Lugemismängu soovitused: Arne Merilaid "Puuinimesed"

Arne Merilaid „Puuinimesed. Muinasjutt“ EKSA 2024.

Kuna kooli raamatuaasta tähestikunäitus on jõudnud P-täheni ja sel puhul on välja pandud puude ja puiduga seotud raamatud, siis sobib tutvustamiseks kategooriat „Metsa, metsanduse või puudega seotud raamat“ esindav „Puuinimesed“. Ühtlasi on tegu ka lugemismängu auhinnaraamatuga, kuhu Arne kirjutas pühenduseks „Puud on sõbrad“. Lisaks on tegu raamatuga, mis sai kevadel Kultuurkapitali aastaauhinna proosa kategoorias.

Alustuseks tuleb lahti rääkida ka see, miks autoriks ei ole Arne Merilai, vaid Arne Merilaid. Tegu on nimelt mitmusega. Lisaks kirjandusteadlasele Arnele on fiktiivseks kaasautoriks ka tema järeltulija, kes kannab sama eesnime, kuigi on naisterahvas ja kellele Arne on vanavanavanaisa. Niisiis pisut flirti ulmega, maailmas on vahepeal toimunud ka klorofüllikatastroof, mis muudab eriti oluliseks puud, kes selle üle elasid. Ja Arne poolt praegu Liinakurule rajatav dendropark on nende hulgas.

„Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi!“ põrutas arvatavalt kuulsaim stockholmlane – Karlsson katuselt. Parajalt paks mees oma parimates aastates. Noh, ma arvan, et seda määratlust võiks tinglikult ka Arne kohta kasutada. Igatahes peab temagi nalja saama, sestap lõi ta oma isikliku puude süstemaatika. Arne lustib täiega, ümberütlemisi ja sõnamängu-koerust on raamatus lademes.

Samas... Romaan see ei ole, kuigi sai kevadel KULKA proosa-auhinna. Veel vähem on see ulme. Ja jällegi – kuigi... Kuigi raamivormiliselt esineb seal autori fiktiivne nimekaimust järeltulija kaugest tulevikust, ei tõsta see siiski raamatut ulmeks. Liiga vähe on seda kaugtulevikku, too Arne sealt on vaid kaude markeeritud, talle on jäetud vaid mõnda nüüdis-Arne tegemist lühidalt kommenteeriv roll.

Ja üldse, ma arvan, et see raamat on hoopistükkis elulugu – Liinakuru puude ja pargi elulugu. Palju on mälestusi ja eluloolisi kirjeldusi.

Teist sama palju tundub see olevat monument. Autori ausammas iseendale – exegi monumentum.

Ja kõige rohkem on see mäng. Mäng vormiga. Mäng tähendustega. Mäng sõnadega, keelemäng. Autor on erudeeritud ja ei häbene oma eruditsiooni kasutada. 

Aga jah, kes klassikalist romaani ootab, saab ilmselt lugejana petta.