Raamatuaasta tähestikunäitus ja ühte-teist veel

Raamatuaasta hakkab lõppema ja ka tähestikunäitus on jõudnud viimase väljapanekuni - Ö ja Ü tähtedeni. Ehk siis ÖKOLOOGIA ja ÜLIKOOL. Ja ühe siduva raamatuna on väljas ka teos, mis ühendab omamoodi nii Ö kui Ü, nii öloloogia kui ülikooli: see on raamat sarjast "Ööülikool". Fred Jüssi "Olemise mõnu". Lugege, see on väärt raamat!

Meie lugemismängus on raamatukokku jõudnud esimesed täidetud Bingo-lehed, mis tähendab, et vähemalt mingisugune auhinnaraamatute loosimine saab toimuda. Tooge, saatke, kõik, kes te mängu reeglite järgi lugesite! Mida enam osalejaid, seda rohkem loosimise moodi see välja kukub. Tähtaeg on 9. märts.

Täna anti Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses üle tänavused Tuglase novelliauhinnad, preemia pälvisid Fs novelliga "Stefan" ja Silvia Urgas novelli "Eestimaa puit" eest.

Palju õnne!

Raamatuaasta tähestikunäitus: Ä-täht. Äri

Meie raamatuaasta tähestikunäitus hakkab jõudma tähestiku lõppu. Täna läks välja Ä-tähega raamatute näitus, mis mahub märksõna ÄRI alla ja jäänud on veel viimased tähestiku tähed Ö ja Ü, mis saavad oma võimaluse märtsi alguses.

Väljas on raamatud majandusest, ettevõtlusest, investeerimisest ja rahatarkusest. Ja otse loomulikult on ka paar elulugu (Richard Branson ja Enzo Ferrari).

Raamatuaasta tähestik: Õ-täht - õppekirjandus

Raamatuaastat pole enam palju pidada jäänud, eks seda näita ka asjaolu, et tähestik hakkab otsa saama. Oleme jõudnud Õ-täheni ja mis koolis muud võiks selle tähe alt näituseriiulitele tulla, kui mitte õppekirjandus. Suur osa neist raamatutest on meie kooli õpetajate endi tehtud ja blogiski tutvustatud (sildi all "Kool ja raamat").

Aga üks sõna algab veel Õ-tähega ja see on "õigus". Kuna sel aastal saab tähistada Tammsaare "Tõe ja õiguse" 100. aastapäeva, Tammsaare enda sünniaastapäev oli aga alles eelmisel reedel, mil me tähistasime eesti kirjanduse päeva, siis on esimene vahe seekordsest riiulist pühendatud "Tõele ja õigusele".

Raamatuaasta tähestikunäitus: V-täht ehk väärtkirjandus

Kirjandus on väärt asi, väärtkirjandus seda enam. Raamatud, mille aeg ise klassikaks väärindanud, on igal juhul väärtkirjandus, uuema aja väärtkirjandusel on lootus kunagi klassikaks saada. Seni tuleb leppida kriitikute, kirjandusteadlaste ja muude asjatundjate kiidusõnadega.

Meie oleme oma raamatuaasta tähestikuga jõudnud V-täheni ja laotanud riiulisse klassikat ja muud väärtkirjandust.

Raamatuaasta tähestikunäitus: U nagu ulmekirjandus

Oleme oma tähestikunäitusega minu lemmikteema - ulme - juures.

Mis on ulme? Kasutan lõiku oma sissejuhatusest artiklikogumikule "Fändomi sünd" (Eesti Ulmeühing 2020):

Heinleini definitsiooni kohaselt on teadusulme realistlik spekulatsioon võimalikest tulevikusündmustest, mis põhineb piisaval teadmisel tegelikust maailmast, minevikust ja olevikust, ning looduse ja teadusliku meetodi tähtsuse põhjalikul mõistmisel. 

