Lugemismängu soovitused: ulme - Nelja Aastaaja Aed

Nelja Aastaaja Aed. Fantaasia 2025

Ulmesarja Kaarnakirjas kolmas raamat koosneb Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia korraldatava jutuvõistluse paremikust. Jutuvõistlus ise toimub üle aasta ja seekordne oli järjekorras juba kaheksas. Kuna olin seekord üle pika aja ka ise žüriis, siis on see raamat mul loetud enne, kui sellest üldse raamat sai. Ja et raamatut tutvustav tekst on ka minu sulest, siis kasutan seda siingi: kogumikus on lisaks muinasjutulisele mõtisklusele ajalikkusest, ilust ja täiuslikkuse ihalusest, mis võidutöös käsitlemist leiavad, ka hoogsaid põnevikke, folkloorset kõhedust ja urbanistlikku düstoopiat, humoorikat fantaasiat ning tehisintellekti ja inimaju sümbioose lahkavaid jutte. Soovitan lugeda nö tagant ettepoole, st  madalamatest kohtadest esikoha poole, nagu minu järgnev lühiülevaade.

Kaupo Sempelson „Raamatuvaras“ (raamatuaasta eripreemia) 
Üsna lihtne, puändile mängiv jutt varga uuest tööotsast, mis otse loomulikult ei lõpe nii, nagu peategelane arvab.

Eeva Jeletsky „Kösteraat“ 
Piisavalt hea stiil, üsna terviklik idee, kuigi tahaks ehk pikemat lahtikirjutust. Eesti külaoludes hargnev etnohorroriga flirtiv tondikas.

Seio Saks „Süvalinn“ 
Alternatiivne Tallinn, tehisaruga kavandatud linnaosa, mingid ruumiaugud... Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Karri Tiigisoon „Zombi Business ehk headus võidab alati“ 
Jälle tehisaru, seekord aju-uurijate abilisena. Teadlased, kliinik, eetilised valikud, inimese täiustamine. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Timo Talvik „Legendaarne professor Jänespüks“

Lustlik, hoogne, huviga loetav, naljakas, aga näib pisut nagu ilma lõputa või osana millestki suuremast. See probleem paistis välja paljude võistlusele saadetud juttude juures. See siin oli aga terviklikum. Ladus lugemine.

Siim Veskimees „Kes meist ei tahaks inimene olla“ 
Tarbetult keeruliseks aetud krimiuurimise vormis mõistujutt poliitikutest ja androididest. Autorile omaselt liiga palju manifesti. Ei kõnetanud mind absoluutselt.

Mia Lisette Tamme „Must isand kõrvalkorterist“ 
Piisavalt põnev, hästi kirjutatud , usutava peategelasega, kuid mulle meenutas liiga palju V. E. Schwabi „Võlukunsti tumedamat poolt“.

Kristi Reisel „Tartu on MINU linn“ 
Ääretult omanäoline idee, mis on kenasti välja mängitud. Etno-vundamenile on ehitatud kaasaegne ja üsna irooniline needuse lugu.

Jaagup Mahkra „Callenori raudne rusikas“ 
Klassikaline märuliulme, mille käivitumine võttis veidi aega, aga tasapisi hakkas kerima. Käigud ja kontrakäigud oli hästi läbi mõeldud, oli hoogu ja kärtsu.

Kristi Reisel „Kuidas tappa bürokraati“ 
Väga hea näide, kuidas lihtne, aga allegooriline idee on rüütatud terviklikku ja eksootilisse settingusse, mis teeb jutu põnevusega loetavaks.

Kadri Umbleja „Nelja aastaaja aed“ 
Kõige terviklikum, kõige küpsem, kõige sügavam. Kirjanduslikult tasemel ja maaliline. Jutule on jõutud ette heita, et see ei ole ulme, vaid idamaine muinasjutt. Aga kui hästi kirjutatud!

Kokkuvõtteks – nagu ikka jutuvõistlustega kipub olema, jõuab kümne hulka lugusid, mida žüriiliikmed ühekaupa võttes oma esikümnesse ei valiks, samas kui tipud saavad reeglina kõrgeid punkte kõigilt. Mida sellest järeldada? Eks ikka seda, et sellised jutuvõistluse kogumikud ei saagi olla läbivalt ühtlase tasemega. Aga ka seda, et lõpuks leiab siit igaüks enda jaoks midagi.