Piret Põldver on luuletaja ja kirjandusteadlane.
Eestikeelne
raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?
Raamat on nii
pikaaegne ja elementaarne kaaslane, et ei oska kujutledagi, kuidas oleks ilma.
Selles mõttes muudab Eesti Raamatu Aasta tähistamine millegi peaaegu nähtamatu,
aga ääretult olulise ja meie kultuuri, aga üldse olemust kujundanu, üllatavalt
nähtavaks.
Kui oluline on
eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?
Mulle näib, et
eesti kultuur on lahutamatult seotud kirjaliku eestikeelse tekstiga. Kui enam
ei oleks eestikeelset kirjandust, kaoks suur hulk seda, mis hoiab meie
enesetunnetust praegu koos. Samas ei pea tekst olema tingimata paberraamatus – see
võib olla ka teistes seadmetes: e-lugeris või arvutiekraanil, audioraamatuna,
aga miks mitte ka filmis või arvutimängus. Minu jaoks tundub oluline, et eesti
keel jutustaks lugusid, kutsuks osalema ja sellega saaks teha kõike seda, mida
teiste keeltegagi.
Oled öelnud,
et tagasiside tundub olevat üks asi, mis aitab uutel tekstidel muutuda
küpsemaks ja endal ka paremini aru saada, millest võiks kirjutada. Paljud
kirjanikud ütlevad aga, et nad kirjutades üldse lugeja peale ei mõtle, nad
mõtlevad kas loole või kirjutavad seda, mis neid ennast kõnetaks. Kummale sina
rohkem kirjutad – lugejale või endale?
Kirjutamine on
minu jaoks suhtlusakt – selles mõttes kirjutan lugejale. Sageli on kirjutades
ka silme ees mõni inimene, kellele see tekst on mõeldud, mõni tekst on sündinud
isegi otse kellelegi kirjutades. Aga kindlasti on ka tekste, mida olen lihtsalt
kirjutanud, võib-olla siis enda jaoks, ja hiljem näib, et see võiks ka teisi
kõnetada.
Soovita ühte
eesti autori raamatut.
Carolina Pihelga luulekogu
"Ikka veel".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar