Otsing blogist

15 november 2026

Jose Saramago „Tujukas surm“

Jose Saramago „Tujukas surm“. Eesti Raamat 2005, Nobeli laureaatide sari

Isver-susver, milline jahumine, oli esimene emotsioon. Tekst venib nagu kaameli seesamune. Tatt ma mõtlen. Kas nobelisti tatt on väärikam kui kaameli oma ja mida kaamel ise sellest arvaks, et ta tõstetakse koos nobelistist sõnameistriga püünele, kuhu tal tegelikult asja ei ole, kuigi nobelist arvaks ehk teisiti, sest surma palge ees on ju mõlemad võrdsed, kuigi ühe peas on oluliselt rohkem oidu, samas mis õigusega me väidame, et kaamelil seda ei ole, sest vaatamata üldteada tõigale, millele on ükskõik kui teemakaugelgi inimesel võimatu vastu vaielda, et ükski kaamel ei ole tänapäevani Nobeli auhinda pälvinud, pole see ilmselgelt mitte kaamelite viga või tegemata töö, vaid pigem auhinnažürii kitsarinnalisuse ja ignorantsuse märk, mis annab aimu selle maailma ülekohtusest kallutatusest, mis ei lase vääriliselt hinnata teistsuguse taibu säravaimaid ilminguid, sest kuidas muidu selgitada jahmatavat seika, et oskus liitrite kaupa vett rasvkudedesse mahutada ei ole näiteks loodusteaduste vallas Nobeliga väärindatud, samas kui oskus liitrite kaupa vett ridade vahele mahutada päädib kõrge tunnustuse, surematu kuulsuse ja kopsaka rahalise auhinnaga, mille saaja Stockholmi raekojas kuninga enda juuresolekul peente roogade ja napside toel Parnassile tõstetakse?

Eelnev lause oli üsna hale katse anda ligikaudugi aimu Saramago stiilist, nii et nobelisti minust ilmselt ei saa. Saramago lause vaatab sulle aga ühe lehekülje alguses otsa ja liputab saba teise lehekülje lõpus, olles nagu boamadu, kes üritab lugeja alla neelata (vaata näiteks lk 28 kuni 30). Lisaks on autoril halb komme kasutada ka otsest kõnet ilma jutumärkide ja reavahedeta, otse lause sees, komade vahele suurtäheliste algustega pikitult, nii et lihtne see lugemine ei ole.

Samas ei ole see ka igal hetkel nii tapvalt raskepärane. Kui end sinna sisse lugeda, siis mõni koht särtsub täitsa hästi. Küüniline teine. Igatahes näib, et maagilist realismi surma kujul, kes ühel hetkel ühes riigis enam oma kohustusi ei täida, oli autoril tarvis vaid selleks, et ühiskonnakriitiline satiir ja inimloomuse halastamatu kriitika käima tõmmata. Kummaline on see, et nii umbkaudu viimase kolmandiku pealt (lk 122, kui täpsem olla) register muutub. Satiirist saab äkki muinasjutt, omalaadne armastuslugu. Samas on see kõik kohati just selle sõnavahu (stiil, et Urr teda võtaks!) tõttu nii tüütu, et ma ausalt öeldes ei kujutagi ette inimest, kellele seda soovitada. Maitske ettevaatlikult ja omal vastutusel.


11 november 2026

Toshikazu Kawaguchi „Enne, kui kohv jahtub“

Toshikazu Kawaguchi „Enne, kui kohv jahtub“. Tänapäev, Punase raamatu sari, 2022

Üks neist peavoolu raamatutest, mis flirdib ulmekirjanduse vahenditega, seekord siis ajarännu ideega. Pealkiri tuleneb reeglist, mis ajarändu piirab, aga see pole ainuke, neid on veel. Aga ega see olegi oluline, nagu ajaränd isegi. See ei ole ju ulmeraamat. See on raamat inimsuhetest, valikutest, kahetsusest, leinast, andestusest ja eelkõige armastusest. Neli naist, kes rändavad läbi aja, põgusaks hetkeks, et kohtuda kellegagi, keda nad armastavad. Miks, kuidas, kust tulevad reeglid, midagi ei selgitata. Nii lihtsalt on. Selles mõttes on see raamat pigem maagiline realism kui ulme. Sest realism see ju ilmselgest ei ole.

Sellest raamatust ei ole võimalik rääkida, sest selle kirjeldamine ei anna midagi. Näib, et ainus võimalus on seda lugeda. Ja see on selline raamat, mis kas meeldib või ei. Kui ma peaksin valima välja ainult ühe sõna, millega seda raamatut iseloomustada, siis siin see on: südamlik.


08 november 2026

Benjamin Stevenson „Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud“

Benjamin Stevenson „Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud“. Rahva Raamatu kirjastus 2024

Selle raamatu kaas ei ole esmapilgul kuigi veenev. Näeb välja nagu lasteraamat või mingi paroodia. Sisu on oluliselt veenvam. Lugeda on lihtne, stiil mõnus, selline õige pisut küüniline ja värvikas.

See ei ole mõrvajuurdlus tavapärases mõttes, pigem on see perekonnalugu laipadega. Uurimist toimetab ju minajutustaja, pereliige, kirjanik, kes kirjutab käsiraamatuid sellest, kuidas kirjutada krimiromaane. See annab talle võimaluse murda üsna sageli neljandat seina, pöördudes otse lugeja poole, aga võttena see ei häiri. Enamasti lisab see talle autentsust ja inimlikkust. Kas ma olen tõesti ainult sellepärast detektiiv, et see on minu hääl, mida te kuulama peate? Noh, ega ta tegelikult ju päris detektiiv olegi. Nagu raamatu pealkirigi ütleb, on ta osaline. Ta on pereliige. Ja nad kõik on kellegi tapnud.

Erinevalt moodsa krimiromaani ebausaldusväärsetest jutustajatest nimetab mina-tegelane end usaldusväärseks jutustajaks. Selle tõestamiseks ütleb ta näiteks ära, millistel lehekülgedel laibad lisanduvad. Nagu illusionist, kes teie tähelepanu kõige olulisemalt kõrvale juhib. Aeg-ajalt murrab ta läbi neljanda seina ja mainib toimetajat, kes toimetab sama romaani, mida me parajasti loeme.

Lugu ise on hästi kirjutatud, kasutab üliosavalt klassikalise krimikirjanduse klišeesid, aga suudab meid teha värskelt (no see mägikuurorti tormiga lõksu jäämise teema näiteks). Erinevalt Lucy Foley „Jahiseltskonnast“ on see lugu päriselt põnev, kuigi ehituskivid on sarnased: kinnise ruumi krimi, mineviku varjud, inimsuhted jne). On sõnu, mõisteid, mille autor väga vabalt ümber käib (lugedes hakkad seda aimama), ka see on omal moel põnevuse teenistuses. Ja näib, et autor naudib lugejaga mängimist, tema eksiteele juhtimist. Loomulikult teeb ta seda minajutustaja häälega ja ei varjagi seda eriti. Ses suhtes on minajutustaja üsna erandlik. Ja omal moel on tal tõesti õigus öelda, et ta on usaldusväärne jutustaja.

Tuleb tunnistada, et mõrvari aimasin ma umbes poole raamatu peal ära, aga kindel ma siiski polnud. Pealegi – miks seda kõike tehti, jääb ju varju, nii et lugemist see aimdus ei seganud. Jahmatavaid pöördeid on piisavalt, tervikpilti on üsna võimatu kokku panna ja pinge säilub lõpuni. Ääretult nauditav. Soovitan.

 

02 november 2026

"Eesti põhjaranniku 17 toiduvõlurit ja nende restoranid". Tiina Kolk ja Toomas Tuul

Tiina Kolk, Toomas Tuul "Eesti põhjaranniku 17 toiduvõlurit ja nende restoranid". Samuum OÜ 2025

Mulle meeldib kauneid kohti avastada. Mulle meeldib süüa teha. Ja mulle meeldib raamatuid lugeda. Mis siis imestada, et kui hea kamraad fotograaf Tuule Tom mulle oma raamatu kinkis, otsustasin selle ka läbi lugeda. 
Kuidas seda siis positsioneerida? Kokaraamat? Kindlasti. Retseptid on ju sees. Iseasi, kui paljud hakkavad selle järgi kodus karupirukat või hundikintsu küpsetama. Aga mõni jahimees teeb ehk äragi. Ja eks seal ole ka lihtsamaid asju ning näiteks kala on selles raamatus ohtralt. Reisiraamat? Jah, omal minimalistlikul moel sedagi. Iga koka ja restorani juures on kaks kaunist kohta lähikonnast, mida avastada. Lisaks tutvustavad kokad oma restorane, iseennast ja oma teekonda.
Palju oli tuttavaid kohti, aga oli ka neid kuhu pole sattunud. Tuli tahtmine järgmisel suvel mõned neist üle vaadata. Oli paar restorani, kus ma olen söömas käinud, aga rohkem oli neid, kuhu tahaks minna. Ja loomulikult oli ka retsepte, mida olen teinud (kõrvitsa-püreesupp, suvikõrvitsalill, karamelliseeritud kale, marineeritud räimed), aga silma jäi ka neid, mida kindlasti tahaks proovida. Nii et ilmselt jõulude aegu lähevad tegemisele Frantzia karask, veise sisefilee carpaccio, võimalik, et ka värske salat ahjupeedi ja pardifileega (oma aia peediga) ning kuna mulle kingiti juubeliks jäätisemasin, siis ka kummelijäätis, lihtsalt kummel tuleb millegagi asendada. Millega, seda tuleb veel mõelda, aga rosmariini-mustsõstra gelato kõlab ahvatlevalt.
Reisige. Kokake. Lugege.
Soovitan soojalt.

