Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“

Joel Jans „Rõngu roimad 3: Viimnepäev“. Kirjastus Mooses 2026

Nonii, pastor Lenzi seiklused on jõudnud romaanini. Esimesed kaks osa on jutukogud, mida arvustades kirjutasin: Suurepärane töö! Kui nüüd järgmisel korral veidi rohkem seda uurimise poolt kirjeldada, saab ehk romaanigi kokku.

Ja nüüd nii ongi.

Mulle tundub, et Joel Jans vajab autorina sellist vaoshoidvat raamistikku, mida Lenzi ajastu Rõngu kant pakub, tema ohjeldamatu fantaasia, mis muidu kappama ja perutama kipub, saab sellega päitsed pähe ja teos ainult võidab sellest. Ka pastorihärra rahulik isik ja tuimavõitu maarahva igapäevane elu aitavad tempot alla suruda, mis tähendab, et aega ja ruumi jääb detailidele, pastorihärra tundmuste kirjeldamisele ja mõtisklustele, mis Jansi ulmejuttudes teinekord sündmuste tempole ohvriks tuuakse. Isegi looduskirjelduses toetavad tegevustikku ja harmoneeruvad kohati pastori meeleoludega. Ka muudab ajalooline isik ja ajastu õhustik kõike autentsemaks, sunnib autorit rohkem taustatööd tegema ja jätab sellega vähem ruumi kontrollimatuks fantaasialennuks, erinevalt ulmest, kus autorit tihtipeale miski ei piira ja raamides ei hoia. Seal on ta kohati kippunud põnevusele ja tempole lõivu maksma. Lenzi tekstides on aga tasakaal paigas ja kõik sujuv ning loogiline.

Esimeste raamatutega võrreldes on aeg edasi läinud, pastorihärra naine Sophia on äsja surnud ja Lenzi vaevab masendus. Asjad pastoraadis on laokil, ajad Liivimaal Napoleoni sõjakäigu tõttu ärevad ja lisaks toimub koletu mitmikmõrv. Laipu sugeneb loo käigus loomulikult veel, kahtlust äratavaid tegelasi on ka rohkem kui üks, ka Lenzi eraelu ei unustata päris ära. Nii et lugu kannab hästi. Kannab lõpuni välja, erinevad liinid vahelduvad sobivalt ja sujuvalt, on toredalt elulisi üldistusi ja mõni väike (talupoja)filosoofiline vinjett, jumalasõna kasutamisest rääkimata. Nii et piisavalt mitmekülgne ja mulle tundub, et autor tajub ajastut päris kenasti ja on sinna sisse elanud.

Kui eelmistes Lenzi lugudes suutis autor mind ära lollitada ja mul polnud õrna aimugi, kes või mis, siis seekord suutsin ma mõrvari ära arvata. Kõik läks paika hetkel, kui selgus, mis keeles raamatuid oli tarvis salakirja lahendamiseks. Siis läksid rollid paika. Ja mulle väga meeldis, kuidas autor raamatu lõpetas ja kõik lahendas. Ma meelega ei täpsusta midagi, et lugemisrõõmu mitte rikkuda. Ainus, mis mind häirima jäi, oli mõnede sõnade (näiteks „miski“ ja „kuskil“) kasutus, aga see on juba pisut norimine. Loodetavasti on toimetaja järgmisel korral ses osas karmim. Kõnekeel on ju tore, aga „kuskil“ on siiski kohamäärus, mitte aja või määra näitaja, seda enam, et tekstis pole ta ühegi talumehe otseses kõnes, vaid kirjeldavates lõikudes. Aga järgmist osa ma ootan. Lenz on sümpaatne tegelane, tema toimetamistel on potentsiaali ja ma usun, et ajastul ja Rõngu kandil on meile veel nii mõnigi üllatus varuks.

Peter Swanson „Kõik tema hirmud“

Peter Swanson „Kõik tema hirmud“. Päikese kirjastus 2017

Esimene reaktsioon pärast viite peatükki oli, et jälle üks ebausaldusväärne peategelane, kes tõotab lugu, kus mitte milleski ei või kindel olla. Edasi lugedes saab selgeks, et tegelased on moodsale ajale kohaselt ... mmm ... häirega, ütleme siis nii. Ja ebausaldusväärsed jutustajad kõik. Peategelane küll tegelikult lausa diagnoosiga ja pikalt ravil olnud, aga ega teised ka päris normaalsed ole. Ja päris maniakid on ka olemas.

See on mu teine Swansoni romaan ja ma ei tea, kas selline ongi tema käekiri, aga need ei ole kumbki klassikalised krimiromaanid. Selles siin on uurija olemas ainult nime poolest, tema vaates näeb olukorda vaid korra üsna raamatu lõpus ja teda ennastki pole pea üldse tegevustikus näha. Ta pole isegi mitte kõrvaltegelane. Romaanist vilksatab ta läbi ainult põhjusel, et kui keegi sureb kahtlastel asjaoludel, siis peab politsei seda ju ometi uurima. Järelikult tuleb kohale uurija. Ja ta tulebki. Ja ongi peaaegu kõik. Suurem osa ülejäänud romaanist tegeleb tegelaste siseeluga ning näitab asju nende vaates. On mõned ühised jooned veel, aga neid ei saa teatud asju reetmata välja tuua. Nii et pigem üritab see raamat olla põnevik ehk triller.

Ma ei oska isegi öelda, kas see romaan mulle meeldis. Pigem mitte. Jah, kirjutatud on päris hästi. Ja kuni poole raamatuni on piisavalt põnev. Siis aga... Ma ei tea. Kate ja Alani osad olid loetavad, aga Corbini osa mulle enam nii väga ei meeldinud. Tõrge tuli sisse. Poole raamatu peal oli vähemalt minul selge, kes seda kassi-hiire mängu juhib, ehk millise nime taha maniakk peitub (ja nii oligi). Tegelaste jutte kõrvutades ja väikesi seiku jälgides ei olnud see liiga raske ära arvata. Minu jaoks oli üks probleem vist see, et ma ei suutnud ühelegi tegelastest kaasa elada. No ei huvitanud mind nende elu. Ja seda elu oli palju. Ehk siis moodsa krimi häda, mida ma olen kuulnud ka teisi kurtvat – need on kirjutatud mingitele „meeleheitel koduperenaistele“. Need on rohkem seebikad kui krimi (minu jaoks oli esimene jube kokkupuude sedatüüpi jäledavõitu ristandiga Lucy Foley „Jahiseltskond“, mille tutvustus lubab judinaid tekitavat, pahaendelise õhustikuga psühholoogilist Agatha Christie stiilis „kinnise ruumi“ põnevikku, aga mis on selline seep, et hoia alt, kuigi laipu on mitu ja kõik on psühholoogiliselt väga põhjendatud. Lihtsalt seda psühholoogilist põhjendamist on rohkem kui krimi ennast). Kellel on minuga samalaadne maitse – vältige kui saate.

Järgneb pikemat sorti kõrvalepõige, mille jooksul huviline leiab terve nimekirja headest raamatutest. Jäin mõtlema, milles on siis probleem. Naistekaid ma ju ei põlga. Aga nad peavad olema hästi kirjutatud. Näiteks meeldis mulle hullupööra Kairi Looki „Tantsi tolm põrandast“. Ei ole ehk küll see, mida klassikaliselt naistekaks kutsutakse, aga kindlasti ei ole meeslugeja ka selle peamine sihtgrupp. Ja Liisi Õunapuu „Le Rhino“ mõlemad osad meeldisid ka. Ja Henning Mankelli suhetest rääkiv „Itaalia kingad“ tuleb vist uuesti ette võtta, sest ma tahaks läbi lugeda ka selle järje „Rootsi kummikud“. No ja mõned naistekaks klassifitseruvad raamatud on mul veel lugemisnimekirjas. Psüühiliste häiretega peategelane pole samuti probleem. Palun vöga, siin nad on:

Mark Haddon „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ – peategelane on Aspergeri diagnoosiga 15-aastane poiss, kelle jaoks inimsuhted on keerulised. Kui tahate teada, mis sellise sündroomiga inimeste peas toimub, siis sellest raamatust saab ettekujutuse.

Gaétan Soucy „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke“ – üks parimatest raamatutest üldse, mida ma olen lugenud. Pöörane, võõrik, ettearvamatu, vastikult häiriv, aga poeb naha alla ja lahti enam ei saa.

Catriona Ward „Viimane maja Needless Streetil“ – soovitan, ärge jätke pooleli, isegi kui te aru ei saa, mis toimub. Selles raamatus ei ole tegelikult midagi üleloomulikku, selles ei ole kübetki ulmet, kuigi nii võib esmapilgul tunduda. See ei ole ka absurd või sürrealism. Ärge laske end ära peletada, sest lõpp on ootamatu. Väga hästi kirjutatud.

Aurora Venturini „Täditütred“. Minategelane on vaimse alaarenguga neiu, kelle omalaadne maailmanägemine ja spontaanne kunstianne ta kunstnikuna kuulsaks teeb. Korraga nii arenguromaan kui kunstnikuromaan ladinaameerikalikus elu- ja absurditunnetuse kastmes, vürtsitatud musta huumoriga.

Ehk siis kokkuvõtteks – ma ei väldi naistekaid ja mul pole midagi ka psüühiliselt häiritud peategelase vastu. Miks siis „Kõik tema hirmud“ mind pigem õlgu kehitama paneb? Üks konkreetne asi, mis mind veidi häiris, oli võte, kus samu sündmusi kirjeldatakse mitu korda, erinevate tegelaste vaatenurgast. Selles raamatus polnud sellel minu arust mingit ülesehituslikku või kompositsioonilist õigustust peale mahu kasvatamise.

Sundisin end sellest surnud punktist üle ja läks veidi paremaks, aga see oli vist puhtalt huvist, et kuidas kirjanik olukorra lõpuks lahendab. Samas kujutan ma ette, et see raamat võiks päris paljudele ikkagi meeldida.

