Fred Jüssi „Olemise mõnu. Ööülikooli raamatukogu“
(Aadam ja pojad 2022)
Tõnu Õnnepalu „Eesti loodus“ (Paradiis 2022)
Fred Jüssi räägib asjade olemusest, sellest, mis on
loomulik. Eks ta olnudki üks loomulik mees. Tõeliselt vaba hing, keda ei saanud
raamidesse kammitseda. Ta lihtsalt astus kõigist raamidest välja ja läks metsa.
Tõi meile sealt sõnumeid, et see loomulik ja looduslik on ikka veel olemas.
Jüssi on nagu koopajärv – sügav, aga selge. Väskendav. Helge.
On omaette ja naudib oma vaikust. Kui sulle meeldib temaga olla, on hästi. Kui
ei, pole ka midagi hullu, tema on (oli) ka ilma sinuta oma maailmas rahul.
Õnnepalu näib ka järvena, paistab sügav, aga kas on, seda päris kindlalt ei
tea. Temas on mingi tumedus, ta ei paista niisama hästi läbi. Temas on mingid
hoovused ja tema vesi on rahutu, näib, et seda lõplikku rahu ja selgust ei ole
te veel leidnud. Kas laiabki?
Nagu ikka, pajatab Õnnepalu enese elust. Seekord siis
kohtade kaudu, kus ta on elanud. Jüssilgi on oma lemmikkohad, aga tema räägib
nende kohtade kaudu mingit suuremat lugu.
Ja lõpetuseks kaks mõttetera. Üks Fred Jüssilt: Kui me
muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie
kodumetsadest veel midagi peale allika või ojanire.
Ja teine Tõnu Õnnepalult: Eesti on nurgataguste maa. Tema
olemus avaldub seal, kus ei käida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar