Lugemismängu soovitus ja ühtlasi auhinnaraamat: Lilli Luuk "Ööema"

Jah, seekordne raamat, Tammsaare kirjanduspreemia pälvinud romaan, mis täidab lugemismängu rubriiki "2024. aastal ilmunud raamat" on ühtlasi ka lugemismängu üheks auhinnaks koos autori autogrammiga:  Lilli Luuk "Ööema" (Saadjärve kunstikeskus 2024).

See ei ole just lihtne lugemine. Ei temaatikalt, ei ülesehituslikult. Vaatepunkt liigub tegelaselt teisele, hüppab ühest ajast teise. Kolme põlvkonna naised on kordmööda fookuses ja lugeja peab pildi ise peas kokku panema.

Lugu kerib end lahti pikkamööda. Killuke siit, teine sealt. Mäest üles ja mäest alla. Karm. Valus. Ja samas poeetiline.

Pikkamööda saab sellest kõigest muster. Mälu. Mälu, mis ei lase sind lahti, mälu, mis saab su alati kätte. Haavad, mis ei kasva kinni.

„Ükski pind minu all ei ole kunagi täiesti kandev, piisavalt tugev ega usaldusväärne.“ See lause, seotud kõige noorema peategelase unenägudega, võttis minu jaoks terve selle raamatu kokku. Me elame salaelusid. Me kõnnime hapral jääl, miski pole kunagi kindel, jalga all haigutab alati mustav sügavik, millest meid lahutab... mis? Saatus? Ajalugu? Meie endi valikud?

Kas me teame, milline valik on õige? Kas ongi üldse õigeid või valesid valikuid?

Panen raamatu käest, sest kohati ei saa, ei taha edasi lugeda. Ma ju tean, millega teatud asjad lõpevad. Millega nad saavad lõppeda, sest muid lõppe neil ei ole. Ei saagi olla. Ma ju mäletan seda võimu. Ja võtan siis raamatu uuesti kätte, sest edasi lugemata ka ei saa.

Ainus valik on mäletada. Kuskil peab see teadmine meie keskel olemas olema, et me ei oleks liiga naiivsed, nagu Lilli ise siinsamas blogis ilmunud lühiintervjuus ütles.

Lugeda! Kindlasti lugeda!