Lugemismängu soovitus ja ühtlasi auhinnaraamat: Kristiina Ehin "Südametammide taga"

Seekordne raamat sobib täitma lugemismängu rubriiki "Tartu linnakirjaniku raamat", sest Kristiina Ehin oli linnakirjanik aastal 2017. Sama hästi võib see aga olla 2024. aastal ilmunud raamat. Lisaks läheb autori nautogrammiga eksemplar ühtlasi ka järgmisel kevadel täismängus osalenutele auhinnaraamatuks.

Neile, kes ei tea, kes üldse on olnud Tartu linnakirjanikud, kelle raamatuid selles kategooris lugeda, väike spikker.

Aga nüüd raamatu juurde.

Võta nüüd kinni, misasi see on? Romaan minu jaoks igatahes mitte. Elulugu? Päevik? Fiktsioon siiski vist mitte, pigem fantaasia päriselu teemadel. Või nimetatakse seda poeetiliseks liialduseks? Kristiina on ju intervjuudes isegi öelnud, et püüdis seda kirjutades olla maksimaalselt aus. Aga ausus ei tähenda ju ometi, et ei võiks tonaalsust valida ja värve paksult panna. No kohati ikka väga paksult. Kõik on üle-elusuuruselt lopsakas, kõik vohab ja lainetab, seguneb millekski, mis pole peen kokteil, vaid kompott, säärane rammus ja ootamatuid komponente täis. Ja kusagil selle kõige taga on ju ka ausus. See tuleb sealt ainult üles leida. Või mis seal leida. See tuleb lihtsalt ära oodata. Kusagil poole raamatu peal hakkab särtsakas-lennukas kuraas maha kooruma nagu värv päevinäinud puidust pingil, kuni läbi viledaks kulunud alusvärvikihi hakkab paistma puusüü, see puu päris olemus. Selleks ajaks oled sa juba raamatu küljes kinni – värv on oma töö teinud, nüüd võid ka puud ennast vaadata.

Minu jaoks avas Kristiina sellega endast hoopis teistsuguse tahu. Seni näis ta ikka selline lendlev-hõljuv, midagi haldjana ebareaalset, kuukiireneid, nagu Silver raamatus ütleb, siin aga toimetas äkki lustlik ja kelm trikster, kes viskab küll vempe, aga ei ületa kordagi pahatahtlkkkuse piire. Ja kelle elus ajab üks olmeline probleem teist taga, kes muretseb ja valutab südant, on hädas ja väsinud ja katkigi. Just see oli ka asi, mis kogu raamatu minu jaoks huviga loetavaks tegi. Pisut pöörane, pisut ulakas, irooniline, terav, samas tõsiseid teemasid puudutav, nö naer läbi pisarate, ennast avav, omal leebel moel võitlevgi. Argine ja luulelennuline maailm veidras tasakaalus teineteisele tuge pakkumas.

Ei, see, kes mulle selle raamatu ridade vahelt vastu piilub, ei ole inglike või haldjas, see siin on igatahes pigem selline väikese kavala saatana vurhvi tegelinski, kes teeb ka halvematel hetkedel jäärapäiselt nägu, nagu oleks kõik hästi. Kuni äkki enam ei ole. Päriselt. Siis riisub end rehaga kokku ja peidab end sõnade vahele nagu metsa. Ja pärast astub seal välja ja jälle näib, et ta jalad maapinda ei puuduta.

Juba Lilli Promet olla elutargalt nentinud, et sihukese kolba peal, mis nalja ei mõista, on paras puid lõhkuda. See siin mõistab. Ja kuidas veel.

Kui Jerome K. Jerome´i „Kolm meest paadis“ on humoorikas ja eneseirooniline sissevaade mehe maailma, siis Kristiina Ehini „Südametammide taga“ on pisut samalaadne sissevaade naise maailma. Aga ma ei arva, et see on lugemiseks ainult naistele. Jah, ilmselt loevad naised seda raamatut teise pilguga kui mehed. Ei välista isegi, et see võib olla teraapiline lugemine. Aga seda võiksid, õigemini peaksid lugema ka mehed (vähemasti need vähesed, kellel veel lugemisoskus säilinud). Kuna hea kirjandus on mitmetasandiline, siis on ju võimalik jääda kõige pindmisele, nalja viskamise tasandile pidama, asi seegi. Aga äkki jõuab mõni sügavamale ka. See ei ole ju nii peidetud, et sellest saaks mööda vaadata. Äkki siis on veidi keerulisem naistest ka päriselt mööda vaadata.