Minule meeldis Swansoni „Kaheksa täiuslikku mõrva“ oluliselt rohkem.

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“

Peter Swanson „Kaheksa täiuslikku mõrva“. Rahva Raamatu kirjastus 2023

Raske on kirjutada krimka kohta ilma midagi olulist reetmata ja teiste lugemiselamust rikkumata. Aga teen siiski proovi.

Mulle üldiselt meeldivad raamatud raamatutest, kirjutamisest, raamatupoodidest, raamatukogudest, antikvariaatidest jne. Kohe tulevad meelde näiteks Carlos Ruiz Zafoni ja Arturo Perez-Reverte antikvaarid, aga eks neid raamatuid ole veel. Ka selle krimiloo minajutustajaks on krimiraamatutele spetsialiseerunud raamatupoe omanik. Lugu algab rahulikus tempos, ei mingit äkšonit, ei mingit nuaari. On mõned surnud, mõni mõrvatud, mõni esmapilgul mitte, ja FBI agent, kellel on tundmus, et... No ja pöördubki ta minategelase poole, kes näib talle eksperdina, sest on kunagi postitanud raamatupoe blogisse postituse krimiraamatutest, mis kirjeldavad esmapilgul täiuslikku mõrva. Lisaks asjaolu, et just see nimekiri, kaheksa täiuslikku mõrva, näib olevat kedagi inspireerinud.

Aga nagu ette nähtud, hakkab tasapisi selguma, et kõik pole päris nii, nagu tundub. Ja nagu moodsates krimkades ikka, läheb asi peategelase jaoks isiklikuks. Ja tema roll on ka kahe kolmandiku raamatu peal ikka jätkuvalt üsna ebamäärane – on ta ekspert, kahtlusalune või sihtmärk? Ja nagu ette nähtud, hakkab ajapikku lisanduma neid, kes võiks mõrvariks sobida. Õigemini, keda lugeja kahtlustama saab hakata.

Pealkirjast johtuvalt jäin umbes poole raamatu peal mõtlema, kas tänapäevases maailmas on üldse selline asi nagu täiuslik mõrv võimalik. Ma arvan, et vist mitte. Küllap seepärast see kujutlusvõimet nii erutabki. Ja küllap leidub (vähemalt teoreetiliselt) krimikirjanike ja -lugejate meeleheaks piisavalt neidki, kes tunnevad intellektuaalset väljakutset see ära teha (noh, nagu hulk matemaatikuid loodab lahendada ringi kvadratuuri või mõne muu võimatu ülesande). Ja samas saab selgeks, et isegi kui täiuslik mõrv võiks tehniliselt võimalik olla, siis võimatuks muudab selle inimese olemus. Ta kas hakkab tegema vigu, sest hirm, süütunne jne; või siis teises äärmuses hakkab otsima tähelepanu, nautima oma kõikvõimsust jne.

Pöördeid tuleb veel, aga loo tempo sellest eriti ei kasva. Kas see just muhekrimiks liigitub, aga ... mmm... ütleme selle tempo kohta siis vaoshoitud. Samas – põnevus püsib. Lugeda on mõnus. Inimesed on sellised päris, usutavad.

Ja muide, mõrvari arvasin ma ära. Umbes viis lehekülge enne seda, kui peategelane temaga silmitsi seisis. Autoril on lõpus veel üks üllatus varuks, aga see jäägugi üllatuseks. Igal juhul ei ole see päris klassikaline krimka. Ja veel – taga- ja esikaanehüüatusi teistelt kuulsustelt ei maksa sõna-sõnalt uskuda. Midagi need ju ütlevad, aga enamasti mitte seda, mida seest tegelikult leida võib. Selle raamatu omad tekitasid minus küll hoopis teistsuguse ettekujutuse, kui raamat tegelikult oli.

Raymond Chandler "Tapja vihmas"

Raymond Chandler „Tapja vihmas“. Varrak 2009

Mulle meeldivad karmi koolkonna krimkad. Oh, muidugi sobib ka muhekrimi oma parimates vormides (näiteks miss Marple või Poirot). Aga Raymond Chandleri lühilugude kogumik „Tapja vihmas“ oli ikkagi üks paganama tahe lugemine. Tegelikult on seda raske isegi krimiks nimetada. Jah, mõistatusi lahendatakse, aga see pole mitte klassikaline hallide ajurakkude ekvilibristika, vaid pidev balansseerimine lubatu ja lubamatu piiril ning selgus saabub pigem surmapõlgava riski ja küünilisest elukogemusest tõukuva mustrite nägemise koostöös. Nii et samapalju on see põnevusjuttude kogu kui krimi.

Chandleris saavad kokku mitu suurepärast omadust. Ta suudab nappide vahenditega luua õhustikku, on suurepärane pisiasjade kirjeldaja (millest muide aimub, et ta tunneb ka hästi loodust) ning tema stiil on hooletult, isegi põlglikult küüniline. Ja samas on selles selline annus eneseirooniat, et ülepingutatud poosi asemel muutub see usutavaks.

