Virtuaalkülalised: Øyvind Rangøy ja Mika Keränen

Raamatuaasta tähestiku reisiraamatute tuules vahendame seekord lausa kahe külalise mõtteid meie raamatuaastast. Ja sedapuhku on külas Eesti Kirjanike Liidu liikmed, kes kirjutavad küll eesti keeles, aga kelle emakeel on ühel siis norra ja teisel soome keel - Øyvind Rangøy ja Mika Keränen.

Øyvind on tõlkija ja luuletaja, kelle esimene luulekogu ilmuski mitte norra, vaid eesti keeles.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Ma mõtlen oma onu peale, kes on sündinud aastal 1954, aga mäletab 19. sajandi algust.
Ja siis mõtlen tagasi oma esimesele aastale Tartu Ülikoolis, kui ma esimest korda kuulsin eesti kirjakeele ajaloost ja sellistest asjadest nagu Wanradti ja Koelli katekismus, „Jörru, Jörru! Jooks ma tulen?”, Kristjan Jaak ja papa Jannsen.

See kõik oli uus ja põnev. Nüüd on see kuidagi minugi minevik. Olen Eestiga seotud juba 25 aastat – rohkem kui pool elu. Selle mõju ei piirdu oleviku ja tulevikuga.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Eestikeelne raamat on nagu vastupanuliikumine, nagu järjepidevuse hoidja ja nagu õigus olla see, kes ma olen. See tähendab: väga oluline – ja alati ohus.

Miks sina, norralane, kirjutad eesti keeles?

Sest Eestis võttis mu omaks – ja küllap ma siis olengi kuidagi kaks inimest ühes. Kui ma kirjutan eesti keeles, on mul näiteks võimalik kirjutada Norrast viisil, mis oleks puhtalt norrakeelse autorina võimatu. See rikastab mõlemat pidi.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Mind vaimustas Meelis Friendthali "Punkti ümber"!

 ***

Mikat teavad tänu tema "Supilinna salaseltsile" vist küll kõik.

Eestikeelne raamat on pooltuhat aastat vana. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

Väga uhke on olla osa Eesti kirjandusloost. See juubel on tore! Kirjanikuna väljendan tundeid, nii enda kui teiste omasid, raamatutes, mida ma kirjutan. Kirjutasin eelmise aasta suvel loo sellest samast esimesest eestikeelsest raamatust. Proloog toimub 500 aasta taguses Tartus. Kirikuõpetaja Herbert Stahl annab oma sõbra, luuletaja Werner Volkonski kätte ühe eestikeelse raamatu, mis kaob. Esimeses peatükis sõidab Supilinna Olav jalgrattaga Tartu linnas ühe soome neiuga, kelle pilk jääb peatuma Jaani kiriku skulptuuridele. Rohkem ma raamatust ei söanda rääkida. Selle käsikiri valmis tõesti ammu. Raamat ise peaks ilmuma emakeelepäeval 2026, kui raamatuaasta saab läbi. 

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva maailmas?

Oluline? Ma ei tea, millega võrrelda, sest minu jaoks on ta sama oluline nagu vihm. Või rukileib. Sprotid. Sibul. Armastus.

Ma tean, et mind loetakse ja minu teoseid armastatakse väga. Ma olen õnnelik oma lugejaskonna üle. Annan endast parima, et minu kirjutatud raamatud aitavad noortel armuda ka tulevikus eesti keelde. Eesti keele ja eestluse tulevik sõltub meist endist, igaühest.

Ma olen väga mures, mis eesti keelest saab, aga intervjuudes nagu seesama, ma seda teemat ei sooviks pikemalt lahata, sest soigumine ei aita midagi. Ma ei taha ka kritiseerida kedagi. Inimestel on vabadus teha oma otsusi. Minu viis eesti keele säilimise nimel võidelda ongi minu kirjutatud raamatud.

Oled rahvuselt soomlane, aga kirjutad eesti keeles. Oled sa eesti või soome kirjanik? 

Pass on mul Soome oma, aga juurikas on Karjala oma. Sündinud olen Helsingis, ka seal on mul juured.

Soome pealinna kõnekeel 1970-1980ndatest on minu esimene keel. Eestisse tulin kahekümneaastaselt 30 aastat tagasi. Siin on mu juured vast tugevamalt mullas.

Kas ma olen eesti või soome kirjanik? Ma ei soovi vastandada neid. Sõna "või" ei istu minule. Ma olen sada protsenti nii eesti kui ka soome kirjanik, minu jaoks see matemaatiline võrrand töötab. Kõigele lisaks kirjutan oma kodumurdes, salanimega Tommi Turunen. Jätan teadlikult ütlemata, mis keel see on, ise mõtlen, et ta on mu kodumurre. Eesti kirjandusmaastikul tuntakse mind küll paremini kui Soomes, aga päris tundmatu ma pole ka seal, seda on näha Soome raamatukogude laenutushüvitistest. Soome lugejatega ma väga tihti otse ei suhtle.

Soovita ühte eesti autori raamatut.

Varalahkunud Afa (Vahur Afanasjev) luule ja proosa meeldisid mulle väga ja vahel mõtlen tema peale, et liiga vara lahkusid. Soovitan tutvuda tema kirjandusliku pärandiga, näiteks "Tünsamäe tigu" on väärt luulekogu.