Piret Jaaks „Taeva tütred“. Varrak 2023
Meie lugemismängus sobitub kategooriasse „Romaanivõistlusel
auhinnatud raamat“ – 2023 aastal sai III koha.
Raamat räägib Anna Hedvig Büllist, Haapsalust pärit
baltisaksa päritolu Eesti misjonärist,
kes armeenlaste genotsiidi ajal Türgis Marashi linnas (praegu Kahramanmaraş)
orbudekodu juhatas ning tuhandeid naisi ja lapsi päästis.
Raamat on kirjutatud suure sisseelamisega ja näitab Bülli
meelekindlust.
Kurjus on romaanis sordiini all, seda ei näidata otse, aga see on
õhus. Seda aimdub pisiasjadest, see hiilib vihjete ja ütlematajätmise taga.
Kirjandusest rääkides öeldakse tihti „näita, ära räägi“. Õuduskirjanduses on aga hoopis vastupidi –
vihja, ära näita. Ja just see võte töötab siingi, sest kurjus on siin nagu
vari, mis kogu aeg ähvardavalt pea kohal kõrgub. Selle piirjooni visandavad
tilluke Maral, kes ei räägi, õde Elfride, kes alalõpmata kardab, kaugusestt
kostvad püssipaugud ja jutud kadunutest.
Kõige otsekohesem sõna raamatus oli „veresaun“, aga seegi
tuli esile omavahelises vestluses. Ehk siis vägivalda ei näidata pea kordagi
otse, sellest pigem räägitakse. Kõige otsesem kokupuude on hetkel, kui Hedvig
leiab eelmisel päeval tema juures käinud noore misjonäri Lotta järgmisel päeval
tapetuna tänavalt. Aga ka siis näeb ta vanktri all ainult tolle ruudulist
kleiti ja tindiplekilist kätt, milel järgi ta Lotta ära tunneb. Kogu selle aina
ängistavamaks muutuva õhustiku kiuste peab peategelane jääma kindlaks ja
uskuma, et toetada teisi, et aidata kannatajaid.
Vaatamata raskele temaatikale lihtsalt loetav ja hea raamat. Mõtlema panev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar