Urmas Sõgel „Sõgelite saaga"

Urmas Sõgel „Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid.“ Urgel 2020

On see vast üks eriskummaline raamat, ei teagi kohe, kust otsast alustada. Ma ei ole vist kunagi aru saanud, miks kirjutatakse (ja loetakse) memuaare. Hüva, lugemisega on lihtsam. Kui need on ajast, mida ise ei mäleta, on võimalik teada saada, kuidas tollal elati. Mööndustega muidugi. Osa memuaristikat leiab lugeja ilmselt põhjustel, et on iidol-fänn suhe, see puudutab eelkõige kõikvõimalikke staare, olgu nad siis rokkarid või jalgpallurid. Osad otsivad skandaale. Ja osad on vist lihtsalt vuajeristid, kellele meeldib võõrasse ellu piiluda. Poliitiliste memuaaride puhul on mängus segu skandaaliihalusest ja uudishimust, et kuidas siis „tegelikult“ oli.

Aga kirjutamine? Kas kõik autorid tõesti arvavad, et nende elu oli nii ainulaadne ja huvitav? Seda suurushullustuseks nimetatavat pattu heidavad lähedased ette autorilegi. Või üritatakse lihtsalt saada tähelepanu? Endale mainet kujundada või teiste oma rikkuda? On see äriprojekt, sest memuaar müüb? Viimast küll tingimusel, et su nimi on natukenegi tuntud. Mina ei tea. Igal juhul objektiivset ajalookäsitlust ei maksa neist vist otsida, iseasi kui objektiivne ajalugu üldse olla saab (ütleb ju Sõgel leheküljel 145 isegi: „/.../ tahan ajalooteadlasena öelda, et ajaloolist tõde kui sellist pole olemas ja igaühel ongi sündmustest oma nägemus ehk kujutlus, millele on omane ajas muutuda"). Pea alati tuleb ju mängu subjektiivsus, kui mitte muus, siis sõnakasutuses, isegi kui alusmaterjal on faktiline. Nii et mingit „tegelikult“ lugeja tavaliselt ei leia, selle asemel on hoolikalt konstrueeritud pilt, mis on autori nägu.

Milline on siis Sõgeli nägu? Mis oli autori eesmärk? Nagu ta ise lõpus ütleb – jätta endast maha mingi jälg. Mida selle raamatus adekvaatset ja huvitavat leiab, on need igapäevaelu väikesed detailid. Paljude muude asjadega oleksin vist pigem ettevaatlikum. Kõikvõimalikke kuulsaid nimesid on see raamat täis riputatud nagu jõulupuu ehteid. Eks autor neid ju tundis ka, iseasi, kas kõigi nende mainimine oli teose seisukohast vajalik. Aga ju siis autori meelest oli.

Autorile meeldib ennast näidata põikpäise isemõtlejana läbi pea terve nõukogude aja, seda kummastavam on aga lugeda kuidas ta sihiteadlikult parteilist karjääri teeb. Üleminekuajal muster jätkub, tutvuste najal hea elu poole. Irooniline on see, et vaatamata kirjule ja huvitavale elule lõpetab ta oma elupäevad siiski üksildase ja vaesena, vaenujalal oma lähedastega. Isiklikku elu puudutav osa näib üldse valusalt aus. Autor ei varja oma alkoholi- ja naistelembust, suhted pere(de)s on keerulised.

Nagu selle kompenseerimiseks on stiil pisut kerglane, lugedes on kerge tekkima mulje, nagu vaataks Kiileri sarja „ENSV“ – lõpuks muutub vaid nimi (Eesti (Nüüd Siis) Vabariik), sisu jääb samaks. Ses mõttes hariv raamat. Lugege. Siit on näha, kuidas inimesed tegelikult käitusid (ja käituvad). Võim, karjäär, raha. Ja mõnikord ka hirm. Nende liidetavate kombinatsioonid annavad summana kokku konformismi, onupojapoliitika ja korruptsiooni. Seda on hea aeg-ajalt meelde tuletada.

 

Lugemismängu soovitus: Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Mihkel Raud „Musta pori näkku“. Tammerraamat 2008

Sobib lugemismängu rubriiki „Eesti elulooraamat“, kuigi ma pole päris kindel, kas see räägib rohkem Mihkel Raua värvikast nooruspõlvest või dokumenteerib ajastut ja Eesti muusikamaailma. Aga filmi, mida Jaak Kilmi selle põhjal praegu teeb, tahaks küll näha.

Mihkel Raud oskab kirjutada. Selles ei peaks küll enam keegi kahtlema, kes vähegi tema erinevate telesaadete kohtunikusõnavõtte on kuulanud. Mida on võimalik suuliselt teha, saab ka kirjalikus vormis veelgi paremal tasemel reprodutseerida. Ja seda ta teeb.

Mihkel Raud on irooniliselt sapine, kohati liigagi avameelne, enamasti ropu otseütlemisega, surub nii mõnegi tuntud molli mõnuga sita sisse, aga... aga... Mingites detailides suudab Mihkel Raud olla ka äärmiselt delikaatne ja tundlik. Need kohad tuleb lihtsalt üles leida ja ära tunda.

Ja teisal jätab üht-teist ütlemata, sest kes teab, see teab.

„Musta pori näkku“ on häbitult ja teadlikult üleelusuurune. Selles on pisut liiga palju epiteete. Ja nendes epiteetides on pisut liiga palju tunda hoiakut. Mida ta selle rõhutatult robustse ja ropu hoiakuga ikkagi varjab? Egas ometi haavatavust ja ebakindlust? Me ju teame, milline peab olema rokkarite kuvand. Või punkarite. Eriti punkarite. Niisiis... see raamat vastab igati nendele kuvanditele. Või siis loob neid juurdegi. Mitte et ma Mihkel Rauda liigses fantaasialennus kahtlustaks. Eks see elu oligi selline. Eriti muusikutel. Eriti punkaritel. Eriti Mihkel Raual, kes elas tollal mitmeaastases mäluaugus. Aga värve tõmbab ta sellele vaatamata laia pintsliga. Mõnuga. Ja mõnuga tuleb seda ka lugeda. Eriti neil, kes toda aega ei mäleta. Sellest raamatust saab aimu, kui lohutu ja ajuvaba, aga samas ka pöörane üks ajastu oli.

Ja eriti veel neil, kes toda aega mäletavad (st kes ise mäluaugus ei olnud). Puhas nooruse nostalgia. Põrgut, ma ju käisin neil Tartu levimuusikapäevadel! Ma ju olin sellel esimesel (ja kõigil järgmistel) Rock Summeritel! Ma käisin kõigil tollal Tartus toimunud Singer Vingeri kontsertidel!  Aga kuigi sellise elu raamatust lugemine võib tunduda lõbus, ei olnud sellise elu elamine seda ilmselt mitte. Me kõik ju teame, kui paljud suured staarid on end niimoodi surnuks joonud. Aga Mihkel Raud on õnneks elus, sest tegi oma geneetilisest pärandist  valiku kirjutamise kasuks. Muusikalegend on ta niikuinii. Ka padukainena.

Ja roppus... noh, pidage seda lihtsalt kirjaniku stilistiliseks võtteks.

Lugemismängu soovitused: Arne Merilaid "Puuinimesed"

Arne Merilaid „Puuinimesed. Muinasjutt“ EKSA 2024.

Kuna kooli raamatuaasta tähestikunäitus on jõudnud P-täheni ja sel puhul on välja pandud puude ja puiduga seotud raamatud, siis sobib tutvustamiseks kategooriat „Metsa, metsanduse või puudega seotud raamat“ esindav „Puuinimesed“. Ühtlasi on tegu ka lugemismängu auhinnaraamatuga, kuhu Arne kirjutas pühenduseks „Puud on sõbrad“. Lisaks on tegu raamatuga, mis sai kevadel Kultuurkapitali aastaauhinna proosa kategoorias.