Kogumiku mina-tegelastest eradetektiivid on omalaadse vääramatu autundega, neil on piir, millest nad üle (õigemini alla) ei astu. Ja kõva peaga on nad ka – pea igas jutus virutatakse neile millegagi pähe, nii et nad teadvuse kaotavad. Oma klientide huve kaitsevad nad sellele vaatamata jäägitult lõpuni. Ja kõige selle juures suudavad nad jääda omamoodi empaatiliseks. Nad on nagu kaljusaared julmuse, kurjuse ja reetlikkuse räpases ookeanis – isegi kui sopalaine üle pea kokku lööb, ilmuvad nad selle alt välja, sama kindlad ja kõikumatud kui enne. Nad on väljast kõvad ja seest pehmed ning nende keel on terav ja naljad lõikavalt kibedad. Ja ma kujutan ette, kuidas nende väsinud silmadest paistab tolmune ja viskilõhnane kurbus.

Puhas kuld.

Lugemismängu soovitused: Eesti krimi - Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi"

Jaagup Mahkra "Vaarisa moodi". Kriminaalne raamatukogu nr 7. Kirjastus Mooses 2025.

Raamat sobib ka kategooriasse Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärgitud teos, sest sai 2025. aasta romaanivõistlusel 3. koha.

Ma ei tea miks, aga mul oli kogu aeg tunne, et Harry, loo peategelane, on ligikaudu 35-aastane. Ja seetõttu tekkis mul iga kord segadus, kui öeldakse midagi säärast: „Ole hea poiss ja too mulle üks late.“

Harry on sündinud 1997, ehk siis aastal 2024 on ta 27 aastane. 35-aastane on hoopis oletatava mõrvari naine. See vahe ei ole nii silmatorkavalt suur, et meest „poisiks“ kutsuda. Aga las ta olla. Õiekese vanust silmas pidades (kahekümnendate alguses) on kõik jälle loogiline, veel vanem tegelane poleks ehk nii kergesti Õiekese sõpruskonda sulandunud. 

Lugu jookseb, kõik on hästi läbi mõeldud (üks nõrgemaid kohti on tagantjärele mõeldes minu jaoks mõrvari motiiv). Ameerikast tulnud Eesti juurtega peategelane on hea valik, see võimaldab siluda teadmatusi ja pakkuda kirjeldusi, seletada ta eraklikkust ja suhete puudumist. Samas seda, et Eesti politsei nagu ei uurikski mõrva, ei saa kirjutada väliseestlase teadmatuse arvele. Politsei suhtub üldse väga sõbralikult ja usaldavalt sellesse isehakanud detektiivi ning need kaks momenti ei ole just kõige usutavamad.

Korduvalt on juba öeldud, et Tartu ja Karlova kirjeldused on see, mis raamatu külge haagib, nii et ei hakka seda enam kordama. Inimesed on inimesed, neil on suhted, erinevad kusjuures. Peategelased on suhetega pisut probleeme, aga ei midagi nii hullu kui Nordic Noir´ tüüpidel; korra teda ähvardatakse, aga niimoodi kolki, nagu karmis koolkonnas, ta ei saa. Nii et pigem selline tasasem kulgemine, kuigi laipu on lõpuks kolm. Faktikesi poetatakse, aga enamasti saad sellest hiljem aru, kui need oluliseks muutuvad. Kirjutatud on hästi, lugeda on lihtne, aga mitte igav, on toredaid vinjette ja teraseid märkamisi. Ja lõpp on selline, mis võimaldab järgesid.

Selge õnnestumine ja minu hinnangul Mahkra parim ja terviklikum lugu. 

Lugemismängu raamatusoovitus: Katrin Pauts "Valge aiaga maja"

Katrin Pauts „Valge aiaga maja“. Vesta 2024.

Sobib lugemismängu kategooriasse "eesti autori krimiraamat" või ka 2024 aastal ilmunud raamat.

Ühest küljest oleks ju nagu krimi. Nii seda tituleeritakse ja tõepoolest – uuritakse vana asja, on saladus, koorub välja ka laip. Aga mu meelest pole see üldse peamine. Peamine pole ka teine külg – romaan üheksakümnendate Eestist, tollest segasest ja metsikust ajast. Kuigi see võib just nooremale põlvkonnale huvitav olla. Minu jaoks oli peamine hoopis loo psühholoogiline pool. Kuna ma lugesin eelmise raamatuna Peeter Urmi romaani „Päike tules“ ja tõdesin, et peategelase kurjusel pole nagu mingit põhjendust, siis „Valge aiaga maja“ on seevastu üsna detailne ülevaade sellest, kuidas inimesed paranoiliseks muutuvad, kuidas kasvatus määrab iseloome ja saatusi.

Kolm põlvkonda üksikuid naisi, kellest ema ja tütar saavad raamatus oma vaate. Vanaema mitte. „Me kõik kordame oma emade saatust“, meenub lause Amanda osa lõpust. Jah, võttena töötab. Ja ema-tütre suhted on tõepoolest täpselt nagu vanaema-ema suhted, kui ema tütre vanune oli.

Peamine mind häiriv asi oli osade ebaühtlus. Esimene osa – ema Amanda noorus –, suutis mind korralikult närvi ajada. Värve näib olevat liiga paksult – Amanda on isegi teismelise maaka kohta kuidagi liiga loll. Ma saan aru, et hormoonid möllavad ja raamatu käimatõmbamiseks ongi vaja midagi sellist konstrueerida, aga... Nojah.

Tütar Nelli osa läheb huvitavamaks. Hakkas see tegelik saladuse lahtiharutamine, infot tilkus parasjagu, pinge püsis. Ja siis – liiga palju infot kantakse liiga korraga Nellile ette. Nagu oleks autoril äkki kiire hakanud. Ja loomulikult hakkab siis juhtuma ja ikka liiga kiiresti sõlmitakse kõik niidiotsad kokku. Ja nagu ikka ühes korralikus krimkas, ei tohi ükski asi olla nii, nagu esmapilgul näib. Kohati tundub juba natuke liiga konstrueerituna, aga õnneks siiski võimalikkuse piires.

Ainus, mis on tõepoolest nagu sea seljas sadul, on päris lõpus need laused, mis püüavad jätta hämarat maagilise realismi muljet. Muljet, et mängus on mingid teispoolsuse jõud. No milleks see?

Kokkuvõtteks. Ma nii ei kilkaks, nagu Jaan Martinson, kes ütleb, et Katrin Pautsi „Valge aiaga maja“ on Eesti esimene rahvusvahelisel tasemel psühhothriller, mis lööb üle paljudki Soome, Rootsi, Islandi ja muude maade krimiromaanid. Paljusid kindlasti lööbki, aga see ei tähenda veel, et tegu oleks psühhotrillerite ülemise otsaga. Eesti kohta küll. Müts maha. Aga kümne-palli-skaalal mina üle seitsme-kaheksa ei pakuks.

 

Lugemismängu raamatusoovitused: Kirjanike Liidu romaanivõistlusel äramärgitud töö. Robert Kurvitz "Püha ja õudne lõhn".

Robert Kurvitz „Püha ja õudne lõhn“ (ZA/UM 2013). Kirjanike Liidu romaanivõistluse ergutusauhind 2008.

Esimene mõte paarikümne lehekülje järel: see on väga kirjanduslik tekst, lausa kirjanduslikult nõudlik tekst. Ja teine: see ei anna end lihtsalt kätte. Lugeja peab vaeva nägema.

Temaatika on põnev – kaovad neli tüdrukut. Minevik põimub olevikuga, aga kõik tundub kuidagi nihkes, nii et esiotsa ei saa aru, mis see on – ulmesugemetega krimi? Mingi paralleelreaalsus? Alternatiivne maailm? Korraga on magnetpadjal hõljuvad rongid ja hobutrammid, mingid nimed on tuttavad, mingid mitte. Kõik on väändunud, paigast ära.

Tekst on fragmentaarne, hüppab ajas ja ruumis ning lugeja peab hakkama ise pilti kokku panema, tegevuspaika ja tegelasi välja joonistama. Ilmumishetkel puudus ju teadmine, et see ongi see maailma parima videomängu „Disco Elysium“ maailm. Pelutav ja paeluv maailm, milles kõik on nii vale, aga samas nii õige, maailm, mis on ühtaegu võõras, aga ikkagi nii neetult tuttav. Maailm, mida pole olemas, aga mis sellele vaatamata on päris. Nii päris, et võtab kõhedaks. See tõuseb oma deliirses ilus, kuni variseb kokku iseenda täiuslikkuse alla, jättes sulle lõpuks alles ainult ühe küsimuse: "Mis see oli?"

Sa ei tohi selle tekstiga võidelda, sa pead minema sellega kaasa, laskma end sellel kanda, sest vastasel juhul neelab see sind, sa upud sellesse, ja hall, mis ridade vahelt tõuseb, mähib sind tasapisi endasse ning murrab su sentimeeter sentimeetri järel tükkideks. Raamatu lõpuks oled sa sama kadunud kui Lundi õeksed ja su aju asemel on kallerdis. Ma kujutan ette, et seda raamatut saab ainult armastada või vihata, ma ei kujuta ette, et see kellegi külmaks jätaks. See kas sobib sulle või ei sobi.

Jah, see on krimi. Mingil moel. Jah, see on alternatiivreaalsus. Jah, see on ulme. Jah, see on kirjandus. Jah, see on hea. Jah, see on täiega pöörane. Jah, mulle sobis.

 

 

 

Lugemismängu raamatuarvustus: Indrek Hargla "Mõisa köis"

Indrek Hargla „Mõisa köis“ (Kirjastus Mooses 2024)

 

Film „Vari“ on saanud juba piisavalt tähelepanu ja Pääru Oja Juhan Liivina kiidusõnu. „Mõisa köis“ on siis see raamat, kus kolm juttu Juhan Liivist, kes mõrvu lahendab. Esimene – nimilugu „Mõisa köis“ – ongi see, mille alusel film tehtud, nii et vähemalt osaliselt võiks see raamat katta lugemismängus rubriiki „Raamat, mille põhjal on tehtud film“. Igal juhul sobib see aga krimiromaanide kategooriasse, või, miks ka mitte, aastal 2024 või 2025 aastal kirjutatud raamatuks.