28 oktoober 2026

Manfred Kalmsten „Susikiuste“

Manfred Kalmsten „Susikiuste“. Fantaasia 2026

Kalmsteni fantaasiad on alati olnud süngevõitu ja vägivaldsed, erand pole ka „Susikiuste“. Tema tõmme vanade viikingisaagade poole on „Susikiustes“ endale väljundi leidnud, aga ma pole ikka veel kindel, on see hea või halb. Kui miski kedagi väga paelub, saab temast lõpuks valdkonna tundja, mis on ju hea. Aga halb võib olla see, kui see toob kaasa omalaadse kanapimeduse – kujutluse, et kõigile on see sama huvitav. Näib, et „Susikiustes“ saavad kokku mõlemad poolused. Pea poole raamatuni oli tegevustik loogiliselt jälgitav ja piisavalt kompaktne. Siis tulevad mängu Põhjala jumalad ning minu jaoks läks kompaktsus ja põnevus kaduma. Mastaap venitati kummipaelana laiali, mis tähendab, et sügavus tõmbus samavõrra õhemaks. Loki ilmumisega muutub kõik äkki otsekui poole kiiremaks, äkki läheb lahti totaalne sahmimine; põgenemine, skeemitamine.

Maailmaloome ja omamütoloogia muster, mis viikingite uskumuste kangale tikitakse, on üsna oskuslik, kuigi raskendab alguses lugemist. Neid maailmaloomelisi mõisteid on lihtsalt nii palju, pealegi ilma seletusteta, et tõmbab paratamatult lugemise tempo alla. Mingil põhjusel vilksatavad tekstist läbi nimed nagu Kalev, Suur Tõll, Priidu, Age. Vihjatakse vist, et meiegi oleme tulevikus selle viikingimaailma osa. Või noh, üks olulisemaid kohti selles viikingimaailmas on Keskvalla keskus Räval, nii et mis vihjamist siin ikka. Jah, minevikus ju olime. Aga selles tulevikukontekstis mõjub see kuidagi võõrkehana.

Omalaadne on usu ja ususõjaga seonduv käsitlus. Wotani ja Odini religioonid on nagu vanausulised ja õigeusklikud või katoliiklased ja reformistid – usuvad mingis mõttes sama jumalat, aga erinevalt. Samas pole ma päris kindel, kas see paralleel kõigi jaoks töötab. Selleks peab vist keskmisest pisut enam taustateadmist omama.

Ka teatud natsi-reichi paralleelid, mis siit-sealt läbi kumavad, tekitasid kahetisi tundeid. Olid need vajalikud? Minu arust mitte.

Nii et vaimustusest kiljuma see kõik mind ei pannud, aga põhjust maapõhja manada ju ka ei ole. Korralik seiklus, saagade eekujul mastaapne, verine ja suurejooneline. Millegipärast meenus Heinleini „Kangelaste tee“, aga ma ütleks, et Kalmsten on huvitavam. Ja vaatamata sellele kõigele, mida ma just eespool ütlesin, ka parem.


25 oktoober 2026

Leonora Carrington „Kuuldesarv“

Leonora Carrington „Kuuldesarv“. Salv 2025

Jeerum, kui lahe raamat see on. Sürrealism on selle kohta vähe öeldud. See on nii lõbustavalt nihkes, et ma ei saanud muud moodi, kui alalõpmata lugedes naeru mugistada. Jabur, vaimukas, naeruväärsuseni kentsakas, samas eluline ja terav, musta huumoriga pikitud bakhanaalia, millel on siiski tumedamad ja tõsised allhoovused.

Peategelane on 92-aastane vanaproua, kelle üsna ebameeldivalt mõjuv perekond ta vanadekodusse paneb. Kuigi kogu see vanadekodu kamp on sama jabur kui Kübarsepa teelaudkond, särab „vabadusse“ jäänud sõbranna Carmella selle taustal nagu kirss tordil. Pöörane fantaasia ja veider kujutlusvõime iseloomustavad korraga nii peategelase sõbrannat kui raamatut tervikuna.

Müsteerium, mõrv, vanadaamide mäss, apokalüptiline keskkonna-katastroof, sabat – mida kõike selles loos ei ole! Ja ometi näib, et kogu selle sürrealismi ja jaburuse varjus ajab autor siin sügavamalt eksistentsiaalsemat asja. Kes sellele lugedes pihta ei saa, sellele on abiks lühike, kuid mõjus järelsõna.

Täiesti vaimustav lugemine! Hümn mässumeelsusele ja vabadusele. Girlpower on minevik, elagu Hagpower!


21 oktoober 2026

Robert A. Heinlein „Kangelaste tee“

Robert A. Heinlein „Kangelaste tee“. Fantaasia 2025

Kas see on nüüd tõesti ainus Heinleini fantaasiaromaan? Mulle küll rohkem ei meenu... Tavaliselt müttab ta ikka kosmoses. Ilmselt on Burroughsi Marsi lood talle unustamatu mulje jätnud, sest ta isegi eriti ei varja, et on sealt eeskuju võtnud (kuigi eeskujuks on palju paremaid asju; eks see ole tulemusest näha). Samas on selles maailmas palju universume, nii et keskaegne setting on vaid osa maailmaloomest paralleeldimensioonides. Osaliset jääb Heinlein niisiis ikka oma kosmilise teema juurde, lihtsalt – milleks oli tal tarvis seda fantaasiaseiklust siia vahe traageldada? Heinleinile omaselt on romaan täis süsteemi- ja USA-kriitikat ning ilmselgelt oma aja laps. Praegu ei sobituks säärane matšondus kuidagi valitsevasse paradigmasse (andestage mulle see ropu kõlaga sõna).

Lust on lugeda teksti, mis end liiga tõsiselt ei võta. Iroonia ja eneseiroonia sähvib, kangelane nimetab ise end argpüksiks, nii et mingit pidi võiks seda ka kangelasfantaasiate paroodiana lugeda.

„Oli algamas järjekordne ideaalne päev, sinine ja selge ja päike just tõusis ja ma tundsin, et ennelõunal võib isegi draakoneid tappa. Pisikesi, eks ole.“

Häda on selles, et tekst ei ole ühtlane. See kõigub. Ei, valetan – see liigub langevas joones. Sisuliselt on tegu kolme erineva osaga: esimene toimub Maal, peategelane meenutab lapsepõlve ja on kusagil Korea sõjas, see osa on terav ja kriitiline. Teine osa on fantaasiaseiklus; see on tempokas, aga üsna loogikavaba. Ning lõpuks kolmas kolmandik – olelemine Keskuses, peategelase naise kodumaailmas, mis on lihtsalt igav ja tüütu. Ja see, et peategelane tuleb lõpuks Ameerikasse tagasi, ei muuda midagi paremaks. Oh, küllap Heinlein üritab olla filosoofiline ja lahata Tõelise Mehe hinge, aga olgu ma neetud, kui see tal õnnestub. Nii et asi, mis algas üsna kobedalt, raugeb lõpuks visinal. Ja entusiastlikud viimased laused ei päästa midagi. Kahju.


18 oktoober 2026

Henning Mankell „Itaalia kingad“ ja „Rootsi kummikud“

Henning Mankell „Itaalia kingad“. Varrak 2018

Oi, on see vast üks tore raamat!

Ma olen seda kunagi korra lugenud, aga kuna nüüd oli plaanis ka selle järg ette võtta, otsustasin enne Kingad ka uuesti üle lugeda. Esimene üllatus juba esmakordsel lugemisel oli see, et ma olin Mankelli nime seni krimkadega seostanud, aga see ei ole krimka. See on suhtedraama. Vist. Naistekas oleks palju öelda. Igal juhul on seal üksi Rootsi saarestikus elav vanamees, Fredrik Welin, kellele ta noorepõlve kallim äkki sisse sajab ja ta elu segi pöörab. Ja see ei ole veel kõik...

Vanamees on üks igavene väänik. Tegelikult on ta muidugi paras mölakas. Ainuke, kellega ta suhtleb, on kohalik postiljon, Jansson, keda ta tegelikult ei kannata: „Raske juhus, kui su parim sõber on keegi, kes sulle ei meeldi.“

Mehe ja naise dünaamikat on põnev jälgida. Mees on endasse tõmbunud erak, naine suremas. Mees on talle kunagi andestamatult haiget teinud, saab sellest ise ka aru, nüüd aga toimub arglik lähenemine. Põhjala jää sulab aeglaselt.

Ja veel üks mõte, mis mul seda raamatut lugedes pähe tuli: see ei ole sile raamat, see on karvane ja pisut pulstis nagu üks vana koer. Iseloomuga.

On musta huumorit, on absurdsevõitu detaile (sipelgad!), on vahvaid väikesi tähelepanekuid Rootsi maakohtade elust, on südamlikke hetki ja inimlikku soojust. Kõike on. On armastus, vihkamine ja andestus. Ja see ei ole naistekas. See on lihtsalt hea kirjandus, mida mehed ei pea kahtlustavalt piidlema. Vähemalt eesti mehel võiks olla selle vanamehenässakaga üsna lihtne samastuda. Naistest ma ei räägigi. Kallis kaasa neelas selle ühe hingetõmbega ja nõudis järge.

Sigahea raamat. Ja ilus lugu.

Henning Mankell „Rootsi kummikud“. Varrak 2019

Raamat algab sellega, et minategelase maja põleb ühel ööl ootamatult maani maha. Ta ise pääseb eluga, aga kõik on üleöö pääsmatult muutunud. Vana vääniku asemel on meie ees äkki segaduses ja murtud mees, kes ei tea, mida oma eluga edasi teha.

Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.

Ühest küljest äratab ta nüüd kaastunnet, teisest küljest aga ärritab hulga rohkem kui esimeses raamatus. Kuna tulevik on ebaselge, süüvib ta hulga sagedamini meenutustesse, neist aga koorub välja, milline tõbras ta just suhetes naistega on olnud. Näib, et ta lihtsalt ei oska suhelda ega ole suuteline ka sügavamateks tunneteks. Ja ometi – esimese raamatu tegelastest on siin veel vaid Luise ja Jansson, teised on uued. Ja huvitaval kombel nimetab ta neist paljusid oma sõpradeks, teab nende elusid, ühesõnaga – temast ei jää enam seda eraku muljet, kes kellegagi ei seltsi.

Halenaljakad on Fredriku läheduseotsingud, mis kõrvalt vaadates jätavad pigem mulje vana soku pikaajalisest üksindusest võrsunud kiimast, mille tõttu ta kõik alatasa ise ära rikub, nii esimeses kui teises raamatus.

Siis mängisin tund aega iseendaga pokkerit. See on üksinduse nukraim väljendus. Miski muu ei anna mu viletsust nii ilmekalt edasi kui see, kui püüan iseennast rahast lagedaks teha.

Enam sügavamale ei saa oma üksinduses langeda.

Pöördeid on selles raamatus rohkem kui üks, läbivaks ja kandvaks tulekahjude teema. Nii et mingis mõttes läheneb Mankell oma tavapärasele temaatikale. On saladus ja seda tuleb lahendada. Mingid asjad saavadki lahenduse, mingid asja mitte (näiteks see, mis vaevas saladuslikku Oslovskit). See põhiteema lehendus ei olnud samas minu jaoks nii ootamatu, kui see oleks pidanud olema. Ma teadsin, õigemini aimasin juba jupp aega, kes. Aga miks, see oli jätkuvalt küsimus. Ja küsimuseks see jäigi. Samas meeldis mulle lahendus. Mankellil on oskus püsida õiges tonaalsuses. Ta ei kasuta kontraste, vaid liigub pooltoonide maailmas.

Ma ei ole kindel, kas selle salduse liini sisse toomine andis ikka nii palju juurde, et seda tasus teha. Esimene raamat sai ju hakkama ilma selle kunstliku põnevuseta. Lihtsa kohaliku inimese elu ja omavahelisi suhteid aitas see avada, seda küll. Ja need inimesed on kõik üsna omamoodi. Ometi luurab mingi inimlik soojus kusagil taustal, kuidagi vaevutajutavalt, aga see on alati olemas. Ja tahes või tahtmata leiad end lõpuks sellele vanale tümikale kaasa elamast. Ja rõõmustad, kui lõpuks näib, et asjad hakkavad sujuma.

Ma ei tea, kas Kummikud olid paremad kui Kingad. Teistmoodi, seda kindlasti. Aga halvemad vist ka mitte.

 


11 oktoober 2026

Gabriel Garcia Marquez „Väljakuulutatud mõrva kroonika“

Gabriel Garcia Marquez „Väljakuulutatud mõrva kroonika“. Loomingu Raamatukogu kuldsari 2021

See on üks kummaline lühiromaan, kus päriselu ja väljamõeldis põimuvad nii tabamatul moel, et tulemuseks on iseenese pompöösne paroodia. Ei, see ei ole Marquese harjumuspärane maagiline realism (seda pole siin õigupoolest üldse). See töötab teisiti. Nagu järelsõnast lugeda, on aluseks reaalne mõrv. Selle aluseks on reaalne ajend, reaalne pulm, kus autor ka tõepoolest osales, sest ta elas selles linnas; tegelased olidki päriselt tema sugulased ja sõbrad, nagu raamatuski kirjas. Ja ometi näib kõik väljamõeldisena, konstruktsioonina, sest on lihtsalt nii ebausutav, nii absurdne.

Ladina-Ameerika olud, see kariibide õhustik ja inimeste meelelaad, mis meile niigi eksootiliselt võõrad, omandavad siin lausa groteskse varjundi, ometi peegeldab see ilmselt midagi sealsele kandile ja ajastule nii iseloomulikku.

Kõik teavad, kes ja keda tapab, kõik arvavad, et ka ohver teab või loodavad, et keegi teine on juba teda hoiatanud; mõni arvab, et kõik on üle paistutatud; mõni ei usu, et tapjad selleks üldse võimelised on jne. Tagajärjeks on see, et kuigi kõik teavad, saab mõrv ikkagi teoks ja pea keegi ei võta midagi ette selle takistamiseks. Ja lõpuks üritab autor saada selgust, mis ja miks ikkagi juhtus. „Vaikiv kaassüü“, see passiivne osalus vägivallas, on selle loo universaalne ja ajatu teema. Eri aegadel on pea kõik riigid ja rahvad seda kogenud.

Hiljemalt poole raamatu peal leiad end paratamatult mõtlemas, et mis on siis see, mis selles raamatus pinget hoiab? Tavakrimka loogika, kus pinget hoiab mõistatus, kes, miks ja kuidas mõrva sooritas, siin ju ei tööta. Kõik, kaasa arvatud lugeja, teavad ju vastuseid kõigile neile küsimustele. Või peabki pinget hoidma küsimus, et mis seda pinget siis hoiab; kuhu autor oma loo tüürib? See tähendaks, et lugu muutub sündmusekesksest tekstikeskseks ja on suunatud lugemist hoopis teisel tasandil nautivale lugejale. Samas ei kao ju kuhugi ka see ühiskonnakriitiline liin, see jagatud süü küsimus. Ainus süžeeline üllatus oli minu jaoks ära juba enne lõppu, seal, kus räägitakse, mismoodi lõppes kõigele aluse pannud pruutpaari lugu.

Midagi ei ole parata – iga Ladina-Ameerika õhustikuga teos toob mu silme ette Werner Hertzogi filmi „Fitzcarraldo“, minu jaoks üks võimsamaid filme filmiajaloos. See üleelusuurune hullus, mis seal valitses, see arusaamatu segu katoliiklusest, aust, fatalismist, macholikust patriarhaadist ja tont teab millest veel, ronib nägemusena kõiki mu sealtkandi autorite tekste varjutama. Aga kui Fitzcarraldo hullus saab suurejooneliselt vaatemängulise ja isegi üleva lõpu, siis siin midagi ülevat ei ole.

Mõtlemapanev. Omapärane.


07 oktoober 2026

C.J. Tudor „Põlevad tüdrukud“

C.J. Tudor „Põlevad tüdrukud“. Pegasus 2023

Kohe alguses on mitu head märki. Esiteks läheb tegevus käima ilma mingite selgitusteta. Aga esimene kontekst on arusaadav. Teiseks on minajutustaja mõnusalt küüniline tüüp, kuigi see tema ametiga kuidagi kokku ei peaks käima. Ja juba teise peatüki lõpuks tõmmatakse lugejal esimest korda vaip jalge alt ära. Paljutõotav!

Lugeda on lihtne, peategelane inimlik (aga ka saladuslik), mingid varjud on ta elus, aga see alles hakkab tasapisi välja kooruma. Kerged vihjed üleloomulikkusele, aga ma ei suuda veel otsustada, kas neid ka uskuda (tegelikult ei kannata seda raamatut kuidagi üleloomulikkuses süüdistada). Mingeid ulmeliseks liigituvaid momente ei ole, on mõned nägemused, aga neile ei üritata anda kandvat tähendust.

Umbes saja lehekülje järel, kui tegelasi juba rohkem saab, süveneb mus arusaam, et autor on neid vaipu, mida alt ära tõmmata, veel ette valmistanud. Vähemalt ühte arvan ma nägevat, mis on üles ehitatud sellele, et lugeja hakkab eeldama.

Autorile meeldib mängida. Pea ükski asi pole nii, nagu paistab. Natuke on see tüütu. Sa saad lugedes aru, et ta kirjutab skeemi järgi – iga peatüki lõpus peab tulema ootamatu pööre. See mõjub kuidagi kunstlikuna, kuigi teeb ta seda ju tegelikult päris osavalt.

