Lugemismängu raamatuarvustus: Indrek Hargla "Mõisa köis"

Indrek Hargla „Mõisa köis“ (Kirjastus Mooses 2024)

 

Film „Vari“ on saanud juba piisavalt tähelepanu ja Pääru Oja Juhan Liivina kiidusõnu. „Mõisa köis“ on siis see raamat, kus kolm juttu Juhan Liivist, kes mõrvu lahendab. Esimene – nimilugu „Mõisa köis“ – ongi see, mille alusel film tehtud, nii et vähemalt osaliselt võiks see raamat katta lugemismängus rubriiki „Raamat, mille põhjal on tehtud film“. Igal juhul sobib see aga krimiromaanide kategooriasse, või, miks ka mitte, aastal 2024 või 2025 aastal kirjutatud raamatuks.

Esimene emotsioon oli, et raskepärane. Hargla on ajastusse süvenenud ja kõnepruuk on vanamoeline ning praeguse aja seisukohast ehk viganegi, mis tähendab, et lugemine edeneb vähemalt alguses aeglasemalt kui muidu. Aga kui ära harjusin, ei pannud enam tähelegi, samas õhustikule andis see palju juurde.

Liiv peategelasena on huvitavaks kirjutatud. Huvitavamaks kui film näidata suudab. Luuletajanatuur on ju tundlik niikuinii, aga meelehaigus, mis teda vaevab, on ta meeled eriti erguks lihvinud, pealgi on Liivil õiglustunne, mis ei lase niisama passida, kui tõde selgitamist nõuab. Nii ta siis topibki oma nina sinna, kuhu tal asja pole. Esimeses jutustuses peab kohalik urjaadnik selle lihtsalt ära kannatama (mis sa hulluga ikka vaidled!), viimases aga tuleb juba ise tema käest abi küsima, sest Liiv on ikkagi kirjaoskaja inimene ja nii saab ka protokollid koostatud.

Oma haigusest on peategelane igati teadlik – skisofreenia ehk Beziehungswahnvorstellung on talle nagu isikutunnistus, mille ta vajadusel välja kraamib. Liiv on nagu meedium – kuigi seda kordagi välja ei öelda –, ta haistab surma, teda tõmbab selle poole. Isegi omaenda surma on ta ette ära näinud. Põnev kuju on ka Liivi must vanaeit, viirastuselaadne surmaenne, kes juhatab teda alati surma manu. Ja seda surma ikka jagub. Kõige rohkem viimasesse juttu, mis oligi minu jaoks kõige usutavama looga ja samas ka kõige keerukamalt üles ehitatud. Sellest saaks põneva filmi, sest korralik tulevahetus oli seal ka. Teine, mõisas toimuv, oli minu maitsele liiga kunstlik.

Lugeda soovitan, kinno minna ka. Tuleb lihtsalt keelepruugiga ära harjuda. Ja kui Hargla Liivi-lugudega jätkab (ja ta jätkab), siis varsti on Alatskivi-kant nagu Midsommer, mille puhul kõik imestavad, kuidas seal veel elusaid inimesi leidub, keda kurikaelad jätkuvalt maha saavad lüüa.

Film, muideks, oli üllatavalt algmaterjalitruu, kui päris lõpplahendus välja arvata, ja sellest tulenevalt ka üks vahepealsetest tapmisliinidest. Aga eks filmi taheti rohkem dramaatikat.