Virtuaalkülaline: Mihkel Kunnus

Tänane külaline on semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

Väga vähekirglikke, pean tunnistama. Olles viimastel aastatel süübinud ökoloogilis-bioloogilisse maailma, tunnen, et see 500 aastat pole just eriti pikk aeg. Ja eestikeelse raamatu puhul selline väga pingutatud, vaat et võltsimisemaigulinegi. Eesti raamat ja eesti kirjandus mõjuka kultuurifenomenina on ju palju hilisem, rohkem selline hilismodernistlik värk. Ei tee väga palju liiga ärkamisaegsetelegi, kui eesti kirjanduse tegelik elualgus XX sajandisse paigutada. See 500 aastat on selline teaduslikult korrektne tähenärmine nagu inimese biograafia puhul oleks seemne- ja munarakuni tagasi ronimine. Ka inimese puhul räägitakse lapsepõlvest, aga huvitav biograafia algab ikka siis, kui inimesel mõistus peas.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

Ikka on oluline, aga ka seda on raske pidulikuks kõnelda, sest see on muutunud nii iseenesestmõistetavaks, et mõtteeksperiment eestikeelse raamatu puudumisest on ülepingutatud lapsikus. Umbes nagu: mis oleks, kui maailmas poleks soola vms.

Ja eks see iseenesestmõistetavus ongi meie kultuuri suurimaid võite, Eesti riigi – selle Juhan Liivi unistuse, eks – üks loomulik osa.

Oled kunagi öelnud, et kvaliteetkirjanduse lugemise kõrvalnähuks on mõtlemisvõime areng, sisemaailma rikastumine ja väljendusoskuse mitmekülgsus, kujunemine terviklikuks indiviidiks; ning võrrelnud Internetti vaimse rasvumisega. Kui palju see vaimne rasvumine meie ühiskonna tervisele on mõjunud?

See on nüüd selline küsimus, et alla monograafia on raske vastata. Võimalik, et demokraatia kaobki osalt interneti tõttu. Et kirjasõna vabariik oligi ühe tehnoloogilse arenguastme kõrvalharu, epifenomen, võrseõis. Süvenemisega loetav pikk tekst on teatud kommunikatsiooniviisi kõrgeim saavutus, internet, tähendab internetistunud meedia ja sotsiaalmeedia juurutas vastandsuundumust – maksimaalset dekontektstualiseeritust ja afekti tehnoloogilist põlistamist (iga vahetu emotsioonipurse jäädvustub), tagajärjeks on üha võimenduv polariseerumine ja see, et valituks osutuvad just sellised, kes sellises afektiivses, mälutus säutsumaailmas võidavad.

Ja nüüd tuleb veel põrgukiirusel AI... ma olen nii pessimistlik ses asjas, et ei taha detailsemaks minnagi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mihkel Muti "Tartu tuld toomas". Et mälu säiliks mälestusenagi.