See äärmiselt normatiivne definitsioon välistab aga suurema osa teadusulmest, alates pulp’ist ja lõpetades „Pöidlaküüdi reisijuhiga“. Mina isiklikult eelistan Asimovi definitsiooni: ulmekirjandus tegeleb sellega, kuidas reageerib inimolend teaduse ja tehnoloogia arengule.

See teadus ise võib olla ka puhas väljamõeldis, näiteks ajarännud või valguskiirust ületav transport, aga mulle meeldib mõte, et žanr räägib sellest, kuidas mõjutab teadus teose tegelasi. Ehk siis Larry Niveni ütlemise järgi: „Hea ulmekirjanik mõtleb välja auto, väga hea ulmekirjanik mõtleb välja liiklusummiku“.

Strugatskid on omakorda öelnud: „Ulme on kirjandusvaldkond, mis allub kõigile üldkirjanduslikele reeglitele ja nõudmistele, tegeleb üldiste kirjanduslike probleemidega, kuid seda iseloomustab eriomane kirjanduslik võte – ebatavalise elemendi olemasolu.“

Ja veelgi hiljem: „Tõeline ulme – see on ime-saladus-tõepärasus.“

Verov ja Minakov sõnastavad selle nii: teadusulmet eristav tunnus on teadusfantastilise eelduse olemasolu tekstis, ilma milleta tekst kas „kukub kokku“ või ei ole enam ulmeks liigitatav.

Just see ebatavaline komponent seob kõiki ulme alamžanre - teadusulmet, fantaasiakirjandust ja õuduskirjandust.

Lugege ulmet, ulme avardab maailma!

Lõppu üks auhinnauudis ka - 2. jaanuaril, Henrik Visnapuu sünniaastapäeval kuulutas Eesti Rahvuskomitee koostöös Eesti Kirjanike Liidu ja Luunja vallavalitsusega välja luuletaja nimelise kultuuri- ja kirjandus auhinna laureaadid, kelleks on tänavu kirjandusteadlane Janika Kronberg (elutöö auhind) ja luuletaja Reijo Roos (väljapaistva noore autori auhind).

Palju õnne!

Raamatuaasta tähestikunäitus: T - nagu tõlkekirjandus

Vahetasime täna jälle näitust ja nüüd on meil siis T-täht ja sellega seoses tõlkekirjandus. 

Kuna me otsustasime tõlkekirjandusest keskenduda just ilukirjandusele, siis ka seekordsel kooli ja raamatu seoste kajastamisel vaatame kooli töötajaid ja vilistlasi, kes on kätt proovinud ilukirjandusega. 

Kõige loogilisem on alustada luulega. Antti Kirbi (1965. aasta vilistlane Tiit Birkan) on avaldanud luulekogud "Teri aja liivakellast" (2003) ja "Siinpool Soome lahte" (2017)

Ka on tema sulest ilmunud proosakogumik "Rahutud laaned" (Hotpress 2009).

Luual on õppinud luuletaja Ivar Sild, kellel jäi paraku lõpuks kool ikkagi lõpetamata, tema esimene luulekogu "Valimata luulet" ilmus Jõgevamaa Metsaseltsi kirjastamisel 1996, kui Ivar oli Luua õpilane.

Heino Viik, kes lõpetas matkajuhi eriala 2023. aastal on avaldanud raamatud "Kuidas mitte olla loll" (Pegasus 2021) ja "Kõik võib veel hästi minna" (Varrak 2021).

Ka Pille Maffucci on värselt lõpetanud matkajuhi eriala. Temalgi on ette näidata mitu raamatut, mis eriti hästi passivad just tõlke kategooriasse. Pille tegeleb nimelt kakskeelsete raamatutega, eesti keele kui võõrkeele õpetamisega. Tema tõlkimisel on ilmunud Julia Kalenda kakskeelsete lasteluuletuste kogu "Lasteaia saladused" (Eesti keele maja 2021) ja koos Marta Dolgaševiga "Lõpuks leidsin sind" (Integratsiooni sihtasutus 2024).