Esimene emotsioon oli, et raskepärane. Hargla on ajastusse süvenenud ja kõnepruuk on vanamoeline ning praeguse aja seisukohast ehk viganegi, mis tähendab, et lugemine edeneb vähemalt alguses aeglasemalt kui muidu. Aga kui ära harjusin, ei pannud enam tähelegi, samas õhustikule andis see palju juurde.

Liiv peategelasena on huvitavaks kirjutatud. Huvitavamaks kui film näidata suudab. Luuletajanatuur on ju tundlik niikuinii, aga meelehaigus, mis teda vaevab, on ta meeled eriti erguks lihvinud, pealgi on Liivil õiglustunne, mis ei lase niisama passida, kui tõde selgitamist nõuab. Nii ta siis topibki oma nina sinna, kuhu tal asja pole. Esimeses jutustuses peab kohalik urjaadnik selle lihtsalt ära kannatama (mis sa hulluga ikka vaidled!), viimases aga tuleb juba ise tema käest abi küsima, sest Liiv on ikkagi kirjaoskaja inimene ja nii saab ka protokollid koostatud.

Oma haigusest on peategelane igati teadlik – skisofreenia ehk Beziehungswahnvorstellung on talle nagu isikutunnistus, mille ta vajadusel välja kraamib. Liiv on nagu meedium – kuigi seda kordagi välja ei öelda –, ta haistab surma, teda tõmbab selle poole. Isegi omaenda surma on ta ette ära näinud. Põnev kuju on ka Liivi must vanaeit, viirastuselaadne surmaenne, kes juhatab teda alati surma manu. Ja seda surma ikka jagub. Kõige rohkem viimasesse juttu, mis oligi minu jaoks kõige usutavama looga ja samas ka kõige keerukamalt üles ehitatud. Sellest saaks põneva filmi, sest korralik tulevahetus oli seal ka. Teine, mõisas toimuv, oli minu maitsele liiga kunstlik.

Lugeda soovitan, kinno minna ka. Tuleb lihtsalt keelepruugiga ära harjuda. Ja kui Hargla Liivi-lugudega jätkab (ja ta jätkab), siis varsti on Alatskivi-kant nagu Midsommer, mille puhul kõik imestavad, kuidas seal veel elusaid inimesi leidub, keda kurikaelad jätkuvalt maha saavad lüüa.

Film, muideks, oli üllatavalt algmaterjalitruu, kui päris lõpplahendus välja arvata, ja sellest tulenevalt ka üks vahepealsetest tapmisliinidest. Aga eks filmi taheti rohkem dramaatikat.

Lugemismängu tutvustused: eesti autori krimiraamat. Ain Kütt, sari "Sagadi paruni mõrvalood"

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2019)

Ain Kütt „Kuldse medaljoni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2020)

Ain Kütt „Musta paguni mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2021)

Ain Kütt „Kolme kaardi mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2023)

Ain Kütt „Kadunud sõrmuse mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood“ (Hea Lugu 2024)

 

ERR tegi von Focki pildimängu. Geniaalne turundustrikk! Isegi mina proovisin ära, kuidas mõisahärrana välja näen:

Raamatutest ja sarjast endast ma nii vaimustuses ei ole.

Sagadi paruni esimene mõrvajuurdlus oli ühest küljest ju ladus lugemine. Autor tunneb ajastut, samas jäi pisut kriipima kahtlus, kas kõik tegelaste vahelised suhted olid ikka ajastutruud. Liiga palju tänapäevasust kumab läbi. Aga lugu oli piisavalt põnev, liiguti täpselt doseeritud sammudega. Focki avantürism jäi küll üsna ebaloogiliseks ja sobis iseloomult pigem Assikvere preilile, kes on üldse pisut ebaloogiline kuju, aga passib kenasti vajalikku tegelastevahelist pinget looma.

Kuna teine mõistatus jäi mul vahele ja järgmisena jõudis mu lugemislauale kolmas osa (Musta paguni mõistatus), siis said mõned asjad kohe selgemaks. Värve sai juurde mõisavalitseja, ka Assikvere preili teema saab kolmanda osa viimastel lehekülgedel selgemaks. Tuleb tunnistada, et selle osa puhul aimasin ma suure osa lahedusest ära. Mitte küll detailides, vaid üldjoontes, ja üsna üldjoontes osutus ka mu kahtlustus Assikvere preili suhtes põhjendatuks. Ja jälle – mitte üksikasjalikult vaid pigem mingi intuitsiooni tasemel.