Üllataval kombel on see raamat rohkem krimi ja veidi vähem põnevik, erinevalt näiteks Swansoni romaanist „Kõik tema hirmud“, milles seda krimi eriti palju polnud, kuigi liigitatakse seda peamiselt krimiks. Siin aga harutatakse seda sasipundart ikka korralikult. Ja tuleb autorit tunnustad – see pusle oli ikka päris keeruline ja lahendus(ed) üsna ootamatu(d). Mulle meeldis. Põnevike ja krimiaustajatele peaks sobima.


03 oktoober 2026

Gareth Rubin „Liivakell“

Gareth Rubin „Liivakell“. Hea Lugu 2024

Kooli algus tõi kaasa selle, et lugemisse tuli pikem paus. Oleks ju võinud arvata. Aga nüüd lõpuks saab ka sellega jälle ree peale tagasi, nii et seekord siis ülevaade ühest omamoodi krimiloost.

See on raamat, millel on kaks esikaant ja tagakaant ei olegi (ja kui te nüüd arvate, et jumal tänatud, siis ei saa olla ka tagakaaneteksti, siis arvake uuesti. Kuna kaas on lakaga, siis on nüüd lausa kaks tagakaaneteksti, mis on trükitud kummagi poole kaane tagasipööratud servale ehk lakale). Niisiis tête-bêche – kaks teineteise suhtes tagurpidi trükitud raamatut. Kaks lugu, mis on omavahel seotud, aga nii kavalalt, et pole vahet, kummast lugemist alustada. Autor läheb veelgi kaugemale – mõlemas loos on omakorda olulisel kohal samal põhimõttel kirjutatud raamat või käsikiri. Ja kummaski figureerib mingil moel teine lugudest, kuigi need toimuvad täiesti erinevatel ajastutel. Ma tean, et see kõlab segadust tekitavalt, aga nii on, ja lugedes saab ka aru, miks see on üsna loogiline ja üldse mitte ulmeline olukord.

Nagu juba öeldud, ei ole väidetavalt suurt vahet, kumbapidi neid kahte lugu lugeda. Mina alustasin selle tume-sinaka kaanega loost, mis räägib ajaloolisest Inglismaast ja lugesin seejärel punase kaanega II maailmasõja-eelse Ameerika osa. Takkajärgi tundub niipidi isegi mõistlikum, kuigi alguses on pisuke segadus ajaliinide osas, aga see asetub õige pea oma kohale ja taustalugu teades on lihtsam seda uuema aja lugu jälgida. Nii et julgen soovitada just sellist järjekorda.

Ajaloolise Inglismaa osa oli huvitavam, Ameerika osa põnevam, kuigi selle algus venis pisut ega tahtnud käima minna. Siis aga hakkab juhtuma, peategelase elu on mitmel korral ohus, intriig seob kaks lugu üheks tervikuks. Ja mingil hetkel tekib aimdus, mis; küsimuseks jääb, kes. Aga ka see on loogiliselt välja mõeldav ja minu suureks rahulduseks nii oligi, päris lõpplahenduseni välja.

Väga erinevates õhustikes lood, erinevate tempodega, aga suudavad teineteist kenasti täiendada. Krimiaustajate rõõmuks midagi pisut teistsugust.

Moraal? Midagi ei või uskuda. Aga miski ei jää ka saladuseks.


02 september 2026

Keanu Reeves, China Mieville „Mujalmaa raamat“

Keanu Reeves, China Mieville „Mujalmaa raamat“. Pilgrim 2025

See raamat suutis mind üllatada. Ootasin tagakaane kirjelduse põhjal sirgjoonelist madinat, täis verd ja soolikaid. Ikkagi berserk ju. Noh, eks neid soolikaid ja verd ju oli ka, aga pigem nagu „kõrvalsaadusena“. Raamat osutus meeldivalt kihiliseks ja peamine rõhuasetus oli hoopiski eksistentsiaalsel poolel. Noh, selle kihilisuse üle on juba jõutud halada, et kaootiline ja nagu udus sobramine. Aga kuulge, moodsad romaanid ongi sellised. Fragmentaarsed. Ja ajule teeb säändne asi ainult head, hallidel ajurakukestel peab ka tööd olema.

Näib tõesti, et algus on rabe, kes on kes, mis toimub, ei saa sotti. Aga kõik on teadlikult nii üles ehitatud, infot tilgub jupikaupa, erinevast vaatenurgast, ja märkamatult leiad end loosse mässituna. Ühest küljest tundub, et midagi uut siin ei ole – peategelase eneseotsing ja soovid oleks nagu kõik kusagil kohatud. Surelikkuse ihalus meenub Silverbergi ja Asimovi „Positroonilisest inimesest“, lõputu eluga kaasnev elutüdimus vampiirilugudest, elluärkamist/taassündi on samuti kasutatud, näpuotsaga Frankensteini koletist, sigakoerad ja elupaagid tõid silme ette „Resident Evili“ filmid jne. Ometi on need teemad suudetud paeluvalt kokku sulatada nauditavaks tervikuks, ilma et need sarnasused häirima jääks.

Peategelane on oma elueaga vist konkurentsitult üks pikaealisemaid tegelasi üldse, mis õigustab ta resigneerumist, ükskõiksust ja teatud tüdimust, mis on üsna usutavaks suudetud kirjutada. Samas säilub lugedes pinge, küsimused jäävad, saladus ja vastasseis on olemas. Kui on tegu surematusega, on  loomulikult mängus ka sektid ja salaühingud, sõjavägi üritab salastatud projekti raames luua surematuid sõdureid (muuks neil ju klišeelikult fantaasiat ei jätku). Ometi on romaanis ka sügavamaid hoovusi.

Umbes kahe kolmandiku peal hakkas mind huvitama, et kuhu see lugu küll välja jõuab, kuidas see lahendatakse. Kartus, et lõpp võib pettumuse valmistada.

Pettumust ei tulnud. Mulle meeldis. Ma ütleksin, et kõvasti rohkem kui nii paljudki ulmekad, mida ma hiljuti lugenud olen. Ja väikese toreda finessina mainib peategelane, et üks ta „tagasitulekutest“ toimus Kaali kraatris. Nummi.

Ja kui Kaali kraatrist juba juttu tuli, siis see siga... Külla ma mõtlesin, et mis värk, ma ju olen sellest sea tähtsusest mütoloogias ja usundiloos lugenud. Muidugi – „Hõbevalge“! Lennart Meri. Ja kes oleks osanud arvata, et Keanust ja Lennart Merist tuleb koos rääkida Heh!


30 august 2026

Benjamin Labatut „Õudne roheline“

Benjamin Labatut „Õudne roheline“. Kirjastus Gallus 2022

Üsnagi eriskummaline raamat, tuleb tunnistada. Füüsikud, matemaatikud, geeniused, ekstsentrikud. See ei ole otseselt elulugude raamat, aga see ei ole ka ilukirjandus selle tavamõistes. Ma jään hätta määratlemisega, mis see on, kuigi autor ise ütleb, et see on romaan, kus tõde seguneb väljamõeldisega. Millised osad on fiktsioon, on raske määratleda, sest faktid selles raamatus on pöörasemad kui väljamõeldis.

Igal juhul paistab olevat tõsi lause, et geniaalsust lahutab hullumeelsusest vaid üks samm. Või siis tekib seda raamatut lugedes tunne, et geniaalseid avastusi teevadki inimesed, kellel on loomupärane kalduvus hullumeelsusele, mistõttu on neil lihtsam ületada see õhkõrn piir meie igapäevase maailma ja olemise sügavaima olemuse vahel, mis võimaldab neil näha midagi tavamõistusele kättesaamatut. Nad otsekui astuksid välja lavale seatud dekoratsioonidest ning näeksid tagant- või kõrvalvaates kogu seda kaadervärki, mis laval välja valgustatud butafooriat ümbritseb ja seda töös hoiab.

Alles raamatu lõpus avaneb selle ilukirjanduslik pool. Sõnum, mida autor näib meile edastavat, kattub ulmekirjanik Arthur C. Clarke´i kuulsa sententsiga: „Iga piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast“, see tõdemus on aga tõstetud kõrgemale tasemele. Kogu eelnev näib olevat sissejuhatuseks ja tõestuseks järgnevale tõdemusele:

„/.../ nimelt matemaatika – mitte aatomipommid, arvutid, bioloogiline sõda või kliimakatastroof – muudab meie maailma vaid mõnekümne aastaga sel määral, et me lihtsalt ei suuda enam mõista, kes on inimene. Mitte et me oleksime seda kunagi suutnud teha, kuid praegu liiguvad asjad halvemuse poole. Me võime poolitada aatomeid, imetleda esimest valgust ja ennustada universumi lõppu käputäie võrrandite, kritselduste ja veidrate sümbilite abil, mida tavalised inimesed ei suuda mõista, isegi kui nad kontrollivad oma elu pisimagi detailini. Kuid jutt ei käi pelgalt tavalisest inimesest: ka teadlased ise on lakanud mõistmast maailma. Võta või kvantmehaanika, inimkonna tippsaavutus, kõige täpsem, kaunim ja kaugemaleulatuvam kõigest, mis me oleme leiutanud. Sellel põhineb internet, meie mobiiltelefonide ülemvõim ning see tõotab arvutusvõimsusi, mis on võrreldavad üksnes jumaliku intelligentsiga. See on muutnud meie maailma tundmatuseni. Me oskame seda kasutada, see töötab imeväel ja ometi ei leidu meie planeedil hingelist, elavat ega surnut, kes seda tegelikult mõistaks.“

Ma ei tea, kellele seda raamatut soovitada. Ei, mitte sellepärast, et see oleks halb. Vastupidi – see on omamoodi huvitav ja paeluv, lihtsalt kes on sihtgrupp? Ulmelugejad; need, kes on harjunud keerulisema mõttegümnastikaga? Võimalik. Teadmishimulised, kes huvituvad teadusest, eriti täppisteadusest? Või ka need, kellele meeldiivad elulood, eriti ekstsentrikute omad? Või on see kõigile, kes suudavad kastist välja mõelda? 

Proovige, see võib olla teile. Kui kaasa ei haara, saab ju alati pooleli jätta.


26 august 2026

Jorge Luis Borges „See värsikunst“

Jorge Luis Borges „See värsikunst“. Charles Eliot Nortoni mälestusloengud 1967-1968. Biblioteca Artis Poeticae. TLÜ kirjastus 2025

„Kunst juhtub“; „Ilu varitseb meid kõikjal“; „Luule on kirg ja rõõm“ – selliseid toredaid väikesi sententse leiab sellest raamatust mitmeid. Lisaks on siin teravmeelseid mõttekäike, millest esimese abil – esimese loengus lõpus –, autor end elegantselt mõttelisest kitsikusest välja manööverdab. Mis on luule? Borges leiab, et midagi defineerida saab ainult võhik; see, kes teab, ei vaja definitsioone. Definitsioonid, sõnad üldse, jäävad teatud sügavamaid nähtusi kirjeldades paratamatult kaugeks ja lamedaks.

Üsna huvitav on loeng tõlkimisest. Alati on vaieldud, kumb on õigem, kas anda originaali edasi sõna-sõnalt või vahendada emotsiooni, kujundit, tunnet. Borges võtab salomonliku seisukoha, kuid jõuab sellega paljude jaoks ilmselt ketserluse piirile – oluline pole mitte meetod, vaid tulemus. Kui see on ootamatu, ilus, üllatav, siis on tulemus ennast õigustanud, isegi kui see lahkneb originaalist. Ainus probleem, mis jääb, on see, et lõpuks hindab seda ju lugeja, mitte tõlkija ise.

Veel üks minu jaoks ootamatu ja põnev mõttekäik – lugeja ei pea uskuma sündmustikku, aga peab uskuma tegelast; luuletuse puhul ei pea uskuma sõnu või metafoore, vaid luuletaja emotsiooni.

Inimene loeb seda, mis talle meeldib, ent ei kirjuta, mida tahaks, vaid seda, mida suudab.

Sümpaatne raamatuke, ei ürita midagi põhjapanevalt peale sundida, vaid paneb kaasa mõtlema. Näib, et need Charles Eliot Nortoni mälestusloengud on väärt kraam, olen enne mitu korda läbi lugenud Umberto Eco "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades" (Varrak 2009), mis mulle ka väga meeldis. Näib, et nüüd tuleb üles otsida ka Italo Calvino "Ameerika loengud" (Varrak 1996).


23 august 2026

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“. Kirjastus Mooses 2026

Nonii, pastor Lenzi seiklused on jõudnud romaanini. Esimesed kaks osa on jutukogud, mida arvustades kirjutasin: Suurepärane töö! Kui nüüd järgmisel korral veidi rohkem seda uurimise poolt kirjeldada, saab ehk romaanigi kokku.

Ja nüüd nii ongi.

Mulle tundub, et Joel Jans vajab autorina sellist vaoshoidvat raamistikku, mida Lenzi ajastu Rõngu kant pakub, tema ohjeldamatu fantaasia, mis muidu kappama ja perutama kipub, saab sellega päitsed pähe ja teos ainult võidab sellest. Ka pastorihärra rahulik isik ja tuimavõitu maarahva igapäevane elu aitavad tempot alla suruda, mis tähendab, et aega ja ruumi jääb detailidele, pastorihärra tundmuste kirjeldamisele ja mõtisklustele, mis Jansi ulmejuttudes teinekord sündmuste tempole ohvriks tuuakse. Isegi looduskirjelduses toetavad tegevustikku ja harmoneeruvad kohati pastori meeleoludega. Ka muudab ajalooline isik ja ajastu õhustik kõike autentsemaks, sunnib autorit rohkem taustatööd tegema ja jätab sellega vähem ruumi kontrollimatuks fantaasialennuks, erinevalt ulmest, kus autorit tihtipeale miski ei piira ja raamides ei hoia. Seal on ta kohati kippunud põnevusele ja tempole lõivu maksma. Lenzi tekstides on aga tasakaal paigas ja kõik sujuv ning loogiline.

Esimeste raamatutega võrreldes on aeg edasi läinud, pastorihärra naine Sophia on äsja surnud ja Lenzi vaevab masendus. Asjad pastoraadis on laokil, ajad Liivimaal Napoleoni sõjakäigu tõttu ärevad ja lisaks toimub koletu mitmikmõrv. Laipu sugeneb loo käigus loomulikult veel, kahtlust äratavaid tegelasi on ka rohkem kui üks, ka Lenzi eraelu ei unustata päris ära. Nii et lugu kannab hästi. Kannab lõpuni välja, erinevad liinid vahelduvad sobivalt ja sujuvalt, on toredalt elulisi üldistusi ja mõni väike (talupoja)filosoofiline vinjett, jumalasõna kasutamisest rääkimata. Nii et piisavalt mitmekülgne ja mulle tundub, et autor tajub ajastut päris kenasti ja on sinna sisse elanud.

Kui eelmistes Lenzi lugudes suutis autor mind ära lollitada ja mul polnud õrna aimugi, kes või mis, siis seekord suutsin ma mõrvari ära arvata. Kõik läks paika hetkel, kui selgus, mis keeles raamatuid oli tarvis salakirja lahendamiseks. Siis läksid rollid paika. Ja mulle väga meeldis, kuidas autor raamatu lõpetas ja kõik lahendas. Ma meelega ei täpsusta midagi, et lugemisrõõmu mitte rikkuda. Ainus, mis mind häirima jäi, oli mõnede sõnade (näiteks „miski“ ja „kuskil“) kasutus, aga see on juba pisut norimine. Loodetavasti on toimetaja järgmisel korral ses osas karmim. Kõnekeel on ju tore, aga „kuskil“ on siiski kohamäärus, mitte aja või määra näitaja, seda enam, et tekstis pole ta ühegi talumehe otseses kõnes, vaid kirjeldavates lõikudes. Aga järgmist osa ma ootan. Lenz on sümpaatne tegelane, tema toimetamistel on potentsiaali ja ma usun, et ajastul ja Rõngu kandil on meile veel nii mõnigi üllatus varuks.


19 august 2026

David Koepp „Külmkamber“

David Koepp „Külmkamber“. Ühinenud ajakirjad 2019

Oh. Noh, see peaks olema põnevusromaan. Tunnistan, sissejuhatav osa oligi üsna põnev, tegelased olid toredad, aga see oli sissejuhatus. Lühike. Ja toimus 40 aastat tagasi. Siis tuleb teine osa kahe jobuga. Ja et lugeja saaks igal juhul aru, et need on jobud ja käituvad nagu jobud, tuleb anda korralik ülevaade nende senisest üsna läbikukkunud elust. See ei ole põnev. See ei ole isegi lahe. See on tüütu. Uuesti põnevaks hakkab minema alles pea poole raamatu peal, kus sissejuhatusest tuttav tegelane mängu tagasi tuuakse. Aga enne seda on veel üks jobu. Ja siis tuleb veel terve kamp tsiklitega jobusid. Kui need kõik on mõeldud keskmisele ameeriklasele, et tal oleks, kellega lugedes samastuda, siis sorry, mind ajab see marru. Ma ei suuda sellisega samastuda. Ma ei taha sellisega samastuda. Ma tahan lugeda põnevikku, mida mulle lubati, mitte omadega pekkis tüüpide halamist, kui raske nende olu on. Ma saan isegi aru, et autor on seriaalistsenarist ja ilmselt on näitlejale kogu selline tegelase elukäigu üksikasjalik kirjeldus karakteri loomisel abiks, aga miks on see selles romaanis? Mida see juurde andma peaks?

Kogu sahmerdamise põhjus, see bioloogiline oht, on loodusest liiga lihtsustatult üks-ühele ümber tõstetud. Jah, ma saan aru, et selline mõttemäng võib inimestel külmavärinaid tekitada, aga kirjanduslikult jääb see minu arust nõrgaks. Teinekord mõjuvad täiesti välja mõeldud asjad usutavamalt kui need, mis tegelikult olemas on. See siin mõjub nagu iseenda vilets paroodia. Ja pealegi, ohtlik seen näeb välja nagu roheline löga! Tõiselt? Mees, sa oled liiga palju odavaid õudukaid vaadanud!

Oli ses loos ka üks toredalt nihilistlik tõdemus: „Jumal on kõva käsi kättemaksu alal, mida haigem ja iroonilisem, seda parem,“ mis raamatu sündmustikku silmas pidades pole sugugi nii nihilistlik. Aga kas selle lause leidmiseks peab kogu raamatu läbi lugema?