Ja eks tuleb tunnistada, et ka mina olen lisaks õpetajaametile nii tõlkija kui luuletaja ja kirjanik. Lühiduse huvides ei hakka pilte ja nimekirju lisama, piisab numbritest: 8 luulekogu; 2 lasteraamatut; 7 ulmeraamatut, 10 tõlkeraamatut. 

Raamatuaasta tähestikunäitus: S nagu sõnastik + kool ja raamat + uued raamatud Luua raamatukogus

Oleme jõudnud tähestikunäitusega S-täheni. Sõnastik. 

Sõnastik ei tähenda ainult erinevate keelete sõnaraamatuid. Teid võib üllatada, kui palju erinevaid sõnastikke meil on - õigekeelsussõnaraamat, võõrsõnade leksikon, etümoloogiasõnaraamat, sünonüümisõnastik, ametniku soovitussõnastik, eesti keele seletav sõnaraamat, assotsiatsioonisõnastik... Kõikvõimalikud eriala- ja oskussõnastikud sinna otsa. Eks visake pilk peale!

Meie näitusel on näiteks väljas ka aastast 1925 pärinev "Metsanduslised oskussõnad".

Sõnastikke on teinud ka kooliga seotud inimesed. Heino Untera (õpetas aastatel 1958-1993) on koostanud "Vene-eesti metsakasutuse sõnaraamatu" (Valgus 1986).

Ja Valdi Reinas (õpetas aastatel 1997-2004) "Metsa- ja puiduerialade inglise-eesti ja eesti-inglise sõnastiku" (Metsatark 2002).

***

Vahepeal on meie raamatukokku saabunud ka hulk uusi raamatuid. Sõnastikke nende hulgas küll polnud, aga eelmise tähe - reisiraamatu - esindajaid küll.

Nimekiri ka:

Evelin Alliksaar „Silm silma, hammas hamba vastu“

Eesti muinasjutud III. Novellmuinasjutud

Mudlum „Nööpidest ja muust häbiväärsest“

Piret Raud „Keedetud hirvede aeg“

Berit Sootak „Karulõks“

Rene Satsi „Minu Tai. Turistist sirgub inimene“

Ahto Raudoja „Eesti ja vene vahel - minu lood Petserimaalt“

Peep Veedla „Eesti metsalindude taskugiid“

Mart Juur „Eesti popmuusika täielik leksikon“

Juhan Maiste „Eesti mõisad ja lossid III. Aadlikultuuri seitse aastasada“

Jaak Juske „Eesti põnevad legendid ja pärimused“

Hanno Ojalo, Mati Õun „Eestlased, rüütlid ja ristisõdijad. Muistne vabadus võitlus“

Raamatuaasta tähestikunäitus: P nagu puu ja puit + uued raamatud meie raamatukogus

Meie tähestukunäitus on jõudnud P-täheni. Mis muud ikka kui puu ja puit nagu metsanduskoolile kohane. 

Ja loomulikult on ka meie endised õpetajad-õpilased selle temaatikaga seonduvaid raamatuid kirjutanud. 

Heino Untera, kes oli õpetaja aastatel 1958-1993, on autoriks nii raamatule "Puidurikked" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1984), kui ka "Puidumäärajale" (Eesti Põllumajanduse Infokeskus, 1990).

Ivar Sibul, kes õppis Luual aastatel 1991-1993, on välja andnud nii raamatu "Maarjakask ja selle kasvatamine" (Eesti Põllumajandusülikool 2000) kui mahuka "Väike puidualbum" (Eesti Metsaselts 2009).

Tõnu Eller, kes on metsanduskoolis õpetanud alates aastast 1992, on kirjutanud juhendmaterjali "Ümarpuidusortimendid ja optimaalne järkamine" (2005 ja SA Erametsakeskus 2015)

Kool on välja andnud ka "Luua puukooli ilupuude ja -põõsaste nimestiku" (Eesti NSV Põllumajanduse ministeerium 1969).

