Arne Merilaid „Puuinimesed. Muinasjutt“ EKSA 2024.
Alustuseks tuleb lahti rääkida ka see, miks autoriks ei ole
Arne Merilai, vaid Arne Merilaid. Tegu on nimelt mitmusega. Lisaks
kirjandusteadlasele Arnele on fiktiivseks kaasautoriks ka tema järeltulija, kes
kannab sama eesnime, kuigi on naisterahvas ja kellele Arne on vanavanavanaisa.
Niisiis pisut flirti ulmega, maailmas on vahepeal toimunud ka
klorofüllikatastroof, mis muudab eriti oluliseks puud, kes selle üle elasid. Ja
Arne poolt praegu Liinakurule rajatav dendropark on nende hulgas.
„Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!“ põrutas arvatavalt
kuulsaim stockholmlane – Karlsson katuselt. Parajalt paks mees oma parimates
aastates. Noh, ma arvan, et seda määratlust võiks tinglikult ka Arne kohta
kasutada. Igatahes peab temagi nalja saama, sestap lõi ta oma isikliku puude
süstemaatika. Arne lustib täiega, ümberütlemisi ja sõnamängu-koerust on raamatus lademes.
Samas... Romaan see ei ole, kuigi sai kevadel KULKA
proosa-auhinna. Veel vähem on see ulme. Ja jällegi – kuigi... Kuigi
raamivormiliselt esineb seal autori fiktiivne nimekaimust järeltulija kaugest
tulevikust, ei tõsta see siiski raamatut ulmeks. Liiga vähe on seda
kaugtulevikku, too Arne sealt on vaid kaude markeeritud, talle on jäetud vaid
mõnda nüüdis-Arne tegemist lühidalt kommenteeriv roll.
Ja üldse, ma arvan, et see raamat on hoopistükkis elulugu –
Liinakuru puude ja pargi elulugu. Palju on mälestusi ja eluloolisi kirjeldusi.
Teist sama palju tundub see olevat monument. Autori ausammas
iseendale – exegi monumentum.
Ja kõige rohkem on see mäng. Mäng vormiga. Mäng tähendustega. Mäng sõnadega, keelemäng. Autor on erudeeritud ja ei häbene oma eruditsiooni kasutada.
Aga jah, kes klassikalist romaani ootab, saab ilmselt lugejana petta.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar