Lugemismängu soovitused: Andrus Kivirähk "Eesti rahva uued jutud"

Andrus Kivirähk „Eesti rahva uued jutud“ (EKSA 2025).

Sobib kategooriatesse 2025. aastal välja antud raamat või raamat, mille pealkirjas on Eesti.

Me oleme harjunud, et Kivirähk on lobe, et Kivirähk on muhe. Loe ja itsita. Jah, ta ju lammutab seda va meie omamüüti – tuletage vaid meelde „Rehepappi“ või „Ussisõnu“, aga ma ei olnud valmis selleks, kui terav ja armutu Kivirähk võib olla.

Juba avapauk – „Puulased ja tohtlased“ – oli selline, et hirmuvärinad tulid peale. Paranoia sündi on jube jälgida. Ühed sõlmivad näiliselt õilsa eesmärgi nimel tehinguid saatanaga, teised pööravad ära. Naljast oli asi kaugel. Meie poliitmaastik ongi säärane, võta või jäta.

Ega edasi helgemaks lähe. Pedofiilia („Vaeslapse käsikivi“), keskkonnaprobleemid (mulla vaesustumine „Mullaketrjates“; suhtumine loodusesse „„Naljakas“ härjamüümises“), asjadeihalus („„Naljakas“ härjamüümine“, „Kuuvalgel vihtlevad neitsid“, „Vägev vähk ja luhtunud võimalus“).

„Härg jäi kadunuks. Pole põhjust arvata, et tal siiski hästi läks. Ei läinud. Tal läks halvasti. Nii nagu ikka läheb halvasti loomadel, kellel on tegemist inimeste maailmaga. Inimesi ei huvita härja saatus, neid huvitab rahapada kännu sees.“ („„Naljakas“ härjamüümine“).

Oma koosa saavad end kirjanikeks pidavad grafomaanid („Öised praamireisijad“) ja üha kiirenev elutempo („Tark mees taskus“).  Ja ma ei tea, miks, aga „Kuuvalgel vihtlevad neitsid“ tõi minu vaimusilma ette vandenõuteooriaid ja alternatiivseid fakte uskuva tüübi kohtumise radikaliseerumisguruga.

„Tegelikult maailm ainult tundub kirev ja keeruline, aga oma sügavas sisemuses on kõik asjad kohutavalt lihtsad. Kirevaks ja keeruliseks ajavad maailma need, kes ei viitsi süveneda ja vajalikul hetkel aru pidada.“ („Mullaketraja“).

„Lopi ja Lapi“ ongi seevastu lihtne, aga juttudest ehk isegi kõige sügavama mõttega. Masendav, kui selle esmapilgul totaka lõõbi taha tõsisemalt vaadata. Jah, inimesest lollimat looma ei ole olemas. Paraku.

Õnneks on selles raamatus ka „Udumäe kuningas“ – jutt, mis on ühtaegu muinasjutuline ja argine, kurb ja helge, lihtne ja keeruline.

Minu isiklikud lemmikud olidki „Puulased ja tohtlased“, „Lopi ja Lapi“ ning „Udumäe kuningas“.