Virtuaalkülaline: Maimu Berg

Maimu Berg on kirjanik ja tõlkija. Tänasel jõululaupäeval vastab ta meie blogi küsimustele.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis tundeid see tekitab? 
Suuri tundeid tekitas kunagi varajases nooruses Wanradti ja Koelli katekismus ja selle leheräbalate imelise leidmise lugu. Ka Eesti Raamatu Aasta, mida võimsalt tähistati 1935. aastal, kaugel õndsal eesti ajal, mille ümber mu lapsepõlves hõljus nagunii kaotatud muinasmaa imeline loor. Praegune raamatuaasta on ka väga uhke, aga nii võimsaid emotsioone minus enam ei tekita. Eks ma ole vanaks saanud. Ma ei taha hakata heietama raamatu devalveerumisest või kirjandusest kui niši-ilmingust, see ehk on ju omamoodi normaalne ja kindlasti paratamatu ning selles kontekstis on raamatuaasta väga teretulnud. Ja pool tuhat aastat on pool tuhat aastat – auväärselt pikk lõik ajaloos. Tegelen genealoogiaga ning hea on mõelda, et kaugete suitsutare-esivanemate jaoks trükiti katekismusi või et need Rõõdad, Inglid, Mardid, Tõnised, Liisud  ja Aadud olid koguni kirjaoskajad.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas? 

Eestikeelne raamat – praegu veel lausa ülevoolavas ohtruses esinev nähtus! See on suurepärane! Minupärast võiksid kõik eestlased olla kirjanikud, see oleks ikka väga uhke – rahvas, kus kõik on kirjanikud ja ega me sellest ju väga kaugel olegi. Püsimajäämine on mure, aga kirjanikerahvas peaks ju ometi jääma!

Kristiina Ehin ütles, et ta püüdis oma romaani „Südametammide taga“ kirjutades mitte valetada. Sina oled öelnud sellise toreda lause, et mis kirjandus see on, kui isegi valet ei ole (mulle see mõte tegelikult hullult meeldib). Kas kirjanik saab üldse olla üdini aus? 

Noh, see oli nõnda Kristiina selle raamatuga.  Ja mis on üldse valetamine? Valetatakse ju ka nii, et ise usutakse või ei saada arugi, et väike vale sisse tuleb. Vedasin mitu aastat paneeli Helsingi raamatumessil, esinejateks eesti ja soome autorid ja kirjandusliku vale lubatus või keelatus tuli miskipärast ikka ja jälle jutuks. No kui kirjanduses enam valetada ka ei tohi, või ütleme siis viisakamalt – fantaseerida –, siis taandub ju kirjandus mingiks loeteluks või äriregistriks. Kusjuures pole üldse kindel, et nendes registrites ei valetata.

Soovita ühte eesti autori raamatut. 

„Toomas Nipernaadit“ võib ikka ja jälle lugeda, eriti kevadel, ükskõik, kas vale või tõe pähe. Ja „Põrgupõhja uut vanapaganat“. Ja Betti Alverit ja ....