Virtuaalkülaline: Ilmar Tomusk

Ülehomme on emakeelepäev. Sel puhul on igati kohane küsitleda lastekirjanikku ja Keeleameti peadirektorit Ilmar Tomuskit.

Eestikeelne raamat saab pooltuhat aastat vanaks. Mis mõtteid ja tundeid see tekitab?

500 aastat tundub olevat väga pikk aeg, kuid arvestades kirjutamise ajalugu, polegi see aeg nii väga pikk. Paarikümne aasta eest hakkasid levima seisukohad, et paberraamatud on määratud kadumisele, edaspidi loetakse tekste vaid digiseadmetest. Kuid digilugerite vaimustus läks mööda ning paberraamat pole kuskile kadunud.

Inimene on tekste lugenud füüsiliselt andmekandjalt umbes kuus tuhat aastat ning meie aju ei ole veel jõudnud õppida teavet digiekraanilt niisama efektiivselt omandama. Võibolla tuleb kunagi aeg, kui paberraamatuid enam ei loeta, kuid lähema saja aasta jooksul see tõenäoliselt ei toimu. Ise arvan, et need kestavad kauemgi kui digitaalsed andmekandjad.

Mis mulle selle 500 aasta tähistamise juures üldse ei meeldi, on see, et Runneli salm ära poolitati. Et rahvas algab raamatust, on tore ja vastab tõele, aga seda, et kiri meie puhul algab kirikust, ei peaks häbenema.

Kui oluline on eestikeelse raamatu olemasolu tänapäeva muutuvas maailmas?

See on ülioluline. Eestikeelne kirjasõna on üks sammastest, millel rajaneb meie põhiseaduse preambulis sõnastatud riigi eesmärk – eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Nii nagu me praegu saame näiteks sumerite kirjapandust teada, kes nad olid, kuidas elasid ja mida mõtlesid, nii saavad tulevased põlved meie kohta teada nendest raamatutest, mida meie kirjanikud on kirjutanud. Mõtleme kas või „Kevade“ ja „Tõe ja õiguse“ peale. Sellised me olemegi.

Ning TI-revolutsioonile tasakaaluks tasuks kooliski senisest rohkem tähelepanu pöörata päris kirjutamisele ja päris lugemisele.

Mis seisus on 500-aastane eesti kirjakeel?

Täitsa heas seisus. Natuke naginaid (kas järgi, järele või järel, kas õieti või õigesti, mida tähendab liiderlik, kas adresseerida või käsitleda jms) tuleb meile igati kasuks. Samamoodi on ju inimese tervisega – kui ta elab liiga steriilses keskkonnas, kus pole üldse viirusi ega baktereid, jääb ta lihtsalt haigeks. Eesti keel on tubli ja terve.

Soovitage ühte eesti autori raamatut.

Üks mind tõenäiliselt enim mõjutanud raamat on Marie Underi 1981. aastal välja antud kogumik „Mu süda laulab“. Mäletan, et keskkooli ajal õppisin pähe „Nahakaupleja Pontuse“, see tundus nii äge. Õpetajana töötades tegin gümnasistidele erikursuse Underi sonettidest. Kes iganes tahab lugeda meisterlikku värssi – lugege Underit.

Omalt poolt kutsun kõiki üles osalema reedel emakeelepäeva e-etteütlusel. Veiko