See ei olnud täiesti-võimatu-käest-panna-lugu, nagu tagakaas lubab. Ma pidin vahepeal ennast ikka jõuga läbi närima. See raamat oli umbes poole võrra liiga pikk. Ühesõnaga – kui vähegi saate, lugege midagi muud, mis on päriselt põnev.

 


15 august 2026

Aurora Venturini „Täditütred“

Aurora Venturini „Täditütred“. Loomingu Raamatukogu 2025/27-28

Ma saan täiesti aru, miks see romaan 2007. aastal Argentinas romaanivõistluse võitis. See on neetult hästi kirjutatud isegi vaatamata (või just tänu) sellele, et eirab komade olemasolu. Mõni üksik siin-seal on, lugedes saab aru, miks nii – komad väsitavad peategelast. Minategelane on vaimse alaarenguga neiu, kelle omalaadne maailmanägemine ja spontaanne kunstianne ta kunstnikuna kuulsaks teeb. Lugemine on alguses pisut keeruline, aga sellega harjub kiiresti, lisaks on huvitav jälgida, kuidas peategelase sõnavara sõnaraamatu abil täieneb. Isegi komasid tuleb juurde. Ta näeb vaeva ja areneb (õigemini arendab ennast), kuigi on elulistes asjades lihtsameelne. Terve nende perekond on jabur nagu märtsijänese teelaudkond, kogu raamatut vürtsitab süsimust huumor.

Just see, kuidas autor on loonud minategelase, kes on vaatamata oma kergele vaimsele alaarengule omamoodi terviklik ja loogiline karakter, teeb loo paeluvaks. Kes tahab, saab kätte ka ladinaameerikaliku elu- ja absurditunnetuse.

Omal moel on see korraga nii arenguromaan kui kunstnikuromaan, lihtsalt vapustav, et autor oli 86-aastane, kui ta sellega romaanivõistluse võitis. Vastu kõiki ootusi mulle meeldis.


12 august 2026

Peter Swanson „Kõik tema hirmud“

Peter Swanson „Kõik tema hirmud“. Päikese kirjastus 2017

Esimene reaktsioon pärast viite peatükki oli, et jälle üks ebausaldusväärne peategelane, kes tõotab lugu, kus mitte milleski ei või kindel olla. Edasi lugedes saab selgeks, et tegelased on moodsale ajale kohaselt ... mmm ... häirega, ütleme siis nii. Ja ebausaldusväärsed jutustajad kõik. Peategelane küll tegelikult lausa diagnoosiga ja pikalt ravil olnud, aga ega teised ka päris normaalsed ole. Ja päris maniakid on ka olemas.

See on mu teine Swansoni romaan ja ma ei tea, kas selline ongi tema käekiri, aga need ei ole kumbki klassikalised krimiromaanid. Selles siin on uurija olemas ainult nime poolest, tema vaates näeb olukorda vaid korra üsna raamatu lõpus ja teda ennastki pole pea üldse tegevustikus näha. Ta pole isegi mitte kõrvaltegelane. Romaanist vilksatab ta läbi ainult põhjusel, et kui keegi sureb kahtlastel asjaoludel, siis peab politsei seda ju ometi uurima. Järelikult tuleb kohale uurija. Ja ta tulebki. Ja ongi peaaegu kõik. Suurem osa ülejäänud romaanist tegeleb tegelaste siseeluga ning näitab asju nende vaates. On mõned ühised jooned veel, aga neid ei saa teatud asju reetmata välja tuua. Nii et pigem üritab see raamat olla põnevik ehk triller.

Ma ei oska isegi öelda, kas see romaan mulle meeldis. Pigem mitte. Jah, kirjutatud on päris hästi. Ja kuni poole raamatuni on piisavalt põnev. Siis aga... Ma ei tea. Kate ja Alani osad olid loetavad, aga Corbini osa mulle enam nii väga ei meeldinud. Tõrge tuli sisse. Poole raamatu peal oli vähemalt minul selge, kes seda kassi-hiire mängu juhib, ehk millise nime taha maniakk peitub (ja nii oligi). Tegelaste jutte kõrvutades ja väikesi seiku jälgides ei olnud see liiga raske ära arvata. Minu jaoks oli üks probleem vist see, et ma ei suutnud ühelegi tegelastest kaasa elada. No ei huvitanud mind nende elu. Ja seda elu oli palju. Ehk siis moodsa krimi häda, mida ma olen kuulnud ka teisi kurtvat – need on kirjutatud mingitele „meeleheitel koduperenaistele“. Need on rohkem seebikad kui krimi (minu jaoks oli esimene jube kokkupuude sedatüüpi jäledavõitu ristandiga Lucy Foley „Jahiseltskond“, mille tutvustus lubab judinaid tekitavat, pahaendelise õhustikuga psühholoogilist Agatha Christie stiilis „kinnise ruumi“ põnevikku, aga mis on selline seep, et hoia alt, kuigi laipu on mitu ja kõik on psühholoogiliselt väga põhjendatud. Lihtsalt seda psühholoogilist põhjendamist on rohkem kui krimi ennast). Kellel on minuga samalaadne maitse – vältige kui saate.

Järgneb pikemat sorti kõrvalepõige, mille jooksul huviline leiab terve nimekirja headest raamatutest. Jäin mõtlema, milles on siis probleem. Naistekaid ma ju ei põlga. Aga nad peavad olema hästi kirjutatud. Näiteks meeldis mulle hullupööra Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“. Ei ole ehk küll see, mida klassikaliselt naistekaks kutsutakse, aga kindlasti ei ole meeslugeja ka selle peamine sihtgrupp. Ja Liisi Õunapuu „Le Rhino“ mõlemad osad meeldisid ka. Ja Henning Mankelli suhetest rääkiv „Itaalia kingad“ tuleb vist uuesti ette võtta, sest ma tahaks läbi lugeda ka selle järje „Rootsi kummikud“. No ja mõned naistekaks klassifitseruvad raamatud on mul veel lugemisnimekirjas. Psüühiliste häiretega peategelane pole samuti probleem. Palun vöga, siin nad on:

Mark Haddon „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ – peategelane on Aspergeri diagnoosiga 15-aastane poiss, kelle jaoks inimsuhted on keerulised. Kui tahate teada, mis sellise sündroomiga inimeste peas toimub, siis sellest raamatust saab ettekujutuse.

Gaétan Soucy „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“ – üks parimatest raamatutest üldse, mida ma olen lugenud. Pöörane, võõrik, ettearvamatu, vastikult häiriv, aga poeb naha alla ja lahti enam ei saa.

Catriona Ward „Viimane maja Needless Streetil“ – soovitan, ärge jätke pooleli, isegi kui te aru ei saa, mis toimub. Selles raamatus ei ole tegelikult midagi üleloomulikku, selles ei ole kübetki ulmet, kuigi nii võib esmapilgul tunduda. See ei ole ka absurd või sürrealism. Ärge laske end ära peletada, sest lõpp on ootamatu. Väga hästi kirjutatud.

Aurora Venturini „Täditütred“. Minategelane on vaimse alaarenguga neiu, kelle omalaadne maailmanägemine ja spontaanne kunstianne ta kunstnikuna kuulsaks teeb. Korraga nii arenguromaan kui kunstnikuromaan ladinaameerikalikus elu- ja absurditunnetuse kastmes, vürtsitatud musta huumoriga.

Ehk siis kokkuvõtteks – ma ei väldi naistekaid ja mul pole midagi ka psüühiliselt häiritud peategelase vastu. Miks siis „Kõik tema hirmud“ mind pigem õlgu kehitama paneb? Üks konkreetne asi, mis mind veidi häiris, oli võte, kus samu sündmusi kirjeldatakse mitu korda, erinevate tegelaste vaatenurgast. Selles raamatus polnud sellel minu arust mingit ülesehituslikku või kompositsioonilist õigustust peale mahu kasvatamise.

Sundisin end sellest surnud punktist üle ja läks veidi paremaks, aga see oli vist puhtalt huvist, et kuidas kirjanik olukorra lõpuks lahendab. Samas kujutan ma ette, et see raamat võiks päris paljudele ikkagi meeldida.

Minule meeldis Swansoni „Kaheksa täiuslikku mõrva“ oluliselt rohkem.


