Lugemismängu soovitused: ajalooline romaan. Karl Ristikivi elulugude triloogia ("Mõrsjalinik", "Rõõmulaul", "Nõiduse õpilane")

Karl Ristikivi „Mõrsjalinik“ (Eesti Raamat 1992)

Minu jaoks oluliselt parem kui esimene triloogia. Lugu Siena pühakust Katarinast oli haarav ja ka ülesehituselt põnevalt lahendatud. See, kuidas lugu erinevatest vaatenurkadest edasi antakse, töötas minu jaoks hästi. Samuti olid omal kohal need väiksed maagilisevõitu hetked, seletamatud seigad, mis olid mõeldud Katarina pühaku-staatust ilmestama.

See on lugu ülimast pühendumusest, sisemisest kindlusest ja usust. Ajasturomaan, mille keskmes on inimene, sest kui väärtused me ümber murenevad, on just inimene see, kelle siseilmas need väärtused edasi saavad kesta. Vaim on tugevam kui võim. Ja Katarina vaim oli tugev. Tugevam kui miski muu teda ümbritsevas maailmas.

Ääretult hea ja huviga loetav raamat vaimu suurusest.

Karl Ristikivi „Rõõmulaul“ (Eesti Raamat 1993)

„Rõõmulaulu“ peategelane on rändmuusik David de Galles, raamat jälgib tema elukäiku poisipõlvest surmani. David on rahutu hing, kelle ainus armastus ja kinnismõte on muusika. Ta järgneb oma kutsumusele ka sõna otseses mõttes, ja rändab läbi 14. ja 15. sajandi Euroopa. Ka selles raamatus üritab Ristikivi veidike teist vaatenurka sisse pikkida, andes ajuti sõna Davidi sisehäälele, ent see toimub üsna harva ja väikese mahus, nii et romaani üldpilti see palju ei mõjuta (välja arvatud viimane, surmaeelne sisekõne. Põhimõtteliselt on kõik eelnevad ainult selleks, et see viimane saaks olemas olla). Vaatenurkade vaheldumise mõttes oli „Mõrsjalinik“ oluliselt huvitavamalt lahendatud.

Selle romaani lugemine ei edenenud kuigi kiiresti (sama tõdesin ma juba Ristikivi kroonikate triloogia puhul). Ma ei tea, milles asi, aga millegipärast ei suutnud ma kuigi palju järjest lugeda. Ometi peetakse seda üheks Ristikivi helgemaks ja elujaatavamaks romaaniks. Mind see noorema Davidi pidev rahutus pigem häiris. Ta ajab oma kutsumust, oma paleust taga nagu koer saba või nagu ütleb krahv Alain – seisab kogu elu teelahkmel, teadmata, kuhu minna. Ja katsumused, mis talle lõpuks osaks saavad, on kõike muud kui helged. Ja ikkagi, ja ikkagi ... See lõpp ... Mingis mõttes leiab laulik siiski rahu ja jõuab oma unistuseni.

„Kui tühised on kõik need asjad, mida inimesed püüavad! Kõik kaob, niisama nagu kaovad mänguriista helid, kui selle keeled enam ei värise. Ainult selles on vahe, et me ei tahagi muusikat kinni hoida, vaid naudime seda nii, nagu ta on, alati põgenev, alati kaduv, ja ometi alati uuesti sündiv. Kas pole sama lugu kõige muuga – ka elu enesega.“

Jah. Muusikud surevad. Muusika ei sure.

 

Karl Ristikivi „Nõiduse õpilane“ (Eesti Raamat 1994)

Erinevalt „Rõõmulaulust“ käivitus „Nõiduse õpilane“ minu jaoks kohe. Oli see siis temaatika, loo ülesehitus või stilistilised võtted, mida Ristikivi kasutab, aga lugemine läks „Rõõmulaulust“ hulga kiiremini. Kuigi taas elulugu, on see siiski üles ehitatud hoopis teisel moel. Peategelane, doktorikraadiga teadlane ja arst Johannes Faber, kes kolme päeva pärast nõiana tuleriidale saadetakse, jutustab oma elulugu ülekuulajale. Ja kuigi see elulugu kulgeb kronoloogiliselt, annavad ülekuulaja ja ülekuulatava vestlused jutustamise käigus sellele teise mõõtme. Ja minu arust rohkem kui teiste romaanide puhul paistab siin silma, miks Ristikivi teoste puhul räägitakse filosoofilisest ajalookirjandusest. Teraseid tähelepanekuid ja arutlusi leiab siin nii peategelase monoloogist kui vestlustest ülekuulajaga.

„Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit.“

„Inimesed võivad veel kuidagi taluda võõrast välimust ja isegi erinevat nahavärvi, aga mitte kunagi arusaamatut keelt.“

„Ka tegematajätmine jätab oma jäljed.“

Rohkemgi kui ühe inimese elulugu, mõjub see ajastu loona, seda lihtsalt esitatakse ühe inimese elu kaudu. Ja kuigi seda kannab omamoodi fatalistlik suhtumine, et saatuse vastu ei saa, ei tundunud see mulle nii süngena kui „Rõõmulaul“.

Romaan on oskuslikult üles ehitatud ja peategelase elukäik meisterlikult komponeeritud. Ükskõik, mida ta ette ka ei võtaks, pole tal kuigi palju valikuruumi, mis selgitab ka tema saatusele alistumise mentaliteeti, mis küll peidetakse ajastule omase astroloogia ja tähekaartidesse uskumise varju. Isegi esmapilgul tühise seiga topeltristimisega on Ristikivi nutikalt välja mõelnud, ära põhjendanud ja siis alles kusagil romaani teises pooles loo teenistusse rakendanud. See on seotud Transilvaania krahv Drachenheimiga (ja ei ole vist tarvis selgitada, kellele on vihjatud). Selle liini olemasolu ja peategelase tõsimeelne kirjeldus oma ajutisest viibimisest Transilvaania krahvi teenistuses teeb „Nõiduse õpilasest“ ühe enim üleloomulikku ainest sisaldava teose Ristikivi loomingus, nii et seda võib ka juuspeent serva pidi ulme alla liigitada. „Hingede öö“ võib olla sümbolistlikum, allegoorilisem ja sürrealistlikum; „Viikingite jälgedes“, mida kiputakse alternatiivajalooliseks nimetama, ei oma minu hinnangul üldse mingit kokkupuudet ulmega, olles lihtsalt ajalooline seiklus. Võimalik, et „Imede saar“ on veel rohkem ulmeline, on ju selle žanrimääratlus „utoopia“, aga selle lugemine seisab mul veel ees.

„Elu on meile antud selleks, et oma tööd teha,“ tõdeb peategelane, pidades sellega silmas, et tuleb pühenduda oma kutsumusele, sellele, mis sind tõeliselt huvitab, ja mitte lasta end sellelt teelt kõrvale eksitada. Kõik selle triloogia raamatud räägivad kutsumusest ja otsingutest. Siena Katarina kutsumus oli usk, David de Galles´jaoks muusika, doktor Johannes Faberi jaoks teadus. Viimane aga eksib poliitikasse ja tulemus on fataalne.

„Rahu vajab, nagu sõdagi, alati uusi ohvreid. Vanasti ohverdati neid verejanulistele ebajumalatele, nüüd toimub see mõnel teisel ettekäändel...“