Tegevust on rohkem, avantüüre võetakse ette oluliselt laiemal skaalal (mis on minu jaoks peamine probleem – no ei ole usutavad kõik need raamatust raamatusse korduvad öised sissemurdmised võõrastesse mõisadesse!), lisaks pealiinile on mängus mitu kõrvalliini, nagu ühes klassikalises krimkas peabki olema. Kes ütles, et detektiivi (ja lugeja) elu peab kerge olema? Ja nagu vana kooli krimkas ikka, kutsub von Fock kõik lõpuks ühe laua taha kokku ja paljastab kurikavala sepitsuse... Üsna klassikaline.

Teises mõistatuse (Kuldse medaljoni omas) on avantürismi pisut vähem. Mulle imponeerib, kuidas autor valib iga kord algtõukeks olukorra, mis on teadaolevalt ajalooliselt ka juhtunud, aga keerab selle kriminaalseks ja laseb von Fockil siis lahti harutada. Kogu skeem tundus aga pisut liiga suurejooneline ja väheke ebausutav, ses suhtes on kolmas osa kindlasti paremini õnnestunud.

Neljas (Kolme kaardi) mõistatus. Tore on näha, et nagu paljudele pikematele sarjadele omane, jookseb ka selles lisaks iga raamatu kandvale mõistatusele läbi üks pikem lugu. Muus osas on tegu minu jaoks allakäiguga.  Juba üsna raamatu alguses kinnistub lõplikult tunne, et von Fock on enesekeskne ja upsakas jobu, pealegi oluliselt labiilsema närvikavaga kui mõni preilna. Kohati nii puupäine, ime et selline üldse mingeid mõrvu suudab lahendada. Ka saab neljandas osas selgeks, et Sagadi härra avantürism on süsteemne ja annab tunnistust tema silmakirjaklikkusest. Alalõpmata jahub ta seadustest ja reeglitest, mida kõigil tuleb täita, aga ise on esimene, kes neid rikub, kui ta endal seda vaja on. Jesuiitlik „eesmärk pühitseb abinõu“. Ja enamasti ei ole ajendiks isegi mitte õiglus, vaid tema haavatud eneseuhkus. See muudab teda tegelasena küll inimlikumaks, aga oluliselt ebasümpaatsemaks kui ilmtingimata tarvis.

Viiendas mõistatuses (kadunud sõrmus) lähevad vandenõud aina mastaapsemaks, avantüürid aina hullemaks, Fock kinnistab veelgi enam egomaniakist puupea mainet ja päriselulist algtõuget ka enam pole. Tegelased on muutunud karikatuurseteks (see mõisavalitseja õgardlus näiteks). Kuna reaalelulist alusseika seekord ei ole, siis kisub asi vägisi detektiivromaanist seiklusromaani suunas ja see areng mulle ei meeldinud. Ka on nendes lugudes liiga palju korduvaid võtteid (et mitte lahendusi paljastada, ei saa paraku täpsemalt kirjutada, aga kes ise kõik läbi loeb, saab aru).

Lõpp on aga selline, et pole kahtlustki – lugu läheb edasi. Seiklusi jagub, aga krimi... noh sellega, on, nagu on. Minule meeldis senistest kolmas osa kõige rohkem – oli see ehk kõige lähemal klassikalisele krimiloole. Aga Rõngu pastor Lenz (Joel Jans „Rõngu roimad“) annab von Fockile iga kell silmad ette. Ja Focki teleseriaalile pole mõtet aega raisata – see on üldse üks arusaamatu nähtus, isegi raamatuga võrreldes. Või siis eriti raamatuga võrreldes. Kummalisel kombel on telesarja von Fock uimane, sari venib ja on igav. Pealegi on sinna juurde poogitud käike ja liine, mida raamatus ei ole ja millest sari ei võida ka suurt midagi.

Lugemismängu soovitused: R-tähega algava pealkirjaga raamat. Joel Jans "Rõngu roimad"

Joel Jans „Rõngu roimad“ (Lummur 2023)

Joel Jans „Rõngu roimad 2: Põrgutõld“ (Lummur 2025)

 

Teate, unustage von Fock, pastor Lenz on palju kõvem mees! Jummel küll! Ajastu on ju sama, ka Rõngus asjatavad kohalikud von´nid, aga kui palju kõik usutavam ja ehedam on. Jans on teinud suurepärast tööd taustaga, ilma et see lugedes kusagil häirima jääks. Kõik on sujuv, piisavalt autentne, usutav. Kui von Fock näeb tekstis välja nagu närvihaige egomaniakk, siis Lentz on vaoshoitud, kuid terava mõistusega, ja mis peaasi – empaatiline. Ta on luust ja lihast inimene, mis tähendab, et inimlik, huumorimeelega, üritab mõista ka maarahvast, suhtub neisse avatud meele ja uudishimuga ja mis peamine – keeldub kaasa minemast nende ebausuga. Nii et ärge laske end eksitada pealkirjadest „Põrgutõld“ või „Ussinõid“ – midagi üleloomulikku või ulmelist neis juttudes ei ole. Kõige salapärasem asi on alkeemikute salaselts, aga aeg oligi selline – alkeemikuid, esoteerikuid, meediume ja magnetiste oli terve Euroopa täis.

