Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“

Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“. Kirjastus Paradiis 2024

Pessoa on enigma, mõistatus. Juba tema „Rahutuse raamatu“ lugemine tekitas minus aukartusega segatud vaimustust – kuidas on võimalik kirjutada nii paks raamat mittemillestki?! Ja teha seda nii neetult hästi!

Nüüd siis võtsin ette tema lühijuttude kogumiku „Anarhistist pankur ja teisi jutte“.

Juba nimijutt – „Anarhistist pankur“ – on suurepärane näide sädelevast irooniast, loogika ja retoorika rakendamisest demagoogia vankri ette. Selle jutu eripära on muidugi see, et see on terviklik. Paljud teised selles kogumikus ei ole. Teine terviklik jutt (suhteliselt) oli „Väga originaalne õhtusöök“. Ja just see terviklikkus muudab selle ettearvatavaks – mina oleksin selle Gastronoomiaseltsi esimehe herr Prositi väljakutse võitnud, sest teadsin ammu enne lõppu, kuidas see asi lõpeb ja milles seisneb õhtusöögi originaalsus.

Tõnu Õnnepalu nimetab neid jutte oma eessõnas märkmeteks ja katkenditeks, minu arust oleks täpsem sõna „mõtteharjutused“. Veel täpsemalt mäng. Just mäng näib olevat see, mis Pessoat paelub. Ta võib iseenda tekstiga vastuollu minna, iseendale vastu vaielda, teda ei näi häirivat, et tekstid jäävad pooleli või lõpevad eikuhugi. Mu vaimusilma ette kangastub väike silmatorkamatu ametnik, kelle sisemuses purskab hääletu vulkaan. Kes hakkab erutusest värisema ja ärkab tõeliselt ellu alles siis, kui kühveldab sõnu taevani küündivatesse kuhjadesse või tungib maadeavastajana loogiliste arutluskäikude ebaloogilistesse tihnikutesse. Lugege lühijuttu „Unustuse tee“ ja te saate aru.

 

Larry Niven „Neutrontäht“

Larry Niven „Neutrontäht“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu“ nr 81, 2026

Mingil tabamatul moel meenutas see raamat mulle George R. R. Martini „Haviland Tufi reise“ („Orpheuse raamatukogu“ nr 46). Peategelane on samasugune segu piloodist, seiklejast ja avantüristist. Kusjuures nii „seikleja“ kui „avantürist“ on mõlemad viisakamad versioonid sullerist.

Teine sarnasus on vormis. Kui Martin määratleb oma „Haviland Tufi reise“ romaanina juttudes, siis Niveni „Neutrontäht“ läheb veel sammukes edasi ja üritab ka ülesehituslikult jutte üle kogumiku laiali laotatud raamjutustuse abil tervikuks siduda. See õnnestub üsna kenasti. Lugeda on huvitav. Kuigi tegu pole krimikirjandusega, on autor sealt laenanud põhimõtte – igal jutul on oma saladus, mida peategelane peab lahendama hakkama. Iga uus saladus on astme võrra keerulisem ja suurem, peategelase elu ja tervis on alalõpmata ohus. Naljakas, et just see on samal ajal ka raamatu nõrkuseks. Mingil hetkel hakkavad lood mälus sassi minema. 

Suur pluss on see, et autor on selle kõik raaminud astronoomia ja füüsikaga, mitte ei mõtle ise reegleid välja. Samas – tulnukliigid on vägagi fantastilised, nii et moodustub omalaadne segu usutavast füüsikast ja täiesti pöörasest fantaasiast. Lugeda on igal juhul põnev. 

Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“.

Max Dauthendey „Biwa järve kaheksa nägu“. Loomingu Raamatukogu kuldsari 2005, 5-7

Kulgemine – see  oli millegipärast esimene sõna, mis seda raamatut lugedes pähe tuli. Aeglane, poeetiline, atmosfääriline. Idamaine, tahaks öelda, aga autor on ju tegelikult sakslane.

Tunne, et seda raamatut tuleb lugeda, tekkis pärast Marko Raati samanimelise filmi vaatamist. Jaapanipärased jutud, mille kirjutas sakslane, ja Eesti režissöör, kes sellest  filmi tehes tõstis selle kõik Peipsi äärde. Vaimustav kompott, kas pole! Film jättis mulle ääretult sügava mulje. See on üks parimatest eesti filmidest, mida ma näinud olen, autorikino parimal moel, mitmekihiline, omanäoline, unenäoline. Ja Raat on suutnud ekraanile manada Dauthendey tundlikust sulest sündinud loodusvaated, mis satuvad kohati teravasse kontrasti groteskse sündmustikuga.

Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis ka see on unenäoline. Nagu Biwa järv ise, mähkub see sügistesse vihmahoogudesse või särab kevadises ehapunas. See sositab kummalisi sõnu ja unustab need enne, kui nende kaja lahtub, joobudes ise nende kõlast. Kirglikult leebe, leebelt surmav, surmavalt nukker, nukralt kirglik, sahiseb tekst neil lehekülgedel nagu pilliroog öövaikuses. Süda paistab läbi nagu paberist lehvik, aga pole kedagi, kes suudaks lugeda sellele maalitud kirjatähti.

See on raamat neile, kelle jaoks elu on järv, mille hõbedasel pinnal liuglevad ikka veel purjekatena muinasjutud; neile, keda lummab võimalus nautida vaikust, mis seisab uksel, leebe naeratus näol; neile, kes suudavad korraks purjena pinguletõmmatud kõiksusest välja astuda, et süüvida elu ja armastuse hapratesse keerdkäikudesse.

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“

J. G. Ballard „Neljamõõtmeline luupainaja“. Fantaasia 2025

Ballard on äärmiselt omanäoline autor. Tema ideed on eriskummalised, kohati tavatud isegi ulmekirjanduse skaalal. Näib, et teda paelub aja ja reaalsuse teema, lagunemine ja kaos. Samas valib ta lähenemisnurki nii, et välja kukub pigem arutlus teemal, „mis oleks kui“, üldse mitte alati selge narratiivne tegevustik, mis viib loogilise lõpplahenduseni.

Näiteks „Ülekoormatud mees“. Mis see on? Ühest küljest see peaaegu nagu polegi ulme. Psühholoogiline ... mis? Realism ju ka kindlasti mitte. Mis siis? Hõllandus, kujutluspilt, mõttemäng? Sellele on raske nime anda.

Või „Vahitornid“ – üks masendavamaid lugusid selles kogumikus. Vaieldamatult meisterlik, aga neetult häiriv. Eriti lõpp.

„Aja aed“ on selles kogus üks mu lemmikuid (ja ühtlasi ka Ballardi loomingust üldse, nii palju kui ma seda lugenud olen). Lüüriline, nostalgiline, nukker. Ilus. Ja sellele sekundeerib „Liivast puur“ – omamoodi ülev, kuigi samuti hääbumise ilust kantud jutt.

Mingisugune lootusetuse alatoon jääb kõlama sellest raamatust. Entroopia võimutseb ja ükskõik, mida me ka ette ei võtaks, kõik on tühi vaev ja vaimu närimine. Näib, et meil inimkonnana ei olegi lootust. Ja samas – pea igas jutus on vähemasti üks tegelane, kes on moel või teisel valmis süsteemile mitte alluma. Kõige kiuste. Ja veel üks ühendav teema näib olevat kontroll. Kõige enam paistab see välja „Vahitornides“, „Chronopolises“ ja loos „Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile“, mõnevõrra vähem „Liivast puuris“, aga isegi „Ülekoormatud mehes“ on sellest märke.

Igal juhul tipptase nii ulme kui lihtsalt hea kirjanduse vaatenurgast.

Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“

Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“. Rahva Raamat 2021

See on aeglane raamat. Ses mõttes, et lugemiseks on mõistlik võtta aega. Sellest ei saa läbi ratsutada, see on liiga tihe. Thoreau on erudiit, tekst on kõikvõimalikest viidetest tiine. Pealegi on ta tähelepaneliku silmaga vaatleja, kes märkab, ja vähe sellest - suudab märgatut ka teravmeelselt sõnastada. Lisaks on ta loodusuurija, kes teeb mõõtmisi ja otsib seaduspärasid, ning väikest viisi filosoof.

„Üldiselt muretsetakse rohkem selle pärast, et omada moodsaid või vähemasti puhtaid ja lappimata rõivaid, kui et omada puhast südametunnistust.“

Juba see lause näitab, et Thoreau eelistab vaimseid väärtusi materiaalsetele. Nii ongi esimene, kõige pikem peatükk, omamoodi kaitsekõne või õigustus sellele, miks moodne elu on tupik ja looduslähedane askeetlik onn teeb inimese rikkamaks kui võlgu ostetud uhke häärber.

Tema suhtumist rahasse ilmestab suurepäraselt lause: „Elu hinnalisem osa kulutatakse ära rahateenimisele selle nimel, et nautida küsitava väärtusega vabadust tema viimastel, kaugeltki mitte parimatel aastatel.“

Jah, kohati tundub ta liiga konservatiivne, aga tegelikult on hämmastav, kui vähe on maailm ja inimkäitumine 175 aasta jooksul muutunud, nii et küllap on konservatiivsusel oma õigustus.

„Mis puutub püramiididesse, siis nende puhul pole imetleda muud, kui asjaolu, et leidus nõnda suur hulk piisavalt allakäinud inimesi, kes olid valmis kogu oma elu ehitama hauakambrit mingile auahnele tolale, sellal kui targem ja inimlikum oleks olnud uputada ta Niiluse jõkke ja sööta pärast koerte kätte.“

Esimesele, sellele pikale peatükile, järgnevad lühikesed kirjeldused-mõtisklused lugemisest, põllupidamisest, inimsuhetest ja ümbritsevast loodusest. Stiil on kohati irooniline, looduskirjeldustes poeetiline ning maailmavaatelistes asjades pisut õpetav.

„Mitte kõik raamatud pole nii sisutühjad kui nende lugejad“.

Thoreau on kasinuse apostel, omamoodi moralist ja mingil määral karsklane (ma olen veendunud, et targa inimese ainuõige jook on vesi). Miks mingil määral? Sest karskuseks peab ta võitu oma ihade ja meelelisuse üle, mis tal enda sõnul aga sugugi kogu aeg ei õnnestu. Ta on nüüdisaegsete taimetoitlaste ja looduskaitsjate mõttekaaslane, kuigi vegan ta ei ole ning nagu ta ise ütleb: kui tarvis, võiksin ma hea isuga süüa kasvõi praetud rotti. Ja veel: kui juba joobuda, siis miks mitte õhust?

Just tema looduskirjeldused ja -vaatlused on raamatu parim osa. Rõõmsa üllatusega leidsin koha, kus ta kirjeldab „tiibadega“ kassi - olen sähendset isegi Mohni saarel kohanud. See oli poolmetsik angoora segu isend, kelle pikk karv oli külgedel vildiks vanunud ja turritas kentsakate „tiibadena“ kahele poole, täpselt nii, nagu Thoreau kirjeldab.

„Maa, mis ei suuda üleval pidada jänest, peab olema tõesti lõpmata vaene.“

„Me vajame metsikut loodust nagu ergutusvahendit, vajame teda, et mõnikord kahlata soodes, kus peidavad end hüüp ja nurmkana, ja kuulda tikutaja möhitamist, et nuusutada, mis lõhn on sosistaval tarnal seal, kuhu ehitavad ainult metsikumad ja inimpelglikuma eluviisiga linnud ja kus, kõht maadligi, luurab kärp. /.../ Meil on vaja näha jõudu, mis ületab meie enda jõu, näha elu vabalt sirutamas end paikades, kuhu inimese jalg iial ei astu.“

„Taevale tänu, maailm ei lõpe meie ukseesisega.“

David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“

David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“. Helios 2024

Ajalooline tõsieluraamat Briti eskaadri merereisist 1740. aastal ümber Hoorni neeme. Esimene kolmandik raamatust annab põhjaliku ettekujutuse tollasest meresõidupraktikast ja laevaelust ning päädib „Wageri“ üksijäämisega ebainimlike tormide ja haiguste meelevalda. Neile, kes tollasest meresõidust vähegi midagi kuulnud ja mereraamatuid lugenud, pole selles kõige midagi totaalselt uut, aga see on hädavajalik sissejuhatus, mõistmaks seda psühholoogilist õhkkonda, millest tõukuvad edasised sündmused, mis on raamatu kirjutamise peamine põhjus.

Autor on teinud meeletu taustatöö, aga lugedes pole seda higilõhna tunda. Lugu kulgeb ladusalt ja romaanile omasesse jutustavasse stiili on sujuvalt pikitud tsitaate laevameeste logidest ja päevikutest, arhiivimaterjale ja väljavõtteid kohtuprotokollidest.

Laevahuku järel algab järgmine vaatus - merehädaliste lootusetu elu. Pinged kuhjuvad, meeste hulgas on kamp selliseid, keda on tavaks viisakalt mässumeelseteks nimetada (tegelikult on see lihtsalt punt kaabakaid, kes ei hooli enam millestki). Anarhia ja kaos võtavad võimust, napilt suudetakse vältida massilist kannibaismi langemist.

Ja lõpuks üleinimlike pingutuste järel täiesti ebatõenäolised pääsemised väikeste päästepaatidega. Ja sellele järgnev Briti mereväekohus, sest pääseti ju eraldi - mässumeelsed ja kaptenile truud -, mis teeb kogu loo veelgi uskumatumaks.

Raamat ei tegele osaliste süüdistamisega, süüdi on impeerium oma jäikade reeglitega. Märgiline on kohtuprotsess, mis kiiresti kõiki rahuldava järelduseni jõuab, sest ainuüksi mässust rääkimine on mereväe jaoks sama ohtlik kui mäss ise. Tsiteerin: „Saarel juhtunut - marodöörlust, vargust, piitsutamisi, mõrvu - puudutavate ümberlükkamatute faktide väljanuhkimine ja dokumenteerimine oleks õõnestanud põhilist väidet, millega Briti impeerium püüdis õigustada teiste rahvaste valitsemist: nimelt et Briti imperiaalsed jõud ja tsivilisatsioon on juba olemuselt ülimuslikud. Et Briti impeeriumi ohvitserid on härrasmehed, mitte jõhkardid.“ Miski ei muutu - ikka ja alati on süsteem hullem kui inimene.

Äärmiselt huvitav lugemine. Esimese asjana paneb mõtlema, kuidas me ise sellises olukorras käituksime, kas suudaksime üldse ellu jääda? Kas jätkuks meelekindlust selle juures ka inimesteks jääda? Seda olukorras, mida on raske isegi ette kujutada. Vaieldamatult oli kõigest sellest eluga läbitulek omamoodi kangelastegu. Jah, mitte kõik tehtud teod ja otsused ei õilistanud tegijaid, aga kes oleme meie, et neid hukka mõista? Suurem osa neist tegutses parima äranägemise järgi ja enamasti vähemalt üritati mõelda üldisest hüvangust. Loomulikult oli ka teistsuguseid tüüpe, aga neid on ju alati. Just see läbilõige ühiskonnast ja inimeste käitumisest teeb selle raamatu huvitavaks.