09 august 2026

Jack Vance „Draakonite isandad“

Jack Vance „Draakonite isandad“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 78, 2025

Vance nimi toob kohe meelde lühiromaani „Kuukoi“, mis oli tõeline maiuspala ja sai 2006. aastal eesti ulmelugejatelt ka Stalkeri auhinna parima tõlkejutustuse ja lühiromaani kategoorias. Loos kirjeldati võõrtsivilisatsiooni, õigemini selle kultuuri, mis on nii teistmoodi, et inimestel pole lihtne seda mõista. Just seda võõraste kultuuride toimimise kirjeldamist peetakse Vance´i tugevuseks. Sestap oli ootus lugemise alustamisel kõrge. Tuleb tunnistada, et vähemalt esimene selle raamatu lugu – „Draakonite isandad“ –, läks minu jaoks ses mõttes lati alt läbi. Jah, need võõrikud ja arusaamatud kultuurid olid siin olemas, aga kuidagi tagaplaanil. Esiplaanil oli pigem tempokas madin ja see osutub loo enda seisukohast pigem nõrkuseks. Kuidagi rabe ja rabistav on kõik, kusagil on kosmilises kolkas elavad viimased inimkonna riismed, kes on langenud tagasi feodaalajastu tasemele, on mingid sõjadraakonid, tegelikult tulnukrassi alistatud esindajad. Ja aeg-ajalt saabuvad kosmosest nende suguvennad, kes omakorda kasutavad sõjapidamisel alistatud inimesi. Ja siis veel preestrid. Preestrite kultuur ja tulnukate, nende algsete, kultuur on siin teistsugustele alustele seatud, aga seda on loos natuke liiga vähe, eriti tulnukate oma. Preestrite liin tundub isegi põnevam. Samas on kõige lahedam kultuuriline vastuolu siiski tulnukatega. Kui ports „kõrgestisündinuid“ inimeste poolt vangi võetakse, saadavad nad sõnumitooja, kes nõuab vangide vabastamist, sest nende mittevabastamine on "mõeldamatu, möödapääsmatu ja ebaregulaarne", see lõhub Universumi mustrit. Nende silmis tuleb sündmusi lihvida selliseks, et need sobituksid mustrisse ja nad ei suuda isegi aru saada sellest, et näiteks inimestel võivad olla  teistsugused seisukohad. Kui nad pikalt saadetakse, jookseb neil juhe kokku ja asi lõpeb nende jaoks ainuvõimaliku järeldusega, et kui „kõrgestisündinute“ mittevabastamine ei mahu mustrisse, vange aga ei vabastatud, järelikult olid nad midagi muud kui „kõrgestisündinud“. Sündmused sobitati mustrile vastavaks ja kõik on jälle korras. Täiesti imeline mõttekäik!

„Imetegijad“ on pisut isegi huvitavam, segades maagiat, mida nimetatakse ratsionaalseks teadmiseks ja unustusehõlma vajunud teadust, mida peetakse imedeks. Ka siin on konflikt inimeste ja planeedi algsete asukate vahel. „Viimane linnus“ on pisut liiga visandlik, eriti võõrliikide ja nomaadide olemuse seisukohast, kuigi erinevaid liike on just siin kõige enam.

Kõik lood selles kogumikus on lood hääbumisest, kuigi kõigi lõpus on vähemalt lootus muutusele, isegi kui see ei tähenda veel uut algust. Ja kõik kolm lugu on vaatamata sõdadele, lahingutele, mässudele siiski põhiolemuselt filosoofilise alatooniga, kandes peamiselt sõnumit, et rahulolu, mis kivineb üleolekutundest kasvanud ülbuseks, tapab, edasi aga viib uudishimu, avatud meel ja ebakonventsionaalne mõtlemine. Miski jäi mind isiklikult siiski häirima ja „Kuukoile“ võrdväärset lugemiselamust ma ei saanud, aga eesti fännid hääletasid nimiloo sel aastal Stalkeri auhinna vääriliseks.


05 august 2026

Alan Lightman „Einsteini unenäod“

Alan Lightman „Einsteini unenäod“. Postimees Kirjastus 2022

Esmapilgul ei toimu ses raamatus midagi. Need on mõtisklused, vinjetid, üksteisega lõdvalt seotud aeglased pildid, kuid omal moel üksteist täiendamas, üksteisega suhestumas. Unenäod. Einsteini unenäod, mille peategelaseks on aeg. Aeg ja selle variatsioonid, aja kulg, selle möödumine.

See tuletab mulle väga meelde Italo Calvino raamatut „Nähtamatud linnad“, aga kui Calvino filosoofilised fantaasiad on vormilistatud geograafilistena, siis Lightmanil tõukuvad aja olemusest, kuigi lõpptulemusena räägivad mõlemad ju ikka inimesest. Mingi tabamatu meeleolu ühendab neid kahte raamatud. Nagu oleks need kaksikud, kes lapsepõlves teineteisest lahutati ja kes elavad nüüd kumbki oma elu, aga see elu on sarnane.

Kellele meeldis „Nähtamatud linnad“ – see raamat on teile.


02 august 2026

Urmas Sõgel „Sõgelite saaga"

Urmas Sõgel „Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid.“ Urgel 2020

On see vast üks eriskummaline raamat, ei teagi kohe, kust otsast alustada. Ma ei ole vist kunagi aru saanud, miks kirjutatakse (ja loetakse) memuaare. Hüva, lugemisega on lihtsam. Kui need on ajast, mida ise ei mäleta, on võimalik teada saada, kuidas tollal elati. Mööndustega muidugi. Osa memuaristikat leiab lugeja ilmselt põhjustel, et on iidol-fänn suhe, see puudutab eelkõige kõikvõimalikke staare, olgu nad siis rokkarid või jalgpallurid. Osad otsivad skandaale. Ja osad on vist lihtsalt vuajeristid, kellele meeldib võõrasse ellu piiluda. Poliitiliste memuaaride puhul on mängus segu skandaaliihalusest ja uudishimust, et kuidas siis „tegelikult“ oli.

Aga kirjutamine? Kas kõik autorid tõesti arvavad, et nende elu oli nii ainulaadne ja huvitav? Seda suurushullustuseks nimetatavat pattu heidavad lähedased ette autorilegi. Või üritatakse lihtsalt saada tähelepanu? Endale mainet kujundada või teiste oma rikkuda? On see äriprojekt, sest memuaar müüb? Viimast küll tingimusel, et su nimi on natukenegi tuntud. Mina ei tea. Igal juhul objektiivset ajalookäsitlust ei maksa neist vist otsida, iseasi kui objektiivne ajalugu üldse olla saab (ütleb ju Sõgel leheküljel 145 isegi: „/.../ tahan ajalooteadlasena öelda, et ajaloolist tõde kui sellist pole olemas ja igaühel ongi sündmustest oma nägemus ehk kujutlus, millele on omane ajas muutuda"). Pea alati tuleb ju mängu subjektiivsus, kui mitte muus, siis sõnakasutuses, isegi kui alusmaterjal on faktiline. Nii et mingit „tegelikult“ lugeja tavaliselt ei leia, selle asemel on hoolikalt konstrueeritud pilt, mis on autori nägu.

Milline on siis Sõgeli nägu? Mis oli autori eesmärk? Nagu ta ise lõpus ütleb – jätta endast maha mingi jälg. Mida selle raamatus adekvaatset ja huvitavat leiab, on need igapäevaelu väikesed detailid. Paljude muude asjadega oleksin vist pigem ettevaatlikum. Kõikvõimalikke kuulsaid nimesid on see raamat täis riputatud nagu jõulupuu ehteid. Eks autor neid ju tundis ka, iseasi, kas kõigi nende mainimine oli teose seisukohast vajalik. Aga ju siis autori meelest oli.

Autorile meeldib ennast näidata põikpäise isemõtlejana läbi pea terve nõukogude aja, seda kummastavam on aga lugeda kuidas ta sihiteadlikult parteilist karjääri teeb. Üleminekuajal muster jätkub, tutvuste najal hea elu poole. Irooniline on see, et vaatamata kirjule ja huvitavale elule lõpetab ta oma elupäevad siiski üksildase ja vaesena, vaenujalal oma lähedastega. Isiklikku elu puudutav osa näib üldse valusalt aus. Autor ei varja oma alkoholi- ja naistelembust, suhted pere(de)s on keerulised.

Nagu selle kompenseerimiseks on stiil pisut kerglane, lugedes on kerge tekkima mulje, nagu vaataks Kiileri sarja „ENSV“ – lõpuks muutub vaid nimi (Eesti (Nüüd Siis) Vabariik), sisu jääb samaks. Ses mõttes hariv raamat. Lugege. Siit on näha, kuidas inimesed tegelikult käitusid (ja käituvad). Võim, karjäär, raha. Ja mõnikord ka hirm. Nende liidetavate kombinatsioonid annavad summana kokku konformismi, onupojapoliitika ja korruptsiooni. Seda on hea aeg-ajalt meelde tuletada.

 



29 juuli 2026

Lilli Luuk „Lühike sõjaajalugu“

Lilli Luuk „Lühike sõjaajalugu“. Loomingu Raamatkogu 2026/19-20

Avanovell „Auk“ ei suutnud mind haarata, liiga aimatav ja kuidagi liiga otsene oli see metafoor, et tööle hakata; seevastu „Pimedal teel“ püüdis mind lõksu. Mõlemad räägivad mälust ja kadumisest, aga „Pimedal teel“ on mõjus. Selles on midagi nii lõplikku, nii pöördumatut, fataalset, et ihukarvad tõusevad püsti. See kõik, millest seal räägitakse, on ühtaegu kuidagi tuttav ja samas nii hirmutavalt võõrik, kriibib su alateadvuse tagumist serva, mis on jube ebamugav, aga vaatamata sellele, et kõik on ebaratsionaalselt mittemõistetav, tead sa – see peabki nii olema, sellel kõigel on oma koht ja see koht on õige. Lihtsalt hämmastav, mida napi kümne leheküljega on võimalik teha. See lugu põrutas mind nii oimetuks, et lugesin selle sirgelt teist korda veel läbi. Kui mingile novellile Tuglase preemia anda, siis palun, siin see on – antagu!

