Otsing blogist

Kuvatud on postitused sildiga Dokumentaal- ja tõsielukirjandus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Dokumentaal- ja tõsielukirjandus. Kuva kõik postitused

02 november 2026

"Eesti põhjaranniku 17 toiduvõlurit ja nende restoranid". Tiina Kolk ja Toomas Tuul

Tiina Kolk, Toomas Tuul "Eesti põhjaranniku 17 toiduvõlurit ja nende restoranid". Samuum OÜ 2025

Mulle meeldib kauneid kohti avastada. Mulle meeldib süüa teha. Ja mulle meeldib raamatuid lugeda. Mis siis imestada, et kui hea kamraad fotograaf Tuule Tom mulle oma raamatu kinkis, otsustasin selle ka läbi lugeda. 
Kuidas seda siis positsioneerida? Kokaraamat? Kindlasti. Retseptid on ju sees. Iseasi, kui paljud hakkavad selle järgi kodus karupirukat või hundikintsu küpsetama. Aga mõni jahimees teeb ehk äragi. Ja eks seal ole ka lihtsamaid asju ning näiteks kala on selles raamatus ohtralt. Reisiraamat? Jah, omal minimalistlikul moel sedagi. Iga koka ja restorani juures on kaks kaunist kohta lähikonnast, mida avastada. Lisaks tutvustavad kokad oma restorane, iseennast ja oma teekonda.
Palju oli tuttavaid kohti, aga oli ka neid kuhu pole sattunud. Tuli tahtmine järgmisel suvel mõned neist üle vaadata. Oli paar restorani, kus ma olen söömas käinud, aga rohkem oli neid, kuhu tahaks minna. Ja loomulikult oli ka retsepte, mida olen teinud (kõrvitsa-püreesupp, suvikõrvitsalill, karamelliseeritud kale, marineeritud räimed), aga silma jäi ka neid, mida kindlasti tahaks proovida. Nii et ilmselt jõulude aegu lähevad tegemisele Frantzia karask, veise sisefilee carpaccio, võimalik, et ka värske salat ahjupeedi ja pardifileega (oma aia peediga) ning kuna mulle kingiti juubeliks jäätisemasin, siis ka kummelijäätis, lihtsalt kummel tuleb millegagi asendada. Millega, seda tuleb veel mõelda, aga rosmariini-mustsõstra gelato kõlab ahvatlevalt.
Reisige. Kokake. Lugege.
Soovitan soojalt.

26 august 2026

Jorge Luis Borges „See värsikunst“

Jorge Luis Borges „See värsikunst“. Charles Eliot Nortoni mälestusloengud 1967-1968. Biblioteca Artis Poeticae. TLÜ kirjastus 2025

„Kunst juhtub“; „Ilu varitseb meid kõikjal“; „Luule on kirg ja rõõm“ – selliseid toredaid väikesi sententse leiab sellest raamatust mitmeid. Lisaks on siin teravmeelseid mõttekäike, millest esimese abil – esimese loengus lõpus –, autor end elegantselt mõttelisest kitsikusest välja manööverdab. Mis on luule? Borges leiab, et midagi defineerida saab ainult võhik; see, kes teab, ei vaja definitsioone. Definitsioonid, sõnad üldse, jäävad teatud sügavamaid nähtusi kirjeldades paratamatult kaugeks ja lamedaks.

Üsna huvitav on loeng tõlkimisest. Alati on vaieldud, kumb on õigem, kas anda originaali edasi sõna-sõnalt või vahendada emotsiooni, kujundit, tunnet. Borges võtab salomonliku seisukoha, kuid jõuab sellega paljude jaoks ilmselt ketserluse piirile – oluline pole mitte meetod, vaid tulemus. Kui see on ootamatu, ilus, üllatav, siis on tulemus ennast õigustanud, isegi kui see lahkneb originaalist. Ainus probleem, mis jääb, on see, et lõpuks hindab seda ju lugeja, mitte tõlkija ise.

Veel üks minu jaoks ootamatu ja põnev mõttekäik – lugeja ei pea uskuma sündmustikku, aga peab uskuma tegelast; luuletuse puhul ei pea uskuma sõnu või metafoore, vaid luuletaja emotsiooni.

Inimene loeb seda, mis talle meeldib, ent ei kirjuta, mida tahaks, vaid seda, mida suudab.

Sümpaatne raamatuke, ei ürita midagi põhjapanevalt peale sundida, vaid paneb kaasa mõtlema. Näib, et need Charles Eliot Nortoni mälestusloengud on väärt kraam, olen enne mitu korda läbi lugenud Umberto Eco "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades" (Varrak 2009), mis mulle ka väga meeldis. Näib, et nüüd tuleb üles otsida ka Italo Calvino "Ameerika loengud" (Varrak 1996).


02 august 2026

Urmas Sõgel „Sõgelite saaga"

Urmas Sõgel „Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid.“ Urgel 2020

On see vast üks eriskummaline raamat, ei teagi kohe, kust otsast alustada. Ma ei ole vist kunagi aru saanud, miks kirjutatakse (ja loetakse) memuaare. Hüva, lugemisega on lihtsam. Kui need on ajast, mida ise ei mäleta, on võimalik teada saada, kuidas tollal elati. Mööndustega muidugi. Osa memuaristikat leiab lugeja ilmselt põhjustel, et on iidol-fänn suhe, see puudutab eelkõige kõikvõimalikke staare, olgu nad siis rokkarid või jalgpallurid. Osad otsivad skandaale. Ja osad on vist lihtsalt vuajeristid, kellele meeldib võõrasse ellu piiluda. Poliitiliste memuaaride puhul on mängus segu skandaaliihalusest ja uudishimust, et kuidas siis „tegelikult“ oli.

Aga kirjutamine? Kas kõik autorid tõesti arvavad, et nende elu oli nii ainulaadne ja huvitav? Seda suurushullustuseks nimetatavat pattu heidavad lähedased ette autorilegi. Või üritatakse lihtsalt saada tähelepanu? Endale mainet kujundada või teiste oma rikkuda? On see äriprojekt, sest memuaar müüb? Viimast küll tingimusel, et su nimi on natukenegi tuntud. Mina ei tea. Igal juhul objektiivset ajalookäsitlust ei maksa neist vist otsida, iseasi kui objektiivne ajalugu üldse olla saab (ütleb ju Sõgel leheküljel 145 isegi: „/.../ tahan ajalooteadlasena öelda, et ajaloolist tõde kui sellist pole olemas ja igaühel ongi sündmustest oma nägemus ehk kujutlus, millele on omane ajas muutuda"). Pea alati tuleb ju mängu subjektiivsus, kui mitte muus, siis sõnakasutuses, isegi kui alusmaterjal on faktiline. Nii et mingit „tegelikult“ lugeja tavaliselt ei leia, selle asemel on hoolikalt konstrueeritud pilt, mis on autori nägu.

Milline on siis Sõgeli nägu? Mis oli autori eesmärk? Nagu ta ise lõpus ütleb – jätta endast maha mingi jälg. Mida selle raamatus adekvaatset ja huvitavat leiab, on need igapäevaelu väikesed detailid. Paljude muude asjadega oleksin vist pigem ettevaatlikum. Kõikvõimalikke kuulsaid nimesid on see raamat täis riputatud nagu jõulupuu ehteid. Eks autor neid ju tundis ka, iseasi, kas kõigi nende mainimine oli teose seisukohast vajalik. Aga ju siis autori meelest oli.

Autorile meeldib ennast näidata põikpäise isemõtlejana läbi pea terve nõukogude aja, seda kummastavam on aga lugeda kuidas ta sihiteadlikult parteilist karjääri teeb. Üleminekuajal muster jätkub, tutvuste najal hea elu poole. Irooniline on see, et vaatamata kirjule ja huvitavale elule lõpetab ta oma elupäevad siiski üksildase ja vaesena, vaenujalal oma lähedastega. Isiklikku elu puudutav osa näib üldse valusalt aus. Autor ei varja oma alkoholi- ja naistelembust, suhted pere(de)s on keerulised.

