Lugemismängu soovitus: Mehis Heinsaar "Kadunud hõim"

 

Mehis Heinsaar "Kadunud hõim". Menu 2022 

Minul läheb see kategooriasse "vabalt valitud eesti autori raamat".

Kas armastus võib olla hirmutav? Kas armastus võib olla kohutav? Küllap vist. Selles romaanis on ta seda õige värvikal moel.

Raamat algab kui tavaline igavese üliõpilase ja poolharitlase elulugu, pöörab siis etnoõuduse radadele ja kruvib vaikselt pinget. Vihjed, vihjed, vihjed ... Tabamatud ärevaks tegevad meeleolud. Nagu mingi diagnoosimatu sügelus, mis peategelast kimbutab.

Lugu liigub ladusalt, lausa nii sidusalt ja ladusalt, nagu see polekski Heinsaar, kelle stiili on harjutud seostama pigem absurdi, sürrealismi ja müstikaga. Ilusad ja luulelised loodusmeeleolude kirjeldused Raudna jõelt, Tartu soe boheemlaselu, selle kõige taustal aga mingi häiriv tume vari.

Kui peategelane seal kusagil Soomaa metsades leiab oma armastuse, mis küll esmalt toore kirena töötab, läheb huvitavaks. Minu jaoks oli kõige paeluvam see, kuidas esmane hirmuvahk transformeerub milleksi muuks ja kuidas see on tegelikult veelgi hirmutavam.

„Ja äkki haaras mind vaistlik, kõiki meeli hõlmav kujutluspilt, mida tunneb paigale tardunud küülik mao ees – mõistsin korraga, miks see loomake ära joosta ei saa – ei, mitte kohutav hirm  tolle eluka ees pole see, mis küüliku meeled halvab, vaid pigem mingi kummaline ja joovastav, kõiki meeli halvav õndsus, soov sulanduda allaneelajaga täielikult üheks, teda selles isegi kaasa aidata...“

Kusagil terve mõistuse soppides eksleb ärevus, leidmata õiget teed välja sellest joobumuse udust. Aga see on seal ja üritab endast märku anda. Psühhoanalüütikud kirjutaksid ilmselt selle koha peal pikki traktaate peategelase (või hoopis autori?) alateadvuse hirmudest naise (st püsisuhte ja kohustuste) ees.

Neis terve mõistuse soppides kummitab armastatu isa vaim (ülekantud tähenduses), nagu must vari uitab ta peategelase painajalikes unenägudes. Hirm ja armastus, ratsionaalsus ja kirg peavad peategelase pärast oma võitlust ja sa aimad, et sõltumata sellest, kes võidab, on peategelane juba kaotanud.

Kuni poole raamatuni võiks seda ju pidada sümbolistlikuks romaaniks sellest, kuidas armastus on maagia, armastus on uim ja unustus, aga seda, mis järgneb, enam pelga sümbolismiga ära ei varja. Või mine tea ... Peamine võõritusefekt ja seeläbi kõhedust tekitav nihestatus tekitataksegi seeläbi, et kannibalismi kirjeldatakse armumise kaudu väga romantilise sõnakasutuse abil; või kui see nüüd ümber pöörata – armumise kulminatsioon on armastatu konsumeerimise akt. Nojah – öeldakse ju, et inimene meeldib nii väga, et söö ta või ära.

Päris lõpp on mõnevõrra ette aimatav. Kokkuvõtteks – hästi kirjutatud, aga ma päris viit ei tihka panna. Mingi ebaühtlus oli siin minu jaoks, pluss teatud ebaloogilisused, mis maksimumini ei lase küündida.