegelasi või olukordi lähedasemaks muuta. Aga õige pea läheb Aleksejev oma rada. Kui Ristikivi lugedes on tunne, et ta vaatab kusagilt kõrgemalt laia pilti, siis Aleksejev sumpab mööda lahinguvälju, tema kirjeldused ei kulge ühtlases mõõdetud tempos, vaid on fragmentaarsed, aga loovad sellele vaatamata (või just tänu sellele) tervikliku sissevaate peategelase siseilma. Ja mida edasi, seda rohkem seda sisemist heitlust ja tõe otsimist saab.

Erinevalt Ristikivi sarjast on Aleksejevi raamatud üksteise vahetud järjed. Ja kõigis neis paelusid mind enim peategelase nägemuste kirjeldused. Omalaadne segu deliirsest sonimisest, religioossetest nägemustest ja läbinägelikest (või ka ennustuslikest) tulevikupiltidest, mida ta näeb unes, palavikus jampsides, kurnatusest või rohke veini mõjul, hiljem ka otsustavatel hetkedel, kui närvid on pingul ja kaalul on rohkem kui ühe inimese saatus. Mingist hetkest alates taipad, et ka paljud reaalolude kirjeldused on peategelase esituses üsna sarnased. Poeetiliselt segased või segaselt poeetilised. Metafüüsilised. Ja sinna vahele naturalistlikke lahingukirjeldusi. Ja vaevuaimatav vari, mis end peategelase kohale sirutab, temasse imbub.

Ühest küljest ongi see kasvamise ja mehistumise lugu. Teisest küljest võimu lugu. Ja samas (ja eelkõige) on see ka armastuse lugu. Kogu palveränd pole midagi muud, kui üks lõputu illusioonide purunemine, maskide langemine, omamoodi vabanemine. Kalestumine. Arusaam, et neil kes juhivad, puudub au ja ustavus, et au ja ustavus on hoopis neil, kes igapäevaselt oma verd valavad. Usu otsimine. Kuidas uskuda jumalat, kui sa ei usu preestreid?

Usk on armastus.

Ilmselt tuleb veel vähemasti üks raamat, sest palveränd ei jõua ka neljanda osa lõpuks Jeruuslemma ja ka peategelase tee pole veel lõpuni käidud. Jään ootama, sest see on ootamist väärt. Soovitan.