Nagu selle kompenseerimiseks on stiil pisut kerglane, lugedes on kerge tekkima mulje, nagu vaataks Kiileri sarja „ENSV“ – lõpuks muutub vaid nimi (Eesti (Nüüd Siis) Vabariik), sisu jääb samaks. Ses mõttes hariv raamat. Lugege. Siit on näha, kuidas inimesed tegelikult käitusid (ja käituvad). Võim, karjäär, raha. Ja mõnikord ka hirm. Nende liidetavate kombinatsioonid annavad summana kokku konformismi, onupojapoliitika ja korruptsiooni. Seda on hea aeg-ajalt meelde tuletada.

 



07 juuni 2026

Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“

Henry David Thoreau „Walden ehk elu metsas“. Rahva Raamat 2021

See on aeglane raamat. Ses mõttes, et lugemiseks on mõistlik võtta aega. Sellest ei saa läbi ratsutada, see on liiga tihe. Thoreau on erudiit, tekst on kõikvõimalikest viidetest tiine. Pealegi on ta tähelepaneliku silmaga vaatleja, kes märkab, ja vähe sellest - suudab märgatut ka teravmeelselt sõnastada. Lisaks on ta loodusuurija, kes teeb mõõtmisi ja otsib seaduspärasid, ning väikest viisi filosoof.

„Üldiselt muretsetakse rohkem selle pärast, et omada moodsaid või vähemasti puhtaid ja lappimata rõivaid, kui et omada puhast südametunnistust.“

Juba see lause näitab, et Thoreau eelistab vaimseid väärtusi materiaalsetele. Nii ongi esimene, kõige pikem peatükk, omamoodi kaitsekõne või õigustus sellele, miks moodne elu on tupik ja looduslähedane askeetlik onn teeb inimese rikkamaks kui võlgu ostetud uhke häärber.

Tema suhtumist rahasse ilmestab suurepäraselt lause: „Elu hinnalisem osa kulutatakse ära rahateenimisele selle nimel, et nautida küsitava väärtusega vabadust tema viimastel, kaugeltki mitte parimatel aastatel.“

Jah, kohati tundub ta liiga konservatiivne, aga tegelikult on hämmastav, kui vähe on maailm ja inimkäitumine 175 aasta jooksul muutunud, nii et küllap on konservatiivsusel oma õigustus.

„Mis puutub püramiididesse, siis nende puhul pole imetleda muud, kui asjaolu, et leidus nõnda suur hulk piisavalt allakäinud inimesi, kes olid valmis kogu oma elu ehitama hauakambrit mingile auahnele tolale, sellal kui targem ja inimlikum oleks olnud uputada ta Niiluse jõkke ja sööta pärast koerte kätte.“

Esimesele, sellele pikale peatükile, järgnevad lühikesed kirjeldused-mõtisklused lugemisest, põllupidamisest, inimsuhetest ja ümbritsevast loodusest. Stiil on kohati irooniline, looduskirjeldustes poeetiline ning maailmavaatelistes asjades pisut õpetav.

„Mitte kõik raamatud pole nii sisutühjad kui nende lugejad“.

Thoreau on kasinuse apostel, omamoodi moralist ja mingil määral karsklane (ma olen veendunud, et targa inimese ainuõige jook on vesi). Miks mingil määral? Sest karskuseks peab ta võitu oma ihade ja meelelisuse üle, mis tal enda sõnul aga sugugi kogu aeg ei õnnestu. Ta on nüüdisaegsete taimetoitlaste ja looduskaitsjate mõttekaaslane, kuigi vegan ta ei ole ning nagu ta ise ütleb: kui tarvis, võiksin ma hea isuga süüa kasvõi praetud rotti. Ja veel: kui juba joobuda, siis miks mitte õhust?

Just tema looduskirjeldused ja -vaatlused on raamatu parim osa. Rõõmsa üllatusega leidsin koha, kus ta kirjeldab „tiibadega“ kassi - olen sähendset isegi Mohni saarel kohanud. See oli poolmetsik angoora segu isend, kelle pikk karv oli külgedel vildiks vanunud ja turritas kentsakate „tiibadena“ kahele poole, täpselt nii, nagu Thoreau kirjeldab.

„Maa, mis ei suuda üleval pidada jänest, peab olema tõesti lõpmata vaene.“

„Me vajame metsikut loodust nagu ergutusvahendit, vajame teda, et mõnikord kahlata soodes, kus peidavad end hüüp ja nurmkana, ja kuulda tikutaja möhitamist, et nuusutada, mis lõhn on sosistaval tarnal seal, kuhu ehitavad ainult metsikumad ja inimpelglikuma eluviisiga linnud ja kus, kõht maadligi, luurab kärp. /.../ Meil on vaja näha jõudu, mis ületab meie enda jõu, näha elu vabalt sirutamas end paikades, kuhu inimese jalg iial ei astu.“

„Taevale tänu, maailm ei lõpe meie ukseesisega.“


24 mai 2026

David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“

David Grann „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast“. Helios 2024

Ajalooline tõsieluraamat Briti eskaadri merereisist 1740. aastal ümber Hoorni neeme. Esimene kolmandik raamatust annab põhjaliku ettekujutuse tollasest meresõidupraktikast ja laevaelust ning päädib „Wageri“ üksijäämisega ebainimlike tormide ja haiguste meelevalda. Neile, kes tollasest meresõidust vähegi midagi kuulnud ja mereraamatuid lugenud, pole selles kõige midagi totaalselt uut, aga see on hädavajalik sissejuhatus, mõistmaks seda psühholoogilist õhkkonda, millest tõukuvad edasised sündmused, mis on raamatu kirjutamise peamine põhjus.

Autor on teinud meeletu taustatöö, aga lugedes pole seda higilõhna tunda. Lugu kulgeb ladusalt ja romaanile omasesse jutustavasse stiili on sujuvalt pikitud tsitaate laevameeste logidest ja päevikutest, arhiivimaterjale ja väljavõtteid kohtuprotokollidest.

Laevahuku järel algab järgmine vaatus - merehädaliste lootusetu elu. Pinged kuhjuvad, meeste hulgas on kamp selliseid, keda on tavaks viisakalt mässumeelseteks nimetada (tegelikult on see lihtsalt punt kaabakaid, kes ei hooli enam millestki). Anarhia ja kaos võtavad võimust, napilt suudetakse vältida massilist kannibaismi langemist.

Ja lõpuks üleinimlike pingutuste järel täiesti ebatõenäolised pääsemised väikeste päästepaatidega. Ja sellele järgnev Briti mereväekohus, sest pääseti ju eraldi - mässumeelsed ja kaptenile truud -, mis teeb kogu loo veelgi uskumatumaks.

Raamat ei tegele osaliste süüdistamisega, süüdi on impeerium oma jäikade reeglitega. Märgiline on kohtuprotsess, mis kiiresti kõiki rahuldava järelduseni jõuab, sest ainuüksi mässust rääkimine on mereväe jaoks sama ohtlik kui mäss ise. Tsiteerin: „Saarel juhtunut - marodöörlust, vargust, piitsutamisi, mõrvu - puudutavate ümberlükkamatute faktide väljanuhkimine ja dokumenteerimine oleks õõnestanud põhilist väidet, millega Briti impeerium püüdis õigustada teiste rahvaste valitsemist: nimelt et Briti imperiaalsed jõud ja tsivilisatsioon on juba olemuselt ülimuslikud. Et Briti impeeriumi ohvitserid on härrasmehed, mitte jõhkardid.“ Miski ei muutu - ikka ja alati on süsteem hullem kui inimene.

Äärmiselt huvitav lugemine. Esimese asjana paneb mõtlema, kuidas me ise sellises olukorras käituksime, kas suudaksime üldse ellu jääda? Kas jätkuks meelekindlust selle juures ka inimesteks jääda? Seda olukorras, mida on raske isegi ette kujutada. Vaieldamatult oli kõigest sellest eluga läbitulek omamoodi kangelastegu. Jah, mitte kõik tehtud teod ja otsused ei õilistanud tegijaid, aga kes oleme meie, et neid hukka mõista? Suurem osa neist tegutses parima äranägemise järgi ja enamasti vähemalt üritati mõelda üldisest hüvangust. Loomulikult oli ka teistsuguseid tüüpe, aga neid on ju alati. Just see läbilõige ühiskonnast ja inimeste käitumisest teeb selle raamatu huvitavaks.

Julgen soovitada.


„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“ ja „Mõõgad ja maagia II: Purpurkunigriigi mõõgad“

„Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased“. Koostaja Raul Sulbi. Viiking 2026 Koostaja ambitsioon elustada klassikalist mõõga ja maagia fan...