Juttude miinus ja samas ka pluss on see, et tegu pole klassikalises mõttes kriminaaluurimistega. Pigem on need kohaliku koloriidiga olupildid maarahva elust, mida vürtsitavad vanad vaenud, seletamatud surmad ja põnevus. ja selle kõige keskel taibukas õpetaja Lenz.

Suurepärane töö! Kui nüüd järgmisel korral veidi rohkem seda uurimise poolt kirjeldada, saab ehk romaanigi kokku.

Neile, kes r-tähega algavate raamatutega jännis, järgneb väike spikker:

Silver Anniko „Rusikad“

Romet Vaino „Rabatud“

Liis Salum „Radar“

Emil Tode „Raadio“

Jaan Kaplinski „Raske on kergeks saada“

Andrus Kivirähk „Rehepapp“

Enn Vetemaa „Risti rahvas“

Nikolai Baturin „Ringi vangid“

Arved Viirlaid „Ristideta hauad“

Eeva Park „Ringmäng ehk aedniku 12 kuud“

Manivald Kesamaa „Ringkäik“

Heli Künnapas „Ringiga tagasi“

Mats Traat „Rippsild“

Mehis Pihla „Rahamaa“

Ain Kütt „Risti soldati mõistatus“

Sverre Lasn „Risti vägi“

Eduard Vilde „Raudsed käed“

Eino Baskin „Raudeesriide taga“

Piret Raud „Roosi tahab lennata“

Rein Raud „Rekonstruktsioon“

Rein Raud „Ratsanik Melchior“

Eet Tuule „Rästikuvälu“

Indrek Hargla „Raudrästiku aeg“

Herman Sergo „Randröövel“

Martin Kukk „Röövitud pioneeri juhtum“

Alma Teder „Röövel ristisambal“

Helga Nõu „Ruuduline röövel“

Grethe Rõõm „Ruudi, Tuula ja hambahaldjas Tauno“

Aare Toikka ja Aarne Mägi „Ruudi“

Kati Saara Vatmann, Mihkel Ulman „Röövlirahnu Martin“

 

 

 

Lugemismängu soovitused: eesti autori krimiromaan. Gert Kiiler

Gerti Kiiler.
Eranuhke ei armasta keegi (Postimehe kirjastus 2022).
Saatus koosneb juhustest (Postimehe kirjastus 2024).

Alustasin lugemist mõnevõrra ettevaatlikult, sest karmi koolkonna krimi mulle meeldib ja oht pettuda oli suur. Olgu etteruttavalt öeldud, et pettuda ei tulnud.

Aga mis esiotsa ettevaatlikuks tegi, oli see, et tegevus toimub Viljandis. Viljandi ja karm koolkond?! Nalja teete! Philip Marlowe, Lew Archer, Sam Spade või Mike Hammer Viljandis? See kõik oleks üsna naeruväärne ja muutuks peagi iseenda paroodiaks, kui Kiiler poleks teinud kahte suurepärast otsust – esiteks ei ole see päris reaalne Viljandi, kuigi mul on kahtlus, et raamat näpus Viljandis ringi käies võib kirjeldatud tänavad ja majad siiski üles leida. Nii et õigem oleks öelda, et päris reaalne ei ole terve Eesti. Jah, maailmasõda on toimunud, venelased on sees olnud ja isegi küüditamine on olnud, aga kuidagi on need asjad lõppenud teisiti ja Eesti Vabariik kestab edasi. Ja selle ridade vahelt loetava fakti tõttu toimub tegevus alternatiivajaloolises Viljandis, mis muudab keskkonna oluliselt usutavamaks. Ei nõukogude-aegses Viljandis, ei tänapäevases, saaks tegevus toimuda, see poleks usutav. Nüüd aga on meil korraga karmi koolkonna krimi jaoks tarvilik keskkond olemas – on sõjajärgne aeg, majandus kasvab, kuid varjud on veel pikad, tegevusmustrites on teatud maffialikkust, on korruptsiooni. Ja teiseks – õnneks on Kiileril olnud taipu veidi toone maha keerata. Viljandi pole siiski Los Angeles või New York ja karmi koolkonna asemel on meil pigem selline pookarm koolkond, mis tuleb asjale kasuks. On meie oludes usutavam.

Raamatuid saab lugeda ka eraldi, teises raamatus on piisavalt vihjeid taustsüsteemile, nii et ei pea olema lugenud esimest, et nautida teist.

Mõlema raamatu tegevusliin on hästi üles ehitatud, põnevust ja selgusetust jagub, võttestiku on autor hästi omandanud ja kasutab mõnuga. Mõttetut naljategmist ei ole, irooniat ja värvikaid ütlemisi see-eest igati sobilikus annuses. Põnevus säilub lõpuni, süžeepöörded on loogiliselt välja mängitud, no mis sa hing veel igatsed? Nagu päris! Ja see hinnang tagasisidena ei ole kuidagi halvustav või alavääristav, vaid ehe ja imetlev. Ja ma arvan millegipärast, et autori püüdlusi arvestades ka talle endale ehk kõige enam korda minev.

Ootan pikisilmi järgesid!