Ervin Õunapuu „Eesti gootika XX“ (Varrak 2017).
Minu lugemismängus täidab see raamat kategooriat "Raamat, mille pealkirjas on Eesti".
Juba paari esimese jutuga saab selgeks, et seda raamatut ei saa lugeda. Seda tuleb manustada tilk-tilga haaval, sest kontsentratsioon on nii kange, et võtab silmad märjaks. Negatiivsema meelelaadiga inimestel soovitan üldse eemale hoida, muidu võib masendusse langeda. Hea, et ma seda sügiskaamose ajal ei lugenud.
See pole isegi mitte teine Eesti, mis nende kaante vahelt
vastu jõllitab – see on ma-ei-tea-mitmes. Väändunud, kõver, vaimselt
sandistunud, tülgastav, groteskne, absurdne. Lohutu. Õnneks on lood
ülilühikesed. Aga neid on palju.
Nii et kui te tunnete end liiga helge ja õnnelikuna, siis on
see teile. Toob maa peale tagasi. Ainult et pärast on tunne, nagu tahaks duši
all käia.
On jutte, mis oma äraspidise puändiga mõjuvad ootamatult,
nagu näiteks „Õnnepäev“. On isegi humoorikaid nagu „Agendid“. Aga suur osa on
sellised, et isegi lühikeste lugude lugemise ajal tuli pause teha, et üldse
edasi lugeda. Aga mingi väärastunud huvi ei lasknud raamatut ka lõplikult käest
panna. Imekombel on kogu selle friigitsirkuse keskel ka üks jutt, mis on
peaaegu normaalne. „Hüpe“.
Selles raamatus on palju lapsi. Ja palju vägivalda. Joomist.
Surma. Lollust. Mis see on? leidsin end lugedes mõtlemas. Milleks? Kellele? See
tilk-tilga haaval lugemine... see on nagu arstirohu võtmine, mingi vaimne
vaktsineerimine... On see mingi omalaadne didaktiline materjal, kuidas saada
paremaks inimeseks? Et loed ja ei taha olla nagu nood seal? Tahad olla
parem? Aga ma kahtlustan, et need, kes peaksid tahtma olla paremad, ei loegi
raamatuid. Nad ongi sellised, nagu nood seal. Või veel hullemad. Või on
see vaktineerimine neile, kes on veel normaalsed, et nad päris eluga kokku
puutudes kreepsu ei saaks?
Ma ei tea. Ma ei tea, miks ma seda lugesin, veel vähem tean
ma, miks Õunapuu selliseid asju kirjutab. Lummav. Painav. Jube.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar