Fernando Pessoa „Anarhistist pankur ja teisi jutte“. Kirjastus Paradiis 2024
Nüüd siis võtsin ette tema lühijuttude kogumiku „Anarhistist
pankur ja teisi jutte“.
Juba nimijutt – „Anarhistist pankur“ – on suurepärane näide
sädelevast irooniast, loogika ja retoorika rakendamisest demagoogia vankri ette.
Selle jutu eripära on muidugi see, et see on terviklik. Paljud teised selles
kogumikus ei ole. Teine terviklik jutt (suhteliselt) oli „Väga originaalne
õhtusöök“. Ja just see terviklikkus muudab selle ettearvatavaks – mina oleksin
selle Gastronoomiaseltsi esimehe herr Prositi väljakutse võitnud, sest teadsin
ammu enne lõppu, kuidas see asi lõpeb ja milles seisneb õhtusöögi originaalsus.
Tõnu Õnnepalu nimetab neid jutte oma eessõnas märkmeteks ja
katkenditeks, minu arust oleks täpsem sõna „mõtteharjutused“. Veel täpsemalt
mäng. Just mäng näib olevat see, mis Pessoat paelub. Ta võib iseenda
tekstiga vastuollu minna, iseendale
vastu vaielda, teda ei näi häirivat, et tekstid jäävad pooleli või lõpevad
eikuhugi. Mu vaimusilma ette kangastub väike silmatorkamatu ametnik, kelle
sisemuses purskab hääletu vulkaan. Kes hakkab erutusest värisema ja ärkab
tõeliselt ellu alles siis, kui kühveldab sõnu taevani küündivatesse kuhjadesse või
tungib maadeavastajana loogiliste arutluskäikude ebaloogilistesse tihnikutesse.
Lugege lühijuttu „Unustuse tee“ ja te saate aru.