Alustuseks tuleb lahti rääkida ka see, miks autoriks ei ole Arne Merilai, vaid Arne Merilaid. Tegu on nimelt mitmusega. Lisaks kirjandusteadlasele Arnele on fiktiivseks kaasautoriks ka tema järeltulija, kes kannab sama eesnime, kuigi on naisterahvas ja kellele Arne on vanavanavanaisa. Niisiis pisut flirti ulmega, maailmas on vahepeal toimunud ka klorofüllikatastroof, mis muudab eriti oluliseks puud, kes selle üle elasid. Ja Arne poolt praegu Liinakurule rajatav dendropark on nende hulgas.

„Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!“ põrutas arvatavalt kuulsaim stockholmlane – Karlsson katuselt. Parajalt paks mees oma parimates aastates. Noh, ma arvan, et seda määratlust võiks tinglikult ka Arne kohta kasutada. Igatahes peab temagi nalja saama, sestap lõi ta oma isikliku puude süstemaatika. Arne lustib täiega, ümberütlemisi ja sõnamängu-koerust on raamatus lademes.

Samas... Romaan see ei ole, kuigi sai kevadel KULKA proosa-auhinna. Veel vähem on see ulme. Ja jällegi – kuigi... Kuigi raamivormiliselt esineb seal autori fiktiivne nimekaimust järeltulija kaugest tulevikust, ei tõsta see siiski raamatut ulmeks. Liiga vähe on seda kaugtulevikku, too Arne sealt on vaid kaude markeeritud, talle on jäetud vaid mõnda nüüdis-Arne tegemist lühidalt kommenteeriv roll.

Ja üldse, ma arvan, et see raamat on hoopistükkis elulugu – Liinakuru puude ja pargi elulugu. Palju on mälestusi ja eluloolisi kirjeldusi.

Teist sama palju tundub see olevat monument. Autori ausammas iseendale – exegi monumentum.

Ja kõige rohkem on see mäng. Mäng vormiga. Mäng tähendustega. Mäng sõnadega, keelemäng. Autor on erudeeritud ja ei häbene oma eruditsiooni kasutada. 

Aga jah, kes klassikalist romaani ootab, saab ilmselt lugejana petta. 

Lugemismängu soovitus: eesti elulooraamat. Ene Rämmeld

Ene Rämmeld „C´est la vie. Elu on selline.“ Tänapäev 2004

Ene Rämmeld „Bonjour de Paris! Tervitus Pariisist!“ Tänapäev 2006

Ene Rämmeld „Ühel olematul suvel“ Tänapäev 2008

Ilmselt pean alustama üldse mitte raamatutest, vaid ühest lausest selles esimeses raamatus. Lapsepõlvekildude osa algab sõnadega: „Minu ema, ristinimega Candida Belials, sündis 15. mail...“ (lk 141), nii et selle raamatu ilmumisest alates olen ma teadnud, et me oleme sugulased. Raamatut ma ise senini lugenud ei olnud, aga kuna nüüd oli lugemismängus ka elulooraamatu kategooria ja ma olin just käinud Jõgeva raamatukogus kohtumisõhtul Enega, siis võtsin raamatukogust ka tema raamatud.

Me polnud kunagi kohtunud ja Jõgeval kinkisin talle oma viimase luulekogu sõnadega: „Autori nimi peaks tuttav ette tulema“, mille peale Ene kilkas: „Sugulane!“

Foto: Tiina Säälik

Kui nüüd täpne olla, siis Ene vanavanavanaisa Jakob ja minu vanavanavanaisa Jürri olid vennad, nii et viienda põlve nõbud on vist see õige sugulusaste. Ligikaudu kahesaja aasta tagune sugulus, mõelda vaid!

Aga nüüd raamatutest.

Minu vaates kannatavad esimesed kaks raamatut teatud määral toimetamatuse all. Ja ma ei pea silmas keeletoimetust, vaid eelkõige sisu. Liiga palju on kordusi, samade sündmuste uuesti kirjeldamist. Jah, kohati tilgub selle käigus ka midagi uut, aga põhiosas muutus see kordamine minu jaoks häirivaks. Seotud on see peamiselt raamatute ülesehitusega. „Elu on selline“ tegeleb personaaliaga – Enele oluliste inimeste meenutamisega, viimane osa on lapsepõlvekillud. „Tervitus Pariisist“ algab Eestis elatud aastate meenutamisega ja paratamatult kattuvad paljud asjad esimeses raamatus kirjeldatud sündmustikega. Teise raamatu teine osa on vähemalt kronoloogilises järjekorras, sest tegu on kirjadega. Autor tunnistab ka ise (raamatus „Ühel olematul suvel“), et esinemistel on ta hädas, kui keegi ei aita kohtumist ohjes hoida, sest ta ise kipub laiali valguma. Sama on mingil määral näha ka raamatutes. Kõige selgema ülesehitusega ongi „Ühel olematul suvel“, sest siin on autoril selge raam ja telg – ühe Eestis külastuse ajal toimunud kohtumised lugejatega.

Samas nende kolme raamatu järjest lugemine annab autorist omamoodi terviklikuma pildi. Eestlaste kollektiivsesse mällu on Ene jäänud kui „Libahundi“ Tiina ja sellest ta vist lahti ei saagi. On omamoodi huvitav, et ta ongi teatud moel nagu libahunt – võõras. Ja ma ei pea silmas mitte füüsilist, emigreerumisest tingitud kaugenemist Eestist, mis on loogiline ja mõistetav, vaid olemuslikku. Ene temperament ja iseloom tunduvad olevat üsna ebaeestlaslikud, ses suhtes ongi vist raske tema enda ja tema Tiina vahele piiri tõmmata. Ta on raamatutest tekkiva pildi järgi impulsiivne, kohati kangekaelne, kohati konfliktne, iseendagagi teinekord vastuolus.

Välise kuvandi (raskuste ja keerulise elu kiuste hakkama saav iseseisev naine) varjust koorub välja palju ebakindlam mina. Tekstist kumab läbi vajadus kogu aeg kellelegi (kõige rohkem vist siiski iseendale) midagi tõestada. Noore ea identiteediotsingud, eneseleidmise ja oma koha leidmise vaevad, toimetulekuraskused, kohati ka ilmselt süütunne, vajadus iseendaga rahu teha – miks muidu kirjutab ta enda kohta asju, mida oleks lihtne olnud enda teada jätta. Autor on valusalt avameelne ja seetõttu pole pilt, mille ta endast maalib, alati just kõige ilusam. Ega ta varja ka oma suhtumisi teistesse – kõik sümpaatiad ja antipaatiad on üsna otse välja öeldud. Kujutan ette, millist sisinat see kaasa on toonud, ja samas – millise ahne läikega silmis paljud neid raamatuid neelavad.

Inimene, kes läheb näitlejaks, on vist niigi kõrgendatud tähelepanuvajadusega, siin näivad seda veelgi võimendavat läbi elu kestvad isakuju otsingud, mis kombineerituna lähedusvajadusega viivad arvukate kirjute meessuheteni, mis päädivad varem või hiljem sellega, et Ene jätab nad maha. „Kättemaks isale teiste meeste kaudu?“ nagu autor ise raamatus „Ühel olematul suvel“ probleemi sõnastab. Üldse näib just selles raamatus olevat kõige rohkem autori arutlusi ja mõtisklusi, samas kui eelmistes raamatutes piirdub ta rohkem olukordade kirjeldamisega. Kõigi nende kirjute ja ajutiste suhete taustal pühendab ta end lõpuks kummalisel kombel kõige rohkem just sellele, kellest ta kohe Pariisi jõudes lahku läheb – oma poja isale ja ametlikule abikaasale, kelle tõttu ta sinna Pariisi üldse lähebki. Üks elu kummalistest ja paradoksaalstest keerdkäikudest. Lause „Kes ütles, et inimese elu peab lihtne olema?“ saab Ene Rämmeldi eluloolisi raamatuid lugedes igal juhul kinnitust.