Julgen soovitada.

Cesar Aira „Tondid“

Cesar Aira „Tondid“. Salv 2024

Täielik hämming ja arusaamatus. Jälle loen erinevate arvustajate juttu suurepärasest lugemiselamusest ja nauditavast lugemisest ja mõtlen, ega me äkki erinevaid raamatuid lugenud. Järjekordne tõestus, et maagiline realism ei ole asi, mida ma nautida suudaks. Näis, kas mõni maagilise realisimi suurteostest suudab sel aastal mu veendumust kõigutada? Ilmselt on asi ikka ka selles, kuidas raamat on kirjutatud. Pessoa „Rahutuse raamat“ meeldis mulle väga, no ikka väga-väga, oli hästi kirjutatud ja huvitav vaatamata sellele, et ei rääkinud suurt millestki.

„Tondid“ oli seevastu tüütu. Hulk tegelasi lõpuni ehitamata majas, kelle sebimine aastavahetusel mulle absoluutselt korda ei läinud, mingid tondid. Ainus lahe koht oli, kui ehitajad oma veinid külma panid. Nimelt torgati need tontide rindkeresse, kus vein siis pudelitest väljus, tontides ringi hakkas käima, jahtudes selle käigus ning väärindudes parimaks Cabernet Sauvignoniks.  Aga seegi oli kuidagi möödaminnes mainitud.

Vaatamata sellele, et raamat on vaid õige veidi paksem kui 100 lk, suutsin lugeda vast esimese kolmandiku. Teise kolmandiku lasin diagonaalis ja kolmandaga end enam piinama ei hakanud. Ei ole paraku minu veregrupile.

Oskar Luts "Tagahoovis"

Oskar Luts „Tagahoovis“. Tänapäev 2024

Pisut kentsakas ja harjumatu tundub esiotsa kirjutamise stiil, kus otsene kõne vaheldub alalõpmata kirjeldavate jätkudega (ilma jutumärkideta kusjuures), mis omakorda võivad muutuda teises isikus kirja pandud kommenteerivateks olukorra kirjeldusteks. 

Näide: "/.../; te ju näete: ta haav jookseb verd. Pean selle kinni siduma."

"Siduge, siduge! Ega meie ei eksita teid."

Aga millist osa siis mõtlevad nemad siin mängida?

Mitte mingisugust osa. Nad juba kaovadki siit. Ega pakugi suuremat lõbu vahtida seda koledat larvi.

Vajuvad oma tuppa, kõnelevad valjusti ja irvitavad nagu põrgulised.

Aga kirjelduste osas pole Lutsule vastast. Tal on terav silm ja oma kaasaegset elu portreteerib ta värvikates detailides ja lopsakalt. Kivirähk märgib oma järelsõnas teraselt, et Lutsul on kaks poolt: "Kevade" Paunvere on kui müütiline Kungla, kus Imelik Vanemuisena kandlelugu lööb; soe ja sõbralik koht; tagahoovis valitseb aga argipäeva sopp ja vasesus. Aga Lutsu suhtumine oma tegelastesse on ikka soe ja poolehoidev. Eriti hästi paistab see välja Villa Hortensia asukate puhul. Pigem on ebameeldivaks kirjutatud majaperemehe Säinase abikaasa – upsakas keskklassi esindaja. No ja Belski, kes on tõbras.

Tragikoomiline on see elu seal tagahoovis, ei teagi kohe, kas naerda või nutta. Vaesusele ja lootusetusele vaatamata elatakse aga sealgi, klaaritakse oma suhtepuntraid küll mahlaka sõna, küll füüsilise vägivalla abil. Jah, eks poliitkorrektsusest on kogu see maailm sama kaugel kui Maa Päikesest, aga mis teha – selline see lihtsa inimese elu tol ajal oli. Ja kas ta praegugi teistsugune on? Selliseid äärmusi ehk enam ei kohta, aga tüpaaže ilmselt küll.

Mulle näib, et seda raamatut lugemata ei saa Lutsust täit pilti. Nii et „Kevade“, „Nukitsamees“, „Kapsapea“ ja „Tagahoovis“ tuleb kõik ikka läbi lugeda, siis on vähemasti Lutsu vundament olemas.

Bora Ćosić „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“

Bora Ćosić „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“. Loomingu Raamatukogu 2024, 14-15.

Järjekordne tõestus, et tutvustusi ja kaanetekste ei saa usaldada. Raamatu kirjeldus kõlas paljulubavalt, aga nagu lugedes selgus, oli kandev sõna „groteskne“.

Hulk seosetuid lauseid, mis pidid vist naljakad olema, aga ei olnud. Kõik see oli pigem tüütu ja mõjus diletantlikult. Ja lugeda oli suht võimatu.

Ja siis loen ma, kuidas seda võrreldakse Švejkiga ja kasutatakse sõnu „hõrk tekst“. Ärge uskuge. Švejk on Švejk, see siin ei ole. Õnneks ei pea ma kuhugi suunas head nägu tegema ja et kriteerium on ainult mu enda maitse, siis saan rahulikult nentida, et mulle ei maitsenud.

Ma võin isegi aru saada autori püüdlustest, valitud stilistilisest võttestikust, kus groteskse teksti varju peidetakse valusaid ja sotsialistliku Jugoslaavia võimu naeruvääristavaid killukesi, aga see ei tähenda, et ma seda nautida suutsin.

Lugeda omal vastutusel.

Mariana Enriquez „Asjad, mis me tules kaotasime“

Mariana Enriquez „Asjad, mis me tules kaotasime“. Loomingu Raamatukogu 2025, 18-20

Otsustasin, et pühendan osa tänavusest lugemisajast stiilile, mida kutsutakse maagiliseks realismiks. Sürrealism, sümbolism ja kõik muu ja piiripealne sinna lisaks. Mariana Enriqueze loomingut nimetatakse näiteks gooti realismiks.

Tunnistan ausalt, et ei ole sellisest kraamist kunagi õieti aru saanud. Häda on selles, et nii õudus kui ulme, ulme aga eriti, järgib oma sisemist loogikat. Jah, ma võin ju aru saada, et autor lõhub teadlikult kaanonit, aga minu jaoks see ei tööta. Õudusjuttudes on tihti kummitused, kes jäävad kahe maailma vahele otsekui lõksu. Nad ei ole enam selle maailma asukad, aga ka teispoolsusesse ei ole neid vastu võetud. Vaat just sama asi toimub minu jaoks piiripealse ulme ja maagilise realismiga. Nagu kummitused, ei ole neil enam realismiga midagi pistmist, aga ulme poolele pole nad ka pärale jõudnud. Nii nad kõõluvadki tühjuses kahe maailma vahel.

Enriqueze puhul jääb mulle tunne, et ta kasutab gootiliku õudusjutu võttestikku selleks, et tema Argentiina elu kujutavad lood oleksid loetavamad, et seal oleks mingi kõhedus, põnevus. Aga pole võimatu, et see on mõeldud võimendama niigi troostitust olmest tekkivat ebamugavustunnet.

Jutt, mis mulle sellest kogumikust meeldis, oli „Adela maja“. Klassikaline seestunud maja õudukas, ebaloogiline nagu enamus õudukaid kipub olema, aga vähemalt õudusjutu reegleid järgiv. Ka „Naabri hoov“ ja „Musta vee all“ püsisid päris hästi koos, viimases võis aimata Lovecrafti sõrmejälgi. „Kooliaasta lõpp“ oli pisut nõrgem, kuid ka pigem lähemal õudukale. Ülejäänud lood on küll nihkes, aga ei paigutu õieti kuhugi, jäädes häirivalt irratsionaalseteks. Kellele selline kirjandus meeldib – see raamat on teile. Kirjutatud on hästi, kuigi mind isiklikult hakkas ühel hetkel häirima teatud muster, mis neist juttudest välja paistis – mitme loo (Ämblikuvõrk; Ei mingit liha meie luudel; Naabri hoov) peategelane on naine, kelle mees on jobu, või peab naine teda selleks ja lausa põlgab teda. Ma ei tea, on see autori mingi isiklik probleem või ongi sealkandis see toksilise maskuliinsuse probleem nii suur, aga mind siin hakkas häirima.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et minu maitsele päriselt ei vastanud, aga hamba alla ei karjunud ka. Pisut kõikumist siia-sinna, aga loetav, isegi ulme- ja õudusfännile (küll reservatsioonidega). Võimalik, et tavakirjanduse austajale läksid kohatised ekskursid õudusmaailma liiga kaugele. Nii et igaüks leiab siit ehk oma, aga terve kogumik ei pruugi ühteviisi meeldida.

Steinar Bragi "Mägismaa"

Steinar Bragi „Mägismaa“. Varrak 2017

Alustame sellega, et kirjutatud on hästi. Mitte midagi ei saa aru, põnevus säilib ja kruvib muudkui kõrgemale, isegi sellest on võimatu aru saada, kas tegu on üleloomuliku õudukaga või lihtsalt judinaid põhjustava rappimisega, mis ühel hetkel vältimatult kätte peaks jõudma. Pinget lisab peategelaste neliku omavaheline hõõrdumine. Vähemasti see tõdemus tekkis küll kiiresti, et kõige õõvastavam on teadmatus, pinge, mis tekib sellest, et me ei saa aru, mis meiega toimub. Selle on autor hästi osanud välja mängida.

Ja siis see lõpp. Kurat, nii ei tehta! Ei, ega ma ei ütle, mis ja kuidas, mingi üllatus võiks lugejale ju jääda, sest mõnele äkki meeldib. Ma saan aru, et autori arvates on see tänapäevaselt moodne ja teadmatuse kontseptsiooniga haakub see ju ka, aga ikkagi. Milleks kõik need varasemad detailid, mis äkki ei paigutu enam millegi külge? Kõik need vihjed ja liinid, mis ei vii mitte kuhugi? Milleks kõik need tegelaste mineviku, iseloomu ja suhete kirjeldused? Kui tahta kirjutada inimestevaheliste suhete puntrassejooksmisest, siis kirjutagegi, milleks siia veel midagi segada? Mulle meenub seejuures paratamatult Lucy Foley „krimka“ „Jahiseltskond“, mis oli minu jaoks totaalne pettumus. Miks ma panin „krimka“ jutumärkidesse? Sest see ei olnud krimka, see oli seebikas, millele krimka oli ümber tõmmatud nagu karnevalikostüüm. „Mägismaas“ on suhete ja tegevustiku seos veel ähmasem. „Jahiseltskonnas“ olid seosed vähemalt olemas ja viisid mõrvadeni, nii et vormiliselt oli tõepoolest tegu krimiromaaniga. „Mägismaa“ pendeldab vormiliselt õuduka ja põneviku piiril, aga vähemalt minu jaoks laguneb lõpuks täiesti laiali, üritades muutuda milleksi nii sügavmõtteliseks, et see mõte kaob sinna sügavusse täiesti ära.

Kokkuvõte: hästi kirjutatud, aga mõttetu.

 

Raymond Chandler "Tapja vihmas"

Raymond Chandler „Tapja vihmas“. Varrak 2009

Mulle meeldivad karmi koolkonna krimkad. Oh, muidugi sobib ka muhekrimi oma parimates vormides (näiteks miss Marple või Poirot). Aga Raymond Chandleri lühilugude kogumik „Tapja vihmas“ oli ikkagi üks paganama tahe lugemine. Tegelikult on seda raske isegi krimiks nimetada. Jah, mõistatusi lahendatakse, aga see pole mitte klassikaline hallide ajurakkude ekvilibristika, vaid pidev balansseerimine lubatu ja lubamatu piiril ning selgus saabub pigem surmapõlgava riski ja küünilisest elukogemusest tõukuva mustrite nägemise koostöös. Nii et samapalju on see põnevusjuttude kogu kui krimi.

Chandleris saavad kokku mitu suurepärast omadust. Ta suudab nappide vahenditega luua õhustikku, on suurepärane pisiasjade kirjeldaja (millest muide aimub, et ta tunneb ka hästi loodust) ning tema stiil on hooletult, isegi põlglikult küüniline. Ja samas on selles selline annus eneseirooniat, et ülepingutatud poosi asemel muutub see usutavaks.

Kogumiku mina-tegelastest eradetektiivid on omalaadse vääramatu autundega, neil on piir, millest nad üle (õigemini alla) ei astu. Ja kõva peaga on nad ka – pea igas jutus virutatakse neile millegagi pähe, nii et nad teadvuse kaotavad. Oma klientide huve kaitsevad nad sellele vaatamata jäägitult lõpuni. Ja kõige selle juures suudavad nad jääda omamoodi empaatiliseks. Nad on nagu kaljusaared julmuse, kurjuse ja reetlikkuse räpases ookeanis – isegi kui sopalaine üle pea kokku lööb, ilmuvad nad selle alt välja, sama kindlad ja kõikumatud kui enne. Nad on väljast kõvad ja seest pehmed ning nende keel on terav ja naljad lõikavalt kibedad. Ja ma kujutan ette, kuidas nende väsinud silmadest paistab tolmune ja viskilõhnane kurbus.

Puhas kuld.

Clarke ja Baxter "Ajaodüsseia" triloogia

Raamatuaasta on küll läbi, aga ma otsustasin lugemismuljete jagamist siiski jõudumööda jätkata. Mingit kindlat graafikut ei luba, küll aga on plaanis lugeda vaheldusrikkamat lektüüri. Ehk siis lisaks eesti kirjandusele tulevad ka tõlked ja žanriliselt läheb samuti kirjumaks.

Aga asja juurde.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia I: Aja silm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 72“, 2024.

Tegu siis Clarke´i Kosmoseodüsseia triloogia paralleelodüsseiaga (samuti triloogia), mille on peaasjalikult vist kirja pannud Baxter, kasutades Clarke´i ideid ja jutte.

Kõlab kummaliselt, aga minu jaoks oli see tuim ja igav. Eeldusi samas ju oli – ideed olid suurejoonelised, aga kaasa see kõik ei tõmmanud. Ja see on seda tähelepanuväärsem, et igasugused ajarännulood mulle tegelikult meeldivad. Tagakaanetekst lubab hoogsat ja põnevat sündmustikku, aga just hoog oli see, mis selles raamatus puudus. Näis, et autoritel oli huvitav mõelda, mis saaks kui kaks ajaloo vast suurimat vallutussõjaväge – Tšingis-khaani oma ja Alaksander Suure oma – kokku satuksid. Saime teada, et isegi üleilmse katastroofiga silmitsi seistes, kui isegi inimkonda pole enam eriti järele jäänud, ei oska me muud ette võtta kui omavahel sõdida, aga on see siis mingi uudis?

Kolm, ei enamat. Teist korda vist küll lugeda ei viitsiks.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia II: Päikesetorm“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2024.

Teine raamat näib esimese hooga pisut huvitavam. Esimese raamatu peategelane Bisesa on tagasi omas ajas, rohkem ajarännuga pistmist enam ei ole, pigem on tegu kosmosekatastroofi ja õige pisut tulnukateemaga. Häda on lihtsalt selles, et alalõpmata läheb tekst loenguks ja hakatakse füüsikat ja kosmoloogiat selgitama. Ehk siis vaatamata ülimastaapsetele ideedele on tekst jälle sama ilukirjanduslik nagu astrofüüsika õpik. Iroonilisel kombel on üks emotsionaalsemaid hetki seotud Athena-nimelise tehisintellektiga.

Sain pisut vastu tahtmist kinnitust kahele mõttele. Esiteks oskavad ulmekirjanikud päris kenasti ennustada kõiksugu tehnilisi ja isegi loodusteaduslikke arenguid või neid vähemasti selgitada. Ja vaatamata sellele, et just tehnilised aegumised mõjuvad ulmes anakronismidena, on tegelik vajakajäämine mujal. Ulmekirjanikud ei suuda enamasti kuigi adekvaatselt ennustada sotsiaalseid nihestusi. Olgu, apokalüptilist ja postapokalüptilist inimkäitumist suudavad nad üsna talutavates piires projekteerida, aga tavaolukordades takerduvad nad mingitesse kummalistesse klišeedesse. Igasugused Euraasia Liidud, jätkuv venelaste suurvõimuna kujutamine... Ainus, milleni küünditakse, et hiinlaste demoniseerimine. Mõte, et Ameerika, see demokraatia kants, võiks näiteks paariaks muutuda, ei kipu angloameerika fantastide ettekujutlusse mahtuma. Rääkimata sellest, et ka esmapilgul täiesti rahumeelsel ajal võib kõik allavett minna, kui tüüri juurde satuvad igasugu putinid, trumpid, orbanid. Me oleme jõudnud ajastusse, kus mitte apokalüpsis ei kanna sellist kõntsa pinnale, vaid vastupidi – selliste tegelaste tegevus hakkab kõike apokalüpsise poole kandma. Ja pimedus selliste tendentside suhtes on ulme kontekstis häiriv.

Ja teine mõte – parem vähem suuri ulmelisi ideid, aga rohkem kirjandust ja stiili kui vastupidi. Ükskõik kui mastaapsed on ideed, pole neid võimalik nautida, kui tekst on sama mahlakas kui saepuru.

Kolm pluss, ei enamat.

Arthur C. Clarke ja Stephen Baxter „Ajaodüsseia III: Esmasündinud“. Fantaasia, sari „Orpheuse raamatukogu nr 75“, 2025.

Kolmandas raamatus on tagasi esimesest osast tuttav paralleelajas eksisteeriv kaleidoskoop-maailm Mir, tulnukate poolt Maa eri ajastutest kokku traageldatud lapitekk. Triloogia peategelane on jätkuvalt Bisesa ja fookuses on Esmasündinud, õigemini nende põhjustatud oht inimkonnale. Mängu tuleb ka baas Marsil.

Lugemise järel on tunded pisut vastuolulised. Ühest küljest on põnevust lõpuks rohkem (kuidas inimkond kõigi nende ohtudega hakkama saab?) ja tempo on ka parem. Lõpuks on võimalik ka aru saada, miks esmasündinud neid kaleidoskoopmaailmu teevad. Ka nende hävitusliku tegevuse üldine motivatsioon saab laias laastus selgemaks. Teisest küljest jääb triloogia lõpp õhku rippuma; täiesti arusaamatuks jääb, milleks oli tarvis mängu tuua need inimahvid või australopiteekused? Ainult seepärast, et Clarke´i Kosmoseodüsseia nendega algas? Miks just Bisesa välja valiti? Kelle poolt ja mis eesmärgil? Küsimusi jääb liiga palju.

Mastaap on muidugi võimas – nii Clarke´i kui Baxteri vääriline, nii et võrreldes eelmistega võib vast nelja ära panna.

Raamatuaasta lõpuõhtu

Eile võtsime siis Luualgi raamatuaasta kokku. Reine Koppel laulis, mina rääkisin natuke raamatuaasta ja kooli raamatuaasta blogi taustadest. Peamine oli aga see, et kuulutasime välja lugemismängu osalejad ja auhinnaraamatud.

Kairit Reiman sai Arne Merilaid "Puuinimesed" ja Valdur Mikita "Kodukäija koodeksi".

Marika Murka: Lilli Luuk "Ööema" ja Veiko Belials "Tiigri aasta".

Merle Murka: Kristiina Ehin "Südametammide taga" ja "Eesti raamatu lood".

Nagu juba varemgi lubatud, kõik autogrammidega, ning kuna "Eesti raamatu lugudel" oli viis autorit, siis loomulikult oli ka viis autogrammi.

Palju õnne!

Blogi kokkuvõte

Laupäeval oli emakeelepäev ja lõppes raamatuaasta ning minu pisut üle aasta kestnud blogimismaraton jõuab finišisse. Kuna me Luua Metsanduskoolis peame lõpuürituse 18. märtsi õhtul, siis üks postitus tuleb siiski veel. Aga sellele vaatamata saab teha viimased kokkuvõtted ja panna punkti.

Aga enne veel üks oluline küsimus kõigile blogi lugejatele: ma olin kindel, et koos raamatuaastaga lõpetab ka blogi. Vaadates aga nüüd statistikat (millest tuleb juttu allpool), on näha, et kõige rohkem vaadati raamatututvustusi. Kuna blogil on kommentaarid avatud, siis kajage vastu - kas ma siiski peaksin jätkama just raamatutuvustuste osaga? Ilma kindla ajakavata, nii nagu jõuan, lugedes edaspidi ka tõlkekirjandust? Kas keegi jääb väga raamatututvustustest puudust tundma, kui Luua Metsanduskooli raamatuaasta blogi kolmapäeval lõplikult punkti paneks?

Lõputort Rahvusraamatukogu tänuüritusel

Aga nüüd siis lubatud kokkuvõte.

Raamatuaasta kestis 409 päeva ehk 58,4 nädalat.

Selle aja jooksul ilmus metsanduskooli raamatuaasta blogis 201 postitust (tänane on 202.), postitused ilmusid niisiis keskeltläbi üle päeva ehk keskmiselt 3,5 postitust nädalas.

See oli päris suur koormus ja kohustus – jälgida, et sul oleks midagi regulaarselt kirjutada ja et postitused jaguneksid ühtlaselt. See distsiplineeris ja nõudis pikka planeerimist (mitu intervjueeritavat on tarvis, et igal kolmapäeval saaks ilmuda uus intervjuu, lisaks intervjueeritavatega piltide tegemine, mis päris kõigiga ei õnnestunudki; millal mis raamatutega seotud auhindu välja antakse, kes need sai; mis raamatuid lugeda, et lugemismängu tutvustusi teha ja millise paksusega raamat parajasti valida, et vähemalt igal reedel oleks uus raamat loetud ja saaks tutvustada jne). Tänu blogile jõudsin ilmselt ka oluliselt rohkematele kirjandusüritustele kui tavapäraselt, suhtlesin rohkem teiste kirjanikega. Eks oma osa oli siin ka asjaolul, et mu enda luulekogu „Tiigri aasta“ sai eelmisel aastal Kultuurkapitali aastaauhinna nominatsiooni ja ka kutsuti rohkem. Ses mõttes oli tore, et see just raamatuaastal juhtus. Suvel sain ka järjekordse ulmeauhinna Stalker, ilus sünnipäevakingitus oli seegi. No ja muidugi aasta kutseõpetaja nimetus sügisel. Oli hea ja huvitav aasta.

Ilmus 60 intervjuud kirjanike, tõlkijate ja kultuuriinimestega.

Aitüma kõigile, kes võtsid vaevaks vastata. Eks tuli ka meeldetuletusi teha ja mõnele lausa pinda käia (ja mõni lõpuks ei reageerinudki), aga umbes eelmise aasta juunikuuks oli juba selge, et vean raamatuaasta lõpuni välja. Kõige rohkem vaadati intervjuud Imbi Pajuga (74 vaatamist) ja Indrek Harglaga (56 vaatamist).

Lugesin ja tutvustasin-arvustasin blogis 90 raamatut (keskmine tempo siis kolm raamatut kahe nädalaga).

See oli  minu jaoks peamine isiklik väljund ja kasutegur – blogi andis põhjuse süteemsemalt just eesti kirjandus ette võtta. Ma polnud eesti autoreid väga kaua lugenud ja lubasin endale kohe blogiga alustades, et raamatuaasta jooksul loen ainult eesti autorite teoseid, ei ühtegi tõlget. Tuleb tõdeda, et ei kahetse seda valikut hetkekski. Kui senini olin näiteks Ristikivilt lugenud ainult luulekogu „Inimese teekord“ ja kroonikate triloogiat, siis nüüd lugesin kroonikate triloogia uuesti läbi ja lisaks veel kuus Karl Ristikivi romaani sinna otsa. Näiteks tema „Mõrsjalinik“ meeldis mulle väga. Ain Kalmuse „Juudast“ ja Gert Helbemäe „Ohvrilaeva“ poleks ma ilma blogiintervjuude soovitusteta vist kätte võtnudki; neist Gert Helbemäe „Ohvrilaev“ osutus vist suurimaks positiivseks üllatajaks (aitäh Kai Aareleiule soovitamast).

Ja muidugi värske eesti kirjandus! Suurimad lugemiselamused minu jaoks olid Tiit Aleksejevi palverännu-sari (vaieldamatult isiklik lemmik sellest aastast ja üks kõige-kõigemaid asju eesti kirjanduses üldse. Mul ei jätku lihtsalt ülivõrdeid! Ootan pikisilmi järgmist osa), Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“ – milline stiil!; Rein Raua „Katkurong“. Loomulikult oli ka raamatuid, mis panid õlgu kehitama, ja paar selget pettumust, aga eks see ole sellise teoste arvu juures ka loomulik.

Oli põhjust ka juba ammu loetud teostega suhteid värskendada. Silver Anniko „Rusikad“ ja Peeter Urmi „Päike tules“ olid loetud juba keskkoolis, samas kui Kivika „Nimed marmortahvlil“ või Lennart Meri „Hõbevalge“ olid puhta lugemata. „Rusikad“ oli selle aasta saagist ka kõige paksem teos – 830 lehekülge.

Kõige populaarsemateks raatututvustvustustega sissekanneteks osutusid Imbi Paju „Kadrioru aednik“ – 66 vaatamist, Joel Jansi „Ajudraiver“ 70 vaatamist, Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“ samuti 70 vaatamist. Triinu Merese jutukogu „Teistmoodi tavaline“ sai 101 vaatamist,  postitus, kus oli koos tutvustatud Triinu Merese „Lihtsaid valikuid“, Meelis Krafti „Veealuseid“ ja Timo Talviku „Sulisid ja sulaseid“ sai 104 vaatamist, ja Ene Rämmeldi kolme eluloolist raamatut tutvustav postitus 168 vaatamist, mis oli ka ühe üksikpostituse vaatamise rekord üldse.

Lugemismängus osales kahjuks ainult 3 inimest.

Loosimist setõttu ei hakanud korraldama, sest igale osalejale jagus raamatuid, mis just neid kõnetasid. Kes mis raamatu sai, kirjutan kolmapäevases postituses, kui oleme oma lõpuõhtu ka ära pidanud ja raamatud kätte andnud.

Blogi vaatamisi oli kokku 10 371 (praegu, kirjutamise hetke seisuga). Kaugeimad külastused olid näiteks Ameerika Ühendriikidest, Mehhikost, Brasiiliast, Lõuna-Koreast, Jaapanist. Mis minu jaoks mõjub anomaaliana, on 2000 vaatamist Hongkongist ja 1640 Singapurist, seevastu näiteks 99 vaatamist Rootsist ja 98 Iirimaalt kõlavad loogiliselt. Kas võib olla, et Hongkong ja Singapur on seotud mingite VPN ühendustega läbi sealsete serverite? Ühtegi muud selgutust sellisele külastatavusele ei suuda mina küll välja mõelda.

Kõige eksootilisemad kohad üksikute vaatamistega olid näiteks Bangladesh, Dominikaani Vabariik, Ecuador, Iraak, Uruguai, Lõuna-Aafrika Vabariik.

Nii palju siis statistikast.

Aitäh Luua Metsanduskoolile, kes lasi mul blogiga omatahtsi toimetada. Aitäh meie raamatukoguhoidjale Aile Sessmanile, kes sisustas läbi aasta tähestikunäitust ja aitas täiendada kooliga seotud raamatute ning autorite nimekirja. Aitäh teile, kes te lugesite, et selle teekonna kaasa tegite.

Ja lugege ikka raamatuid, eriti eesti omi!

Veiko Belials

Auhinnad

Maailma mainekaima lasteraamatuauhinna, Hans Christian Anderseni auhinna žürii on alates 2018. aastast koostanud ka silmapaistvate lasteraamatute nimekirja. Sel aastal tõstsid 10 rahvusvahelise žürii liiget esile 21 raamatut, millest üks on Eestist – Triinu Laane kirjutatud ja Anne Pikkovi illustreeritud raamatut "Poiss ja papa".

Lastekirjanduse keskus kuulutas välja 2025. aasta parimad lasteraamatud.

Hea Lasteraamat 2025

Väiksematele:

Tiiu Kitsik "Riidesse". Kirjastus Koolibri

Leelo Tungal "Rõõmsat reisi, laulurästas!".  Illustreerinud Catherine Zarip. Kirjastus Tammerraamat

Margit Saluste "Pink". Kirjastus Koolibri

Alexandra Salmela "Sild". Kitsekeste lugu. Illustreerinud Kertu Sillaste. Tõlkinud Liis Sillaste-Toots. Kirjastus Menu Meedia 

Sonia Coudert "Ja mis siis?". Illustreerinud Grégoire Mabire. Tõlkinud Kirke Volmer-Arsalan. Kirjastus Koolibri

Rebecca Gugger "Sõnavarandus". Illustreerinud Simon Röthlisberger. Tõlkinud Piret Pääsuke. Kirjastus Pegasus

Tiina Laanem "Seest siiruviiruline". Illustreerinud Tiiu Kitsik. Kirjastus Pegasus

Suurematele:

Jakob Martin Strid "Fantastiline Buss". Tõlkinud Kai-Mai  Aja. Kirjastus Varrak

Ilmar Trull "Veidi veidrad veised". Kirjastus Tammerraamat

Roberto Pérez-Franco "Elu". Illustreerinud Margarita Cubino. Tõlkinud Liina Vahtrik ja István Ertl. Kirjastus Laupäev

Tuul Sepp, Jeffrey Carbillet "Kajakasaar. Merelinnu lugu". Illustreerinud Mark Antonius Puhkan. Tartu Ülikooli Kirjastus

Laura Ellen Anderson "Amelia Kihv ja Barbaarne ball". Tõlkinud Hels Kure. Kirjastus Eesti Raamat

Lev Grossman "Hõbenool". Illustreerinud Tracy Nishimura Bishop. Tõlkinud Katrin Kern. Kirjastus Avita

Anti Saar "Kajakad". Illustreerinud Anna Ring. Kirjastus Kolm Elu

Ester Urbala "Koolipõlgurid". Illustreerinud Ulla Saar. Kirjastus Puänt

Rakel Helmsdal "Kui kõmiseb kõu". Tõlkinud Andry Arro. Kirjastus Nordur.

Liina Hergauk "Rahvariiete pillerkaar". Illustreerinud Kertu Sillaste. Herta Kirjastus

Liis Sein "Lennart Meri. President". Illustreerinud Laura Verte. Herta Kirjastus

Hea Noorteraamat 2025

 

Noorematele:

Nadja Sumanen "Rambo". Tõlkinud Kristiina Kass. Kirjastus Päike ja Pilv (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Maarja Astover "Tiksoja". Kirjastus Mäepealse (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Grethe Rõõm "Viimane". Kirjastus Mugul

Katja Brandis Woodwalkers "Caragi muundumine". Illustreerinud Claudia Carls. Tõlkinud Anne Arold. Kirjastus Felistella (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Vanematele:

Kristi Jaanus "Emily ja Kätlyn ehk Raju reede". Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Anne Muhonen "Kuue käepigistuse kaugusel". Tõlkinud Lauri Juursoo. Kirjastus Elust Enesest

Suzanne Collins "Lõikuspäeva päikesetõus". Tõlkinud Evelin Schapel. Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

E. Lockhart "Me läksime tülli". Tõlkinud Eve Laur. Kirjastus Rahva Raamat

Christopher Paolini "Murtagh". Tõlkinud Marge Paal. Kirjastus Rahva Raamat

Hugo Vaher "Nutivaba". Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad)

Kristi Piiper "Sul on 24 tundi aega". Kirjastus Tänapäev (Lastekaitse Liidu noored soovitavad) 

Lääne-Harju vald annab tänavu taas välja Julius Oro nimelise lastekirjanduse auhinna, laureaadiks valisid valla koolide õpilased lastekirjanik Ilmar Tomuski.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiad anti kätte emakeelepäeval:

Proosa

Mehis Heinsaar, "Eesti keelde sukelduja"

 

Luule

Berit Kaschan, "Aprill"

 

Vabaauhind

Lauri Sommer, "Sugupuu"

 

Ilukirjanduse tõlge võõrkeelest eesti keelde

Aet Varik – David Foster Wallace, "Unustus" ja Joseph Conrad, "Lääne silme all" (tõlked inglise keelest)

 

Ilukirjanduse tõlge eesti keelest võõrkeelde

Guillaume Gibert – Nikolai Baturin, "Cœur d'ourse" ("Karu süda") (tõlge prantsuse keelde)

 

Mõttekirjanduse tõlge

Mart Kanguri René Girard'i teose "Vägivald ja püha" tõlke eest prantsuse keelest.

 

Näitekirjandus

Urmas Vadi näidend "Sada grammi taevasina" ("Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!", Kolm Tarka 2025).

 

Lastekirjandus

Hugo Vaher "Nutivaba".

 

Esseistika

Eve Annuk, "Elu kui tekst. Artikleid aastatest 1995–2023"

 

Artikliauhind

Mirjam Parve, "Tõlkija koopas maheda lõvita. Heietus ungari vältelise heksameetri tõlkimisest Miklós Radnóti hilisluule näitel" (Tõlkija hääl. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat 2025, nr 13)

 

Eesti võõrkeelne kirjandus

Xavier Bouvet' romaani "Le bateau blanc" ("Valge laev") (Marseille: Le Bruit du monde, 2024).

Keeletegu. 2025. aasta keeleteokonkursi peaauhinda jagavad kaks keeletegu: eesti keele õppele pühendatud koolikorraldus Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses ja Eesti vanema piiblitõlke sõnastik. Rahvahääletuse võitis võrokeelne taskuhääling «Poodi man».

Palju õnne kõigile!

Lennart Meri "Hõbevalge"

Lennart Meri „Hõbevalge“. Eesti Päevaleht 2008

Raamat haaras juba esimestest lehekülgedest. Omalaadne sulam teadustööst ja ilukirjandusest, populaarteadusest ja esseest. Isegi kui kõik seal ei ole täisteaduslik, on mõttekäigud inspireerivad ja põnevad, mängu ilu kaalub üles kuiva faktipuru. Ja see kõik on ilusas eesti keeles, pikitud sügavate mõtteteradega.

„... kunstil on ühiskonnas täita umbes samasugune reguleeriv osa nagu vitamiinidel füsioloogias. Vitamiindeta ei ole elu, kunstita ei ole inimest. Kunst on paratamatus.Kunst on kultuuri geen, mis iseennast taastoodab ja niiviisi kultuuri kasvatab, ainsat keskkonda, milles inimese vaim saab hingata.“

Nauditav on jälgida, millise mängleva kergusega ta orienteerub erinevates distsipliinides, millise elegantse sundimatusega libiseb etnograafiast ajalukku, kartograafiast matemaatikasse, lingvistikast ja etümoloogiast astronoomiasse. Eruditsiooni ei ole võimalik varjata, seda lihtsalt tulvab igast reast ja lõigust. Ja äkki saab selgeks, et Meri oligi olemuselt rahvusvaheline mees, interdistsiplinaarne mees, tema Eesti oli suurem kui maailm, nii et välisministriks ja presidendiks saamine oli lihtsalt selle kõige loogiline kaasnähtus.

Lennart Meri loob müüte ja omamütoloogiat, kirjutab meid iseendast suuremaks ning teeb seda nii usutavalt ja mõtlemapanevalt, et leiadki end mõttelt – nii see ju võiski olla, mis sellest, et me täpselt ei tea. Ühekaupa võttes näivad paljud ta mõttekäigud spekulatiivsed või otsitud, aga ta suudab neid seoseid tuua sellisel hulgal, et see hakkab paratamatult mustreid moodustama. Sõnal „spekulatsioon“ on halb maik, nimetagem neid siis mõtterännakuteks. Ehk nagu ta ise oma teost määratleb: reisikiri tuulest ja muinasluulest.

Kirjakunsti leiutas maksukoguja, maksumaksja leiutas enesekaitseks kunstkirjanduse.

Kunst see tõepoolest on.

Loetagu! Igale eestlasele kohustuslik lektüür.

Virtuaalkülaline: Viivi Luik

Meie virtuaalkülalise rubriik juab lõpule. Viimane intervjuu on Viivi Luigega.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 

Kui mõtelda selle peale, mis tingimustes enamus eestlasi viiesaja aasta eest elas, on eestikeelse kirjakultuuri tekkimine ja jätkumine suur ime. Võib tunda aukartust  emade  ees, kes nendes oludes tahtsid ja suutsid oma lapsi lugema õpetada. Võib tunda aukartust eesti talumeeste ees, kes pühapäeviti omal käel Piiblit uurisid.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Maailm on alati muutuv , igal ajal. Täna on eestikeelse raamatu olemasolu niisama oluline nagu see oli viiesaja aasta eest. Ühegi rahvuse ega keele püsimine ei ole iseenesestmõistetav. Iga põlvkond peab leidma oma elutundele ja inimeseks olemisele omaenese väljendusviisi, väljendama vanu tundeid ja mõtteid iga kord uuel, eelmistest põlvkondadest erineval viisil. Väljendama seda kõike oma emakeeles, emakeelses raamatus.

Olete öelnud, et Eesti võiks olla koht, kus säilitatakse maailma hulluse keskel omaenda terve mõistus, nii et seda oleks vajaduse korral tulevikus teistelegi jagada. Kuidas tundub, kas me suudame seda? 

Loota võib ikka! Jõudu mööda olemegi jaganud.

Soovitage ühte eesti autori raamatut. 

Jaan Kross "Mesmeri ring".

Raamatuaasta viimane nädal

Alanud on raamatuaasta viimane nädal. Ametlikult lõpeb raamatuaasta emakeelepäeval 14. märtsil.13. märtsil kell 10.25 kirjutatakse e-etteütlust (osalege, kes vähegi saab), antakse hulk auhindu eelmise aasta parimatele, peetakse suur konverents ja lõpupidu. Kui jõuan, siis pühapäeval saab sellest ka ülevaade postitatud.  

Meie lõpetame koolis lugemismängu (saatke veel tänase päeva jooksul oma lugemisnimekirju aadressile aile.sessman@luua.ee). Viimase joone tõmbame alla 18. märtsil mõisas algusega 18.00. Siis ilmub ka statistiline kokkuvõte blogi aastaringist.

Kolmapäeval ilmub raamatuaasta viimane intervjuu virtuaalkülalisega, kelleks on seekord Viivi Luik, reedel ilmub nagu tavaliselt raamatututvustus (Lennart Meri "Hõbevalge").

Püsige liinil!

Lugemismängu soovitused: Eesti krimi - Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi"

Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi". Kriminaalne raamatukogu nr 7. Kirjastus Mooses 2025.

Raamat sobib ka kategooriasse Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärgitud teos, sest sai 2025. aasta romaanivõistlusel 3. koha.

Ma ei tea miks, aga mul oli kogu aeg tunne, et Harry, loo peategelane, on ligikaudu 35-aastane. Ja seetõttu tekkis mul iga kord segadus, kui öeldakse midagi säärast: „Ole hea poiss ja too mulle üks late.“

Harry on sündinud 1997, ehk siis aastal 2024 on ta 27 aastane. 35-aastane on hoopis oletatava mõrvari naine. See vahe ei ole nii silmatorkavalt suur, et meest „poisiks“ kutsuda. Aga las ta olla. Õiekese vanust silmas pidades (kahekümnendate alguses) on kõik jälle loogiline, veel vanem tegelane poleks ehk nii kergesti Õiekese sõpruskonda sulandunud. 

Lugu jookseb, kõik on hästi läbi mõeldud (üks nõrgemaid kohti on tagantjärele mõeldes minu jaoks mõrvari motiiv). Ameerikast tulnud Eesti juurtega peategelane on hea valik, see võimaldab siluda teadmatusi ja pakkuda kirjeldusi, seletada ta eraklikkust ja suhete puudumist. Samas seda, et Eesti politsei nagu ei uurikski mõrva, ei saa kirjutada väliseestlase teadmatuse arvele. Politsei suhtub üldse väga sõbralikult ja usaldavalt sellesse isehakanud detektiivi ning need kaks momenti ei ole just kõige usutavamad.

Korduvalt on juba öeldud, et Tartu ja Karlova kirjeldused on see, mis raamatu külge haagib, nii et ei hakka seda enam kordama. Inimesed on inimesed, neil on suhted, erinevad kusjuures. Peategelased on suhetega pisut probleeme, aga ei midagi nii hullu kui Nordic Noir´ tüüpidel; korra teda ähvardatakse, aga niimoodi kolki, nagu karmis koolkonnas, ta ei saa. Nii et pigem selline tasasem kulgemine, kuigi laipu on lõpuks kolm. Faktikesi poetatakse, aga enamasti saad sellest hiljem aru, kui need oluliseks muutuvad. Kirjutatud on hästi, lugeda on lihtne, aga mitte igav, on toredaid vinjette ja teraseid märkamisi. Ja lõpp on selline, mis võimaldab järgesid.

Selge õnnestumine ja minu hinnangul Mahkra parim ja terviklikum lugu. 

Uued raamatud metsanduskooli raamatukogus + Vilde auhind

Kooli raamatukokku saabus ports uusi raamatuid.

Nimekiri ka:

Maarja Kruusmets „Surm eliitkoolis“

Meelis Kraft „Tiuhkamäe“ Kolmas raamat

Jaagup Mahkra „Vaarisa moodi“

Karl Adami „Eesti metsalinnud. Kakulised, rähnilised ja teised“

„Hortus poeticus“ Valimik eesti taimeluulet

Väike Myy „Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja.“

Moritz Klose „Karude kuningriik“

Andry Kikkull, Aron Lips „Juhendmaterjal õpilastele. Töö- ja tehnoloogiaõpetus“

Bill Mcgowan, Juliana Silva „Kõnelege meeldejäävalt.“ Kuulajate köitmise kunst

Klemens-Augustinus Kasemaa „Valmisolek vastupanuks“ I osa (tänasest D-hetkeni)

Väike Myy „Vanaema ellujäämisõpetus“

Ja välja on antud tänavune Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind, mille pälvis Andrus Kivirähk teosega "Eesti rahva uued jutud".

Palju õnne!

Virtuaalkülaline: Jan Kaus

Täna on rambivalguses kirjanik ja esseist Jan Kaus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab? 
Minus vist tekitab tundeid pigem kõik see, mis tänavuse aasta jooksul on toimunud ja veel toimuma saab – s.t tõsiasi, et eestikeelse raamatu lugu sellises mastaabis tähistatakse. See on tore. Eks lugemise kunst on taanduv oskus ning pole mingit mõtet sellele taandumisele võitluseta alla anda.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Raske öelda, sõltub rakursist. Kuna ma räägin ja mõtlen eesti keeles ning samas keeles mõtlevad ja räägivad paljud mu lähedased, siis sellises vaates on igasugune eestikeelne väljendus möödapääsmatult oluline, sealhulgas keele kontsentreeritud poeetikavormid. Kirjandus on nõiduslik keelevorm: see ühtaegu muudab ja hoiab keelt, milles seda luuakse.

Oled öelnud, et raamatute lugemine on investeering nii tulevikku kui olevikku. Eestlaste finantsinvesteerimise tase pole just kiita. Kuidas on sinu hinnangul seis lugemise kui investeeringuga? 
Jällegi raske üldistada, aga nagu juba ütlesin, on lugemine taanduv kunst. Ma olen korduvalt rõhutanud, et lugemine on looming, loomingulisuse kõige vaiksem, salapärasem ja efektiivsem praktika. Lugeja loob teksti sama intensiivsusega kui teksti algselt kirja pannud autor. Ja iga looming nõuab pingutust. Lugemine on pisut nagu mägimatkamine ning eks ikka on mugavam heita selle asemel diivanile ja saada sama lugu kätte näiteks filmi või seriaali kujul. Mitte et ma tahaksin halvustada seriaale – aga kui seriaal toob vaatajale maailma kätte, laotab selle ta pilgu ette nagu kütkestava vaate, siis lugeja ehitab loetavat maailma ise üles, tema pilk asetab autori loodud horisondile kõik selle, mis käib horisondi ette ja jääb horisondi taha.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Soovitan kolme eesti autori raamatut: Andreas Ventseli, Mari-Liis Madissoni ja Mihhail Lotmani tabavat käsitlust „Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm“.