Aga lisaks vanadele ja kooli enda loodud raamatutele tuleb raamatukokku ka aiva uusi. Järgnevalt loetelu oktoobri uuekestest:

Ülar Allas „Eesti looduse kõige-kõigemad. Esimene osa“

Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud“

William Golding „Kärbeste jumal“

Jojo Moyes „Me kõik elame siin“

Hugo Vaher „Nutivaba“

Heli Künnapas „September“

Söödav linn 2. 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut

Triinu Meres „Teistmoodi tavaline“

Evelin Alliksaar, Silja Kerge „Vaga vesi, sügav põhi“

Laura Evisalu „Õiged mehed“

Ja kui juba puiseks kisub, siis olgu ka virtuaalkülalise intervjuud puu nimedega kirjanike päralt - sel kolmapäeval Asko Künnap ja neljapäeval Carolina Pihelgas ning järgmisel kolmapäeval Imbi Paju. Ja reedel tuleb tutvustamisele Arne Merilaid "Puuinimesed".

Raamatuaasta tähestikunäitus: O nagu "omanikumärk"

Meie tähestik on jõudnud O-täheni. Omanikumärk on olemuslikult seotud raamatutega, tuntuim omanikumärk raamatus on eksliibris.

Eksliibris on eraldi leheke, etikett, mis kleebitakse tavaliselt raamatu kaane siseküljele. Selle ülesandeks on näidata raamatu omanikku, kaitsta omaniku huve raamatu kaotamisel või varastamisel. Tavaliselt moodustab ühe eksliibrise osa pilt/joonistus, mis tõstab esile selle omaniku tegevust, harrastusi, samuti nimest tuletatud kujundust jne, ning omaniku nimi ja ladinakeelne väljend ex libris. Eksliibriseid valmistatakse graafikatehnikates (puulõige, vasegravüür, kivitrükk, tsinkograafia), mis võimaldavad olla sellel hõlpsasti paljundatavad.

Sõna "eksliibris" on tulnud tavaliselt eksliibristel leiduvatest ladinakeelsetest sõnadest ex libris – "raamatute seast", millele lisatakse omaniku nimi (Ex libris N. N. – "N. N. raamatute seast"). Vahel kasutatakse ka muid sõnu, näiteks "Minu raamat".

Vikipeedia

Ka Luua Metsanduskooli raamatukokku on jõudnud mõned eksliibristega eksemplarid. Pildil on mõisa kavaleridemaja ja Luua pargi omaniku Madis Jürima isale kuulunud eksliibrisega raamat.

Järgmisel pildil on kunagise keskkonnaministri ja ökoloogi Toomas Frey eksliibris (raamatu on talle kinkinud professor Viktor Masing).

Oma eksliibris on olnud ka Luua mõisal.

Ka organisatsioonidel võib olla eksliibriseid. Pildil Eesti Looduskaitse Seltsi raamatumärgis.

Tänapäeval võib juhtuda, et klassikalise eksliibrise asemel on raamatus aga hoopis logoga kleeps. Pildil Endla looduskeskusele kuulunud raamatute kleeps.

Kuuluvust ehk raamatu omanikku võib näidata ka tempel või sissekirjutus. Raamatukogudele kuuluvaid raamatuid oleme harjunud nägema tembeldatuina, kuid raamatutes võivad olla ka asutuste või isegi eraisikute templid. Järgmisel fotol on Jõgeva metskonna ja Voltveti metsakooli templid EW ajast.

Tore näide on järgmises raamatus, mida Luua Metsanduskooli nime muutudes on raamatukogus üha uuesti ja uuesti tembeldatud.

Eraisikutele kuuluvate raamatute templinäidisena on viljandlasele H. Ruusile kuuluva raamatu tempel (raamat ise, nagu näha, aastast 1902).  

Või nagu templist näha, oli minu vanaisal lausa koduraamatukogu:

Tempel on olnud vahetatavate tähtedega, sest esimesel pildil on raamat nr 4, teisel raamat nr 18, millest võib järeldada, et kõik raamatud olid nummerdatud.

Tempel ja nummerdus on olnud kasutusel ka Toomas Freyl.

