Lugemismängu raamatusoovitus: Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil"

Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“. Sinisukk 2024. Sobib kategooritesse "eesti autori raamat, millest on tehtud film" või ka "ajalooline romaan" või ka klassika kategooriasse.

 

Kuna trükk, mida lugesin, põhineb 1936. aasta väljaandel, siis esimese asjana jõuab pärale, et keelekasutus on tolleaegne ja seetõttu veidi võõras, nõuab pisut harjumist. Ja seetõttu ei saa rääkida kirjatehniliselt, kui hästi või halvasti see loetav on, vaid ainult sisulisest ülesehitusest. Ometi torkab silma, et koolipoiste dialoogid kuidagi puised kipuvad olema, eriti need, mida sõjaväljal peetakse.

Kohe esimestel lehekülgedel kirjeldab Kivikas tundeid, mis valdavad rahvast mobilisatsioonikäske lugedes ja laseb koolivendadel selle üle vaielda. Hirm tuli seda lugedes peale – nii sarnane on praegune kommentaariumites laiutav valitsuse ja poliitika vaenamine-kirumine tollase vastandumisega. Rohkem kui sajand on möödunud ja kuhu me jõudnud oleme?

Kommunism versus rahvuslus – kumma õigus on õigem? See põhimõtteline küsimus kumab ju tegelikult läbi ka Kuusbergi „Enn Kalmu kahest minast“ ja Juhan Peegli „Esimesest sõjasuvest“, kuigi aeg ja sõda on teised – Kivikal esimese maailmasõja lõpp ja vabadussõda, Kuusbergil ja Peeglil teine maailmasõda. Viimased muidugi ei räägi rahvuslusest, vaid Eestist, ise olemisest, aga mõte on sarnane. Kivikal on see lihtsalt palju reljeefsem, teravam, kirglikum. Ja loomulikult ka varjamatum. Kohe teises peatükis tunnistab peategelane Henn Ahas, et vihkab venelasi. Ja asjaolu, et ta sakslaste okupatsiooni samavõrra vihkab, ei tähenda enam midagi – Kivikas oli keelatud, Kuusberg ja Peegel pugesid nõukogude tsensuuri võrgust läbi, sest olid „õigel“ poolel ja dilemmat oli võimalik esitada nõukogude inimeseks kasvamisena. Ja nagu Kuusberg ja Peegelgi, on Kivikas kasutanud oma raamatus palju autobiograafilist ainest. Üllatusega avastasin, et Kuusberg näib oma „Enn Kalmu kahes minas“ olevat Kivikaselt snitti võtnud. Kuusbergil on suur ja tugev Tääger, kes oma kuulipritsi kiitmise surematu lausega („Poisid, mul on vägev riist!“) on end meie mällu kirjutanud ja kes seda nagu automaati kaelas kannab; Kivikasel on suur ja tugev Tääker, kes venelaste käest ära võetud kuulipilduja Maksimi sülle haarab ja kiidab: „Oi, on alles hea riist!“

Veenvalt on näidatud, kui kerge on lahingus tekkima massihüpnoos, paanika, kui kaua võtab aega, et hirmudest üle saada. Nii kõhklus kui hirm on Henn Ahase kõrval selle raamatu peategelased. Ja samapalju, kui Ahas võitleb vaenlastega, võitleb ta ka kõhkluse ja hirmuga. Ja neist jagu saades saadakse jagu ka vaenlastest.

Samas neid Ahase kõhklusi ja siseheitlusi on raamatus mahuliselt ehk liigagi palju. Ma saan aru, et see on mõeldud omamoodi üldistusena ja peaks illustreerima üldisemaid meeleolusid eestlaste hulgas, aga sellegipoolest. Pisut üllatav on, et autor laseb tegelaste suu läbi kõlada tõdemusel, et sotsialism ja rahvuslus võiksid maailmavaateliselt olla lähedased ja lahkneda pigem eesmärgini jõudmise meetodite poolest.

„Ükski idee ei saa teojõudu, kui seks puudub pind ühiskonnas. Ei ole terve ega normaalne see ühiskonna organism, mis vastastikku verd valab, oma sisemises vihas põleb ja ennast hävitab oma rahva õnnetuseks,“ ütleb Käsper raamatu lõpu poole Ahasele. Ja taas – kui aktuaalsena see kõlab! Seda sisemist viha leidub ju ikka veel ja tundub kuidagi, et aina rohkem.

Kui tihedalt on seotud hirm, viha ja hullus. Raamatus on Kohlapuu hoiatav näide sellest, kui lihtsalt võib veendunud patsifistist saada tulihingeline võitleja. Ja kui lihtsalt võib aruraasuke üldse kaduma minna ning kui õhuke on piir võitleja ja hullunud tapja vahel.

Mõtlemapanev. Patriootlik, seda kindlasti. Oluline raamat olulisest etapist Eesti ajaloos. Vaieldamatult. Kas aga kirjanduslikult tipptasemel? Vaat selles ma enam nii kindel ei ole. Sellele vaatamata peaksid kõik seda lugema, sest inimesed pole ikka veel kuigi palju muutunud. Ja nagu selgub – ka maailm mitte.