Virtuaalkülaline: Jaak Tomberg

Täna usutleme kirjandusteadlast Jaak Tombergi, kelle peamisi uurimisteemasid on ulmekirjandus.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
Uhkus- ja kindlustunnet. Et kui on püsima jäänud, siis küllap püsib edasi. Vahetab võib-olla funktsiooni, aga püsib edasi. Meil on võrdlemisi väike, aga väga elav kultuuriruum. Me ei peaks raamatu tuleviku pärast kartma. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 
Väga oluline. Raamatu, eriti ilukirjandusliku raamatu või luuleraamatu lugemine viib meid aktiivsesse kokkupuutesse keele süvakihtidega, kuhu me igapäevasuhtluses sugugi sattuda ei pruugi. Aga kokkupuude keele süvakihtidega on tarvilik keele üldiseks elujõuks ja arenguks: mida rohkem kokku puutume, seda mitmekesisem on igapäevane keel, seda rohkem loome inimsuhtluses ootamatuid seoseid, seda rohkem mõtleme kastist väljas, seda rohkem loome eeldusi probleemide lahendamiseks. Ja võime ju mõelda, et see võiks toimuda ükskõik mis keeles, aga need, kellele eesti keel on emakeel, ilma eestikeelse raamatuta ei saa: keele süvakiht on kättesaadav iseäranis emakeeles.   

Uurid ulmekirjandust, sealhulgas utoopiaid ja düstoopiaid. Juba Uku Masing on öelnud, et kõik tegelevad aiva halbade maailmade eest hoiatamisega, keegi ei tegele enama heade maailmade loomisega. Kui ajalugu on meile üldse midagi õpetanud, siis minu arvates seda, et düstoopiad saavad tihtipeale teoks, utoopiad aga mitte. Ja kui utoopiaid jõuga üles ehitama hakata, lõpeb see samuti düstoopiaga. Mida sina sellisest lähenemisest arvad? 
Mõisted on õiged, aga kokkuseade on vale. Kui utoopiat meelevaldselt ja kollektiivselt teostama hakkad, siis on suure tõenäosusega tulemuseks muidugi düstoopia. Kuid see ei tähenda, et utoopiaid ei peaks kujutlema – meil peaks olema alati kujutelmi paremast maailmast. Sest kui kujutelmi pole, siis ei lähe midagi paremaks. Düstoopial on praegu omad probleemid. Neid on nii palju ja nad on nii ühetaolised, et nad enam eriti ei hoiata meid millegi eest. Pigem valmistavad ette – ja see ei ole hea.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 
Veiko Belialsi „Ashinari kroonikad“. Aus ja kiiresti progresseeruv fantaasiakirjandus üheksakümnendatest, mis vahepealsete aastakümnetega on tähenduskihte peale saanud. Just hiljuti lugesin ja mõtlesin – ei teagi, kas meil üldse on sellele edasist järglast?