Ülejäänud lood on minu jaoks pisut teistsugused. Need ongi lood, pisut fragmentaarsed, aga lood meie ajaloo ühest kindlast perioodist. Valusad lood. Inimlikud lood. Ebainimlikud lood. Võiks ju küsida, miks nüüd, kaheksakümmend aastat hiljem, peab ikka veel neist rääkima, aga peab. Sest nende lugude teine osapool on ikka veel sama mõttemaailmaga, ikka veel muutumata. Ja need lood toimuvad ka täna, küll mujal, aga ikkagi. Me ei tohi seda unustada, mida tehti. Mida tehakse. Ajalugu kordub. Ja inimene unustab. Aga ei tohiks.

„/.../ see oli nii ammu ja juba ammu ei rääkinud keegi enam sellest ajast, nendest hirmsatest asjadest, sest see kõik tuli ju veel tagasi, kõik, mis muutus, muutus igaveseks, nüüd räägiti sellest kõigest hoopis teistmoodi ja kõige parem oli jätkuvalt mitte rääkida, ära unustada, mitte midagi mäletada.“

„Lühike sõjaajalugu“. See on täpne. Siin see ajalugu on – venelaste tulek ja baasid, metsavendlus, küüditamine, soome vabatahtlikud, punane terror. Kogu skaala.

 „Poiste suvi“ poeb naha alla, surmaelevus silmis, „Raadio“ tinane lootusetus surub maadligi, „Ulg“ ja „Kummitusrong“ kasutavad ulme- ja õuduskirjanduse tööriistakastist tuttavaid märksõnu, aga õudus on tegelikult mujal ja palju jubedam. Ja „Luud“. kõigest neli ja pool lehekülge. Aga milline valu, milline intensiivsus! Ma olen ikka arvanud, et selliseid lugusid suudavadki kirjutada ainult naised. Mehed kirjutavad teistmoodi. Ja mis peamine – ütlemata jätmise peent kunsti, mis novellide puhul on nii oluline, valdab autor hästi. Aplaus.

 


22 juuli 2026

Leena Krohn „Matemaatilised olendid“ ja „Hotel Sapiens“

Leena Krohn „Matemaatilised olendid“. Eesti Päevalehe kirjastus 2008

Loen seda raamatut vist juba viiendat korda. Ma ei mäleta ühtegi juttu. Ei mäletanud ka eelmistel kordadel. Mida ma mäletan – ja seda iga kord –, on imestus teadmise üle, et see raamat on saanud Finlandia kirjandusauhinna, Soome olulisima. Miks? Millest ma aru ei saa? No ei kõneta. Ja ega mingi eriline stiilimeister ei ole Krohn ju ka. Milles siis asi?

Küllap olen loll mina, mitte Leena Krohn. Või Finlandia žürii. Temaatika on ju huvitav – tõelisus ja näivus, olemine ja mitteolemine, aga see vorm... nagu esseed, kusjuures igavad esseed, kuigi huvitavatel teemadel. Kõik on kuidagi veidralt pidetu. Ebaisikuline. Staatiline. Mitte miski ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi. Mitte keegi ei sobitu mitte millegi ega mitte kellegagi.

Mõistusega saan ma aru, et Krohn lahkab otsekui skalpelliga küsimusi, mis on tähtsad, lausa valusad. Emotsionaalsel tasandil ei paku tema skalpell mulle aga midagi – see on kõigest skalpell, terav küll, aga külm. Jah, lahkamisaruanne ei ole vist meeliülendav lugemisvara.

Leena Krohn „Hotel Sapiens“. Loomingu raamatukogu 2026, 2-3

Kui ma Krohni „Matemaatiliste olendite“ kohta kirjutasin, et see on pidetu, siis „Hotel Sapiensil“ on pide olemas – see hotelliks nimetatav koht, mis on, nagu autor ütleb, ühtaegu hullumaja, haridusasutus, muuseum, vanadekodu, pagulaste laager, evakuatsioonikeskus, haigla ja uurimisasutus, vangla ja karistusasutus. See on kõike, sest täidab kõiki funktsioone sinna majutatud viimaste inimeste jaoks, kes on AI-de hoole all. Niisiis on see rohkem ulme, kui „Matemaatilised olendid“, vähemalt vormiliselt.

Lood moodustavad sidusama terviku, võib isegi öelda, et tegu on romaaniga, kuigi ühekaupa võttes on lood ikka absurdsed või sürrealistlikud. Nagu ikka, tegeleb Krohn siin inimeseks olemise defineerimisega. Umbes poole raamatu pealt hakkas minu jaoks välja joonistuma mingi muster. Maailm on lõppenud, aga inimkonna esindajad käituvad jätkuvalt sama irratsionaalselt kui enne. Lohutu tõdemus, mis mulle sellest raamatust vastu vaatab, ütleb: me ei ole mõistuslik liik. Vähemasti võiks see nii paista AI-dele, kes meid selles Hotel Sapiensis uurivad.

Kui tekib tähendus, tekib ka side. Selle Krohni raamatuga sain ma hoopis parema sideme kui „Matemaatiliste olenditega“. Mis ei tähenda, et selle lugemine oleks lihtsam, aga kindlasti on see oluliselt huvitavam. Kohati groteskne, kohati painav, kohati naljakas. Kohati masendav. Kas see on parem kui „Matemaatilised olendid“? Ei mina tea. Aga huvitavam oli.




15 juuli 2026

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“. Rahva Raamatu kirjastus 2023

Raske on kirjutada krimka kohta ilma midagi olulist reetmata ja teiste lugemiselamust rikkumata. Aga teen siiski proovi.

Mulle üldiselt meeldivad raamatud raamatutest, kirjutamisest, raamatupoodidest, raamatukogudest, antikvariaatidest jne. Kohe tulevad meelde näiteks Carlos Ruiz Zafoni ja Arturo Perez-Reverte antikvaarid, aga eks neid raamatuid ole veel. Ka selle krimiloo minajutustajaks on krimiraamatutele spetsialiseerunud raamatupoe omanik. Lugu algab rahulikus tempos, ei mingit äkšonit, ei mingit nuaari. On mõned surnud, mõni mõrvatud, mõni esmapilgul mitte, ja FBI agent, kellel on tundmus, et... No ja pöördubki ta minategelase poole, kes näib talle eksperdina, sest on kunagi postitanud raamatupoe blogisse postituse krimiraamatutest, mis kirjeldavad esmapilgul täiuslikku mõrva. Lisaks asjaolu, et just see nimekiri, kaheksa täiuslikku mõrva, näib olevat kedagi inspireerinud.

Aga nagu ette nähtud, hakkab tasapisi selguma, et kõik pole päris nii, nagu tundub. Ja nagu moodsates krimkades ikka, läheb asi peategelase jaoks isiklikuks. Ja tema roll on ka kahe kolmandiku raamatu peal ikka jätkuvalt üsna ebamäärane – on ta ekspert, kahtlusalune või sihtmärk? Ja nagu ette nähtud, hakkab ajapikku lisanduma neid, kes võiks mõrvariks sobida. Õigemini, keda lugeja kahtlustama saab hakata.

Pealkirjast johtuvalt jäin umbes poole raamatu peal mõtlema, kas tänapäevases maailmas on üldse selline asi nagu täiuslik mõrv võimalik. Ma arvan, et vist mitte. Küllap seepärast see kujutlusvõimet nii erutabki. Ja küllap leidub (vähemalt teoreetiliselt) krimikirjanike ja -lugejate meeleheaks piisavalt neidki, kes tunnevad intellektuaalset väljakutset see ära teha (noh, nagu hulk matemaatikuid loodab lahendada ringi kvadratuuri või mõne muu võimatu ülesande). Ja samas saab selgeks, et isegi kui täiuslik mõrv võiks tehniliselt võimalik olla, siis võimatuks muudab selle inimese olemus. Ta kas hakkab tegema vigu, sest hirm, süütunne jne; või siis teises äärmuses hakkab otsima tähelepanu, nautima oma kõikvõimsust jne.

Pöördeid tuleb veel, aga loo tempo sellest eriti ei kasva. Kas see just muhekrimiks liigitub, aga ... mmm... ütleme selle tempo kohta siis vaoshoitud. Samas – põnevus püsib. Lugeda on mõnus. Inimesed on sellised päris, usutavad.

Ja muide, mõrvari arvasin ma ära. Umbes viis lehekülge enne seda, kui peategelane temaga silmitsi seisis. Autoril on lõpus veel üks üllatus varuks, aga see jäägugi üllatuseks. Igal juhul ei ole see päris klassikaline krimka. Ja veel – taga- ja esikaanehüüatusi teistelt kuulsustelt ei maksa sõna-sõnalt uskuda. Midagi need ju ütlevad, aga enamasti mitte seda, mida seest tegelikult leida võib. Selle raamatu omad tekitasid minus küll hoopis teistsuguse ettekujutuse, kui raamat tegelikult oli.


Jose Saramago „Tujukas surm“

Jose Saramago „Tujukas surm“. Eesti Raamat 2005, Nobeli laureaatide sari Isver-susver, milline jahumine, oli esimene emotsioon. Tekst venib...