Veel üks näide nummerdusest on Narva Garnisoni Sõdurite kodu raamatukogu raamatus, kuhu esmalt on number kirjutatud käsitsi, siis aga kombinatsioonis templiga ja eraldi tembeldatuna. Number ise on jäänud samaks.

Ka sissekirjutus näitab kuuluvust. Üks huvitavamaid sissekirjutusi on legendaarse metsateadlase Andres Mathieseni (1890-1955) raamatus „Ülikooli õppemetskond“ (1927) olev „E. Lõhmus 1950“. Erich Lõhmus (1928-1985) oli samuti metsateadlane, senini kasutatava metsakasvukohatüüpide klassifikatsiooni väljatöötaja. Aastaarvu järgi otsustades pidi ta tollal tudeng olema.

Teine vahva sissekirjutus näitab lisaks kuuluvusele tööalast kasutust: "Saunasaare metsavahile käsitamiseks. Jõgeva metsaülem".

Seda, kellele raamat on kingitud ja seega ka kuulus, on võimalik välja lugeda ka pühendustest, tihti on kinkija nimel veel omaette lisaväärtus. Pildil olev Johannes Semperi raamat on kuulunud Heino Unterale, kunagisele Luua Metsanduskooli õpetajale, kellele selle kinkis autor ise.

Lisaks Luua Metsanduskooli raamatukogu eksemplaridele on nii postituses kui väljapanekus kasutatud ka mulle kuuluvaid raamatuid.

Raamatuaasta tähestik: M nagu mets. Kool ja raamat - metsandusraamatud.

Meie raamatuaasta on jõudnud M-täheni. Ja pole valikutki - metsanduskoolis tähistab see täht metsa. 

Vaatamegi sel puhul metsandusraamatuid, mis on kirjutatud koolis töötanud inimeste poolt.

Vello Keppart, Maila Talve ja Uuno Kask on kirjutanud noortele raamatu "Kodumets" (Noortekogu Uus Eesti 1994). Vello õpetas ökoloogia ja keskkonnaga seotud teemasid aastatel 1992-2020. Maila  õpetas eelkõige dendroloogiat ja puuliike 1961-2011 ja Uuno  metsakaitset ja metsakasvatust 1974-2007, oli paar aastat ka õppedirektor.

Vello Keppart on ka "Luua metsa tüpoloogilise õpperaja. Teejuht" (Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium 1981) ja "Luua Metsandusliku õpperaja" (Luua 2004) autor.

Minu sulest on ilmunud samuti eelkõige noortele suunatud raamatud "Metsasõbra käsiraamat" nii eesti kui vene keeles (Halo kirjastus 2006, kordustrükk 2008; vene keeles Halo kirjastus 2007) ja "Tööohutus raietöödel" (Halo kirjastus 2006). 

Jaan Velström (õpetas 1985-2002, oli ka praktikajuhataja ja õppedirektor, lisaks õpetas metsanduslikku seadusandlust) kirjutas raamatu "Metsaomanikule metsandusest" (Työtehoseura 2001) ja koostas raamatu "Metsanduslikud õigusaktid I. Metsavarumine." (Metsatark 1996).

Metsakultuuride õpetaja Aime Oole (õpetas 1974-1999) sulest ilmus "Metsaseemnemajandus ja istutusmaterjalide kasvatamine" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1983) ja "Metsakultuurid ja metsaselektsioon" (Eesti NSV Agrotööstuskoondise Info- ja Juurutusvalitsus 1985).

Osvald Pogen (töötas Luual aastatel 1951-1960) kirjutas raamatu "Kuivendatud maade metsastamine" (Eesti NSV Metsanduse ja Looduskaitse Peavalitsus 1963) ja seekordse nimekirja lõpetab Jüri Laasimeri (töötas aastatel 1957-1965) Viktor Masinguga kahasse kirjutatud "Pesitsusvõimaluste loomine kasulikele lindudele" (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Eesti Loodusuurijate Selts 1958).