Paša Matšinov (Paavo Matsin) „Lenini valss“ (Lepp ja Nagel
2022)
Kuna Matsini kinkis selle mulle ühe esinemise järel, oli see mul riiulis olemas, õhuke pealegi, nii et Taru linnakirjaniku raamatuga pole probleemi, oli esimene mõte.
Paganas!
Õhuke küll, aga... Ma ei tea, mis asi see on, mida Matsin
ajab, sest mingit oma asja ta ilmselgesti ajab, aga minu asi see vist ei ole.
No ei haagi, kohe kuskilt otsast! Vähemalt minu peakujuga see kokku ei sobi.
Umbes kolmandikust närisin end puhta tahtejõu varal läbi, siis andsin alla.
Ajast hakkas kahju. Selle asemel saab ju midagi meeldivamat lugeda.
Ei kõnetanud mind ei temaatika, ei stiil. Ja ometi seda
loetakse, kiidetakse ja lausa tõlgitakse. Arumaisaa!
Ma tean ju küll, et igale raamatule leidub kusagil lugeja, aga see raamat ei olnud ilmselgelt mulle. Äkki teile on. Proovige. Aga ärge pärast öelge, et teid ei hoiatatud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar