2025. aasta on Eesti raamatu aasta. Õpetaja ja ulmekirjanik Veiko Belials toob jälgijateni raamatuaasta Luua Metsanduskoolis.
Otsing blogist
02 november 2026
"Eesti põhjaranniku 17 toiduvõlurit ja nende restoranid". Tiina Kolk ja Toomas Tuul
26 august 2026
Jorge Luis Borges „See värsikunst“
Jorge Luis Borges „See värsikunst“. Charles Eliot
Nortoni mälestusloengud 1967-1968. Biblioteca Artis Poeticae. TLÜ kirjastus
2025
„Kunst juhtub“; „Ilu varitseb meid kõikjal“; „Luule on kirg ja rõõm“ – selliseid toredaid väikesi sententse leiab sellest raamatust mitmeid. Lisaks on siin teravmeelseid mõttekäike, millest esimese abil – esimese loengus lõpus –, autor end elegantselt mõttelisest kitsikusest välja manööverdab. Mis on luule? Borges leiab, et midagi defineerida saab ainult võhik; see, kes teab, ei vaja definitsioone. Definitsioonid, sõnad üldse, jäävad teatud sügavamaid nähtusi kirjeldades paratamatult kaugeks ja lamedaks.
Üsna huvitav on loeng tõlkimisest. Alati on vaieldud, kumb
on õigem, kas anda originaali edasi sõna-sõnalt või vahendada emotsiooni,
kujundit, tunnet. Borges võtab salomonliku seisukoha, kuid jõuab sellega paljude
jaoks ilmselt ketserluse piirile – oluline pole mitte meetod, vaid tulemus. Kui
see on ootamatu, ilus, üllatav, siis on tulemus ennast õigustanud, isegi kui
see lahkneb originaalist. Ainus probleem, mis jääb, on see, et lõpuks hindab
seda ju lugeja, mitte tõlkija ise.
Veel üks minu jaoks ootamatu ja põnev mõttekäik – lugeja ei
pea uskuma sündmustikku, aga peab uskuma tegelast; luuletuse puhul ei pea
uskuma sõnu või metafoore, vaid luuletaja emotsiooni.
Inimene loeb seda, mis talle meeldib, ent ei kirjuta,
mida tahaks, vaid seda, mida suudab.
Sümpaatne raamatuke, ei ürita midagi põhjapanevalt peale
sundida, vaid paneb kaasa mõtlema. Näib, et need
02 august 2026
Urmas Sõgel „Sõgelite saaga"
Urmas Sõgel „Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki
poja Urmas Sõgeli memuaarid.“ Urgel 2020
Aga kirjutamine? Kas kõik autorid tõesti arvavad, et nende
elu oli nii ainulaadne ja huvitav? Seda suurushullustuseks nimetatavat pattu
heidavad lähedased ette autorilegi. Või üritatakse lihtsalt saada tähelepanu?
Endale mainet kujundada või teiste oma rikkuda? On see äriprojekt, sest memuaar
müüb? Viimast küll tingimusel, et su nimi on natukenegi tuntud. Mina ei tea.
Igal juhul objektiivset ajalookäsitlust ei maksa neist vist otsida, iseasi kui
objektiivne ajalugu üldse olla saab (ütleb ju Sõgel leheküljel 145 isegi:
„/.../ tahan ajalooteadlasena öelda, et ajaloolist tõde kui sellist pole olemas
ja igaühel ongi sündmustest oma nägemus ehk kujutlus, millele on omane ajas
muutuda"). Pea alati tuleb ju mängu subjektiivsus, kui mitte muus, siis
sõnakasutuses, isegi kui alusmaterjal on faktiline. Nii et mingit „tegelikult“
lugeja tavaliselt ei leia, selle asemel on hoolikalt konstrueeritud pilt, mis
on autori nägu.
Milline on siis Sõgeli nägu? Mis oli autori eesmärk? Nagu ta
ise lõpus ütleb – jätta endast maha mingi jälg. Mida selle raamatus adekvaatset
ja huvitavat leiab, on need igapäevaelu väikesed detailid. Paljude muude
asjadega oleksin vist pigem ettevaatlikum. Kõikvõimalikke kuulsaid nimesid on
see raamat täis riputatud nagu jõulupuu ehteid. Eks autor neid ju tundis ka,
iseasi, kas kõigi nende mainimine oli teose seisukohast vajalik. Aga ju siis
autori meelest oli.
Autorile meeldib ennast näidata põikpäise isemõtlejana läbi
pea terve nõukogude aja, seda kummastavam on aga lugeda kuidas ta
sihiteadlikult parteilist karjääri teeb. Üleminekuajal muster jätkub, tutvuste
najal hea elu poole. Irooniline on see, et vaatamata kirjule ja huvitavale
elule lõpetab ta oma elupäevad siiski üksildase ja vaesena, vaenujalal oma
lähedastega. Isiklikku elu puudutav osa näib üldse valusalt aus. Autor ei varja
oma alkoholi- ja naistelembust, suhted pere(de)s on keerulised.
Nagu selle kompenseerimiseks on stiil pisut kerglane, lugedes
on kerge tekkima mulje, nagu vaataks Kiileri sarja „ENSV“ – lõpuks muutub vaid
nimi (Eesti (Nüüd Siis) Vabariik), sisu jääb samaks. Ses mõttes hariv raamat.
Lugege. Siit on näha, kuidas inimesed tegelikult käitusid (ja käituvad). Võim,
karjäär, raha. Ja mõnikord ka hirm. Nende liidetavate kombinatsioonid annavad
summana kokku konformismi, onupojapoliitika ja korruptsiooni. Seda on hea
aeg-ajalt meelde tuletada.
07 juuni 2026
Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“
Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“. Rahva
Raamat 2021
See on aeglane raamat. Ses mõttes, et lugemiseks on mõistlik võtta aega. Sellest ei saa läbi ratsutada, see on liiga tihe. Thoreau on erudiit, tekst on kõikvõimalikest viidetest tiine. Pealegi on ta tähelepaneliku silmaga vaatleja, kes märkab, ja vähe sellest - suudab märgatut ka teravmeelselt sõnastada. Lisaks on ta loodusuurija, kes teeb mõõtmisi ja otsib seaduspärasid, ning väikest viisi filosoof.
„Üldiselt muretsetakse rohkem selle pärast, et omada
moodsaid või vähemasti puhtaid ja lappimata rõivaid, kui et omada puhast
südametunnistust.“
Juba see lause näitab, et Thoreau eelistab vaimseid väärtusi
materiaalsetele. Nii ongi esimene, kõige pikem peatükk, omamoodi kaitsekõne või
õigustus sellele, miks moodne elu on tupik ja looduslähedane askeetlik onn teeb
inimese rikkamaks kui võlgu ostetud uhke häärber.
Tema suhtumist rahasse ilmestab suurepäraselt lause: „Elu
hinnalisem osa kulutatakse ära rahateenimisele selle nimel, et nautida küsitava
väärtusega vabadust tema viimastel, kaugeltki mitte parimatel aastatel.“
Jah, kohati tundub ta liiga konservatiivne, aga tegelikult
on hämmastav, kui vähe on maailm ja inimkäitumine 175 aasta jooksul muutunud,
nii et küllap on konservatiivsusel oma õigustus.
„Mis puutub püramiididesse, siis nende puhul pole
imetleda muud, kui asjaolu, et leidus nõnda suur hulk piisavalt allakäinud
inimesi, kes olid valmis kogu oma elu ehitama hauakambrit mingile auahnele
tolale, sellal kui targem ja inimlikum oleks olnud uputada ta Niiluse jõkke ja
sööta pärast koerte kätte.“
Esimesele, sellele pikale peatükile, järgnevad lühikesed
kirjeldused-mõtisklused lugemisest, põllupidamisest, inimsuhetest ja
ümbritsevast loodusest. Stiil on kohati irooniline, looduskirjeldustes poeetiline
ning maailmavaatelistes asjades pisut õpetav.
„Mitte kõik raamatud pole nii sisutühjad kui nende
lugejad“.
Thoreau on kasinuse apostel, omamoodi moralist ja mingil
määral karsklane (ma olen veendunud, et targa inimese ainuõige jook on vesi).
Miks mingil määral? Sest karskuseks peab ta võitu oma ihade ja meelelisuse üle,
mis tal enda sõnul aga sugugi kogu aeg ei õnnestu. Ta on nüüdisaegsete
taimetoitlaste ja looduskaitsjate mõttekaaslane, kuigi vegan ta ei ole ning
nagu ta ise ütleb: kui tarvis, võiksin ma hea isuga süüa kasvõi praetud
rotti. Ja veel: kui juba joobuda, siis miks mitte õhust?
Just tema looduskirjeldused ja -vaatlused on raamatu parim
osa. Rõõmsa üllatusega leidsin koha, kus ta kirjeldab „tiibadega“ kassi - olen
sähendset isegi Mohni saarel kohanud. See oli poolmetsik angoora segu isend,
kelle pikk karv oli külgedel vildiks vanunud ja turritas kentsakate „tiibadena“
kahele poole, täpselt nii, nagu Thoreau kirjeldab.
„Maa, mis ei suuda üleval pidada jänest, peab olema tõesti
lõpmata vaene.“
„Me vajame metsikut loodust nagu ergutusvahendit, vajame
teda, et mõnikord kahlata soodes, kus peidavad end hüüp ja nurmkana, ja kuulda
tikutaja möhitamist, et nuusutada, mis lõhn on sosistaval tarnal seal, kuhu
ehitavad ainult metsikumad ja inimpelglikuma eluviisiga linnud ja kus, kõht
maadligi, luurab kärp. /.../ Meil on vaja näha jõudu, mis ületab meie enda jõu,
näha elu vabalt sirutamas end paikades, kuhu inimese jalg iial ei astu.“
„Taevale tänu, maailm ei lõpe meie ukseesisega.“
24 mai 2026
David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“
David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja
mõrvast“. Helios 2024
Ajalooline tõsieluraamat Briti eskaadri merereisist 1740. aastal ümber Hoorni neeme. Esimene kolmandik raamatust annab põhjaliku ettekujutuse tollasest meresõidupraktikast ja laevaelust ning päädib „Wageri“ üksijäämisega ebainimlike tormide ja haiguste meelevalda. Neile, kes tollasest meresõidust vähegi midagi kuulnud ja mereraamatuid lugenud, pole selles kõige midagi totaalselt uut, aga see on hädavajalik sissejuhatus, mõistmaks seda psühholoogilist õhkkonda, millest tõukuvad edasised sündmused, mis on raamatu kirjutamise peamine põhjus.
Autor on teinud meeletu taustatöö, aga lugedes pole seda
higilõhna tunda. Lugu kulgeb ladusalt ja romaanile omasesse jutustavasse stiili
on sujuvalt pikitud tsitaate laevameeste logidest ja päevikutest,
arhiivimaterjale ja väljavõtteid kohtuprotokollidest.
Laevahuku järel algab järgmine vaatus - merehädaliste
lootusetu elu. Pinged kuhjuvad, meeste hulgas on kamp selliseid, keda on tavaks
viisakalt mässumeelseteks nimetada (tegelikult on see lihtsalt punt kaabakaid,
kes ei hooli enam millestki). Anarhia ja kaos võtavad võimust, napilt suudetakse
vältida massilist kannibaismi langemist.
Ja lõpuks üleinimlike pingutuste järel täiesti ebatõenäolised
pääsemised väikeste päästepaatidega. Ja sellele järgnev Briti mereväekohus, sest pääseti ju eraldi - mässumeelsed ja kaptenile truud -, mis teeb kogu loo veelgi uskumatumaks.
Raamat ei tegele osaliste süüdistamisega, süüdi on impeerium
oma jäikade reeglitega. Märgiline on kohtuprotsess, mis kiiresti kõiki
rahuldava järelduseni jõuab, sest ainuüksi mässust rääkimine on mereväe jaoks sama
ohtlik kui mäss ise. Tsiteerin: „Saarel juhtunut - marodöörlust, vargust,
piitsutamisi, mõrvu - puudutavate ümberlükkamatute faktide väljanuhkimine ja
dokumenteerimine oleks õõnestanud põhilist väidet, millega Briti impeerium
püüdis õigustada teiste rahvaste valitsemist: nimelt et Briti imperiaalsed jõud
ja tsivilisatsioon on juba olemuselt ülimuslikud. Et Briti impeeriumi
ohvitserid on härrasmehed, mitte jõhkardid.“ Miski ei muutu - ikka ja alati
on süsteem hullem kui inimene.
Äärmiselt huvitav lugemine. Esimese asjana paneb mõtlema,
kuidas me ise sellises olukorras käituksime, kas suudaksime üldse ellu jääda?
Kas jätkuks meelekindlust selle juures ka inimesteks jääda? Seda olukorras,
mida on raske isegi ette kujutada. Vaieldamatult oli kõigest sellest eluga
läbitulek omamoodi kangelastegu. Jah, mitte kõik tehtud teod ja otsused ei
õilistanud tegijaid, aga kes oleme meie, et neid hukka mõista? Suurem osa neist
tegutses parima äranägemise järgi ja enamasti vähemalt üritati mõelda üldisest
hüvangust. Loomulikult oli ka teistsuguseid tüüpe, aga neid on ju alati. Just
see läbilõige ühiskonnast ja inimeste käitumisest teeb selle raamatu
huvitavaks.
Julgen soovitada.
„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“
„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026 Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fan...




