Lugemismängu soovitused: Urmas Vadi "Kuu teine pool"

Nonii, minu lugemisbingo sai viimase ruudu. Täismäng! 

Urmas Vadi „Kuu teine pool“. Kolm Tarka 2023.

Minu jaoks oli tegu raamatuga, mille autori perekonnanimi algab minu eesnime esitähega.

Esmaspäeval annan täpsema ülevaate oma lugemisbingo läbimisest koos loetud raamatute nimerkirjadega kategooriate kaupa. Ja kuna täna on päevakorras Vadi, siis järgmise kolmapäeva külalise intervjuu on ka Urmasega. Püsige lainel.

Aga nüüd siis romaanist (mis muide on koos autogrammiga ka üks lugemismängu auhinnaraamatutest).

Esmapilgul tundub, et Vadi kirjutab mittemillestki. Säärane vaikne kulgemine, väikeste inimeste igapäevane elu mis algab nõuka-aja lõpupoole ja kestab läbi vabariigi algusaastate segaste aegade üsna tänapäeva välja. Aga see tõmbab mingil märkamatul moel kaasa. Ja paratamatult ronib pähe võrdlus Õunapuu „Eesti gootikaga“, mida ma oma blogis olen samuti arvustanud. Ka Õunapuu kirjutab väikestest inimestest, aga tema inimesed on väikesed hingelt. Ja kui Õunapuu on groteskne ja isegi kuri, siis Vadi on kuidagi ... südamlik? Tal jagub oma tegelaste vastu sümpaatiat ja empaatiat, kuigi tekst on pikitud iroonilise ja infantiilse huumoriga. Ja tasapisi hakkad aduma, et pole see elu neil seal nii värvitu ja mõttetu ühti. Lugu võtab pisitasa tuure üles; see näib uskumatu, milline suhete rägastik sealt lõpuks välja koorub! Suure loo sees on palju pisikesi lugusid – vanaema ja tema meeste lugu, õe lugu, onu lugu, alt-vanamehe lugu...

Jäin mõtlema, milles seineb Vadi fenomen, miks ta on nii populaarne, et samale „Kuu teisele poolele“ on raamatukogudes järjekorrad? Küllap on see äratundmisrõõm, samastumise võimalus teatud generatsiooni jaoks. Pluss see, et Vadi teksti on lihtne lugeda, kuigi ta tegelased (eriti mehed) on sellised ... äpud, no ei oska nad elada ega olla. Peategelase isa on nagu rikkis seinakell, millest pole kasu, aga mis ka kellelegi ette ei jää, lihtsalt aeg-ajalt, kui kellegi pilk tal peatub, kerkib küsimus, miks ta seal on. „... mingi rahulolematus oli peal, ta tõusis kohe varsti jälle püsti, käis tubades edasi-tagasi, viimaks lõi lahti kõik korteri aknad, tuul tõmbas, kardinad lehvisid, potililled õõtsusid kergelt kaasa, isa avas suu ja hingas sisse-välja, ehk oli see üks metsikumaid asju, mida ta teinud oli, ...“

Kõik on argine ja samas üleelusuurune, vürtsiks muhe ja leebe huumor, mis pole aga sugugi nii pehme kui esmapilgul tundub, aga ka mitte nii terav kui Kivirähal, kes ju samuti meie enesekuvandile vinte peale keerab. Tabavad kirjeldused muudavad tegelased värvikaks, kummist soojenduskottide ostmise lugu on näiteks nii tragikoomiline, et ei teagi, kas peaks nutma või naerma. Sama tragikoomiline on alt-vanamehe surm.

See naer läbi nutu näibki olevat see, mis Vadi juures paelub. Inimesed ei oska elada, nad ei suuda kohaneda, kogu aeg nagu oodatakse midagi helget, mis on kusagil silmapiiri taga, aga silmapiir teatavasti ei tule kunagi lähemale, mine kaua tahad. Kõik see on kurb, aga kõike seda on kirjeldatud soojalt ja inimlikult, naljakaltki, nii et kannatused saavad õilistatud ja kuidagi kergem saab olla, loed ja muigad, kuigi tegelikult peaks tegelastele hoopis kaasa tundma. Ja siis sähvatab mõte: neetud, aga nii me ju elamegi! Sellised me ju olemegi!

Loetagu!